Oli tore

Lubasin kirjutada, kui Soni on koju läinud. Soni on koju läinud 🙂

Mul on pole kokkuvõttes ühegi kassipesakonnaga nii palju inimesi külas käinud ja vahepeal juba tundus, et miks siis seekord nii, et kogu aeg üks takistus ja segadus teise otsa. Eks ma olen keskmisest kriitilisem, sest inimestel-peredel tegelikult midagi viga ei olnud. Aga jauran (ma alles hiljuti õppisin selle sõna enda jaoks) selle õuesaamise teemaga nii palju, et haagid ei lähe mõnede ilmavaadetega kuidagi kokku.
Lasin lõpuks mure Soni kojumineku pärast endast lahti. Leppisin sellega, et Leila peksab teda, sest Soni leppis vapralt ka.
Leppisin sellega, et keegi vanadest olijatest märgistab (D ja/või Leila). Pesin, koristasin, viskasin asju ära, kirtsutasin nina, aga elasime üle.
Soni ja Triiton olid koos nii vahvad. Väiksem üritas suuremale ikka külje alla nihverdada ja suurem üritas teha nägu, et ei tahagi temaga mängida. Iga päev, kui koju tulin, olid mul just kolm triibikut uksel vastas.
Soni oli armas kiiksuga kass. Kassipojakrõbinaid sõi ainult kratsika ülemises pesas. Ja konservi sõi sageli ainult otse laualt, mitte kausist. Ometi ta kasvas ja võttis juurde nagu vaja.

Sonist sai üheks kassiks selles lühikeses nimekirjas oma hoiulistest, keda oleksin tahtnud üle kõige endale jätta. Temas oli see miski, mida seletada ei oska, sest armsad on nad ju kõik, välimusest või iseloomust olenemata, Kuna minus siiski elab veel viimane mõistuseraas (arvestades, milliseid äpardusi ma Kassijaamas korraldan, on see lausa imelik), siis teadsin, et koju ta lõpuks nagunii läheb. Aga mitte ükskõik millisesse. Teadsin, et küll see õige kodu tuleb ja kõigile teistele ütlen seni ei.
Tegin kohusetundlikult mõned koduotsimispostitused, sest päris ilma selleta keegi meile ju külla ei tule.

Kodupakkuja tuli koos transpordikastiga Sonile külla sellel nädalal. Ja mina olin siis selline hoiuinimene, kes ütles, et ärge täna tulge, tulge homme, ma tahan veel ühte ööpäeva Soniga. Täiesti õige käitumine ju hoiukodu poolt, kes otsib kassile kodu, eks – ärge tulge 🙂
Igasugu märgid hakkasid näitama, et asi on õige: nt Soni perenaise nimi on sama, mis minu juurest koju saanud kassi uus nimi (tervitused Anule)  🙂
Soni elukoht on Kassijaamast mõne minuti jalutuse kaugusel, nii nagu Vilipsi ja Kisense oma minu kodust. Soni inimene ja tema õe-venna inimene paistavad olevat ühte tüüpi, mis sest et nad ise seda ei tea, ja mina ka mitte, aga selline veider tunne tekkis nii silmas kui kõrvas.
No ja muidugi suhtumine lemmiklooma ja teadlikkus vastutusest, millest ma kuulda tahan – kõik olemas. Sisetunne oli hea päris esimesest kirjareast alates, kui veel õieti midagi ei teagi.
Soni uues kodus elab ka väike kolmekuune must Bat, kellega saab mürada ja juba on sõbraks saadud. Sonil on kassist sõber, keda talle oli niiväga vaja! Ja mina olen niiväga õnnelik, sest lõpuks läks vusseritega kõik ikkagi nii nagu minema pidigi.

