Rõõmus lasteaed

Simmo ja Sia on saanud umbes nädal aega korteris vabalt kapata, kui olen ise kodus ja jälgimas. Kui esimene päev läks uurimisretkedele ja nuusutamistele, siis nüüd kihutatakse otsejoones vannitoast välja. Keegi ei pidurda.
Süsteem käib nii, et hommikul vara lähen MMM juurde, toidan ja koristan, siis panen SS-ile ja suurtele söögid. Siis lasen neli suurt rõdule boksi ja Trini ning Triiton jäävad või lähevad magamistuppa, kuhu lasteaed ei saa. Uks on küll viimasel ajal natuke praokil, aga nad ei oskagi sinna minna, kuid teised saavad piiluda ja liikuda. Las olla oma rahulik koht neil, kes seda vajavad.
Kui kõik on söönud ja oma kohtadel, saavad SS lahti. Mina võtan kohvitassi ja asun etendust vaatama. Näiteks täna on nad möllanud kaks ja pool tundi järjest. Ühel päeval olin nendega päris mitu tundi järjest, siis nad väsisid ära ja tulid mulle kõhu peale nurruma ja magama 🙂 Kes ei tahaks selliseid kassipoegi?
Kahjuks ei ole keegi neid seni tahtnud…

Söögist armastavad nad väga lihakraami. Ostsin näiteks kallihinnalise 260-grammise delikatessveisehakkliha paki, see hingati vähem kui poole päevaga sisse. Kugistades. Konserv läheb ikka ka, aga vahel jäetakse alles. Krõbinaid süüakse ainult toidu sisse peidetuna.

Päeva jooksul saavad nad veel mitu korda jooksma, nii nagu ma kodus olen. Üritan neid jälgida ka, aga juhtub ikka asju. Simmo kukkus ahju otsast otse alla, see on rohkem kui kahe meetri kõrguselt. Ma pidin ära minestama suurest ehmatusest ja kuigi oli peaaegu öö ja ma pidin minema teisi põnne toitma, siis jäin teda jälgima, hoidsin süles ja paitasin lõputult. Jumal tänatud, Simmoga oli kõik korras, kuigi kukkumine oli hirmus näha.
Kõik kassid (va Triiton ja Trini, kes neid pigem kardavad) panid lastele alguses käpaga vastu nina. Nüüd teevad nad seda siis, kui putukad väga tüütuks muutuvad. AD isegi natuke mängivad ja jooksevad koos nendega ja Leila on jätkuvalt uudishimulik. Triinu naudib seda, et saab olla jälle vannitoa aknal või pesakastis.
Simmo ja Sia on täiesti kartmatud ja imelised koduvalmis kassipojad. Mina ei tea, kuidas ma suudan neid loovutada, aga ma suudan. Noh, võib ka juhtuda, et kui enne saavad kõik teised kassi pojad Eestis kodu, siis opid teeme veel ise ära ja minu kodune kassilimiidi piir on jälle nihutatud veel kaugemale…
Siin on viimased klõpsud:

MMM – kuidas läheb

Plikad pajatavad jälle ise:

Mirjam

Mina kasvan. Aga vähe. Pole veel nelisada grammi käes, samal ajal kui Murjam on juba 500. Ma söön küll, hakkasin ise konservi ka natuke limpsima, aga vahel tahan, vahel ei taha. Emme siis topib mulle piima ja vitamiinipastat ja konservi ja mingit pulbripuru ka. Ma olen üks suur pudilõug ja ei näe just kõige puhtam välja, aga küll ma ilusamaks muutun. Eile õppisin ma mängimise ka ära! Ma nüüd juba jaksan õdede saba sikutada ja nendega natuke maadelda. Joosta jaksan ka. Praegu on mu ainus töö kaalus juurde võtta.
Milles ma aga olen kõige tublim – emme nina nühkimises. Mulle väga meeldib ja talle ka! Kui meil on söögiaeg, siis ma võin pärast tema süles magada. Inimene, see on päris tore.

