Kole on möödas

Teisipäeval olid Simmol ja Sial operatsioonid. Kolmapäeva hommikul tõin ma nad koju (hommikuseks ergutuseks veel Leila seiklusrikas püüdmine vaktsineerimiseks kaasa võtta).
Ma olin väga-väga mures. Väikesed süüta lapsed ei teadnud, kuhu ma neid viin ja mis neist saab. Mõtlesin üle. Tegelikult ma ju teadsin, et viin nad parima arsti juurde ja kui neil alguses ongi paha, siis on ju ravimid ja pärast on kõik palju-palju parem.
Teisipäeva päeval arst juba helistaski, et kõik läks hästi. Mõlemal sai eemaldatud pisike silmamuna ja on tehtud ka steriliseerimine-kastreerimine. Kuigi nad on veel väikesed, siis mitte enam niiväga. Simmo kaalus minu kaalul 2,8 ja Sia 2,4 kilo. Vähemalt ei pea nad kaks korda narkoosis olema. Kaasa sain kliinikust antibiootikumid ja valuvaigistid. Tuttav skeem juba Koma ajast.
Kraed olid neil kaelas, aga Sia sai sellest ruttu jagu, kui mõni tund ära olin. Ja veidi aja pärast ka Simmo. Panin siis tugevamalt ja annan neile natuke hõlpu, kui nad söövad. Jube ruttu on vaja hakata käpaga silma sügama, nii et hetkekski ei saa unustada. Kraekandmine jätkub veel mõnda aega, kuni niitide eemaldamiseni. Hoidsin neid arsti palvel paar päeva eraldi, vannitoas.
Alguses ehmatas mind verise vedeliku lekkimine, aga sain rahustatud, et nii võib olla.

Praegu on silmad ilusad puhtad ja kuivad, SS ei käi enam tagurpidi ega võimle krae eemaldamise nimel. Lasin nad hommikul välja ja uued torbikkassid tekitasid kohe suure draama. Kõik neid silmanud kassid tõmbasid end kuusekesteks ja toimus masspõgenemine. SS aga vabastasid kogunenud energia hakates ringi kimama ja väiksemaid kiusama.
Nüüd on aeg lihtsalt oodata paranemist ja siis ei ole kojuminekul enam mingeid takistusi (välja arvatud emotsionaalseid).

oskavad poseerida õiget pidi 🙂

Advertisements

Ühe kassipoja lugu

Ühe kassipoja saatus on teinud selliseid uperpalle, et see kõik ei taha kuidagi minu sisse jääda. See ei ole päris minu lugu, aga olen olnud siin tükis üks kõrvalosatäitjatest, samas ka pealtvaataja. See on ajanud nutma ja naerma ning teinud mu südame veel auklikumaks.
Ette rutates ütlen, et lõpp (kuigi lõplik lõpp ei ole veel käes) on õnnelik.

Juulis tuli meie MTÜ postkasti abipalve kassipere kohta, kes ühe talu vanas rehielamus olid välja ilmunud. Kirjutajast sai selles loos väga tähtis tegelane, nimetan teda edaspidi Heainimeseks.
Mina sattusin sellele kirjale vastama, vastates nii nagu sel hetkel seda teha sai. Tavaliselt tähendab sellisele murele meie vastus püüdmispuuri laenutamist, koduotsingute kuulutamist, nõu andmist. Hoiukohta pakkuda meil ei olnud. Kuu hiljem saime uue kirja, kus oli juba viimane aeg tegudele asuda.
Heainimene oli kirjades üsna emotsionaalne ja tundis end oma mures üksi. Samas oli aru saada, et ainult väike tõuge veel ja kõigega saab hakkama. On äärmiselt positiivne, kui abipaluja on ise ka abipakkuja. Nii siin ka oli, Heainimene oli väga paljuks ise valmis, peaasi, et keegi teda natukenegi aitaks ja suunaks. Mina sattusin olema rohke vaba ajaga, kodus oli olemas lõpuks pikka aega laenus olnud lõks, pisike näitusepuur, kahv ja kõik muu varustus. Sõitsime siis ühel õhtul koos sinna tallu. Olemas oli ka olulisim – esialgne plaan, kuhu kassipojad paigutada.