Vilips ja Kisense on nüüd Džinn ja Toonik, ehhee 🙂
Vilips käis oma südame kõrvalkahina pärast dr Mõtsküla vastuvõtul Erivetis. Tulemus: “Mul on väga hea meel, et täna tehtud südame ultraheliuuring (ehhokardiograafia) ei näidanud Vilipsi südames mingeid olulisi
struktuurseid muutusi ning ta ei vaja seetõttu mingit ravi ega muutusi elukorralduses.
Olgugi, et normaalne ultraheliuuring ei ennusta tulevikku, pole Vilipsil siiski suuremat riski tulevikus südamehaiguste
tekkimiseks kui mistahes teisel kassil.”
Vastuvõtt oli tõsine asi, aga meil oli tänu doktori omapärasele huumorile seal väga lõbus ja kuna tulemus parim võimalik, siis mida veel tahta.Nii et ka sellega läks kõik hästi ja kodus on neil samuti kõik suurepäraelt – elaksid ainult süles, kui saaksid ja on teineteisele jätkuvalt kõige paremad sõbrad ja kaaslased, kui sülepakkujat parajasti ei ole.

Triitoni, Leila ja Trini elu on samasugune nagu ta viimasel ajal aeg on olnud. Oleksid nagu hoiukassid, aga kuskil kosmoses tiksub mõte, et äkki kuidagi, äkki kunagi tuleb ka neile üks suur vedamine ja suur juhus.

Ma pole kodus eriti enam pilte teinud, aga lisan siia siis mõned kõigist mu stabiilsest kuuikust, mis kasvõi hämaruses klõpsatud.

Viieline

Soni näris läbi valguspallide juhtme. Et ma ikka mäletaksin 🙂

Minu vaade ärgates 🙂

Aitäh veelkord kõigile, kes siin lugemas ja kaasa elamas on käinud ning mind tegelikult ka mõjutanud, armsat tagasisidet andes.
Nagu lubatud, siis blogi jääb alles. Kui tuleb tuju ja tahtmine, siis võibolla midagi veel kirjutan, aga regulaarselt kindlasti mitte.
Kuna hoiukassid on alles, siis on ka hoiukodu alles. Uued kassid? Mõistusega ei, südamega võibolla.
Meil Triinuga kahepeale kokku 62 aastat, kas ei kõla see mitte nagu aeg käppa pigistada ja pensionile mõelda…? 🙂

Virr-varr

Selline sisutihe pealkiri, kas pole.
Mul pole kunagi ühegi kassipesakonnaga niipalju segadust olnud.
Mul ei ole tahtmist kogu vahepealset saagat siia kirja panna, aga võtan kokku:

Soni ja Vilipsi esialgsed soovijad loobusid, jäid ikka muretsema tervise pärast.

Kisensel on omanik ja ta uus kodu asub mulle väga lähedal 🙂
Vilips kolib õeraasu Kisense juurde hoiukodusse kuni südameuuringuni. On üsna kindel, et sinna ta jääb, aga jätan võimaluse, et kui uuringust tuleb välja suur mure, millega on raske hakkama saada, siis võib Vilips tulla tagasi.

Soni hakkab kodu otsima.

***

Siin blogis lõpevad avalikud postitused pärast seda, kui Soni on kodu leidnud.
8 aastat blogi (pikemalt veel hoiukodundust) on täis saanud ja minu kirjutamise lust kadus kuhugi ära.
No ja juutuuberit minust ju ei saa 🙂

nemad siin ei ole milleski süüdi ❤

Kui jaksan, olen hoiukodu edasi. Kui teen siia uusi postitusi, siis kinniseid, iseendale. Kroonikaks ja mäletamiseks, mis aastal keegi oli ja kust ta tuli.
Kuna Triiton, Leila ja Trini on ametlikult koduotsivate nimekirjas, siis juba nende pärast jääb Padi ja Pasteet sellisena alles.

Vähemalt ühe korra kirjutan veel.

Uudiseid?

Kõik kolm on ikka veel siin. Päeviti kablutavad ringi tühjas korteris ja öösel magavad vannitoas. Mul on nende jaoks olnud vähe aega…
Järgmisel nädalal ilmselt selgub, kas poisid ikka saavad koju.

