Kassipoegade kaisutuses

Sellest nädalast alates on Mirjam ja Mäuram vabastatud igasugustest liikumispiirangutest. See tähendab, et nad ei pea enam vannitoas öösiti kinni olema. Tulemus on see, et minu und nad ei puutu, aga ärkamine on veel sada korda mõnusam. MM, eriti Mirjam, on avastanud, et kõige parem on ööd veeta vastu minu vasakut külge. Nii ma nad siis hommikul nihelema hakates leian. SS aga on kuskil jalgade vastas ja no mõni suur kass mahub ka ära. Nende võit on, et sooja põrandaga vannituba on nüüd avatud ja hoopis see tuleb ära kasutada.

Kui ma diivanil pleedi all loen, siis samuti on MM kohe platsis (kui nad parajasti ei mürgelda). Kõhu peal, külje vastas, jalaõnaruses. Üksi või üksteise kaisus, vahepeal asendeid vahetades, mind üle nuusutades, puksides, aeledes, nurrudes. Mäuram on kuidagi eriti hellikuks muutunud, eriti võrreldes tema beebiaegse tõrksusega. Ilmselt see meie koos kasvamine kannab nüüd vilja.
Ma vaatan nende kollaseid sõbralikke ja uudishimulikke silmi ning tahaks üle kõige, et neil oleks kogu ülejäänud elu sama hea ja turvaline nagu praegu.
Siin üks eileõhtune hetk, kus mul fotokat käepärast ei olnud, aga tundes vastu ennast kahte väikest sooja mügarikku, nägin, et nad on jälle lihtsalt võimatult armsad ja tegin tahvliga klõpsu
SS nii suured kaisukad ei ole, aga miilustamas käivad mõlemad.
Sia ja Mirjam on sageli mul arvutinurgas lambi all seltsiks. Mirjamil on komme toetada pea mu hiirekäele. Veel mõned viimaste päevade klõpsud Simmost. Simmo kasvamine on nii põnev. Saba on hakanud karvaseks minema, tumedamad kohad lähevad tumedamaks ja mustrid-jooned selgepiirilisemaks.
Eile õhtul oli üks ootamatu hetk, kus avastasin Trini diivanilt. Trini krabas Simmo kaissu ja maadles natuke. See oli täiesti üllatav, sest pärast teisipäevast kliinikuskäiku Trini väga magamistoast välja ei kipu. Toit ja vesi on tal sealsamas nurga taga ja pesa on teki peal garderoobi taga nurgas. Ometi ei suhtu ta minusse halvasti. Pai saan teha, tipib varvastel ja keerutab nagu enne. Lihtsalt ei usalda kaugele minna, äkki ma jälle tulen kahvaga.

Trini on ka väga tugev ja osav (või mina hooletu). Kliinikusse minekuks püüdsin ta varakult kahva sisse ja toppisin transpordikasti. Panin ta vannituppa ukse taha ootele tunnikeseks, kuni oli aeg minna. Kui läksin teda võtma, oli ta aga aknalaual ja mina täiesti jahmunud. Kuidagi oli ta puurist ja kahvast välja saanud. Õnneks oli ta üsna kangestunud ja rätiku all sain ta juurde tõstetud kasti sokutatud ning esimest korda ta ilma kahvata kliinikusse viidud.
Tagasi tulin heade uudistega. Põletikku enam ei ole ja Trini sai lõpuks ka vaktsineeritud 🙂

Kui ma ainult saaks kassipojad kuidagi krõbinaid sööma. Titekrõbinaid ma ei saa lahtiselt jätta, sest paksul Duranil on jahikoeranina selle peale ja ta on sekundiga kohal. Kui ma aga neile nina alla panen, siis nad ei taha. Nii ongi meil üks lõputu kanaliha- ja konserviralli. Näljane Mirjam teeb kajaka häält ja Simmo ronib mööda säärt üles. Teised ootavad viisakalt ja suured kassid väga enam kööki ei trügigi, kui see nelik seal tungleb. Ainult Triiton ootab oma kooretilka.

Triinu ja Leila aga rivistuvad järjepidevalt rõduukse ette, sest seal on ainus koht, kus nad rahu saavad.