stardivalmis

Ei läinud kaua, kui esimene väike imearmas karvik läks vana rehielamu laka peale pandud lõksu. Seadsime talle koha valmis ja mul oli aeg tagasi koju sõita.
See poja leidis tänu oma imelisele välimusele pildi avaldamisest mõne tunni jooksul oma kodu. Abiks oli ka see, et Heainimene käis temaga kohe järgmisel päeval lähimas loomakliinikus ülevaatusel. Pisike Miina sai heasse kodusse, selles sain ise veenduda.
Sama nädalavahetuse lõpus läks lõksu teine kassipoeg, Mikk.

ehmunud Mikk, paar päeva pärast püüdmist

Tugevam, kurjem kui õde, aga kohutavalt armas karvik. Heainimene oli juba välja koolitatud, sai Miku kantseldamisega hakkama ja kolis temagi ajutisse hoiupaika sealsamas talu lähedal, Heainimese korraldatud kohta. Mina käisin mõni päeva hiljem kohal turjarohtu panemas ja pilte tegemas. Kassipoegadele koduotsimiseks olid kuulutused kohalikus vallas juba üleval ja varsti oligi üks huviline kohal, kes tundus Heainimesele igati ok koduna. Oli valmis harjutama ja harjuma, tubaseks kassiks jätma. Tore uudis oli see, üks hingeke jälle päästetud, mõtlesime.

Vähemalt üks kassipoeg vajas veel püüdmist ja Heainimene sõitis igal nädalavahetusel püüdmispuuriga tallu. Kahjuks aga ei ole enam kolmandast teateid ja ka ema ei näita ennast. Kassiemaga proovime varakevadel uuesti tegeleda. Kõiki ei saa päästa, jälle pidi seda kurba tõsiasja kordama.
Niisiis, Mikk oli uues kodus, Heainimene palus kindlasti öelda, kui on mingeid muresid ja uuris ikka kassipoja käpakäigu kohta. Vastused jäid aina napimaks, kuni lõpuks selgus, et Mikk, viibides üksi kodus olnud teismelise lapsega, kukkus kolmandalt korruselt aknast alla…
Selle kohta vaikiti mitu päeva ja siiani pole selge, millal Mikk tegelikult kaduma läks. Kui ma sellest kuulsin, siis ma nutsin kodus kõva häälega. Abitult, jõuetult, vihaselt. Samad, kui mitte raskemadki tunded olid Heainimesel. Ütlesin talle ja mõtlen seda siiani, et süüd ei tohi tunda kassi andja, kui süüdi on võtja.  Inimeste sisse ei näe, lubadused ei maksa pahatihti midagi ja vahel lihtsalt ei ole õnne… Jälle käis peast läbi mõte, et ma ei taha kassidega enam tegeleda, ei taha. Ei taha seda valu ja ängistust.
Ma ei ela loomulikult kaasa niimoodi igale kadunud kassile, see ei ole võimalik, aga Mikk oli natuke nagu minu jagu ka.

Esimesel võimalusel, see oli (vist) neljandal päeval pärast kadumist läksime koos otsima. Mõlemad jätsime oma plaanid kus see ja teine, läksin kahvaga bussi peale ja alevis saime kokku. Esimese asjana palusime kuulutused teha, seda polnud sinnamaani ette võetud. Käisime läbi keldrid, aiamaa, kõrval asuva ehituspoe hoovi, kõrvalhoovid. Otsisime, kutsusime, rääkisime naabritega. Otsisime kahekesi, ilma omanikuta, keda ei olnud kodus. Ainult see laps/teismeline, kellega mõistlikul kombel suhelda ei saanudki. Juba eelmisel õhtul sinna jäetud lõksu Mikk ei läinud. Pärast mitut tundi tulutut otsimist loobusime. Võimalusi peituda oli liiga palju ja möödunud aega samuti. Heainimene pani ise kuulutused kohalikku FB gruppi ja paberajalehte. Lubasime vaevatasu. Tuli mitu vihjet, aga mitte õiget. Ma ei osanud ega julgenud midagi loota, olin lihtsalt kogu aeg kurb. Mõtlesin, et nüüd viies päev söömata, nüüd nädal külmas ja vihmas. Ja nii edasi…  Aga siis tuli veel üks teade! Karvane väike kass, tutid kõrvades, kadumiskohast 500-600 meetrit linnulennul oli ühte kuuri ilmunud ja käib seal söömas.
Süda tegi jõnksu, aga head tunnet ei olnud, lihtsalt lootus tekkis.
Heainimene sai viia lõksu sinna järgmisel päeval ja kui tuli teade, et Mikk läks lõksu ja “ma sain ta tagasi!”, siis ma nutsin jälle. Hommikul nutsin tulekahjus hukkunud kassidest kuuldes ja hiljem juba Miku pärast õnnepisaraid. Nii palju silmavett viimasel ajal… Pealtnäha Mikul vigastusi ei paistnud. Vapper väike kassipoiss oli lõpuks jälle soojas kohas, täis kõhuga. Kuidas ta küll võõras kohas ilma emata hakkama sai… Kassid, ka kõige pisemad, on ikka palju visamad kui me arvatagi oskame.
Mikuke tuli enne uude hoiukodusse kolimist ööpäevaks minu juurde. Juba teadsin, et ta oli vahepeal nurruma õppinud. Nii oli tõesti. Kuigi väga kartlik, oli ta nurrumas kohe, kui teda puudutada. Süles oli pehmelt ja mõnusalt.