Vilipsi südamemure kodupakkujaid päris ära ei hirmutanud, aga et see mure ei jääks üleni ühe noore pere kanda, käime oktoobris (varem ei saanud aega) parima võimaliku spetsialisti, dr Mõtskõla juures. Uuring peaks andma meile teadmise, kas kõrvalkahin on seotud anomaaliaga Vilipsi südames ja mida see tema jaoks tähendab.
Igatahes loodame, et saame südamearsti juures väikese Vilipsi südame kohta meie südametele rahu. Süda, süda, süda 🙂 ❤
Vilipsi käitumine ja olek praegu minu juures küll mind muretsema ei pane, aga ma ei jälgi ju teda 24/7.

Kisensel on endiselt mitu huvilist ja vaatamaski on käidud mitu korda. Järgmisel nädalal selgub temagi tulevik.

Eile pidasime jaamakasside kohvikut ja jälle olid kohal minu kunagiste hoiuliste perenaised oma suurte südametega (jälle süda!) ja lahkete toetustega.
Aitäh siitpooltki veelkord, Merle ja Anu!
Et ma nüüd kedagi teist-kolmandat jälle ei unustaks.

Ma kogu aeg unustan. Kes mulle ja mu ajule uuringu teeks? Vahepeal kaotasin mitmeks päevaks näiteks fotoka ja olin juba väga kurb, sest ilma pildistamiseta jääb kõik see kassindus seisma. Õnneks tuli mu väike fotokas mu juurde tagasi.

No ja üldse on mu elus olevikus ja lähitulevikus tujurikkujaid. Mitte inimesi, aga olukordi ja asju, mille mõju all elamine on mulle väga raske.
Halva tujuga aga postitusi kirjutada ei tahagi õieti.

Lõppu aga midagi-kedagi toredat!

Nurrrrr

Kuhu ma jäingi…
Väljamaa laborist tuli vastus ja õnneks midagi tõsist ei ole. Kisense soolestikus möllas või möllab üks muidu seal elutsev bakter normist rohkem ja giardia jääke oli ka. Praegu me midagi ette ei võta ja seni ongi läinud hästi. Liivakastid täitsa eeskujulikud, väikese vaheldusega siiski.

Kisenset käidi vaatamas. Nii napisõnalisi külalisi mul vist polegi varem olnud, aga kõige olulisema enda jaoks suutsin ikka välja kangutada 🙂
Praegu nad mõtlevad ja ootamatult on tulnud veel paar pöördumist Kisensele. Vaatame, kuidas siis lõpuks jääb.

Mul on vusseritega igatahes väga tore puhata olnud. Näiteks nii:

Soni kehastus aga mänguasja peale väikeseks urisevaks kiskjaks

ja Kisense ei saanud selle peale üldse aru, mis toimub

Vilipsil aga pole mingeid peeni mänguasju vaja, piisab väikesest paberinutskast

Nad ainult nurruvad ja mängivad ja jumaldavad mind. Ja ma ei taha mõelda, mida ma tunnen, kui ma pean nad ära andma.

Kinkisin pärdikutele tunneli+kuubiku, mille sees nad kenasti hulluvad.

Täna said nad oma teise kompleks- ja ka marutaudivaktsiini. Kuu on läinud kiiresti.
Kõik said enne süsti ka midagi head matsutada, sellest nad muidugi ära ei öelnud.
Vilipsil on südames kuulda kahinat, seda peab tulevikus jälgima, aga närveerima ei pea. Plaanis lisauuringud.

Ja käe otsas vedamine on nüüd juba natuke tunda – 1,5+1,6+1,7 kilo kassikesi.

Suured kassid aga said minult kingituseks uue kratsipuu. Kõigile meeldib. Pildile sattus hoiukasside klubi. Hambaoppide järelravi olen nüüdseks juba andeks saanud.