Kümme kassi on ikka palju…

Advertisements

Kärpsejaht… ja ültse

Täna istusid kolm tegelast aknalaual ja jälgisid kärbest – kes lagistas hambaid, kes võngutas saba. Kätte sai saagi ja ära sõi Sia.

Suur, väike, keskmine

Mõtlesin siis, et panen muud kogunenud pildid ka üles kõigist mu sõpradest.
Triniga hakkame järgmine nädal jälle jooksma ja maadlema ning SS-i opiaeg veidi kaugemas tulevikus on samuti paigas.
Hommikul oli Leila pahaaimamatult vannitoas, ma nihutasin ukse kinni ja olin julm. Andsin ussirohtu ja lõikasin küüned. Jõudu peab kasutama, aga ta õnneks ei hammusta ja küünista. Käime vaktsineerimas ära. Kuidas ma tema aja peale kätte saan, ei tea. Võib-olla peab rõduboksis püüdma, kuigi üldse ei tahaks.

MM on ka nüüd saanud teise vaktsiini, on tublid lapsed 1,5 kilo per käblik.

Mirjam istub mu selja taga toolil ja nurrub, nii mõnus on 🙂 Ja kui ma loen, siis tunneb temagi end hästi:
Mäuram tuleb ka vahel miilustama, siis nühitakse mu nina ja põsed kõvasti üle ja otsitakse kaisukoht.

Simmo ja Sia muudkui kasvavad ja on juba päriskassi moodi.

nii ilus sinine silm

Simmo kasukas võtab aga uusi toone ja mustrid joonistuvad välja. Imestan, et tal on talla all sellised tutid, muidu ju lühikese karvaga

Kodus ma ei saa mitte midagi rahulikult ja normaalselt teha. Asjad ei ole oma kohtadel, kogu aeg midagi kukub ja kassipoegade ninad, sabad ning käpad on igal pool. Praegu ma näiteks tõstan Siat klaviatuuri pealt ära juba 27 korda. Vahel on päris tüütu, aga armsad hetked kaaluvad selle kõik tuhat korda üles.

Natuke suuri kasse ka:

laiskloom (umbes nagu mina)

 

Muul kassirindel vaheldub suur õnn suure masendusega. Kuna ma olen käppapidi sees nii siin kui seal, mis puudutab kadunud, leitud, päästetavaid kasse, siis emotsioone jätkub igasse suunda. On suurt vedamist ja rõõmu. On raskeid lööke ja kurbust.

Pealkirju on alati nii raske panna. Tänaseks sain inspiratsiooni kassiteemalistest foorumitest. Teenisin ehk vähemalt mõne kulmukergituse 🙂

Segapaarismängud

Mirjam ja Mäuram on nüüd suurema osa ajast lahtiselt jooksmas, ka siis, kui mind kodus ei ole. Ainult öösel on vannitoas, et nad natukenegi titekrõbinaid sööksid. Natukene söövad ka, 10-20 grammi umbes. Toorest aga nemad ei taha, kana ja konservi tuleb ette kanda, lõputult. Sama suurematega, päev keerleb kogu selle kamba toitmise ümber ja varud vähenevad silmaga mähtavalt. Aga saame hakkama.
Simmo ja Sia on nendega nüüd üsna ära harjunud. Kuigi SS on tugevamad, on MM sitked ja vaprad, alla ei anna. Sia ikka undab ja urrab vahel ja Simmo üritab jõmmi mängida. Igatahes ma proovin eemale hoida, kui nad koos jooksma hakkavad.
Enamasti mängivad nad ikka oma vanades paarides, aga toimub ka segunemist, samuti magades. Põhiliselt sellepärast, et kratsika lohkpesa on kõige mõnusam ja kui keegi seal juba ees on, siis teine tuleb lihtsalt kõrvale.
Suured kassid lepivad kuidagi selle lakkamatu kablutamisega. Trini lakub pisematel pead ja on õnnelik, kui keegi temaga maadelda tahab. Triinule ja Leilale nad eriti ei meeldi ja nemad tahaksid olla rõdul, eemal. Kuigi nad ka üksteist ei salli, siis seal on nad rahus. Kahjuks on õues üha märjem ja külmem ning Triinu kräunumine rõdu ukse ees ajab mind juba natuke hulluks. Vähemalt on ta leidnud omale koha vannitoa aknalaual, kus on natuke rahulikum. Kes ikka vangimajas vabatahtlikult oleks, kui saab mujal olla 🙂