 

Murjam

Mina olen endiselt kõige suurem, täitsa kassipoja moodi juba. Kuna ma kaalusin juba pool kilo, siis ma sain arsti juures ussirohtu. Teised peavad veel ootama. Usse pole me emmega küll näinud, loodan, et ei näe ka.
Täna hommikul ma hüüdsin “barrikaadidele!” ja olingi üleval – vabaduuus! Aga emme pomises “oioioi, seda oligi karta, pani mu koos õdedega kotti ja hakkas midagi lammutama.
Kui me kotist välja saime, oli pesa natuke teistmoodi ja palju suurem. Ma sain joosta, kiiresti joosta, ja õed kappasid minu järel, peaaegu sama kiiresti. Vahepeal nuusutasime, maadlesime ja siis jälle jooksime. Aga emme toriseb, et ta peab nüüd ust kinni hoidma. Vahel ta ju võtab meid sinna ukse taha kaasa, siis me istume diivanil, üks on süles ja teised pesas. Mina oskan pesast välja minna, emme sülle, seal võib ronida ja mängida ja miilustada.

niimoodi magame Mirjamiga

Mäuram

Mina hakkan muutuma pallikujuliseks. Ma ei ole ka veel poolt kilo, aga veeren sinnapoole. Ma olen väga nunnu, ütleb emme. Vastutasuks ma undan. Süles olla ei taha, aga ma ei tea, miks, hakkasin ükspäev ikkagi nurruma, kui ta tegi mulle pai. Siis, kui ma põrandal olin. Kui ta on liiga pealetükkiv, ma mäuran nurrumise asemel. Minu ilus valge mustriga nägu muutus millegipärast imelikuks – punakaks ja kuivaks, nii et arstitädi vaatas mind mingi imeliku lambiga. Kuulsin, et ei helenda. Vot ei teagi. Aga nunnu olen ma ikka, maadlen nagu Mäe ja tavaliselt võidan.


Ja mõned ühispildid ka:

See, kes palju joob… on haige

Trinil sai aasta esmasest vaktsiinist ja olin juba mõnda aega mõtetes plaani pidamas, kuidas ma ta kokkulepitud ajaks kliinikusse saan. Kuna vannituba on kinni, siis on keerulisem veel. Ühtlasi olin otsustanud, et lasen teda ka natuke uurida, sest eriti nüüd kodus olles hakkas silma, et ta joob keskmisest rohkem. Päris kindlasti. Rääkisin kliinikus ära, et toon ühe hullukese söömata, ilmselt kahva sees ja palun võtke verd ja tehke mis vaja. Ja vaktsineerige.

Kätte jõudis see päev, mina maganuna kokku umbes kaks korda poolteist tundi tõusin, toitsin tited ära ja hakkasin Trinit püüdma. Süda klaperdas magamatusest ja ärevusest. Transakastiga ma olin teda juba varem meelitanud ja see vedeles toas mitu päeva kui mitte-kahtlusalune objekt, aga ei mingit õnne sellega.

Hakkasin siis otsima võimalust talle rätik peale panna, sest siis kui pea kaetud, saan üldiselt kõikide kassidega hakkama. Ei. Trini ei püsinud mitte kuskil paigal, vaid lendas ringi. Ahju otsast ajasin ta harjaga jälle alla ja lõpuks oli ta lõõtsutades aknalaual, aga ikka ära jooksmas, kui sentimeetrigi lähenesin. Kahv oli mul läheduses ja pärast veel mõnda stressirikast ringi oli ta kahvas, keerd peale ja enamvähem viskusin ise ka sinna otsa. Tegelikult surusin ta koos kahva võrguga rätiku abil transakasti ja ei hakanud riskima, et teda võrgust vabastada. Ruumi jäi, uks turvaliselt kinni ja mina ootasin kuni adrenaliin lahkus.

külmkapi otsast lendas üks karp

nii ta püsis, oli aega pildistadagi 🙂

valmis minema, lõpuks

Võtsin seekord takso, muidu bussi nr 33 juhid, kes mind ilmselt juba terve suve teavad Kolde pst ja Vilde tee peatustes ootamas kõigi mu kottide ja kastidega, oleks vaadanud, et nüüd on täitsa segi pööranud. Kassipojad olid ju ka vaja kaasa võtta.

