Head und, Trini!

Jätsin eile Triniga hüvasti. Ma ei olnud selleks valmis. Ei saanud selle mõttega harjuda ja ei osanud piisavalt hinnata iga viimast kui kodust hetke.

Trini neerud olid haiged, olen sellest kirjutanud. Elasin rumalas ja vales usus, et see on tema eripära või et mis seal ikka. Ma ju ei näe midagi sellist, et ta oleks haige. See oli tõsi – kuni viimase hetkeni Trini ei näidanud mulle, et tal oleks kuidagi halb.  Ma küll ei  soovinud talle aktiivselt kodu otsida, sest ise võib ju silmaklappidega elada, aga teistele ei saa varjata.

Mul oli kodus üks rõõmus, naksakas, mänguhimuline ja aina enam paisõber kiisu. Naljakas vorstikujuline tegelane, kellele meeldisid väga omad joped, need tuttavad sabad (uustulnukad mitte). Triiton eriti, temalt luniti peapukse ja sõbralikku kasukapesu. Mina meeldisin talle ka aina rohkem. Trini tuli viimased kuud mu juurde hommikusse voodisse, nihkus aina lähemale ja ootasi oma sügamist ja paisid. Sai muidugi ka, sest ma olin tema arengu üle nii rõõmus. Trini sai minult alati pai, kui ma tema pesakohast möödusin. Trini väristas aina oma sabakest, kui ootas köögis oma lemmiktoitu. Ta oli nii armas ja tore kass.

Möödunud nädalavahetusel olin palju kodust ära ja sellepärast ei saanud kohe selgust, kes siin majas oksendab. Jälgisin kasside käitumist ja ikka ei aanud aru. Pühapäeval nägin ikkagi Trinit oksendamas ja leidsin teda pikutamas riiulis, kus ta kunagi ei käinud ja külmkapi peal, kus ta kunagi ei käinud. Samas liikus ta ringi, ei olnud apaatne. Lasertäppi jälgis huviga ja patsutas käpaga, aga ei teinud oma tavalist jooksu.
Oh see tema punase täpi jooks. Kui palju ma mõtlesin, et pean filmima seda tema arutut kihutamist. Proovisin, aga ikka keegi tormas vahele ja nii jäigi. Veel reedel jooksis ta oma hullu galoppi ja ajas mind naerma…

Pühapäeva öösel ma ei maganud, ärkasin oksendamiste peale ja süda jäi ärevalt kloppima.
Hommikul helistasin kliinikusse ja sain õnneks vabanenud aja. Pidin vaest looma jälle taga ajama, aga esimest korda läks ta ise puuri, kui selle tema juurde panin. Olin küll mures, aga ikka lootsin, et ehk on karvapall, ehk on võõrkeha, operatsioon oleks halb, aga sellest saab ju enamasti üle. Süda kloppis aga edasi ja kuna mul üks neeruhaige oksendaja juba kodus on, siis see mure hoidis minust konksuna kinni.
Kliinikus oodates sügasin Trinit läbi puurivõre ja ta vajus kuidagi kössi. Aga ikka veel ei osanud ma karta.

Mõne tunni pärast arst helistas ja andis teada, et Trinil on halvasti ja et eutaneerimine oleks kõige õigem otsus. Kuna ma ei viinud Trinit selle teadmisega, siis ei olnud mul muud tunnet, kui et pean saama hüvasti jätta. Kliiniku ees hingasin mõned minutid ja juhatatigi mind tema juurde. Ta oli uimane ja looritatud silmadega, sest uuringuid pidi narkoosis tegema. Paitasin teda ja rääkisin kõik head sõnad, mida suutsin. Trini elas minuga neli aastat ja hüvastijätt oli täpselt nii raske nagu arvasin.

Tuli arst ja selgitas veelkord, mis Triniga oli. Ma kõike ei suutnud fikseerida, aga oksendamine hakkas siis ikkagi neerudest, need enam ei töötanud. Üks neer oli väga väike, 2,4 cm, teine ülisuur, koos vedelikuga. Neljanda astme neerupuudulikkus, struktuur pea olematu. Kreatiniin ülikõrge (1000, 1200, ei mäleta). Kopsude pilt oli ka kahtlane, hallikas. Põiekivid, mida oleks pidanud opereerima, aga kahe arsti konsultatsiooni ja minu nõusoleku tulemuseks oli otsus, et seda ei ole mõtet teha nende neerudega. Võimalik, et tal oli ka lümfoom. Väike vapper Trini oli vägaväga haige, aga välja näitas seda ainult paar viimast päeva.

Väike vapper Trini säästis mind ja ennast ravimiste keerukusest, sest tabletivõtjat temast ei oleks saanud ja kui teda oleks pidanud ravima, siis oleks ta ilmselt pidanud jääma elama vannituppa. Ta säästis mind pikast murest kantud ajast, lubas olla endaga viimased hetked ja andis mulle paljupalju ilusaid mälestusi.

Trini ei saanudki päris koju, aga ta ei teadnud seda. Tema teadis, et ta on kodus ja et tal on inimene, kes hoolib. Tema elu jäi lühikeseks, aga viimased neli aastat oli ühe endise tänavakassi jaoks kõik hästi, kui tervisemured kõrvale jätta. Olid aknalauad, voodi, pesad, sõberkassid, täis kõht, mängud ja paid.