Nii paljudele kassidele hoiukoduks olemise juures ongi see miinus, et keegi ikka kannatab. Ja kuigi kõik nad on mulle lõpmata kallid, tahaksin ma siiski, et meil siin jääks lõpuks rahulikumaks, just suurte kasside pärast.
Mirjam on näidanud ennast väga toreda kodukassina. Kassipojatembud nagunii, aga ta tuleb ise kaissu ja sülle ka. Oh kui mõnus on raamatut lugeda, kui Mirjam tuleb kõigepealt teeb ninamusi ja siis sätib ennast kaenlaauku kerra. Mäuram aga läheb jalgade juurde. Mäuram on väga palju arenenud, võrreldes sellega, et ta alguses oli, noh, mäuram 🙂 Mäuram võtab endiselt kõige armsamaid poose, väikesest kerast juhmivõitu tagumikupotsatuseni. Ta armastab samamoodi väga paitamist ja mõlemad nurruvad kogu aeg. Kohe, kui ma korrakski puudutan, hakkab mõlemal tugev põrin. Mirjam armastab ka arvutialaual olla, lambi all soojas, ise mind jälgides. Sama teeb ka Sia. Sia ja Mirjam ongi veidi rohkem inimese lähedust armastavad, aga muidugi on ka Simmo ja Mäuram tõelised musirullid. PARANDUS: pool tundi pärast postitamist tuli ka Mäuram täiest jõust põrisedes mulle kurgu alla pugema ja siis ronis õla vastu magama. Simmo ja Sia aga on viimasel ajal öösel hakanud voodis magama, vastu mind. Ilmselt on aeg kütma hakata.

SS ootavad, et nad kaaluks vähemalt 2,5 kilo, siis lähevad nad operatsioonidele. Simmol vähem, Sial rohkem veel vaja kosuda.

Kõik neli on imelise iseloomuga kassipojad. Huvilistest pole aga asja saanud ja neid on ka väga vähe. Ikka ja jälle jõuame sinnani, et inimesed tahavad pilkupüüdva välimusega, vigadeta loomi. Miks mustvalge lühikarvaline ei kvalifitseeru, mina ei tea ja ei saa kunagi mõistma. Et selline silmaga nähtav silmapuue võib häirida, seda ma veel kuidagi suudan tajuda.
Väike kassipoeg Miina, keda ma aitasin talu lakast püüda, sai koju kõigest mõne tunniga tema pildi avaldamise järgselt. Kuidas nii? Aga vot sellepärast, et kohev hallivalge nupsik (ja ma ise ka täiesti võlutud). Mis sellest, et kartlik ja inimesega tuttav alles poolteist ööpäeva. Kohtusin uue omanikuga hiljem ka kliinikus ja süda on täiesti rahul, aga jälle taban end mõtlemast, et miks Mirjamile ja Mäuramile järjekorda ei ole… Ja Simmole-Siale. Noh, see on midagi, mida muuta ei saa ja tuleb lihtsalt kauem oodata.
Pildid, mis vahepeal klõpsitud:

laudlina asemel

süüa! kiiremini!

ise tuleb sülle

Trini ja tema tervisemure

Trini käis eile jälle loomakliinikus. No või mis käis, viidi vägivaldselt. Hommikul oli tants ja tagaajamine, seekord läks lihtsalt veidi vähem aega, kuni ma ta kahva sisse sain. Rohkem aega aga  kahvavõrgus puuri toppimisega, sest ta oli kuidagi eriti nihverdis, isegi rätiku all.

salasilm

Hirmus kahju, et ta ei luba endaga pehmemalt käituda. Istus mul näiteks arvutilaua peal, vastu seina ja kaldlage. Panin transakasti ette, tekid mõlema külje peale ja hakkasin toppima. No ei lähe ja ei lähegi, lõpuks rapsaki jälle minema.

Panin passi kaasa, lootuses, et ehk saab seekord ikka vaktsineerida.
Ei saanud. Kassil neutrofiilid üle normi ehk kuskil on mingi infektsioon. Kus, ei tea. Sai pikatoimelise antibiootikumisüsti.

ootame taksot


Neerunäitajad olid õnneks normi piires, ilmselt eritoit on abiks. Neerud tal siiski normaalses korras ei ole, nii et jätkame ravitoiduga nii nagu siinses kassikarjas see võimalik on.
Kahe nädala pärast uus kontroll, uus stress.
Õhtul pages Trini jälle taha garderoobi, kuhu panin ka süüa ja vett
Öösel magas voodis ja hommikul lubas varbaid sirutades end sügada ja paitada, aga magamistoast välja ei tulnud.