Trini jäi sisse ja õhtul järele. Kui nägin juba vastuvõtus arvel pikka nimekirja protseduuridest ja kolmekohalist summat, passi ilma vaktsiinita, siis teadsin ilma arsti nägematagi, et asi on jama. Nutt tuli peale. Mitte Trini, ei taha, ei taha uut muret… Ma tavaliselt ei ole nii emotsionaalne, aga unepuudus ja närvipinge mõjuvad, mis teha.

Arst näitas mulle röntgeni- ja ultrahelipilte. Trini neerud ei ole korras, uh-s on näha nende selged piirjooned, mis ei ole ok. Analüüsis Crea on tõusnud, punases.  Aga… järgnes hiina keel. Trinil on ka midagi veresoontega, verevooluga. Seda aga ei saa narkoosis kassil korralikult analüüsida. Millekski peaks sõitma Viljandisse (südamega seotud uuring oli vist), millekski peaks võtma biopsia, neerust vist. Võib-olla on olnud insult, infarkt. Ei tea, ei ole näinud, Trini on olnud terve ja tubli, ainult joob palju. Kas mürgistust on olnud. Ei, minu juures pole olnud. Uriiniproovid läksid laborisse kasvama, enne ei tea ka seda, kas ja millist antibiootikumi peaks kasutama. Ilmselt kuu aega. Kuidas? Trini kord sööb konservi, kord ei söö. Ipakitine neerudele pulbriga. Tänaseks on selgunud, et natuke sööb, rohkem jätab alles.

Neerutoit on hädavajalik. Kuidas? Kõigi teiste kassidega. Triinu kusjuures peaks ka neerutoitu sööma, aga saab seda siis, kui saab ja elame sellega. Triniga aga sain arsti tõsidusest aru, et kohe ja peab. Kuna ma ei olnud väga adekvaatne, siis ma ei saanud pooltest asjadest aru. Käis läbi ka vaskuliit, aga selle ees oli rodu veel mingeid võõrsõnu. Kõik on “võib-olla”, kindlat diagnoosi ei ole veel. Niipalju kui ma arsti tunnen ja aru sain, siis meditsiinilises mõttes on lugu väga keeruline Triniga. Ja muidugi mitte ainult meditsiinilises mõttes.
Ma saan Trinit kõhu alt sügada, aga ma ei saa talle anda ravimit muud moodi kui toiduga. Ta ei luba mul end hoida, tekib paanika. Välja arvatud, kui ta oleks-elaks näitusepuuris, ma mässiks ta tekki ja maadleks-püüaks iga päev, võib-olla kaks korda päevas tableitiravi ajal, mõlemad oleksime hullus stressis. Kas ma üksi üldse saaksin… Ma ei tea, tunnen, et see ei ole hea mõte. Kas ma mõtlen valesti, kas kassi pärast peab seda ikkagi tegama? Kas ma saan hakkama? Mis tunne tal on, kui teised käivad vabalt ümberringi. Hetkel ma ei tea ka, kas ja millal järgmine kontroll on. Järgmine õudne püüdmine.

Eraldi hoiukodu Trinile? Kes teda tahab… Eks peab proovima.

Ainus, mida ma suudan välja mõelda, on see, et kui vannituba jääb vabaks, hakkan teda sinna meelitama ja kasvõi öösiti seal hoidma, et ta saaks oma toitu ja toidulisandeid. Ma ei tea, kas see õnnestub. Sinna läheb pealegi aega.

Ja see tähendab, et ma ei saa võtta uusi hoiukasse enam…
Öelge veel, et ei aja nutma.