Trini läks üle vikerkaaresilla 01.06.2020.

 

Fiesta ja Siesta kroonika

Alustasin seda postitust siis, kui maailm oli veel tavaline.  Fiesta ja Siesta loo lõpp on juba uues, muutunud maailmas.

Et jääksin ka neid kahte armsat paremini mäletama, olen jooksvalt lühidalt olulisemad verstapostid mustandisse pannud. Pildid ei ole alati päris kronoloogilises järjekorras ja mineviku- ning olevikuvormid võivad natuke sassis olla. Aga mis sellest.

Niisiis:

23.12.2019 saabusid kaks Jõhvi tänavalast. Hea inimene Anna tegeles nende püüdmisega ja suunas nad kosuma Haabersti loomakliinikusse.
Seal said õed jõhvikad esmased vaktsiinid, parasiiditõrjed (oli palju igasugu usse) ja kuna vanust-kaalu oli napilt, kuid piisavalt, siis juba ka steriliseeritud. Väga mugav tulevasele hoiukodule, eks.
Sündinud on nad millalgi augustis 2019 ja välja nägidki just nagu vaja, sellised väljaveninud kassipojad, nupsud näod veel peas. Väga arad. Fiesta, see kirju, oli täitsa kuri ka (ette rutates – hoopis temast sai hiljem see kergem taltsutatav).

Jõululaupäev oli rahulik, väga tore on uute hoiulistega alati tuttavaks saada.
Jõulu esimene püha oli natuke kahtlane, sest toit jäi alles ja väike okse oli ka. Hakkab pihta, mõtlesin. Uuest toidust, lootsin.
Jõulu teisel pühal viisin nad Loomade Kiirabisse, kuna väljaheide oli kohutav. See nooruke arst oli natuke ebakindel mu meelest ja valusaid süste oli assistendil väga raske teha neile, aga olen alati tänulik, et igal ajal on olemas koht, kuhu pöörduda, et esmaabi saada.
Sain õnneks loa nad järgmine päev Haaberstisse sisse viia, sest kartsin, et mu koduste oskuste ja turgutustega nad terveks ei saa.
Dr Olga Sjatkovskaja võttis nad minu käest vastu. Leppisime kokku, et kardame kõige halvemat ja sain juhtnöörid terve vannitoa desotamiseks.
Õed olid kliinikus täitsa tublid, ise küll väga süüa ei tahtnud, aga midagi hullemaks ka ei läinud.
Jäin ilma oma heast suurest ja kergest tekstiilist, kuid tugevast reisikastist, sest ega ma väga mõelnud, kuidas ratsionaalsem on. Tagasi sain nad laupäeva ehk ülejärgmise päeva õhtul kloori järele lõhnava kliiniku transakastiga. Samuti loa ja soovituse kirjutada arstile mured-rõõmud otse Messengeri.
Kui lihtsaks oli see minu jaoks teinud raske asja. Olen saanud iga kell nõu ja abi, ka arst ise kirjutas aeg-ajalt ja tundis muret. Olin selle võimaluse eest väga-väga tänulik ja ei teagi, kas see on selles kliinikus tavapärane praktika.
Tasapisi läks õdedel jõhvikatel paremaks.

Reedel 27.12 hommikul ei tahtnud Triinu süüa (Triinu tahab ALATI süüa), aga kui olin juba kokku leppinud, et läheb oma kliinikusse, siis koju tulles ta õnneks oli juba tavaline tema ise.
Laupäeva õhtul hakkas oksendama Triiton ja keeldus söögist, nii et tema veetis esmaspäeva 30.12 Vilde kliinikus.
Koju sain juba peaaegu tavalise Triitoni, kellega midagi hullu õnneks ei olnud. Oli see nüüd see kergelt läbi põetud viirus x või mis, ei saagi teada.

Hakkasin Siestat süles hoides kuulama, et midagi tema sees krõbiseb. Ei ole nagu nurr, aga äkki on?
Fiesta juba nurrus, mitte küll minu paitamise peale, aga nt pärast sööki ja mängimist pesas.
Videod-kirjeldused dr Olgale ja kui siis ta veel natuke köhis ka, siis lisandus antibiootikumiravi Siestale alates 04.01.
Head uut aastat.
Õnneks ei paistnud muud häda. Kaamerast nägin, et mängivad ja söövad, aga minu nähes erilist arengut ei ole.
Fiesta susiseb, aga ei löö ega hammusta. Siesta ei taha kohe sugugi süles olla, kasutab iga mittevalvsat hetke põgenemiseks. Ometi on tema algusest peale olnud see nö kergem kassipoeg käsitleda.
Võiks ju olla nii, et erilisema kasukaga kassipoeg saab lubada krutskimat iseloomu, aga meil on natuke teisiti.

Siesta

Fiesta

Kiirabis

 

Õuepildid Jõhvist

Vahepeal jäi jälle haigeks Triinu, silm paistes ja jooksis. Ab-kuur ja saime jagu.