Trini on nii armas kassike, väga loodan, et tervisemure saab mingi selguse. Seda müstilisem see on, et ma ei suuda kuidagi tema käitumisest, olekust aru saada, et teda üldse vaevaks midagi. Välja arvatud sage vee joomine, aga seda on viimasel ajal veidi vähem märgata.

Veel üks Koma kodukiri

Loen kirja Koma kodust nagu head raamatut, nagu õnneliku lõpuga muinasjuttu. Ja usun, et on võimalik, et igal kassil (ka ühe silmaga) võib elus nii hästi minna.

Hommikud algavad tavaliselt sedamoodi, et Koma poeb magamistoa uksest sisse ja teeb õrnalt paar küsivat prääksu, et kas süüa ja pai täna ikka ka antakse või peab vaene väike loom üksinduses ja näljas kannatama veel mõne minuti. Seda muidugi päevadel, mil Koma on pisut energilisem. Vahel on ta laisk ja põõnutab rahus kusagil nurga taga tugitoolis, kuni kuuleb, et inimesed on hakanud end liigutama ja kostub liikumist ka juba köögi lähedusest. Neil puhkudel tuleb ta siis mingil hetkel suure müdinaga sealt kusagilt põõnutamise kohast ligemale ja kukub nühkima vastu sääri ja pööritama selili mööda põrandat, et ikka tuleks suur peotäis krõbinaid ja kausitäis vett, lisaks ka kõvasti pai, kõhu- ja sabasügamist igalt majaelanikult, enne kui kodanikud tööle vantsivad.

Päeval ilmselt magab Koma läbi kõik aknalauad, diivanid, tugitoolid, voodid, koridorid ja seinaääred, mille lähedusest ta möödub. Seda on näha temast maha jäänud karvatortide hunnikutest, millest saaks vabalt vist kuu ajaga vilditud vammuse teha, kui viitsiks koguda.

Õhtust aega ootab Koma muidugi väga, kuna inimesed hakkavad töölt koju tagasi jõudma. Siis saab kohe uksele vastu tulla, küsivalt otsa vaadata ja prääksuda. Noh, sest vaene väike loom näljas ja armastuseta terve päev otsa, jne. Siis aga saab jälle nõuda igaühelt pai ja kõhu- ja sabasügamist ja süllevõtmist ja seltsis olemist. Süüa ja maiust muidugi ka. Üldse armastab Koma seda, kui keegi on tal seltsis; siis ta saab seda kedagi rahus ignoreerida ja minna toa teise otsa tooli magama. Kui seltsiline on näiteks nädal aega reisil olnud, nii et Koma on käinud teised majaelanikud ainult jaopärast silitamas hommikul, õhtul ja enne ööd, siis on Koma väga-väga kurb; kui seltsiline reisilt tagasi jõuab, on Koma tal kohe uksel vastas ja tahab sülle ja paneb pea lõua alla ja nurrub, ja on terve õhtu diivanil süles või jala vastas, ei ignoreeri üldse. Aga see läheb paari päevaga üle ja siis saab Koma jälle rahus ignoreerida inimest, kes teda kaissu kutsub; tuleb taas ainult siis sülle, kui tahab.

Õhtune aeg aga on Komale selle poolest kõige toredam, et üks inimene logeleb enamiku õhtust oma sülearvutiga elutoas diivanil. Siis saab vedeleda diivanil inimese süles, külje all, jala juures, käia mööda arvuti klaviatuuri, kui inimene üritab sellega tööd teha, nuusutada kõik asjad inimese taldrikus üle, teha asja iga toanurga juurde ja kahtlustavalt üles vahtides prääksuda, piuksuda ja krääksuda. Ja inimesel saab käpaga sukast kinni ka haarata, kui see toas ringi liigub vahepeal, sest üks väike kass vajab jälle tähelepanu ja sügamist ja mängimist.