Väike samm tagasi

Kunagi ei tea, mis on millekski hea. Oleks Kisense koju läinud, oleksin saanud (arvatavasti) teada, et kassipojal kõht lahti ja mis teha…
Nii eelmisel nädalal läks ja kõigil kolmel. Kisense proov läks Saksamaale laborisse.
Tegelikult juba paaril järgmisel päeval on teistel asi korras, aga Kisensel veel natuke jätab soovida. Saavad ravitoitu, said kolmandat sorti püssirohtu ka ja eks paistab siis.
Ühtpidi loodan, et tuleb mingi selgus ja midagi, mida saab välja ravida. Teistpidi tahaks, et see oli üks seedehäire ja ei peakski rohkem muretsema.
Vusserid ise muidugi ei kurda ja on ikka sama hoogsad ja isukad kui varem.
Fotokas oli vales režiimis jälle, aga no nii see neil käib,õigemini jookseb:

Kuigi mul on puhkus ja naudin iga hetke kassipoegade seltsis, ei taha need väikesed koomikud eriti kaadrisse jääda, kuigi tohutult lahedaid hetki on nendega kogu aeg.

Põgenemiskatsed vannitoast on kaasa toonud väikese märgistamise. Magama minnes tundsin kuskilt padja-tekiääre juurest oma lemmiklõhna. Igatahes oligi viimane aeg välja vahetada maailma kõige karvasem päevatekk.

Eile oli suur rõõm kohtuda Tallinnasse kassinäitusele saaunud Kelmiga ja pai teha ka toredale Veskule. Näitusel läks muidugi hästi ja Kelmi on jätkuvalt imeilus.

Homme aga on huvitav päev. Kliinikusse vaja pakkida neli kassi. Koju jäävad ainult AD.
Plaane võin ju pidada, aga loomad saavad nagunii aru, et midagi on teisiti. Hommikul viin vannitoast lapsed ära ja siis hakkan varakult kolme pujääni sinna püüdma. Triiton ja Leila võivad seal lahtiselt aega parajaks teha, aga Trini pean võimalikukt varakult ja kindlalt puuri saama. Triinuga õnneks muret ei ole, peale selle, et mis need neerunäitajad seekord on.
Oh, saab näha, kuidas siis seekord. Kahv ootab ukse taga igatahes…

Peaaegu ideaalne nädal

Praegu on nii, et Soni ja Vilips on broneeritud. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis koju lähevad nad pärast septembrit, kui nende tulevane pere on reisil ära käinud.
Poiste ühispilt hakkas netis oma elu elama ja kuidagi jõudis see ka ühe noore paarini, kes tahtsid jõmpsikaid oma silmaga näha. Käisid vaatamas, ja käisid teist korda veel.
Kuidas sa aga valid, kui kõik kolm on nii armsad. Valida üks või kaks. Lõpuks jäi ikka nii, et poisid koos. Anna andeks, ütlesid nad armsasti Kisensele. Sellest pole midagi, ütlesin mina. Mõtlesin ka.
Alati ju valitakse keegi kõigepealt ja pealegi ei ole teada, kas äkki hoopis Kisense esimesena koju ei lähe. See, et kahele nö tavalise välimusega kassipojale on kodu olemas, on nii rõõmustav! Päriselt rõõmustada julgen küll aga siis, kui kõik kujunebki nii, nagu lubatud. Noored on toredad, praegu usun küll, et kõik läheb hästi nüüd ja tulevikus.
Kolmik tegelikult natuke kardab võõraid, nagu välja tuleb. Mängides sulab aga see pisike kartus veel väiksemaks. Päris sama julgelt võõras süles või kättevõtmisel nad ei ole kui minuga. See kõik muutub, ma tean.

Kasutan praegu tühja korterit, kus lasen lastel joosta. Olen neid jätnud mõneks tunniks ka omapead, et väikesed kiired varsad saaksid suures koplis hullata. Ja oh seda jooksmist seal!
Ma ei ole jõudnud pildistada ja nendest rakettidest ma ei saagi korralike pilte, aga ettekujutuse toimuvast saab siit::