Trini ei tulnud magamistoast välja enne kui laupäeva öösel. Püüdmine oli neljapäeval. Ju ta ikka liivakastis käis, aga süüa-juua panin talle voodi alla. Mõtlesin, et olen kaotanud kogu seni teenitud usalduse, aga ta oli pärast seda veel hellem kui enne. Kuni ma ei taha temaga midagi ette võtta.

Sel nädalal selguvad siis igasugu analüüside vastused ja saab edasi mõelda.
Minu kallis Trini

IMG_5796

kliinikust tagasi palja kõhuga

Ma ausalt ei tea, mis saab 😦

Simmo ja Sia kodu, kus sa oled?

Simmo ja Sia on valmis koju minema. Neist on kasvanud fantastiliselt vahvad kassipojad, kes jumaldavad inimest ja teineteist. Energilised ja rõõmsad pärdikud, kes ajavad kõik sassi ja ajavad sind naerma.
Kui kaua peaks ootama inimest, kes on valmis võtma kassi ainult ühe ilusa silmaga Ma tean, et selliseid inimesi on olemas, mõeldes tänutundega näiteks ükssilm Koma perenaisele. No ja ma ise näiteks ei pane vähemalgi määral tähele, et midagi oleks teisiti. Muidugi lihtsalt vaatan, kas kõik paistab endine ja korras.
Aga kassipoegade pakkumise tipphooajal, kui terveid ja nö tavalisi kassipoegi on rohkem kui kodupakkujaid… Ma muidugi oleksin seitsmendas taevas, kui nad saaksid koju koos, aga olen realist ja tean, et seitsmendasse taevasse viiv trepp on väga kõrge. Igatahes peab Simmo ja Sia kodu olema valmis tohutuks energiaks ja kõikideks kassipojapahandusteks. Ma ei ole neid veel oma kodu teistes ruumides möllama lubanud, aga kui see juhtub, siis tean rohkem. Koos müraksid nad teineteisega ja ehk jääksid mõned kardinad ja diivanid puutumata 🙂

Väikesed saarlased said esmase vaktsiini. Vaevu mahtusid oma kandekotti ära, kui kliinikusse läksime. Varem tegid nad seal kukerpalle ja ruumi jäi ülegi. Simmo kaalus 940 ja Sia 870 grammi. Küsisin loomaarsti käest, et miks Simmo kõhualune nii hõreda karvaga on. Sain naerusuise vastuse, et raske lapsepõlv. Simmol on armas sile, samas turritavate udusulekestega kasukas tõesti ja huvitav näha, kuidas see ajas muutub. Olen õnnelik ja rahul, et vaatamata alguse raskustele on edasi kõik läinud õnnelikult ja nii kindlasti jätkub ka!
Simmo silmaga peab tulevikus kindlasti tegelema, nt kastreerimise opi ajal ja räägin sellest lähemalt potentsiaalsele huvilisele. Sia silm võib-olla jääbki nii, kui see ei hakka kuidagi jooksma või midagi eritama.
Kindlasti ei pea tulevane kodu silmadega seonduvas üksi jääma, vaid MTÜ tugi minu vahendusel on kindlasti olemas.
Praegune eesmärk on õpetada nad ka krõbinaid sööma, hetkel teevad nad seda ainult muu toidu sisse segatuna. Ei pruugi ju leiduda peret, kes saab neile ööpäevas mitmeid kordi värsket ette kanda.
Igatahes ma loodan, et keegi armub neisse nii nagu mina ja tahab pakkuda oma südant ja kodu. Süda võiks olla suur ja hea ning kodu turvaline ja kindel.
Värsked pildid:

Mirjam, Murjam ja Mäuram

Kastikiisud tutvustavad end natuke ise.

Mirjam

Mina ei olnud alguses kõige väiksem, aga nüüd olen. Eile kliinikus selgus, et ma ei olnud vaatamata sellele, et uus emme mind toitis kogu aeg, juurde võtnud. Kõik olid väga-väga mures. Aga kui emme otsustas veel vähem magada ja veel rohkem minuga tegeleda, siis täna olin juba natuke kosunud.