Mängimine on kõige toredam siis, kui inimene võtab karbiga eriti häid krõbinaid või siis ühe väikese vorstipulga kassidele ning siis loobib seda suure kaarega piki tuba, nii et Koma saab sellele järele joosta ja saaki püüda. Nii saab joosta vähemalt 30 korda edasi-tagasi piki tuba ja koridori. Pärast seda tuleb mõnus väsimus ja eriti vali nurr inimese külje alla väsinult tagasi räntsatades. Kui aga inimene enam mängida ei jaksa, siis saab ise ka mängida. Näiteks saab piiksuvat hiirt närida ja loopida ja sedamoodi jahtida mööda tuba. Saab ka inimese potitaimekesi käpaga toksida ja põrandale ajada. Pärast seda näeb taim vahel hoopis huvitavam välja. Suvi on praegu Koma meelest eriti tore, siis on toas igasugu kärbseid sumisemas; neid saab siis ka taga jahtida sööstudega üle nõusid täis laua või diivanil pikutava inimese kõhu.

Nõusid täis laual on ka tore käia uudistamas, mida kõike kaussides-tassides-taldrikutel leidub. Süüa neist aga midagi ei taheta. Ei kõlba Komale tuunikala õlis, ei kõlba suitsuvorst, ei kõlba juust, või, hapukoor, kassipiim, keedetud kana. Ainult tuunikala soolvees kõlbab, ja eriti lehkavad spetsiaalselt kassidele tehtud maiuskrõbinad ja -vorstikesed, ja vahel ka veidi sinki ollakse nõus sööma. Inimesel on aga mõnikord ütlemata raske ära mõistatada, kuidas üks väike Koma tänaval elades endal hinge sees hoidis, sest kohe mitte ei saa Koma igat singitükki endale suhu, kui hoolega ta seda ka keelega ei limpsiks ega käpaga suhu ei üritaks tõsta; singitükk peab olema väga täpselt õiget mõõtu, et Koma saaks selle omale suhu aetud. Isegi suuremad kassikonservi tükid tuleb kahvliga parajaks hakkida.

Kui inimene tahab magama minna, siis loodab Koma, et ei viitsita voodisse minna, vaid jäädakse laiale mõnusale diivanile magama; nädalavahetuseti seda ikka vahel juhtub. Diivanil miskipärast Koma nimelt leiab, et võib küll inimese kaisus tudida. Voodisse aga Koma kaissu ei lähe; võõristab vist suletekki. Magamistoas on Koma nõus magama ainult tugitoolis voodi kõrval. Aga diivani pleed sobib magamisel tagumikualuseks küll.

Sedamoodi siis mööduvad meie tavalised päevad Komaga. 🙂

 

Kiusupunnid-kadekopsid

MM saavad nüüd iga päev natukeseks mängima vannitoast välja. Enne ootan, et suured kassid on rahulikult kuskil magamas või rõdule evakueeritud. Magamistuppa ukse taha tahavad nad ise minna, kui väikeseid tulnukaid näevad.
SS aga on asunud seisukohale, et “kes need veel on, meie oleme kõige tähtsamad!” Sia lihtsalt lamab neil ees, et nad ei julgeks liikuda. Simmo hoiab kaugemale, sest pole aru saanud, kas maadelda saab. Kui ette satuvad, siis kuriseb kõrge naljaka häälega. Õnneks ei ole nad kurjad. Käpavopsud küll käivad ja natuke undamist ka, aga kaklusi ei ole näha ja ei ole ju tõenäoline ka, et üks kassipoeg teist kassipoega kuidagi kurjalt peksma peaks.
Praegu näiteks on nad pool tundi lahti olnud. Mäuram luusib julgelt ringi, aga Mirjam ei julge vannitoast välja tulla. Võtsin ta hoopis sülle ja ta aitab mul kirjutada 🙂
Natukene imestangi, et Mäuram on julgem, sest omavahelistes mängudes on ikka Mirjam see lõvitüdruk olnud, kes alustab ja lõpetab.
Ootan aega, kui nad juba natukenegi julgemad on, et joooooosta!

Mirjam ja Mäuram on nii-nii vahvad kassipojad. Mida küll on vaja, et õiged inimesed nad üles leiaks?

Simmo ja Sia aga ilmselt arvavad, et see ongi nende kodu. Endiselt, praegu mina neid lahutada ei suuda.


Teiste kassidega on neil suhted selged ja midagi hullu pole. Triiton talub natuke aega, kui talle selga ronitakseja AD vahel isegi jooksevad nendega koos.

Stop! Ei ole kogu aeg minu sabas!

Päikeselaik!

Niisama

Et ma piltides järge ei kaotaks, lisan vahepeal tehtud jälle siia. Kõik neli kassipoega on kõvasti kasvanud, eriti kui esimeste piltidega võrrelda. Ega muidu ei saagi aru, nina all iga päev sahmides on nad ju ikka väikesed nublud.
MM ja SS ühiste hetkede harjutamine läheb üha paremini, Sia ei viitsi enam sisiseda ja Simmo ei taha isegi väga sinna tuppa siseneda.
Ühel peatsel päeval lasen ma mustvalged päkapikud ka elamisse jooksma ja loodan, et suured kassid ei lange stressi ja minestusse.

Simmo ja Sia aitasid mind ühel päeval kratsipuu ümberdisainiga.
Vana hea ja tegelikult tõeliselt kvaliteetne kratsikas väsis lõpuks täitsa ära mitme aasta kassikarja all. Alumised postid viskasid nöörid maha ja kuumliimipüstoliga parandused aitasid ainult natukene. Mõtlesin siis, et vahetan ülemised peaagu kasutamata ja alumised postid ära ja kruvisingi juba kõik lahti, aga kohe ei märganud, et üks post on lühem ja nii ikka ei saanud. Kruvisin siis terved postid püsti, kinnitasin kassidele elutähtsa lohkpesa ja ei visanud muidugi ära pesakasti. Pole viga midagi vaesel ajal 🙂


Rõdul langes ka ootamatult üks paneel alla, talvelumega paindus tasakaalust välja ja ühel hommikul oli võrestik maas. Mul olid väga kiired liigutused, et juba boksi lastud kassid tuppa tagasi saada.
Ostsin siis metallvõrku, nagu mul päris alguses plaanis oligi, kuid ehitajaga ei suutnud selgeks teha, ja parandasin ära nagu oskasin. Peaasi, et kassid välja ei saa nihverdada.

vaade aknast mu käkerdisele 🙂

Peab küll. Andy lasi küll paar päeva tagasi kaks sõpra ja enda väravaluugist välja, ma ei tea kuidas, aga õnneks otsustasid kõik mitte ära kaduda, kuni ma põgenemise avastasin. Mina olin jälle infarkti äärel ja ei julge kunagi enda kohta kasutada tiitlit “hea hoiukodu”.  Noh, tuleb välja, ei ole 100% kassikindel mitte ükski riiv, aga tabalukku ma nüüd enam sügiseks ka ostma ei hakka.

SS on absoluutselt igal pool jalus ninapidi juures, kui ma midagi teen. Liivakastide puhastamine hõlmab ka väikeste kasside korduveemaldamist ja köögitegevustest ma ei räägigi. Sia näiteks on avastanud, et Renal krõbinad on kõige paremad ja ma pidin selle koti panema kappi ära, sest ta kaevas ennast jätkuvalt sinna sisse. Kui nad aga magavad, siis tulgu või maavärin, vurr liigub ainult unenägude peale.
MM aga nurruvad kõrvulukustavalt, kui ma tulen ja piiksuvad takkaotsa, kui pole kana ammu saanud. Nad on päris mürgeldised kohe ja nii armsad!
Siin siis suvalises järjekorras viimatised klõpsud.

onu Triitoniga 🙂

ma ei tule enne ära, kui sa rebaste pildi eemaldad!

 

MM ja SS kohtumine

Olen mõnel päeval lühikest aega lasknud kaks pojapaari ninapidi kokku. Ei saa öelda, et kõik on rõõmsad uute sõprade üle. Samas ma ka väga ei pinguta ja ei pressi peale, sest SS on viimasel ajal isegi mul magada lasknud. Korra ma ikka öö jooksul fikseerin mingi heli ja võimaliku pahanduse, aga nad tegutsevad rohkem elutoas, mitte minu juures.