Nädala lõpp tõi kaasa kodupakkumise ka Kisensele. Tuli tore, sooja tooniga kiri. Lastele Kisense väga meeldib. Neli last, oma maja. Mina aga ei saanud üle ega ümber, et soov on kassiga pärast harjumist hakata õues käima.
Mõnikord õueskäimine ei ole 100% takistuseks kojuandmisel. Kõik sõltub… Ma alati kuulan ära, mismoodi kodupakkuja seda plaanib ja milline on suhtumine. Siin tegi otsustamise eriti raskeks see, et oli igati aru saada, et väga hoolitakse. Küll aga ei saa seal lubada, et neli väikest last võtavad sama vastutuse, mis täiskasvanud. Ja õueskäimise soov jäi alles ka pärast pikki kirju.
Pean tunnistama, et pani mõtlema. Mul ei olnud halba tunnet ega kõhutunnet ega midagi, mis oleks teinud äraütlemise lihtsaks. Puhas mõistuse hääl. Oma maja. Väikesed lapsed. Õue saav kass. Ei.
Ja nii Kisense potentsiaalselt väga toredast kodust ilma jäigi. Pakkusin ka alternatiivi, aga kolmekuused olid liiga suured.
Oh kuidas mulle see etapp hoiukodunduses ei meeldi.
Alati on variant, et saame kindla vastuse, et kass õue ei pääse, aga tegelikult sellest hiilitakse mööda. Järgmine variant on kodu, kes ütleb ausalt, et kass hakkab õues käima, aga teeb kõik, et oleks turvaline.
Kuidas neid kaaluda? Mis on õige?
Kas Kisense ootab nüüd veel mitu kuud, sest ma lasin neljal väikesel mängitajal temast ilma jääda? Pere, kes tegelikult ka tahtis just väikest mustvalget Kisenset. Oeh…
Aga ikkagi – mu süda oleks jäänud valutama ja seesama mõistuse hääl ütleb, et ega see viimaseks pakkujaks jää.

Nii et meie igapäevased võitlused, kas trio saab enne vannitoast välja, kui mina sisse, jätkuvad.
Söövad palju ja liivakast täitub ka kiiremini, kui ma koristada jõuan.
Olen tänulik puidugraanulisponsorile. Mis ma küll teeksin, kui ei saaks neid kotte naabermajast järjest koju vedada. Sinna nad kahe aitaja maagilisel jõul ilmuvad ja mõnikord lausa ukse ette.
Ja kuna ma pole jõudnud korralike pilte teha, siis hoopis üks kaamerauni sobib siia vihmasese päeva postitusse.

 

Sain eile aru, et olen peast ikka täitsa kassistunud – sõitsin bussijaamast koju ja kui salvestis ütles, et peatus on Püssirohu, siis mina fikseerisin, et Ussirohu.
Peabki varsti jälle andma 🙂

Üks armsam kui teine, või kolmas

Tegelikult on muidugi kõik ühtemoodi armsad. Väga armsad. See kolmekihiline nurrumine on ikka eriti võimas, mis mind tabab, kui ma end neile nässerdamiseks loovutan.

Sain sõpradega kokku, kes küsisid, mis mu otsaesisega on juhtunud. Ma ei saanud aru,millest nad räägivad, aga siis tuli meelde, et mitte mis, aga kes juhtus.
Ehk siis kortsud ja küünejäljed, normaalne 🙂

 

Muid uudiseid täna ei ole, aga võibolla homme juba on.

See on juba väga hea!

Täna alustan Buratino lauluga (loodan, et teil hakkab kummitama 🙂 :

See on juba väga hea!
See on tõesti väga hea!
See on lausa väga hea!
Vä-ga hea!

Vusserikesed käisid eile kliinikus, kaasas kolm nimelist kakanäidist. Vastus on, et nad on haigusest vabad, põnnid said esimese vaktsiini ja kiibid. Hurraa!

Kaalud 950 gr, 960 gr ja natuke üle kilo Sonil. Hurraa!

Ootame bussi. Kel on 9 hommikul ja väljas 25 kraadi

Nüüd on vaja kodud leida. Aga kuidas, kui selliseid pesakondi on Eestis veel mustmiljon…. Kuidas leida head kodud.

Noh, endale ma neid igatahes ei jäta, nii et kodud nad leiavad nii või teisiti. Küsimus on vaid ajas ja kui palju meil on seekord õnne.

Putukaid tuleb veel vaadelda ja pildistada ning siis läheb jaht kodudele lahti.