Kui õnnelikud me koos tema päästjaga, armsa ja tubli inimesega oleme nüüd, et Mikk sai elus uue võimaluse ja pääses selle halva, hoolimatu pere käest. Olen lisanud selle inimese ühingute musta nimekirja ja kahjuks küll liiga hilja, kuid hilisem kohalikust kandist tehtud uurimine selgitas tema veelgi mustema loomapidamisajaloo.
Mikuga käisin juba ka kliinikus, ta sai esmase vaktsiini ja ülevaatuse. Kukkumisega on üks titekihv natuke kannatada saanud, aga muidu on ta üks õnnelik kolmekuune kassipoiss ja me teeme kõik, et tema elu oleks edaspidi ilus ja hea. Kui Mikk on uues hoiukodus kohanenud, hakkame talle uut kodu otsima.

Kassipoegade kaisutuses

Sellest nädalast alates on Mirjam ja Mäuram vabastatud igasugustest liikumispiirangutest. See tähendab, et nad ei pea enam vannitoas öösiti kinni olema. Tulemus on see, et minu und nad ei puutu, aga ärkamine on veel sada korda mõnusam. MM, eriti Mirjam, on avastanud, et kõige parem on ööd veeta vastu minu vasakut külge. Nii ma nad siis hommikul nihelema hakates leian. SS aga on kuskil jalgade vastas ja no mõni suur kass mahub ka ära. Nende võit on, et sooja põrandaga vannituba on nüüd avatud ja hoopis see tuleb ära kasutada.

Kui ma diivanil pleedi all loen, siis samuti on MM kohe platsis (kui nad parajasti ei mürgelda). Kõhu peal, külje vastas, jalaõnaruses. Üksi või üksteise kaisus, vahepeal asendeid vahetades, mind üle nuusutades, puksides, aeledes, nurrudes. Mäuram on kuidagi eriti hellikuks muutunud, eriti võrreldes tema beebiaegse tõrksusega. Ilmselt see meie koos kasvamine kannab nüüd vilja.
Ma vaatan nende kollaseid sõbralikke ja uudishimulikke silmi ning tahaks üle kõige, et neil oleks kogu ülejäänud elu sama hea ja turvaline nagu praegu.
Siin üks eileõhtune hetk, kus mul fotokat käepärast ei olnud, aga tundes vastu ennast kahte väikest sooja mügarikku, nägin, et nad on jälle lihtsalt võimatult armsad ja tegin tahvliga klõpsu
SS nii suured kaisukad ei ole, aga miilustamas käivad mõlemad.
Sia ja Mirjam on sageli mul arvutinurgas lambi all seltsiks. Mirjamil on komme toetada pea mu hiirekäele. Veel mõned viimaste päevade klõpsud Simmost. Simmo kasvamine on nii põnev. Saba on hakanud karvaseks minema, tumedamad kohad lähevad tumedamaks ja mustrid-jooned selgepiirilisemaks.
Eile õhtul oli üks ootamatu hetk, kus avastasin Trini diivanilt. Trini krabas Simmo kaissu ja maadles natuke. See oli täiesti üllatav, sest pärast teisipäevast kliinikuskäiku Trini väga magamistoast välja ei kipu. Toit ja vesi on tal sealsamas nurga taga ja pesa on teki peal garderoobi taga nurgas. Ometi ei suhtu ta minusse halvasti. Pai saan teha, tipib varvastel ja keerutab nagu enne. Lihtsalt ei usalda kaugele minna, äkki ma jälle tulen kahvaga.

Trini on ka väga tugev ja osav (või mina hooletu). Kliinikusse minekuks püüdsin ta varakult kahva sisse ja toppisin transpordikasti. Panin ta vannituppa ukse taha ootele tunnikeseks, kuni oli aeg minna. Kui läksin teda võtma, oli ta aga aknalaual ja mina täiesti jahmunud. Kuidagi oli ta puurist ja kahvast välja saanud. Õnneks oli ta üsna kangestunud ja rätiku all sain ta juurde tõstetud kasti sokutatud ning esimest korda ta ilma kahvata kliinikusse viidud.
Tagasi tulin heade uudistega. Põletikku enam ei ole ja Trini sai lõpuks ka vaktsineeritud 🙂

Kui ma ainult saaks kassipojad kuidagi krõbinaid sööma. Titekrõbinaid ma ei saa lahtiselt jätta, sest paksul Duranil on jahikoeranina selle peale ja ta on sekundiga kohal. Kui ma aga neile nina alla panen, siis nad ei taha. Nii ongi meil üks lõputu kanaliha- ja konserviralli. Näljane Mirjam teeb kajaka häält ja Simmo ronib mööda säärt üles. Teised ootavad viisakalt ja suured kassid väga enam kööki ei trügigi, kui see nelik seal tungleb. Ainult Triiton ootab oma kooretilka.

Triinu ja Leila aga rivistuvad järjepidevalt rõduukse ette, sest seal on ainus koht, kus nad rahu saavad.

Kümme kassi on ikka palju…

Kärpsejaht… ja ültse

Täna istusid kolm tegelast aknalaual ja jälgisid kärbest – kes lagistas hambaid, kes võngutas saba. Kätte sai saagi ja ära sõi Sia.

Suur, väike, keskmine

Mõtlesin siis, et panen muud kogunenud pildid ka üles kõigist mu sõpradest.
Triniga hakkame järgmine nädal jälle jooksma ja maadlema ning SS-i opiaeg veidi kaugemas tulevikus on samuti paigas.
Hommikul oli Leila pahaaimamatult vannitoas, ma nihutasin ukse kinni ja olin julm. Andsin ussirohtu ja lõikasin küüned. Jõudu peab kasutama, aga ta õnneks ei hammusta ja küünista. Käime vaktsineerimas ära. Kuidas ma tema aja peale kätte saan, ei tea. Võib-olla peab rõduboksis püüdma, kuigi üldse ei tahaks.

MM on ka nüüd saanud teise vaktsiini, on tublid lapsed 1,5 kilo per käblik.

Mirjam istub mu selja taga toolil ja nurrub, nii mõnus on 🙂 Ja kui ma loen, siis tunneb temagi end hästi:
Mäuram tuleb ka vahel miilustama, siis nühitakse mu nina ja põsed kõvasti üle ja otsitakse kaisukoht.

Simmo ja Sia muudkui kasvavad ja on juba päriskassi moodi.

nii ilus sinine silm

Simmo kasukas võtab aga uusi toone ja mustrid joonistuvad välja. Imestan, et tal on talla all sellised tutid, muidu ju lühikese karvaga

Kodus ma ei saa mitte midagi rahulikult ja normaalselt teha. Asjad ei ole oma kohtadel, kogu aeg midagi kukub ja kassipoegade ninad, sabad ning käpad on igal pool. Praegu ma näiteks tõstan Siat klaviatuuri pealt ära juba 27 korda. Vahel on päris tüütu, aga armsad hetked kaaluvad selle kõik tuhat korda üles.

Natuke suuri kasse ka:

laiskloom (umbes nagu mina)

 

Muul kassirindel vaheldub suur õnn suure masendusega. Kuna ma olen käppapidi sees nii siin kui seal, mis puudutab kadunud, leitud, päästetavaid kasse, siis emotsioone jätkub igasse suunda. On suurt vedamist ja rõõmu. On raskeid lööke ja kurbust.

Pealkirju on alati nii raske panna. Tänaseks sain inspiratsiooni kassiteemalistest foorumitest. Teenisin ehk vähemalt mõne kulmukergituse 🙂

Segapaarismängud

Mirjam ja Mäuram on nüüd suurema osa ajast lahtiselt jooksmas, ka siis, kui mind kodus ei ole. Ainult öösel on vannitoas, et nad natukenegi titekrõbinaid sööksid. Natukene söövad ka, 10-20 grammi umbes. Toorest aga nemad ei taha, kana ja konservi tuleb ette kanda, lõputult. Sama suurematega, päev keerleb kogu selle kamba toitmise ümber ja varud vähenevad silmaga mähtavalt. Aga saame hakkama.
Simmo ja Sia on nendega nüüd üsna ära harjunud. Kuigi SS on tugevamad, on MM sitked ja vaprad, alla ei anna. Sia ikka undab ja urrab vahel ja Simmo üritab jõmmi mängida. Igatahes ma proovin eemale hoida, kui nad koos jooksma hakkavad.
Enamasti mängivad nad ikka oma vanades paarides, aga toimub ka segunemist, samuti magades. Põhiliselt sellepärast, et kratsika lohkpesa on kõige mõnusam ja kui keegi seal juba ees on, siis teine tuleb lihtsalt kõrvale.
Suured kassid lepivad kuidagi selle lakkamatu kablutamisega. Trini lakub pisematel pead ja on õnnelik, kui keegi temaga maadelda tahab. Triinule ja Leilale nad eriti ei meeldi ja nemad tahaksid olla rõdul, eemal. Kuigi nad ka üksteist ei salli, siis seal on nad rahus. Kahjuks on õues üha märjem ja külmem ning Triinu kräunumine rõdu ukse ees ajab mind juba natuke hulluks. Vähemalt on ta leidnud omale koha vannitoa aknalaual, kus on natuke rahulikum. Kes ikka vangimajas vabatahtlikult oleks, kui saab mujal olla 🙂

Nii paljudele kassidele hoiukoduks olemise juures ongi see miinus, et keegi ikka kannatab. Ja kuigi kõik nad on mulle lõpmata kallid, tahaksin ma siiski, et meil siin jääks lõpuks rahulikumaks, just suurte kasside pärast.
Mirjam on näidanud ennast väga toreda kodukassina. Kassipojatembud nagunii, aga ta tuleb ise kaissu ja sülle ka. Oh kui mõnus on raamatut lugeda, kui Mirjam tuleb kõigepealt teeb ninamusi ja siis sätib ennast kaenlaauku kerra. Mäuram aga läheb jalgade juurde. Mäuram on väga palju arenenud, võrreldes sellega, et ta alguses oli, noh, mäuram 🙂 Mäuram võtab endiselt kõige armsamaid poose, väikesest kerast juhmivõitu tagumikupotsatuseni. Ta armastab samamoodi väga paitamist ja mõlemad nurruvad kogu aeg. Kohe, kui ma korrakski puudutan, hakkab mõlemal tugev põrin. Mirjam armastab ka arvutialaual olla, lambi all soojas, ise mind jälgides. Sama teeb ka Sia. Sia ja Mirjam ongi veidi rohkem inimese lähedust armastavad, aga muidugi on ka Simmo ja Mäuram tõelised musirullid. PARANDUS: pool tundi pärast postitamist tuli ka Mäuram täiest jõust põrisedes mulle kurgu alla pugema ja siis ronis õla vastu magama. Simmo ja Sia aga on viimasel ajal öösel hakanud voodis magama, vastu mind. Ilmselt on aeg kütma hakata.

SS ootavad, et nad kaaluks vähemalt 2,5 kilo, siis lähevad nad operatsioonidele. Simmol vähem, Sial rohkem veel vaja kosuda.

Kõik neli on imelise iseloomuga kassipojad. Huvilistest pole aga asja saanud ja neid on ka väga vähe. Ikka ja jälle jõuame sinnani, et inimesed tahavad pilkupüüdva välimusega, vigadeta loomi. Miks mustvalge lühikarvaline ei kvalifitseeru, mina ei tea ja ei saa kunagi mõistma. Et selline silmaga nähtav silmapuue võib häirida, seda ma veel kuidagi suudan tajuda.
Väike kassipoeg Miina, keda ma aitasin talu lakast püüda, sai koju kõigest mõne tunniga tema pildi avaldamise järgselt. Kuidas nii? Aga vot sellepärast, et kohev hallivalge nupsik (ja ma ise ka täiesti võlutud). Mis sellest, et kartlik ja inimesega tuttav alles poolteist ööpäeva. Kohtusin uue omanikuga hiljem ka kliinikus ja süda on täiesti rahul, aga jälle taban end mõtlemast, et miks Mirjamile ja Mäuramile järjekorda ei ole… Ja Simmole-Siale. Noh, see on midagi, mida muuta ei saa ja tuleb lihtsalt kauem oodata.
Pildid, mis vahepeal klõpsitud:

laudlina asemel

süüa! kiiremini!

ise tuleb sülle

Trini ja tema tervisemure

Trini käis eile jälle loomakliinikus. No või mis käis, viidi vägivaldselt. Hommikul oli tants ja tagaajamine, seekord läks lihtsalt veidi vähem aega, kuni ma ta kahva sisse sain. Rohkem aega aga  kahvavõrgus puuri toppimisega, sest ta oli kuidagi eriti nihverdis, isegi rätiku all.

salasilm

Hirmus kahju, et ta ei luba endaga pehmemalt käituda. Istus mul näiteks arvutilaua peal, vastu seina ja kaldlage. Panin transakasti ette, tekid mõlema külje peale ja hakkasin toppima. No ei lähe ja ei lähegi, lõpuks rapsaki jälle minema.

Panin passi kaasa, lootuses, et ehk saab seekord ikka vaktsineerida.
Ei saanud. Kassil neutrofiilid üle normi ehk kuskil on mingi infektsioon. Kus, ei tea. Sai pikatoimelise antibiootikumisüsti.

ootame taksot


Neerunäitajad olid õnneks normi piires, ilmselt eritoit on abiks. Neerud tal siiski normaalses korras ei ole, nii et jätkame ravitoiduga nii nagu siinses kassikarjas see võimalik on.
Kahe nädala pärast uus kontroll, uus stress.
Õhtul pages Trini jälle taha garderoobi, kuhu panin ka süüa ja vett
Öösel magas voodis ja hommikul lubas varbaid sirutades end sügada ja paitada, aga magamistoast välja ei tulnud.

Trini on nii armas kassike, väga loodan, et tervisemure saab mingi selguse. Seda müstilisem see on, et ma ei suuda kuidagi tema käitumisest, olekust aru saada, et teda üldse vaevaks midagi. Välja arvatud sage vee joomine, aga seda on viimasel ajal veidi vähem märgata.

Veel üks Koma kodukiri

Loen kirja Koma kodust nagu head raamatut, nagu õnneliku lõpuga muinasjuttu. Ja usun, et on võimalik, et igal kassil (ka ühe silmaga) võib elus nii hästi minna.

Hommikud algavad tavaliselt sedamoodi, et Koma poeb magamistoa uksest sisse ja teeb õrnalt paar küsivat prääksu, et kas süüa ja pai täna ikka ka antakse või peab vaene väike loom üksinduses ja näljas kannatama veel mõne minuti. Seda muidugi päevadel, mil Koma on pisut energilisem. Vahel on ta laisk ja põõnutab rahus kusagil nurga taga tugitoolis, kuni kuuleb, et inimesed on hakanud end liigutama ja kostub liikumist ka juba köögi lähedusest. Neil puhkudel tuleb ta siis mingil hetkel suure müdinaga sealt kusagilt põõnutamise kohast ligemale ja kukub nühkima vastu sääri ja pööritama selili mööda põrandat, et ikka tuleks suur peotäis krõbinaid ja kausitäis vett, lisaks ka kõvasti pai, kõhu- ja sabasügamist igalt majaelanikult, enne kui kodanikud tööle vantsivad.

Päeval ilmselt magab Koma läbi kõik aknalauad, diivanid, tugitoolid, voodid, koridorid ja seinaääred, mille lähedusest ta möödub. Seda on näha temast maha jäänud karvatortide hunnikutest, millest saaks vabalt vist kuu ajaga vilditud vammuse teha, kui viitsiks koguda.

Õhtust aega ootab Koma muidugi väga, kuna inimesed hakkavad töölt koju tagasi jõudma. Siis saab kohe uksele vastu tulla, küsivalt otsa vaadata ja prääksuda. Noh, sest vaene väike loom näljas ja armastuseta terve päev otsa, jne. Siis aga saab jälle nõuda igaühelt pai ja kõhu- ja sabasügamist ja süllevõtmist ja seltsis olemist. Süüa ja maiust muidugi ka. Üldse armastab Koma seda, kui keegi on tal seltsis; siis ta saab seda kedagi rahus ignoreerida ja minna toa teise otsa tooli magama. Kui seltsiline on näiteks nädal aega reisil olnud, nii et Koma on käinud teised majaelanikud ainult jaopärast silitamas hommikul, õhtul ja enne ööd, siis on Koma väga-väga kurb; kui seltsiline reisilt tagasi jõuab, on Koma tal kohe uksel vastas ja tahab sülle ja paneb pea lõua alla ja nurrub, ja on terve õhtu diivanil süles või jala vastas, ei ignoreeri üldse. Aga see läheb paari päevaga üle ja siis saab Koma jälle rahus ignoreerida inimest, kes teda kaissu kutsub; tuleb taas ainult siis sülle, kui tahab.

Õhtune aeg aga on Komale selle poolest kõige toredam, et üks inimene logeleb enamiku õhtust oma sülearvutiga elutoas diivanil. Siis saab vedeleda diivanil inimese süles, külje all, jala juures, käia mööda arvuti klaviatuuri, kui inimene üritab sellega tööd teha, nuusutada kõik asjad inimese taldrikus üle, teha asja iga toanurga juurde ja kahtlustavalt üles vahtides prääksuda, piuksuda ja krääksuda. Ja inimesel saab käpaga sukast kinni ka haarata, kui see toas ringi liigub vahepeal, sest üks väike kass vajab jälle tähelepanu ja sügamist ja mängimist.

Mängimine on kõige toredam siis, kui inimene võtab karbiga eriti häid krõbinaid või siis ühe väikese vorstipulga kassidele ning siis loobib seda suure kaarega piki tuba, nii et Koma saab sellele järele joosta ja saaki püüda. Nii saab joosta vähemalt 30 korda edasi-tagasi piki tuba ja koridori. Pärast seda tuleb mõnus väsimus ja eriti vali nurr inimese külje alla väsinult tagasi räntsatades. Kui aga inimene enam mängida ei jaksa, siis saab ise ka mängida. Näiteks saab piiksuvat hiirt närida ja loopida ja sedamoodi jahtida mööda tuba. Saab ka inimese potitaimekesi käpaga toksida ja põrandale ajada. Pärast seda näeb taim vahel hoopis huvitavam välja. Suvi on praegu Koma meelest eriti tore, siis on toas igasugu kärbseid sumisemas; neid saab siis ka taga jahtida sööstudega üle nõusid täis laua või diivanil pikutava inimese kõhu.

Nõusid täis laual on ka tore käia uudistamas, mida kõike kaussides-tassides-taldrikutel leidub. Süüa neist aga midagi ei taheta. Ei kõlba Komale tuunikala õlis, ei kõlba suitsuvorst, ei kõlba juust, või, hapukoor, kassipiim, keedetud kana. Ainult tuunikala soolvees kõlbab, ja eriti lehkavad spetsiaalselt kassidele tehtud maiuskrõbinad ja -vorstikesed, ja vahel ka veidi sinki ollakse nõus sööma. Inimesel on aga mõnikord ütlemata raske ära mõistatada, kuidas üks väike Koma tänaval elades endal hinge sees hoidis, sest kohe mitte ei saa Koma igat singitükki endale suhu, kui hoolega ta seda ka keelega ei limpsiks ega käpaga suhu ei üritaks tõsta; singitükk peab olema väga täpselt õiget mõõtu, et Koma saaks selle omale suhu aetud. Isegi suuremad kassikonservi tükid tuleb kahvliga parajaks hakkida.

Kui inimene tahab magama minna, siis loodab Koma, et ei viitsita voodisse minna, vaid jäädakse laiale mõnusale diivanile magama; nädalavahetuseti seda ikka vahel juhtub. Diivanil miskipärast Koma nimelt leiab, et võib küll inimese kaisus tudida. Voodisse aga Koma kaissu ei lähe; võõristab vist suletekki. Magamistoas on Koma nõus magama ainult tugitoolis voodi kõrval. Aga diivani pleed sobib magamisel tagumikualuseks küll.

Sedamoodi siis mööduvad meie tavalised päevad Komaga. 🙂