MM on väikesed uudishimulikud ja leebed nööbikesed. Nemad tahaksid küll uusi sõpru ja mängukaaslasi. Näen, kuidas nad mõtlevad ja imestavad, et kes need kaks küll on ja miks nad meiega ei mängi…

SS aga on natuke vaenulikud ja jõulised. Panevad käpaga, kähisevad. Samas ka unustavad ja vaatavad ringi ning hakkavad mängima, tegemata teistest väljagi. Kui oleme kauem, siis keegi sätib tingimata end minu selja taha istuma ja tunneb nii end kõige kindlamalt.

Katsed jätkuvad.

Ka Mirjam ja Mäuram armastavad vitamiinipastatNiisama pilte kaLõpetasin just järjekordse kanakeetmise, sest kana on kõigile neljale ikka täielik delikatess. SS hingasid kausitäie sisse ja läksid aknalauale nurrudes magama.

MM on hakanud vaikselt krõbinaid ka sööma, aga Mäuram ei taha konservi üldse.

Üldiselt on meil väga tore, välja arvatud söögiaeg, mis meenutab natuke kaost, sest Sia tahaks heameelega neerukrõbinaid, Duran titekrõbinaid, Triinu kõike, Trinit peab jälgima, et ta saaks üldse midagi süüa, ilma, et kuri Triinu kiusama hakkaks. Triiton peab ka oma kooretilga kätte saama, millele jooksevad samas tormi ka SS. Simmo näiteks sööb ruttu enda kausist, aga kohe ka Sia kausist, Sia võib lõpetada kohe pärst paari ampsu söömise, aga kui ma talle uuesti ette näitan, siis sööb rahulikult lõpuni. Väikeste kiiksudega kassid.

Simmo ja Sia, võluvad vallutajad

Südamevallutajad. No vaadake neid nägusid ja asendeid.

Harva, kui nad on üksi, omaette, see tähendab õe või vennata kohe kõrval. Täna öösel küll magas Sia mu kaisus ja Simmo oli vist diivanil.
Simmo kõrvad ja saba ja tagumiste käppade liigeste kohad on muutumas järjest tumedamaks. Sia kasukas aga järjest siidisemaks.

Eile said aga nad kordusvaktsiinid. Kaalunumbrid on ka uued – Simmo on 1,8 kilo ja Sia 1,6. Nemad söövad kõike isuga, va krõbinaid ainult siis, kui ma muud ei anna.

Kliinikupildid:

Kliinikus selgus ka silmade osas uus otsus – operatsioonidid tehakse mõlemale ja samas kliinikus, kus steriliseerimine ja kastreerimine ehk meie oma kliinikus. Tuleb oodata, kui kaal on kaks kilo täis. Kuna kodupakkujatest just järjekorda ei ole, siis jõuan ilmselt hooldusõde olla neile ja eks see ongi kõige parem. Mul on nii kahju mõelda, et nad peavad selle läbi tegema, aga ükskord on see möödas ja siis on ainult ilus elu ees.

Tublid tüdrukud

Mirjam ja Mäuram on nüüd veel sammukese kojuminekule lähemal. Tehtud on esmane vaktsiin ja kiibid-passid said nad muidugi ka.

Ma olin mures nende kaalu ja kasvamise pärast, praktiliselt ainult kana ja vitamiinipasta toel, millele lisandus viimasel ajal natuke ka Whiskasi titekrõbinaid, sest muu peale kaabiti põlglikult põrandat ja suu läks kriipsuks. Aga selgus, et lapsed on väga kepsakalt kasvanud. Mirjam oli 920 grammi, Mäuram 970 ja Murjam 980 grammi. Väga hästi!

Võib-olla mul SS-iga võrreldes lihtsalt silmamõõt vale.

Murjam-Mirrit oli nii tore näha, ta muudkui piuksus ja tahtis suhelda. Mirri kasukasse on väga palju valgeid karvu tekkinud.

Ka Mäuramil on üsna sama asi ja sabad on neil valgetriibulised. Alumisel pildil näevad nad sissetunglevat Andyt ja tekkis üks väike pudelihari 🙂Kliinikus:

 

Ma arvan, et täna-homme saavad nad Sia ja Simmoga ninapidi kokku ja eks ma siis dokumenteerin. Tunnevad nad end oma uues toas aga väga hästi. Vahel vaatasime MM-iga koos MM-i 🙂

Südame tegi soojaks aga veel üks annetus minu hoolealustele. Suur-suur aitäh “vanale võitluskaaslasele!”:) Konservi-ja kanavarud saavad kindlasti täiendatud.