15.01 said väikesed jänespüksid teise vaktsiini, seekord meie kodukliinikus. Selgus, et hambad on ilusti vahetunud ja kuigi pigem väikesed, on nad ilmselt juba u kuuekuused. Kõik olid terved ja sain ka loa koduseid desosüsteeme vähemaks võtta, oh kui tore.
Ostsin äkkmõttena vannituppa kotttooli. Lihtsalt ei jaksanud kogu aeg seal kõvade pindade ja teki-padja süsteemide otsas elada, aga nii suurte kasside arenguks kahest paist ööpäevas ei piisa. Seejärel oli täitsa mõnus seal raamatut lugeda või lasta neile tahvlist inimhäälset jutukõla.
Imelikul kombel nad ise seda pehmet aset kasutasid ainult üksikud korrad (see küll muutus hiljem). Hiljem on selgunud, et ka suurtele kassidele meeldib ka kotttool ja imelikul kombel pole sellele isegi pissitud.
Akna taga aga käib majaehitus ja vähemalt on, mida vaadata.

Järgmine etapp oli vannitoaukse avamine ja teadsin, et siis läheb põnevaks. Smell Net oli juba varutud 🙂

Fiesta esimene korralik koduotsimispostitus oli väga menukas ja ta sai lausa 5 kirja. Kõik loobusid, kui kuulsid lähemalt tema iseloomust.
Olin alustanud vannitoavabastusega, aga kuna vastuvõtukomitees on liiga palju uudishimulikke ninasid, siis ei ole nad õieti kuhugi jõudnud.
Fiesta jõudis niikaugele:

Kui ma vannitoas nendega lugesin, siis nad varsti unustasid oma hirmud ära, uni tuleb peale ja asendid lähevad järjest vabamaks

Nädal möödas. Tüdrukud ei ole endiselt kaugemale esikust ja paarist arglikust tiirust voodi alla jõudnud.
Muidu on ikka grammikese julgemad kui enne, eriti Fiesta. Samas jälle Siesta oli see, kes esimesena käpa esikusse tõstis. Küll nad on ikka armsad.


Kotttool on veevabadel aegadel vannis ja neile täitsa meeldib seal, nagu kaamerast näha.

Nädal möödas ja seis sama, no ei tule nad välja. Pehmelt täidetud vann aga meeldib üha rohkem.

Kolmas nädal pärast vannitoa ukse avamist ja väljas nad on. Kolavad mööda voodialust ja natuke näitavad end ka elutoas. Mõneks tunniks olen jätnud ka omapead ja kõik on terveks jäänud. Välja arvatud mõned asjad, mida Smell Netiga ei saa parandada ja pidin ära viskama. Oeh..

Vahepeal käis  Trini neeruuringutel ja seis ei ole hea, uus uuring poole aasta pärast. Trini püüdmisel leidsin ka sellise hetke kolmeks argpüksist.
Trini nö välispidiselt kuidagi haige ei paista ja kui ma kunagi tema rohkevõitu veejoomist poleks täheldanud, ei oskaks tema neeruseisundist mitte midagi aimata.

Möödunud nädal tõi palju uut. Õed kolisid vannitoast täielikult välja ja hakkasid üsna julgelt mööda elamist ringi luusima. Ööseks ikka kinni tagasi ja jätkuvalt kõik terved, st ilma kaklusteta. Leilale ei meeldi.


viimased hetked enne kolimist

uus hoiukodu tuli vaatama, hirmus!

19.veebruaril kolis Siesta teise hoiukodusse. Tuli imeline pakkumine ja minu ratsionaalne pool arvutas välja, et Siesta minu juures kiiresti ei arene, Fiesta leiab ilmselt kergemini kodu ja saatsin Siesta kodus töötava noore paari juurde, kus seltsiks veel briti kass Nelis.
Esimene näljastreik sai mööda, hämaral ajal Siesta mängis julgelt ja iga järgmine kohtumine Nelisega läks paremini kui eelmine. Sealt hoiukodust saab palju ilusamaid fotosid ka kui siit 🙂

08.03 kolisin Fiesta Kassijaama, raske südamega. Fiesta tundis end minu juures hästi, kui mina sain valvata, õhtused karglemised ja pallirallid olid nii toredad ja pikutama tuli ta ikka minu lähedale. Aga magas ta ainult diivani all ja kui Leilat nägi, siis põgenes.
Ei olnud nii hull, kui oli Käksul, aga normaalne ka mitte. Fiesta tahtis ka väga mängida suurtega, aga nemad temaga ei tahtnud. Nii kahju oli. Lisaks tehti mulle asjadele pissimisega selgeks, et see on õige otsus.

saime juba päris sõbraks

Fiestal oli vaja tegeleda ka nahateemaga. Kratsis natuke liiga palju ning arvasin, et suurte kasside toidus on midagi ebasobivat, aga kodustes tingimustes (ega ka mitte Kassijaamas), selle uurimisega hakkama ei saa.
Ka Siesta ütles ühel hea päeval, et kratsimist on tavalisest rohkem. See võttis minu omakorda kukalt kratsima, aga saind häid nõuandeid. Siestal küll aitas uue toidu menüüst välja jätmine.
Siesta areneb tasapisi, mis teeb mu niinii rõõmsaks. Natuke silib jalgu (Fiesta tegi seda juba ammu), ei jookse kogu aeg eemale ja on rohkem nähtaval.Siestal on isiklik fotograaf!