Mul ei ole nii palju jaksu kui õdedel. Ma ei jaksa mängida ega ise süüa, aga ma natuke juba ukerdan ringi. Esimesel päeval ja ööl ma suutsin ainult lamada, käpad olid nõrgad.

Pissin sinna, kus ma olen, aga kakada proovin enamasti vähemalt pesast väljapoole, noh, alati ei õnnestu, aga keegi ei pahanda ka. Ma tahan hirmsasti selle sooja asja peal magada, aga suuremad õed trügivad kogu aeg ette. Süles ma lasen ennast toita küll, lutt mulle ei meeldinud, aga süstlast pole viga. See kanüüliasi mulle ka väga ei meeldi, aga emme on tugevam. Arstitädi käskis emmel mind ikka väga tihedalt poputada ja oli täna juba natuke rõõmsam minu üle.

Murjam

Mina olen kogu aeg teistest suurem ja tublim olnud! Ma oskan nurruda ka ja uue emme nina müksata oma ninaga ja talle kaela alla pugeda. Täna kaalusin ma juba 422 grammi! Eile ma küll oksendasin korraks ja olin natuke loid, aga varsti hakkas juba parem. Pasteeti tahan ka ise limpsida. Ja mängida! Mulle üldse ei meeldi, kui mulle käpast midagi sisse surutakse, hakkan nihelema ja kriiskama. Ükskord emme juba andiski alla, aga muidu ta ikka ilusti toidab mind ja paitab. Arstitädi arvas, et äkki ma saan esmaspäeval juba ussirohtu, see oleks lahe küll! Vist. Tahan väga, et teised õed ka minuga juba mängida jaksaksid.

Ja ma ei ole murjan, vaid Murjam, selge! 🙂

Mäuram

Mina olin alguses kõige tillem, 220 grammi, aga täna olin juba 324! Eile õppisin ma konservi sööma, spetsiaalset pisikeste kasside oma. Päris hea on, söön veel! Hommikul mu uus emme pidi lausa ootama oma piimapudeliga, kuni ma lõpetan. Täna ma ei lubanud arstitädil uut kanüüli panna, aga ma olen nii tubli juba, et saan niigi hakkama, vot!

Veidi oskan juba mängida ka, hiirekest käpaga katsuda ja õdede sabasid.

Ahe et miks ma Mäuram olen? No sellepärast, et ma mäuran. Närin süstalt ja lutti, urran ja undan. Ikka natukene, ega ma metslane pole, aga igaks juhuks, et nad ei arvaks, et ma mõni lihtne olen.


Aitäh, head lapsed, ma lisan ka mõned kommentaarid:

See on tüüpiline pilt. Kõik kohad pissi- ja kakalaike täis, koristada ei jõua niipalju kui nemad korraldavad. Ja Mirjam üksi, teised kaks toidu kallal.

Arstitädi juures

Mirjam ei saanud jälle soojaveepudelile löögile.

Aitäh kõigile, kelle toetus aitab kastikiisudel suureks kasvada!

 

“Aitäh anonüümsele annetajale!”