Suisel ja töisel ajal ma ei jaksa pikalt arvutis olla ja romaane kirjutada. Nagunii nendega istumised pluss muu Kassijaama asjandus võtab oma, nii et seekordki lisan veel vaid mõned pildid.

Kui nüüd konservitellimus ka ruttu saabuks. Endiselt nad ei taha krõbinaid, mustvalged veel natuke nokivad, aga Soni on jonnakas ja keeldub.

röötsakil

kärbes!

natuke veel istun, siis lähen tööle

lutsutaja, kust vähegi saab

Vilips ronib pähe

pilt niru, aga kiirus suur

kanasüdamed, lemmik!

 

 

Õhust ja armastusest

Millest elavad kassipojad, kui nad ei söö…

Vusserite giardiaasi ravi algas edukalt, aga ühel hetkel kadus jälle isu ja kasti sisu hakkas käest minema. Meie hea käpahoidja tuli jälle väikeseid põrnikaid üle vaatama ja tõi koju kätte giardiatesti, mis sellest proovist ja minu võetuna näitas negatiivset. Mis siis ometi viga…
Laupäevaks oli kliinikuaeg, kas siis vaktsineerida või edasi ravida.
Kassipojad laupäevaks mõned korrad oksendasid, ei söönud, võtsid alla, vahel natuke juurde ja no muidugi ei mingit vaktsiini.Terve see aeg nad ainult möllasid ja mängisid, aga nagu arst ütles, neil iiveldab, kõhus ei ole hea olla ja nii nad toidust loobuvadki.

Veri ei olnud neil ka päris korras. Kliinikus selgus, et mul jäi koju maha igaks juhuks kokku kogutud kakaproovid, aga kuna oli vaja leida haige olemisele põhjus, siis oli tungiv soovitus ära tuua. Nii ma takso võtsingi ja oma rumalat pead kirusin. Endale mitteomaselt ei teinud ma kliinikus ühtegi fotot.
Tagasi tulles selgus, et uus giardia proov oli siiski positiivne. Ilmselt toimus taasnakkumine, ravi jätkub nüüd tablettidega ja mina proovin olla ekstra hügieeniline.
Hea seegi, et negatiivsed olid FIV/FELV, Corona, parvo testid.

Järgnev pilt on eilsest õhtust. Hoiatan, kole! Silmad kinni ja edasi kerida, kui kakapildid ei meeldi. Sellise olluse tegi Soni minu nähes. Pärast mängis rõõmsalt edasi.

 

Pean neid nüüd ka sundtoitma, kalorid on vaja kätte saada.
Kisense oli õhtul veid tujutum, aga mu suureks rõõmuks olid nad hommikuks reipad, uut okset ei olnud ja kuna süüa ei tahtnud, siis sellest alustasingi. Päeval kaamerast nägin, et jäetud toit oli ära söödud. Juba on natuke parem!

Eile oli mul veel mõningast meeltesegadust ja just selline ma olengi. Kui muremõtted valdavad või on mingit laadi eriolukord, siis ma kaotan natuke nagu pea. Ei leia enam asju üles näiteks, mis on just seal, kus nad olema peavad.

Üldiselt saan elus siiski hakkama, paanikasse ei ole siiani läinud, isegi kui põhjust oleks olnud, aga tekivad lühised 🙂
Siiani mäletan, kuidas aastaid tagasi tänaval kassi püüdes võidurõõmsalt koos kassiga lahkusime, aga mu käekott koos kõige eluks vajalikuga jäi tänavale maha. Lõppes küll hästi tookord tänu ausatele inimestele.

Niimoodi aga on väikesed kraaded aknalaual. Kaamerapilt. Vannitoas ma seda pildistada ei saa, sest kui ma ukse avan, siis tormavad kolm põrisejat minu suunas nagu ma tuleksin poest ja tooksin neile jäätist või kommi.