Fiesta jõudis Kassijaamas olla kaks nädalat, ta läks koju 22.03. Kolm kuud koduotsimist aravõitu kassile, polegi kõige halvem lugu. Tema omanikeks on noor paar, kellega ma päriselus kohtusid ainult distatsinlt, kassi õues üle andes, aga kes jätsid väga hea tunde.

Siesta jõudis eraldi hoiukodus olla seitse nädalat, ta leidis kodu 07.04. Siesta tegi oma teises hoiukodus läbi totaalse muutumise, temast sai päris tavaline sõbralik painuruja kass. Tema hoiuinimesed olid justkui taeva kingitus, nad tegid imelist tööd temaga, elasid Siestale südamest kaasa, saatsid kodukandidaadi jaoks videod, kinkisid uuele kodule kaasa nädala toiduvaru ja viisid ta kohale. Siesta omanik on ameeriklannast õpetaja, jälle vaid kirja teel tutvununua saan ainult häid sõnu öelda.

Natuke kahju oli, et kumbki ei saanud kassist sõpra (praegu), sest mõlematele väga-väga meeldisid teised kassid, aga kõike head alati ei saa.

Lõppude lõpuks läks Fiesta ja Siestaga väga hästi 🙂

 

PS Blogi on siit edasi jälle vaikne.

Oli tore

Lubasin kirjutada, kui Soni on koju läinud. Soni on koju läinud 🙂

Mul on pole kokkuvõttes ühegi kassipesakonnaga nii palju inimesi külas käinud ja vahepeal juba tundus, et miks siis seekord nii, et kogu aeg üks takistus ja segadus teise otsa. Eks ma olen keskmisest kriitilisem, sest inimestel-peredel tegelikult midagi viga ei olnud. Aga jauran (ma alles hiljuti õppisin selle sõna enda jaoks) selle õuesaamise teemaga nii palju, et haagid ei lähe mõnede ilmavaadetega kuidagi kokku.
Lasin lõpuks mure Soni kojumineku pärast endast lahti. Leppisin sellega, et Leila peksab teda, sest Soni leppis vapralt ka.
Leppisin sellega, et keegi vanadest olijatest märgistab (D ja/või Leila). Pesin, koristasin, viskasin asju ära, kirtsutasin nina, aga elasime üle.
Soni ja Triiton olid koos nii vahvad. Väiksem üritas suuremale ikka külje alla nihverdada ja suurem üritas teha nägu, et ei tahagi temaga mängida. Iga päev, kui koju tulin, olid mul just kolm triibikut uksel vastas.
Soni oli armas kiiksuga kass. Kassipojakrõbinaid sõi ainult kratsika ülemises pesas. Ja konservi sõi sageli ainult otse laualt, mitte kausist. Ometi ta kasvas ja võttis juurde nagu vaja.

Sonist sai üheks kassiks selles lühikeses nimekirjas oma hoiulistest, keda oleksin tahtnud üle kõige endale jätta. Temas oli see miski, mida seletada ei oska, sest armsad on nad ju kõik, välimusest või iseloomust olenemata, Kuna minus siiski elab veel viimane mõistuseraas (arvestades, milliseid äpardusi ma Kassijaamas korraldan, on see lausa imelik), siis teadsin, et koju ta lõpuks nagunii läheb. Aga mitte ükskõik millisesse. Teadsin, et küll see õige kodu tuleb ja kõigile teistele ütlen seni ei.
Tegin kohusetundlikult mõned koduotsimispostitused, sest päris ilma selleta keegi meile ju külla ei tule.

Kodupakkuja tuli koos transpordikastiga Sonile külla sellel nädalal. Ja mina olin siis selline hoiuinimene, kes ütles, et ärge täna tulge, tulge homme, ma tahan veel ühte ööpäeva Soniga. Täiesti õige käitumine ju hoiukodu poolt, kes otsib kassile kodu, eks – ärge tulge 🙂
Igasugu märgid hakkasid näitama, et asi on õige: nt Soni perenaise nimi on sama, mis minu juurest koju saanud kassi uus nimi (tervitused Anule)  🙂
Soni elukoht on Kassijaamast mõne minuti jalutuse kaugusel, nii nagu Vilipsi ja Kisense oma minu kodust. Soni inimene ja tema õe-venna inimene paistavad olevat ühte tüüpi, mis sest et nad ise seda ei tea, ja mina ka mitte, aga selline veider tunne tekkis nii silmas kui kõrvas.
No ja muidugi suhtumine lemmiklooma ja teadlikkus vastutusest, millest ma kuulda tahan – kõik olemas. Sisetunne oli hea päris esimesest kirjareast alates, kui veel õieti midagi ei teagi.
Soni uues kodus elab ka väike kolmekuune must Bat, kellega saab mürada ja juba on sõbraks saadud. Sonil on kassist sõber, keda talle oli niiväga vaja! Ja mina olen niiväga õnnelik, sest lõpuks läks vusseritega kõik ikkagi nii nagu minema pidigi.

Vilips ja Kisense on nüüd Džinn ja Toonik, ehhee 🙂
Vilips käis oma südame kõrvalkahina pärast dr Mõtsküla vastuvõtul Erivetis. Tulemus: “Mul on väga hea meel, et täna tehtud südame ultraheliuuring (ehhokardiograafia) ei näidanud Vilipsi südames mingeid olulisi
struktuurseid muutusi ning ta ei vaja seetõttu mingit ravi ega muutusi elukorralduses.
Olgugi, et normaalne ultraheliuuring ei ennusta tulevikku, pole Vilipsil siiski suuremat riski tulevikus südamehaiguste
tekkimiseks kui mistahes teisel kassil.”
Vastuvõtt oli tõsine asi, aga meil oli tänu doktori omapärasele huumorile seal väga lõbus ja kuna tulemus parim võimalik, siis mida veel tahta.Nii et ka sellega läks kõik hästi ja kodus on neil samuti kõik suurepäraelt – elaksid ainult süles, kui saaksid ja on teineteisele jätkuvalt kõige paremad sõbrad ja kaaslased, kui sülepakkujat parajasti ei ole.

Triitoni, Leila ja Trini elu on samasugune nagu ta viimasel ajal aeg on olnud. Oleksid nagu hoiukassid, aga kuskil kosmoses tiksub mõte, et äkki kuidagi, äkki kunagi tuleb ka neile üks suur vedamine ja suur juhus.

Ma pole kodus eriti enam pilte teinud, aga lisan siia siis mõned kõigist mu stabiilsest kuuikust, mis kasvõi hämaruses klõpsatud.

Viieline

Soni näris läbi valguspallide juhtme. Et ma ikka mäletaksin 🙂

Minu vaade ärgates 🙂

Aitäh veelkord kõigile, kes siin lugemas ja kaasa elamas on käinud ning mind tegelikult ka mõjutanud, armsat tagasisidet andes.
Nagu lubatud, siis blogi jääb alles. Kui tuleb tuju ja tahtmine, siis võibolla midagi veel kirjutan, aga regulaarselt kindlasti mitte.
Kuna hoiukassid on alles, siis on ka hoiukodu alles. Uued kassid? Mõistusega ei, südamega võibolla.
Meil Triinuga kahepeale kokku 62 aastat, kas ei kõla see mitte nagu aeg käppa pigistada ja pensionile mõelda…? 🙂

Virr-varr

Selline sisutihe pealkiri, kas pole.
Mul pole kunagi ühegi kassipesakonnaga niipalju segadust olnud.
Mul ei ole tahtmist kogu vahepealset saagat siia kirja panna, aga võtan kokku:

Soni ja Vilipsi esialgsed soovijad loobusid, jäid ikka muretsema tervise pärast.

Kisensel on omanik ja ta uus kodu asub mulle väga lähedal 🙂
Vilips kolib õeraasu Kisense juurde hoiukodusse kuni südameuuringuni. On üsna kindel, et sinna ta jääb, aga jätan võimaluse, et kui uuringust tuleb välja suur mure, millega on raske hakkama saada, siis võib Vilips tulla tagasi.

Soni hakkab kodu otsima.

***

Siin blogis lõpevad avalikud postitused pärast seda, kui Soni on kodu leidnud.
8 aastat blogi (pikemalt veel hoiukodundust) on täis saanud ja minu kirjutamise lust kadus kuhugi ära.
No ja juutuuberit minust ju ei saa 🙂

nemad siin ei ole milleski süüdi ❤

Kui jaksan, olen hoiukodu edasi. Kui teen siia uusi postitusi, siis kinniseid, iseendale. Kroonikaks ja mäletamiseks, mis aastal keegi oli ja kust ta tuli.
Kuna Triiton, Leila ja Trini on ametlikult koduotsivate nimekirjas, siis juba nende pärast jääb Padi ja Pasteet sellisena alles.

Vähemalt ühe korra kirjutan veel.

Uudiseid?

Kõik kolm on ikka veel siin. Päeviti kablutavad ringi tühjas korteris ja öösel magavad vannitoas. Mul on nende jaoks olnud vähe aega…
Järgmisel nädalal ilmselt selgub, kas poisid ikka saavad koju.

Vilipsi südamemure kodupakkujaid päris ära ei hirmutanud, aga et see mure ei jääks üleni ühe noore pere kanda, käime oktoobris (varem ei saanud aega) parima võimaliku spetsialisti, dr Mõtskõla juures. Uuring peaks andma meile teadmise, kas kõrvalkahin on seotud anomaaliaga Vilipsi südames ja mida see tema jaoks tähendab.
Igatahes loodame, et saame südamearsti juures väikese Vilipsi südame kohta meie südametele rahu. Süda, süda, süda 🙂 ❤
Vilipsi käitumine ja olek praegu minu juures küll mind muretsema ei pane, aga ma ei jälgi ju teda 24/7.

Kisensel on endiselt mitu huvilist ja vaatamaski on käidud mitu korda. Järgmisel nädalal selgub temagi tulevik.

Eile pidasime jaamakasside kohvikut ja jälle olid kohal minu kunagiste hoiuliste perenaised oma suurte südametega (jälle süda!) ja lahkete toetustega.
Aitäh siitpooltki veelkord, Merle ja Anu!
Et ma nüüd kedagi teist-kolmandat jälle ei unustaks.

Ma kogu aeg unustan. Kes mulle ja mu ajule uuringu teeks? Vahepeal kaotasin mitmeks päevaks näiteks fotoka ja olin juba väga kurb, sest ilma pildistamiseta jääb kõik see kassindus seisma. Õnneks tuli mu väike fotokas mu juurde tagasi.

No ja üldse on mu elus olevikus ja lähitulevikus tujurikkujaid. Mitte inimesi, aga olukordi ja asju, mille mõju all elamine on mulle väga raske.
Halva tujuga aga postitusi kirjutada ei tahagi õieti.

Lõppu aga midagi-kedagi toredat!

Nurrrrr

Kuhu ma jäingi…
Väljamaa laborist tuli vastus ja õnneks midagi tõsist ei ole. Kisense soolestikus möllas või möllab üks muidu seal elutsev bakter normist rohkem ja giardia jääke oli ka. Praegu me midagi ette ei võta ja seni ongi läinud hästi. Liivakastid täitsa eeskujulikud, väikese vaheldusega siiski.

Kisenset käidi vaatamas. Nii napisõnalisi külalisi mul vist polegi varem olnud, aga kõige olulisema enda jaoks suutsin ikka välja kangutada 🙂
Praegu nad mõtlevad ja ootamatult on tulnud veel paar pöördumist Kisensele. Vaatame, kuidas siis lõpuks jääb.

Mul on vusseritega igatahes väga tore puhata olnud. Näiteks nii:

Soni kehastus aga mänguasja peale väikeseks urisevaks kiskjaks

ja Kisense ei saanud selle peale üldse aru, mis toimub

Vilipsil aga pole mingeid peeni mänguasju vaja, piisab väikesest paberinutskast

Nad ainult nurruvad ja mängivad ja jumaldavad mind. Ja ma ei taha mõelda, mida ma tunnen, kui ma pean nad ära andma.

Kinkisin pärdikutele tunneli+kuubiku, mille sees nad kenasti hulluvad.

Täna said nad oma teise kompleks- ja ka marutaudivaktsiini. Kuu on läinud kiiresti.
Kõik said enne süsti ka midagi head matsutada, sellest nad muidugi ära ei öelnud.
Vilipsil on südames kuulda kahinat, seda peab tulevikus jälgima, aga närveerima ei pea. Plaanis lisauuringud.

Ja käe otsas vedamine on nüüd juba natuke tunda – 1,5+1,6+1,7 kilo kassikesi.

Suured kassid aga said minult kingituseks uue kratsipuu. Kõigile meeldib. Pildile sattus hoiukasside klubi. Hambaoppide järelravi olen nüüdseks juba andeks saanud.

Hambad ja neerud

Kolmel hoiukassid ja ühel kodukassil on kliinikus käidud.
Kuigi 10+ aastat kogemust 10+ kassiga sama teekonda tehtud, muretsen alati.
Ikka lähen eelmisel õhtul magama, mõeldes, kuidas küll kõik kujuneb ja mis tulemuseks on.
Hommikul ärkasin, Triiton tugevalt vastu käsivart. Palusin mõttes andeks, et kohe läheme kööki, siis panen magamistoa ukse kinni ja täna on kõik teisiti.
Viisin tited vannitoast ära ja kuna suurtele süüa ei andnud, oligi kõigil selge, et jama on majas.
Alustasin Trinist, kes lidus mööda elamist ringi ja siis garderoobikappi. Jätsin lükandukse prakile, kahva sinna ette ja kui Trini sealt põgenes, siis jooksis otse kahva. Kahvaga paar meetrit vannituppa ja sealt juba suurde transakasti ootama. Aega veel paar tundi.
Järgmiseks Leila. Temaga tavalised ringid, harjavarrega diivani alt välja ja paanikas vannituppa. Triitonit oodates temagi transakasti.
Triiton, vaene loom, oli pagenud ahju otsa. Sealt udjasin ta alla, kurva laulu saatel tegi temagi mõned ringid, paanikapiss taga, ja lõpuks ise vannituppa. Kuna aega oli veel palju, vabastasin ka Leila ja nii nad koos Triitoniga kahekesi tittede kratsikasse end mahutasidki.
Ma tean ju, et alati püük õnnestub, aga iga kord mõtlen, kuidas saaks neile vähem stressi. Vist ei saagi.
Triinukesega muidugi probleemi pole, 5 minutit varem kasti, kojujääjatele söök ette ja kliinikusse.

Õhtul järele.

Arsti oodates sain lugeda ravijuhiseid ja kuna registratuuris küsiti juba enne, kas tahan ühte suuuuuurt arvet või eraldi, siis sain juba aru, et midagi lihtsat ei olnud.

Leilal pidi olema ainult puhastus, aga siiski pidi eemaldama ühe hamba.
Trinil eemaldati kaks hammast ja talle tehti ka neerude uuringud. Kui ma kõigest aru sain, siis töötab tal ainult 1 neer ja teises on kivi. Algav neerupuudulikkus. Palju juttu veel, mida ma kõike ära ei suutnud fikseerida, aga ilmselt idiopaatiline.
UH ütleb, et struktuursed muutused, neeruvaagen laienenud.
Verepilt ütleb mh, et SDMA is within the reference interval and creatinine is increased. This combination of results is uncommon.
Triniga koos elades ei saa ma mitte üks gramm aru, et tal midagi viga oleks. Kahtlused olid eelmisel korral, kuna ta jõi palju, aga praegu ma seda ei ütleks.
Triitonil läks kolm hammast ja kuna ma olin kaasa pannud sõnumi, et tema järelravi on võimalik, sai ta ka kahed tuttavad valuvaigistid. Teistele – võimalusel.

Ohjah, võimalusel.
Triitoniga ongi kujunenud üsna lihtsaks. Ta jookseb mu eest natuke ära, kangestub siis kuskile nurka, teeb oma kumedat maugumist ja lubab ilusti süstlast asju suhu toppida.
Leilaga saab ka hakkama, tuleb taga ajada, kuni vannitoas saab valuvaigisti antud. Leila käitumine kliinikust tulles oli natuke veider. Ta oli tavapäratult uudishimulik ja tuli mu juurde luurama mitu korda, mida ma teen ja mida ma söön.
Trinikene aga kolis oma tavapärasele mossitamiskohale magamistoa akanalauale kardina taha. Eile rullus ta juba voodis ja lubas paitada
Mõtlesin, et proovin teda hoida ja süstlast valuvaigisti anda, aga no ei ole selle kassiga võimalik. Loopisin talle ka fliisi peale ja proovisin kuidagi nii, aga paanika läks nii suureks, et üks kätepaar jäi puudu.
Toiduga ka ei saanud, sest ta lihtsalt ei tahtnud mitte midagi.
Täna avastasin, et vot seda konservi limpsib, võtsin ära, panin rohu sisse ja magamistoa uks kinni, et teised ei saaks ligi ja no sellest piisas tema jaoks, et asi on ohtlik. Lõpuks aknalaual see taldrik tühjenes, aga ma ei teagi, kelle poolt. Nüüd nägin, et ta ampsab neerukrõbinad närimata alla, proovin homme, kui neile tilgutada, kas siis õnnestub. Ega nad välja näita, et valus on, nagu kassid ikka, aga ma ikka tahan katsetada seda “võimalusel”.
Nii et elame siin ärevates päevades, aga õnneks varsti on jälle kõik mõneks ajaks unustatud.
Uued hambakontrollid aasta pärast, Trini neerud poole aasta pärast.
Nii ka Triinul. Tal kõik endine, Prednisolon jätkub. Uriininäitajad võiksid olla paremad, aga sinna ei saavat midagi parata. Poole aastaga kilo juures, Triinukesest on saanud Tünnike.

Trini kojusaamise võimalused langesid mu meelest veel mitu pügalat, kuhugi sinna “peaaegu et võimatu” kanti.
Triitoniga kui ime juhtub, siis hammaste kontroll on tõesti vajalik. Resorptsioon ründab regulaarselt.
No ja Leilal sama.
Sellised “võib-olla igavesti” hoiukassid on mul. Ja kõik on hästi sellega, välja arvatud, et uute kasside aitamise on nad ära limiteerinud nagu kõik viimased katsed on näidanud.

Olen tänulik sõidutajatele. Anuga kliinikus oodates oli nii tore Juuli pilte vaadata.
Olen tänulik annetajatele, kes aitavad MTÜ kasside arveid maksta.
Ja muidugi dr Juliale ja kõigile teistele Vilde kliinikus, kes kõigi ja kõige eest hästi hoolt kandsid. Nagu alati.

Väike samm tagasi

Kunagi ei tea, mis on millekski hea. Oleks Kisense koju läinud, oleksin saanud (arvatavasti) teada, et kassipojal kõht lahti ja mis teha…
Nii eelmisel nädalal läks ja kõigil kolmel. Kisense proov läks Saksamaale laborisse.
Tegelikult juba paaril järgmisel päeval on teistel asi korras, aga Kisensel veel natuke jätab soovida. Saavad ravitoitu, said kolmandat sorti püssirohtu ka ja eks paistab siis.
Ühtpidi loodan, et tuleb mingi selgus ja midagi, mida saab välja ravida. Teistpidi tahaks, et see oli üks seedehäire ja ei peakski rohkem muretsema.
Vusserid ise muidugi ei kurda ja on ikka sama hoogsad ja isukad kui varem.
Fotokas oli vales režiimis jälle, aga no nii see neil käib,õigemini jookseb:

Kuigi mul on puhkus ja naudin iga hetke kassipoegade seltsis, ei taha need väikesed koomikud eriti kaadrisse jääda, kuigi tohutult lahedaid hetki on nendega kogu aeg.


Põgenemiskatsed vannitoast on kaasa toonud väikese märgistamise. Magama minnes tundsin kuskilt padja-tekiääre juurest oma lemmiklõhna. Igatahes oligi viimane aeg välja vahetada maailma kõige karvasem päevatekk.

Eile oli suur rõõm kohtuda Tallinnasse kassinäitusele saaunud Kelmiga ja pai teha ka toredale Veskule. Näitusel läks muidugi hästi ja Kelmi on jätkuvalt imeilus.

Homme aga on huvitav päev. Kliinikusse vaja pakkida neli kassi. Koju jäävad ainult AD.
Plaane võin ju pidada, aga loomad saavad nagunii aru, et midagi on teisiti. Hommikul viin vannitoast lapsed ära ja siis hakkan varakult kolme pujääni sinna püüdma. Triiton ja Leila võivad seal lahtiselt aega parajaks teha, aga Trini pean võimalikukt varakult ja kindlalt puuri saama. Triinuga õnneks muret ei ole, peale selle, et mis need neerunäitajad seekord on.
Oh, saab näha, kuidas siis seekord. Kahv ootab ukse taga igatahes…

Peaaegu ideaalne nädal

Praegu on nii, et Soni ja Vilips on broneeritud. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis koju lähevad nad pärast septembrit, kui nende tulevane pere on reisil ära käinud.
Poiste ühispilt hakkas netis oma elu elama ja kuidagi jõudis see ka ühe noore paarini, kes tahtsid jõmpsikaid oma silmaga näha. Käisid vaatamas, ja käisid teist korda veel.
Kuidas sa aga valid, kui kõik kolm on nii armsad. Valida üks või kaks. Lõpuks jäi ikka nii, et poisid koos. Anna andeks, ütlesid nad armsasti Kisensele. Sellest pole midagi, ütlesin mina. Mõtlesin ka.
Alati ju valitakse keegi kõigepealt ja pealegi ei ole teada, kas äkki hoopis Kisense esimesena koju ei lähe. See, et kahele nö tavalise välimusega kassipojale on kodu olemas, on nii rõõmustav! Päriselt rõõmustada julgen küll aga siis, kui kõik kujunebki nii, nagu lubatud. Noored on toredad, praegu usun küll, et kõik läheb hästi nüüd ja tulevikus.
Kolmik tegelikult natuke kardab võõraid, nagu välja tuleb. Mängides sulab aga see pisike kartus veel väiksemaks. Päris sama julgelt võõras süles või kättevõtmisel nad ei ole kui minuga. See kõik muutub, ma tean.

Kasutan praegu tühja korterit, kus lasen lastel joosta. Olen neid jätnud mõneks tunniks ka omapead, et väikesed kiired varsad saaksid suures koplis hullata. Ja oh seda jooksmist seal!
Ma ei ole jõudnud pildistada ja nendest rakettidest ma ei saagi korralike pilte, aga ettekujutuse toimuvast saab siit::

Nädala lõpp tõi kaasa kodupakkumise ka Kisensele. Tuli tore, sooja tooniga kiri. Lastele Kisense väga meeldib. Neli last, oma maja. Mina aga ei saanud üle ega ümber, et soov on kassiga pärast harjumist hakata õues käima.
Mõnikord õueskäimine ei ole 100% takistuseks kojuandmisel. Kõik sõltub… Ma alati kuulan ära, mismoodi kodupakkuja seda plaanib ja milline on suhtumine. Siin tegi otsustamise eriti raskeks see, et oli igati aru saada, et väga hoolitakse. Küll aga ei saa seal lubada, et neli väikest last võtavad sama vastutuse, mis täiskasvanud. Ja õueskäimise soov jäi alles ka pärast pikki kirju.
Pean tunnistama, et pani mõtlema. Mul ei olnud halba tunnet ega kõhutunnet ega midagi, mis oleks teinud äraütlemise lihtsaks. Puhas mõistuse hääl. Oma maja. Väikesed lapsed. Õue saav kass. Ei.
Ja nii Kisense potentsiaalselt väga toredast kodust ilma jäigi. Pakkusin ka alternatiivi, aga kolmekuused olid liiga suured.
Oh kuidas mulle see etapp hoiukodunduses ei meeldi.
Alati on variant, et saame kindla vastuse, et kass õue ei pääse, aga tegelikult sellest hiilitakse mööda. Järgmine variant on kodu, kes ütleb ausalt, et kass hakkab õues käima, aga teeb kõik, et oleks turvaline.
Kuidas neid kaaluda? Mis on õige?
Kas Kisense ootab nüüd veel mitu kuud, sest ma lasin neljal väikesel mängitajal temast ilma jääda? Pere, kes tegelikult ka tahtis just väikest mustvalget Kisenset. Oeh…
Aga ikkagi – mu süda oleks jäänud valutama ja seesama mõistuse hääl ütleb, et ega see viimaseks pakkujaks jää.

Nii et meie igapäevased võitlused, kas trio saab enne vannitoast välja, kui mina sisse, jätkuvad.
Söövad palju ja liivakast täitub ka kiiremini, kui ma koristada jõuan.
Olen tänulik puidugraanulisponsorile. Mis ma küll teeksin, kui ei saaks neid kotte naabermajast järjest koju vedada. Sinna nad kahe aitaja maagilisel jõul ilmuvad ja mõnikord lausa ukse ette.
Ja kuna ma pole jõudnud korralike pilte teha, siis hoopis üks kaamerauni sobib siia vihmasese päeva postitusse.

 

Sain eile aru, et olen peast ikka täitsa kassistunud – sõitsin bussijaamast koju ja kui salvestis ütles, et peatus on Püssirohu, siis mina fikseerisin, et Ussirohu.
Peabki varsti jälle andma 🙂

Üks armsam kui teine, või kolmas

Tegelikult on muidugi kõik ühtemoodi armsad. Väga armsad. See kolmekihiline nurrumine on ikka eriti võimas, mis mind tabab, kui ma end neile nässerdamiseks loovutan.

Sain sõpradega kokku, kes küsisid, mis mu otsaesisega on juhtunud. Ma ei saanud aru,millest nad räägivad, aga siis tuli meelde, et mitte mis, aga kes juhtus.
Ehk siis kortsud ja küünejäljed, normaalne 🙂

 

Muid uudiseid täna ei ole, aga võibolla homme juba on.