Tahaksin jutumärgid ära võtta ja öelda, et keegi kinkis meie MTÜ-le ootamatu summa või muu annetuse, aga tegelikult oli mul see au pühapäeval (kusjuures erakorraliselt, mitte planeeritult) Kassijaama minnes leida ukse tagant ootamatu kast pisikeste kassipoegadega seal sees.
Tuhat mõtet peas siblimas, mõned telefonikõned ja otsus nad võtta sündis, kuna ma ei suuda teisiti. Kui ma ise näen, katsun, siis olen müüdud…
Aga noh, ainult siis, kui mingigi võimalus on muidugi. Minu võimalus on, et just praegu on kõrvalkorter tühi. Umbes kuu aega, võib-olla vähem, võib-olla rohkem. Mis pärast saab, tõesti ei tea. Ja tööle minna ma ka niipea ei saa niimoodi, heh 🙂
Tited kaasa, kaalule ja kuigi ma sain aru, et nad on väikesed, siis esimene kaal – 220 grammi ehmatas ikka päris ära. Teised olid natukene suuremad, suurim 280 grammi (järgmine päev kliinikus 328) aga kõik parajad kondiklibud. Koduste vahenditega siis putitasin neid järgmise hommikuni ja viisin ette teatamata kliinikusse. Hirmus paha on seda alati teha, aga teise kassi pidin nagunii viima, nii et võtsin siis üllatusmunad kaasa. Röövisin hulk väärtuslikku aega meie armsalt arstilt, aga teisiti ei saanud. Tibu, kes oli keskmise kaaluga, ei võtnud juba öösel jalgu alla ja oli väga nõrk.
Kanüülid ja turgutused sisse, kaalud kirja ja süstlad-värgid koju kaasa.
Nii ma siin siis jagan oma aega kahe sõimerühma vahel. Elu koosnebki praegu 4-5-tunnistest tsüklitest, kuhu sekka peab natuke und ka mahtuma.
Simmo ja Sia saavad juba ilusti hakkama, aga leian neile aega ikka. Hea meelega muidugi, aga paratamatult vähem. Kastipõnnide jaoks on oma riided ja sussid ja deso, aga olen paar korda unesegasena ikka midagi unustanud, nii et loodan parimat. Teen, mis suudan.
Praegugi olen natuke uneuimas, aga panen põhiasjad kirja, kes enam pärast mäletab, kes ja mis ja millal. Mäletada aga ma tahan.
Täna selgus kliinikus, et must tüdruk, kes on väike ablas nahkhiireke ja ainus liivakastikasutaja, on juurde võtnud ainult 5 grammi. Murelaps, valge ninatriibuga, aga palju rohkem ja 220-grammine ka kenasti. Kuigi valgega kassid ei taha üldse süüa, puristavad osa piima välja ja hoiavad suud kinni. Totukesed küll. Kaks kolmest kiristasid esimesel päeval koledal kombel hambaid. Esialgi ei tee sellega midagi, jälgime. Arsti sõnul on lõualuud veel nii lahti ja pehmed.
Alguses nad urisesid ja undasid ja hammustasid ka, aga must ja murelaps (oeh, peab juba nimed otsima) on teinud esimesed nurrud.
Must ründab juba mu kummutisahtlitest ehitatud barrikaade.
Valgega põnnid pissivad kuhu juhtub, haigem lihtsalt oma alla. Kakamisega sama lugu. Imavaid aluslinu läheb väga palju.
Ja üldse, kas see “annetaja” arvab, et ma saan kaasa pandud Whiskasi pakkidega maksata kinni tööle pandud põrandakütte, sooja vee jne. Oma null-sissetulekuga. Varem ma ei mõelnud selliste asjade peale, aga praegu ei jää muud üle. Kui keegi paneb oma vastutuse lihtsalt teiste inimeste peale… Tähtis on muidugi vaid see, et kõik kassipojad saaksid tublideks ja terveteks. Murelaps teeb muret (tema ei taha ise söömist üldse proovida), arstile ka. Täna ta näiteks oli üllatunud, et ma tulin kolme, mitte kahe kassiga. Nähes eilset seisu.

 

otse sündmuspaigalt

kõige parempoolsem ei jaksanud istudagi 😦


Mõni tund tagasi tehtud pildid:

murelaps

Kuidas me kasvame

Pilte ja hetki koguneb iga päev nii palju.

Ühe korra proovisin teha ukse lahti, D tuli piiluma. Sia ja Simmoga juhtus nii 🙂

Sia on hästi ilmekas, aga tal vahel ei meeldi, kui ma fotoka võtan, siis ta teeb nii 🙂

Kui Simmo hakkas normaalselt, ilma suhu toppimata sööma, siis Sia tahab, et ma palakesi paneksin tema nina alla põrandale maha ja sööb parema meelega sealt kui oma kausikesest. Mõni konserv ei kõlba ja mõni lihasaadus ka ja nii me proovime peaagu iga päev midagi uut – parti, kana, siga, seguhakkliha, erinevaid konserve. Kanafilee on kindla peale minek.
Kahjuks ei söö nad üldse krõbinaid. Tegelikult on see muidugi hea, et nad saavad lihakraami ja vitamiinipastat saavad juurde, aga kui ma olen pikemalt ära, siis on ju raske. Ja tulevases kodus võib sama olla. No harjutame seda asja.
Paar päeva tagasi hakkasid nad end vinnama pesukasti peale, kust saab omakorda pesumasina peale.IMG_6226
Ostsin kunagi ammu sellise väikese villase koti, mõtlesin, et kunagi mul on ehk kassipoegi hoida. Ja nüüd tuli meelde see välja otsida:

Simmole meeldib seal rohkem.

Mõlemad on ühtemoodi hullud väikesed paskaagid. Simmo püsib süles ehk grammikese kauem. Vannituba on kogu aeg väga segamini, kuigi panin suurema, kinnise liivakasti.
IMG_6203


IMG_6191IMG_6017IMG_6002
Ma kasutan mingit WordPressi uut versiooni ja olen veidi kohmakas, loodan, et postitus paistab enamvähem ok välja.

Mõtlen siin, et kas peaks ikka Instagrammijaks hakkama Padi ja Pasteediga, nö tänapäeva jõudma, aga midagi nagu pidurdab…

Sia ja Simmoga on praegu kõik hästi, tuleb vaid suuremaks kasvada.

(Kassi)maailmas ümberringi aga on viimastel päevadel niipalju häirivat ja kurba, et meel on tegelikult must ja murelik. Eks ma varsti kirjutan.

Korraliselt kliinikus

Täitsa tore oli kokkulepitud ajaks loomakliinikusse minna, mitte süda ärevusest hüplemas ja murekorts sügav, ukse taga kliiniku avamist oodata.
Kõigepealt kaalumine. Sia oli 610 grammi ja Simmo 690. Tublid põrnikad! Mõlemal on lümfisõlmed veidi suurenenud, aga enam ravima midagi ei pea, ka silmadega ega kõrvadega pole väga vaja midagi praegu ette võtta. Uue ussirohu saavad ja nüüd on vaja vaktsineerimiseks veel kõvasti juurde võtta. Oppideni läheb veel tükk aega.
Simmo kehva silma ripsmed kasvavad sissepoole, nii et seal pole igal juhul silmalaugude plastikast pääsu ja eks siis selgub, mis veel saab. Ka Sia silmakest on vaja uurida uinutatud kassil.
Sel ajal, kui Sia oli ülevaatusel, tundis Simmo end transpordikotis täiesti vabalt, nii et arst ütles teda vaadates naeruga, et ta ei saa ju keskenduda niimoodi
Koduses vannitoas on neil aga uus komme, kukkuda vanni ja siis seal rätiku otsas magada. Varem olid nad kergemad ja mu süsteem töötas. Üle ääre riputatud ja kratsika toetatud rätiku abil said nad end vannist üles vinnata, aga nüüd kukub rätik vannipõhja. Ka hommikul leidsin ma nad sealt magamast. Loodan, et nad terve öö seal ei olnud, aga hädakisa igatahes ei tehtud.
Panin nüüd transakasti vanni põhja, las turnivad. Redel oleks muidugi eriti tore, aga seda mul pole.

sõime just hapukoort

kas midagi armsamat on veel olemas?

aktiivik juba võimleb, kui teine alles ärkab

aitab mul veerida 🙂

kuskilt tulevad lõhnad!

Paremini

Kassipoegadel-tiburullikestel läheb praegu paremini. Sial tõusis laupäeva õhtuks veel palavik nii kõrgele, et pidin süsti tegema. Ta hakkas kohe parem olla ja asus vennaga maadlema. Natuke enne seda oli ta liivakasti hüpanud nii, et esikäpad ei kandnud ja ta kukkus lõuale. Õnneks oli pehme maandumine. Sealt edasi aga on Sia Simmole juba üsna võrdväärne mängukaaslane olnud. Natuke kiiremini väsib ja käppades on veidi nõrkust, aga see paraneb kogu aeg. Palavikku ma ei olegi rohkem mõõtnud, sest kui kassilaps mängib, jookseb ja sööb, siis on ju kõik hästi. Homme käime kliinikus ette näitamas.

Simmo söömisega saab aga vahepeal nalja – ta kaabib ükskõik millele peale ja ei taha. Piisab aga sellest, et panen liha- või konservitükikese talle suhu, saab maitse kätte ja siis sööb rõõmsalt edasi. Naljatilgakene.

Juba jaksavad nad transpordikasti otsa hüpata, aga kui haigest peast magati rohkem kastis, siis nüüd ikka oma väikeses voodis. Täna hommikuks olid ka kausid tühjad ja Simmo, väike kirp,  jooksis kisades mulle vastu.

mu lemmikpilt

Ikka päev korraga, pöialt hoides ja lootes.

Kord üks, kord teine

Eile õhtul jäi haigeks Sia. Tahtis olla tubli ja asjalik, aga jalad ei kandnud. Õigemini vasak esikäpp. See rippus lõdvalt ja tundetult ning läks sissepoole tagurpidi, kui ta sellele proovis toetuda. Sia jääb sageli küüntega kuskile kinni ja mõtlesin esmalt, et minu nägemata on ta ennast kuidagi kõvasti venitanud või nihestanud. Sain arsti õnneks kätte ja juhtnöörid. Temperatuur oli õhtul normaalne, isu oli ka, aga pidin toidu panema nina alla ja aeg-ajalt tõstsin teda liivakasti, kus ta siis õnnetult proovis augukesi kaevata.
Hommikul aga oli juba palavik ja mu mõte liikus kalitsiviiruse peale. Mul on varasemast üks kogemus lonkava kassipoja ja kalitsiga, muidu seda seost ei oskakski väga leida. Liigesepõletik võib noortel kassidel sellega kaasas käia. Vaene väike Sia aga tudisebki jalgadel ja näen, et liikuda ta kuidagi ei taha, ainult pikali olla ja magada.
Mul läks kella kaheni öösel sellega, et hullumoodi aktiivset Simmot piirata õde kiusamast. Ta ikka mitu tundi kimas ringi ja oli täiesti pöörase energiaga. Mis on muidugi tore, arvestades olnut ja ümbritsevat. Asja ei teinud kergemaks seegi, et mu oma Triinul oli ka hommikuks uuringute aeg ja kell 21 võtsin kõigil toidud eest ära. Iga kord kui ma kanaga või konserviga vannituppa liikusin öösel, siis oli rongkäik järel ja ukse taga nõudlik kraapimine…

Hommikul viisin lapsed kliinikusse ja doktori esmane kahtlus oligi kalitsi. Haavandeid aga ei olnud, nii et jääme jälgima. Palavik oli aga küll ka päeval ja sain koju rohud kaasa. Väike põrnikas komberdas jälle magama. Nii-nii kurb on jälgida, kuidas teine on rõõmus kassipoeg ja üks küll tahab, aga ei suuda 😦
Simmole sidus arst mänguhiire transpordikotti, et ta õde ei kiusaks. Paningi just vannituppa transpordikasti paksu fliisiga ja tõstsin Sia sinna sisse pikutama. Ehk on seal seda maadlemist vähem ja võib-olla panen mõneks tunniks ukse kinnigi. Nojah, käisin vaatamas, Simmo on muidugi juba venna kaisus. Aga las olla, neile piskestelegi kassidele ju meeldivad kastid ja urud. Nüüd tuleb palvetada, et Simmo omakorda uuesti ei haigestuks ja Sia paraneks. Mittemängivat ja loidu kassipoega vaadata teeb südame katki. Nad mõlemad on üle mõistuse armsad ja peavad terveks saama!
Pildid on nii lühikeselt terve-ajalt ja need, kus Sia üksi, eile õhtust, kus tal oli juba paha.

siin veel terve

täna kliinikust tagasi