 

Ja kõik need muud klõpsud, mis vääriksid kõik oma kommentaari, aga pole sellel tuulel.

see on fotokapael 🙂

Mõnevõrra rivist välja on mind viinud kurb uudis mu mitu aastat tagasi Telliskivist püütud kass Nuksikust, kellest siingi mõnes postituses mainitud on. Tema jagas elukohta Triitoniga ja Nöpsikuga. Nuksik läks koju mais 2018 ja hakkas seal mühinal sõbralikuks arenema. Juulis 2019 läks ta aga üle vikerkaare 😦  Järjest hakkasid tulema suured tervisemured ja operatsioon ning siis oli juba ootamatu kasvaja võimust võtnud.
Ma ei ole niimoodi nutnud pärast Kiusu lahkumist ja siiani võin kasvõi keset tänavat jälle pihta hakata, kui mõtlema hakata. Kuidagi nii on, et mõni kass on hinges ja sealt ära ei lähe, kuigi enam iga päev ei kuule ega mõtle. Et ta sai kodus voodis magada ja palju hellust, lohutab veidi.

Lisaks on üks projekt, kus peaks töötama meie lõks ja kus peaksin mina suutma nõu anda ja suunata, aga “projektijuht” on üks omamoodi inimene, kelle peale päris kõiges loota ei saa. Ise aidata ma kahjuks ka ei suuda. Mõtlen iga päev ja kardan, loodan.

On ka üks vanem proua, kes minu väikesest abist teatud määral regulaarselt sõltub, aga kes ennast ja ka oma kassi samuti mõistlikul kombel aidata ta ei luba. Ei minul ega kellelgi teisel.

Olen jõudnud sinnamaani, et pelgan iga telefonihelinat ja uut muret.

Ahjaa, viimase kahe nädala sees on kodus olnud ka kaks uut pissi-intsidenti. Garderoobis oli suur loik ühel nahast reisikotil (nägemist) ja diivan+diivanipadi.
On keegi, kellele see olukord siin ei meeldi.

Rõõmsad patsiendid

Kolmik oli nädala alguse jätkuvalt reibas ja aktiivne. Küll aga ei olnud isuga kiita ja kõht ei saanud kuidagi korda. Lisandus oksendamist ja kõhulahtisuse tagajärgi erinevates vannitoa nurkades. Ühle päeval pärast tööd viisin lapsed kliinikusse. Diagnoosiks giardiaas.

Värskest õhust koju tagasi tulles sain hästi aru, kui valesti kõik oli. Tuba oli väga halba lõhna täis ja läks kõik see äraoleku aeg tuulutamist, et normaalseks tagasi saada.

Poolteist ööpäeva olid nad kliinikus heade ja tarkade inimeste hoole all ning tagasi sain juba raskemad ja peaagu korras kõhtudega vusserid.  Tean, et giardiaga nalja ei ole, et eriti nii väikestele on see ohtlik. Õnneks on olemas suurepärane (aga väga kibe) ravim, mida kaks korda päevas väikese süstlaga neile andma pean. Nüüd on vannitoas muu varustuse hulgas ka kalkulaator, et enne kaalu järgi õige doos välja arvutada. No näiteks 0,12 või 0,15 ml. Hea, et mul prillid on. Kriipsukeste lugemise jaoks kuluvad ära.

Tänaseks on kastis jälle täiesti eeskujulikud julgakesed, aga ravi peab veel jätkuma. Lisaks saavad Synbioticut ja Cobalaplexi. Kes oleks võinud arvata, et rõõmustada võib ka sellise asja üle, et Synbioticu uues versioonis on kapslid läbipaistvad ja nii on lihtsam doose jagada 🙂

Isu on tagasi. Vilips on eriti äge tüüp. Mõne toidu peale ta uriseb, paneb käpa õe või venna pea peale ja hoiab eemal, ise matsutades. Matsutamine on üldse üks meeldiv heli 🙂

Kaalu tulebki kenasti juurde, eriti Soni kihutab teistel eest ära.

Mul on nii-nii hea meel, et vannitoas elavad nüüd üdini rõõmsad kassipojad, kes tahavad mängida ja süüa. Süles ollaja nurruda jätkuvalt  ka. Vilips otsib iga kord mu käevarrelt mõne pehmema koha ja hakkab seda lutsutama.Oh seda beebit küll…

Maailma kõige armsamad kassipojad: