Kodus ja Kassisabas

On pühapäeva hommik, täna peame kohvikut, et kassidele raha teenida. Olen viiest üleval, pirukad valmis ja eile tehtud kirju kass lahti lõigatud. Nagu tavaliselt, jääb mul aega pigem üle kui puudu.
Eile käisin Kassisabas hommikul ja õhtul, et proovida püüda Tiksu ja Fiksu õde-venda. Mõni päev tagasi ei olnud kedagi näha, aga reede õhtul nägin väikest volksavat varju ja eile nägin ühte peanuppu ja kohevamapoolset sabakest. Tore, üks on alles, vähemalt.
Ja see tegelane, isa ilmselt, on mulle vahel seltsiks
Kolmas pojake ei lähe lõksu. Kaob kohe kui ma tulen ja ei liigu mitte üks gramm. Neljandast aga ei oska üldse arvata. Eks see selgub, kui kolmas õnnestub sealt ära viia.
Vanaproua Saima natuke kaugemalt majast söödab kassiema viineritega ja keegi paneb talle ka krõbinaid. Mina panen vett. Vanaproua Ilme jälgib mulle asjade seisu, aga tema nii palju südant ei valuta, on lihtsalt see, kes kogu aeg aknal.
Väga kurb on, et teisi kätte ei saa, aga peab jätkama.
Põnnid käisid reedel kliinikus ja said esmase vaktsiini+kiibid. Fiksu võttis juurde 400 grammi ühe nädalaga! Tiksu 200! Arsti sõnul söövad nad üle ja sellest ilmselt ka kõht korrast ära. Õnneks oli giardiatest negatiivne. Nüüd saavad Intestinali konservi ja ühel on juba julgakesed jälle korras.


Susisevad nad mulle endiselt, aga uudishimu aina kasvab ja suleritva võib ju natuke püüda, kui ma väga tahan.
Järgmsel nädala teises pooles hakkavad vaikselt kojumineku asjad selguma, niikaua pean pöialt hoidma, et tervis püsib korras.

Siin nad on, kohutavalt armsad!

Advertisements

Fiksu ja Tiksu

Halltriip sai nimeks Fiksu ja pruuntriip Tiksu. Iseloomul ja kanguseastmel on neil täitsa vahe vahel. Täna võtsin esimest korda sülle palja käega. Susisema aga ikka peab kõvasti ja palju. Tiksu istub süles kangelt ja tahab ära. Kätte saab ometigi rahulikult, mitte nagu esimene kord. Fiksu rahuneb süles täielikult, ei pea isegi kinni hoidma. Nurr on mõlemal veel täiesti peidus.
Kummalegi on tekkinud oma lemmikriiul ja pehmetel pindadel nad ei taha üldse olla.
Tiksu on poiss mis poiss – ümarama, tugevama näoga, jämedamate käppadega. Selline tõsine tegelane. Karv on tal tihe ja hästi õrnalt kohev, teistsugune kui õel. Isakandidaati vaadates ei imesta. Fiksu on õrnake, natuke kelmikas ja täitsa tüdrukkassi moodi.
Söövad palju, kastis käivad ilusti, ühel ilusad junnid, teisel vähem ilusad, aga hullu muret pole.
Läheb aega, et usaldus kasvaks.
Ära ei taha sõnada, aga täitsa ilma reklaamimata on tekkinud huvilisi. Aeg näitab, kuidas läheb ja kas üks või mõlemad saavad koju, kui tervis jälgitud ja korras.

Tiksu, kel oi kui irmus on olla

Fiksu, juba üsna tšill

Tiksu ja tema käpake

Fiksu teeb silma

nii ilusad triibud!

varahommikuses päikeses

Ülejäänud kassiperega aga on mure suur. Kaks poega on tõesti alles, ise olen näinud ühte. Lõks on mitu korda valmis olnud, aga kolmas väike triibik istub madratsite otsas ja ei liiguta ennast üldse.

Kohtudes kohaliku meesterahvaga, kes soovib kaasa aidata, sain täna sisse sinna kuuri, kus need poroloonid on. Paraku ei olnud täna aga ühtegi kassipoega ega ka ema näha. Plaan oli proovida, kas läheb ehk lõksu, kui see talle lähemal ja mitte nii avatud kohas. Söödaks olid kenasti haisevad krevetid, aga ei midagi…

Et ema ei olnud kohal, on väga imelik, sest ta on iga kord tulnud ja jäänud. Meie suureks rõõmuks on selgunud, et triibikute emps on sõbralik, saab teha pai ja nühkab ise vastu ka. Tema saame ilmselt kahva või kavalusega transpordikasti, kui niikaugele jõuame.
Enne aga tuleb selgeks saada, kas pojad on ikka veel seal.
Õnneks saab lõksu hoida seal kuuris peidus, jalgrattalukuga kinni, nii on palju lihtsam neid käike teha.

saime sõpradeks

Logisev lõks ja näritud põlv ehk tere triibikud!

Nädal tagasi laupäeval Kassisaba päeval tahtis saatus, et just sel hetkel mööduksin, kui ühes sisehoovis kuuriukse ees midagi liikus. Kaks kassipoega müramas oli see liikumine.
Kõik. Otsustatud. Nii kui ma näen, ma enam ei saa mõtlemata, tegutsemata. Pean mingi lahenduse leidma. Noh, see ei ole eriti keeruline, kui enda kodus vannituba juhtub olema vaba. Olgugi, et teistes tubades on juba kuus karvast.
Kuna järgneval töönädalal pidin olema kodunt eemal, ei saanud kohe püüdma hakata. Püüdmiseks läks reedel, 11.05.
Vahepealsed luureandmed kinnitasid, et kaks kassipoega on olemas, esmalt nähtud natuke heledamat või kohevamat ei näinud. Kohtumine tookord oli aga nii põgus, et tundus, et kaks neid vaid siiski ongi.

täitsa alles, eelluure pilt

Reedel pärast tööd panin lõksu üles, sest tegelane oli platsis.

kohe läheb püüdmiseks

üks väike peakene all paremas nurgas

Sidusin ka nööri, sest teadsin, kassipojad on väga arad ja võib-olla ei julge lõpuni astuda. Läksin üsna eemale ja läks vaid mõni minut, kui üht oli liikumas näha. Juba oli ta ka lõksus sees, toidu lähedal. Ei riskinud, et pöördub ja tõmbasin nöörist. Lõks kinni, mina väikese värinaga lähemale. Oma suureks rõõmuks leidsin lõksust kaks väikest visklevat triibikut, pruuni ja halli 🙂
Oma suureks ehmatuseks aga oli lõksu luuk halvasti kinni vajunud ja halltriip litsus end sellest poolenisti välja. Midagi ma mõelda ei jõudnud peale selle, et ma ei saa lasta tal pääseda. Mitte mingi hinna eest. Võtsin paljaste kätega, tagasi lükata ei saanud, tõmbasin välja. Mõned sammud puuri teise otsa toiduluugini, sain selle lahti ja põnni sisse lükatud. Tema jõudis seni mu sõrme hammustada ja põlve närida, kui kükitasin. Kui mul poleks olnud jalas teksad, oleksin täitsa haavatud, nüüd on ainult väikesed kriimud. Lõpp hea, kõik hea. Olin õnnelik, veri tilkus sõrmest ja värisesin natuke.
Mul oli transpordikast ka kaasas, et ühte kohapeal ümber majutada teise püüdmiseks, aga olen väga rahul, et seda vaja ei läinud.

Samal ajal, kui ma seal seiklesin, tuli ka kassiema. Pojad kisendasid ja jõudsin mõelda, et nüüd tuleb ta mulle kallale. Ei tulnud.

Miks lõks niimoodi halvasti kinni jäi, ei tea, võib-olla hakkab väsima või siis nöörist tõmbamine ei sulgenud täielikult. Õnneks sain autosõiduks tugevalt kinni ja ei pidanud põgenemiste pärast rohkem muretsema.

Ega mul mingit plaani polnud ära saamiseks. Autoga aitajaid on vähe või üldse mitte ja aeg ei olnud veel päris õhtu. Suure vedamise ja juhuse abil sain sõidutajaks Triitoni vahepealse kodupakkuja, kes on lihtsalt üks abivalmiduse kehastus.
Teda oodates kohtusin üle tänava saabuva vanaprouaga, kes valgustas mind, et varem oli näha neli poega ja rääkis ka ema elusaatusest. Vahetasime numbreid, et saaksin teada, kuidas teiste poegadega.

ilus tähnik kassiema

Vannitoas oli mul juba valmis pandud vana hea puur, kuhu triibikud kuidagi sisse kallutasin. Samal õhtul ma neid enam süllevõtmisega ei kiusanud.

Laupäeva hommikuks olid nad söönud ja üks oli liivakasti üles leidnud, teine mitte.

Ikka veel ei võtnud ma neid sülle, vaid läksin varahommikul uuesti lõksuga teisi poegi otsima. Nägin isa (noh, tõenäolist), nägin ema, aga poegi ei olnud. Vanaproua hakkas ka rääkima, et neid ikka vist enam ei ole. Emaga tuleb tegeleda nagunii, aga teadmata, kas kuskil tal veel lapsed, ei hakanud teda püüdma.

Kodus võtsin triibud kordamööda sülle. Nad olid väga kanged, klammerdudes puuri seina ja lae külge. Undasid, urisesid, proovisid hammustada.

Süles andsid natuke alla ja lubasid end paitada ilma suurema draamata. Varsti tuli aeg kliinikusse minna. Halltriip on tüdruk, kaal 1 kilo. Pruuntriip on poiss, kaal aga lausa 1,4 kilo. Nii et esialgne arvamine kahekuustest asendus kahepoolestega. Kuulsin veel, et ema oli toonud nad välja umbes kaks nädalat tagasi.

Ega nad endaga väga tegeleda ei lubanud. (Stressi)palavik oli, aga muud muret me ei leidnud. Järgmised paar nädalat on kriitiline aeg, tean seda ja väga loodan, et meil läheb kõik hästi. Feliway läks ka seina, ehk aitab see natuke kohaneda.

poiss

poiss

plika

Midagi on tänase seisuga aidanud küll. Just lõpetasin süllevõtmised. Kindaid ei olnud enam vaja ja tüdruk oli juba päris pehmeke. Poiss oli ka täna nõus vitamiinipastat lakkuma. Väikesed higistavad ploomivarbad on neil 🙂 Tänasest pilte ei ole, aga siin on eilsed. Puuris nad susisevad ja peituvad kuhu saavad.

Täna hommikul sain kõne, et kaks poega on ikka alles, oli näha õhtuhämaruses…

Võttis ikka tõsiselt ohkama. Ei ole lihtne lõksuga sinna seigelda, veel vähem ära saada. Ei ole seal lõksu kuskil hoida, vanatädi ei saa ka aidata.
Ei ole lihtne nelja majutada ega jõuda kõigiga tegeleda. Aga tegelikult on peaasi, et nad saaks kätte, kurta jõuab alati.
Kõigepealt muidugi oleks tore neid nähagi ja ise kindel olla, et tõesti on triibikutel veel õed-vennad.

Siit laua tagant ma jälle objektile stardingi.

Suurtel kassidel aga algas rõduhooaeg. Soovin, et Leila oleks rahul ja ei hakkaks uues olukorras jälle stressama. Õnneks on suvi saabunud ja põrandaküttest keegi puudust ei tunne.

Jälle Fejal külas

Viimasest Feja-postitusest on pikk aeg möödas, ligi kaks aastat. Elu on läinud edasi ja Feja hoiukodust on saanud päriskodu. Midagi paremat ei oleks ma osanud soovidagi.
Tema sõberkass Black Jack suri kahjuks noorelt neeruhaigusesse. Feja elab nüüdki koos kassiga, kes aga omakorda teisi kasse väga ei armasta. Mõlemad aga armastavad inimest ja see ongi kõige suurem asi, mis Fejaga juhtunud on. Sest alguses oli ju nii 🙂

Minul on õnn ja rõõm aegajalt Feja külas käia ja nii olen tema muutumist oma silmaga näinud ning oma sülega kogenud.
Jah, Feja tuleb ise sülle, et mitte öelda lausa trügib.
Feja küsib väga nõudlikult paisid, sättides oma pead inimese käe alla.
Fejat saab paitada ilma, et ta näksaks või lööks.
Feja tahab kogu aeg oma inimese juures olla.
Jah, seesama must jeekim, kellest esialgu võis küll oodata suurt kassisõpra aga mitte inimese.
Feja ei luba end võtta ja transpordikasti panna, et loomakliinikusse minna ja seal peab keegi tema otsas istuma, et protseduure teha, aga õnneks saab tema inimene selliste olukordadega hakkama ja arstid-abilised Vilde kliinikus muidugi ka.
Samuti käivad kodused treeningud, et harjutada Fejat kätega, mis tõstavad ja panevad.

Feja teeb maailma kõige armsamaid häälitsusi. Ta on väga jutukas kass ja tema keel koosneb põhiliselt ä-häälikust. Mä-ä-ää-määä-ä-ä-mää. Sarnane linnuvaatluse kädinale, aga selline konkreetsem 🙂 Kui kohutavalt armas see on ja mulle niiväga meeldib. Ühel pildil, kus tal on suu lahti, ta samuti jutustab sedasi. Vahel olen natuke kade ka, et mul kodus sellist jutupaunikut ei ole, lihtsalt nii vahva on ja teeb tuju heaks.
Lisaks on tal huvitav viis trepil liikuda – põnts-põnts-tramp-tramp. Täiesti ebakassilikult ta treppi mööda tuleb ja läheb, nii et see kellelegi kuulmata ei jää, et Feja on liikvel. Teine kass käib pehmelt, kassile kohaselt.

Kordan ennast, aga Feja on üks õnnelikuma saatusega kasse, keda ma tean. Eelmistest postitustest võib lugeda pikemalt, aga Feja püüdmine ei olnud üldse planeeritud – tema lihtsalt ilmus kuskilt ja läks Triitoni asemel lõksu ning sai endale Triitonile mõeldud koha minu juures. Siis sai ta teise hoiukoha ja siis päris kodu.
Saatus on olnud Feja poolt ja ta välja valinud tuhandete seast, et pakkuda talle õnnelik elu.

Vahel mõtlen suure kurbusega kassidele, kelle kohta me ei saa kunagi teada, milliseks nad inimese juures muutuksid. Nädala, kuu või vahet pole, aastaga, aastatega. Nad vilksatavad su silme all kuskil hoovis, vanalinnas või autotee ääres. Ei näe sa neid enam kunagi rohkem ja ei satu sinna enam kunagi, et uuesti kohtuda. Või ei ole sul kohta ega jaksu, et hakata just seda vilksatust otsima ja püüdma. Mitte keegi ei saa teada, milline on nende iseloom tegelikult. Siis kui nad ei pea võitlema, et ellu jääda. Sest lõpuks nad hukkuvad või hukatakse. Väga vähestel on sellist õnne nagu Fejal ja neil vähestel teistel, kes siiski püütakse metsiku kassina kinni ja antakse võimalus.
Liiga palju ei tohi selliseid mõtteid mõelda, sest muidu ei pea ise vastu, aga siis jälle vaatad neid, kellel ON vedanud ja see kurbus kaob natukeseks tahapoole ära.

Maailma kõige armsam Feja:

Igav

Padi ja Pasteedis ei toimu midagi uudisväärtuslikku.

Triiton on endiselt hellik, kelle leian koos Duraniga (või ilma) väga sageli enda kõrvalt.
Triinu naudib endiselt, et majas pägalikke pole ja kasutab mind padjana kui vähegi võimalik. On tervisemuresid.
Andy ajab mind hulluks, tammudes mu jalge ees ja hüpates ühe koha peal õhku, tehes iseendast mulle liikumistakistuse.
Leila on täpselt selline nagu alati. Mina huvitan teda ainult koos söögilõhnadega. Vaatab igatsevalt rõdule.
Trini on nupsik. Vahel üllatab sellega, et lakub Triinu pead. Väga kahtlane…
Duran jumaldab mind üle kõige. Ta võiks olla dieedil, aga ma ei oska seda korraldada.

Kuna ma enam ei küta, siis on hea, et vannituba on kuuiku päralt. Sooja põrandat ei võida miski. Kui, siis vahel voodi.

siin pole päästa enam midagi…

Ta tegi seda jälle! Kelmi muidugi

Kelmi sai suurel rahvusvahelisel kassinäitusel Göteborgis parimaks pikakarvaliseks kodukassiks. Kelmi on Scandinavian Winner 2018! Ma vaatasin tema lõppvõistlust, kus ta juba isaste kasside parimana võistles parima emasega võitja tiitlile, otseülekandest. Süda peksis sees nagu oleks eestlane olümpiamängude kuldmedalis kinni. Ja kui siis Kelmi välja kuulutati, ma hüppasin ja kiljusin arvuti taga 🙂
Väga tubli kassipoiss on Kelmi ja muidugi tema imeline pere võib uhke olla. Sellelt näituselt viis Kelmi muide Soome ainsa võidu.

Rõõmus kutsikas Triiton

Triiton tuli eile hoiukodusse tagasi. Käisin teda vaatamas ja tahtsime natuke plaani pidada, kuidas tekkinud muresid lahendada. Kui aga Triitonile voodi all otsa vaatasin ja tema õnnetuid silmi nägin ning tusast urinat kuulsin, ei olnud enam palju vaja mõelda. Lisaks demonstreeris kass Ruudi seda, mille pärast mure tekkinud üldse oli.

Triiton tuli hoiukodusse tagasi, kuna suhted ühega kassidest ei olnud head. Triiton muutus oma toas järjest julgemaks, üsna tavaliseks kassiks, kes oma toa elanikku aktsepteeris juba ja ei kartnud, aga toa ust normaalselt lahti hoida ei saanud. Ruudi ja Triitoni “veregrupid” kohe üldse ei klappinud ja tekkisid kaklused. Mitte keegi ei saanud normaalset elu elada. Triiton pidi olema ühes toas, kogu aeg pidi suhteid valvama, tagaajamisi ja kassipuntraid lahendama.

Nii tunduski mõistlik lasta kõigil oma vana elu edasi elada ja mitte veel nädalate kaupa vaadata, kas äkki ikka kuidagi saab. Kuuldes, kuidas asjad juhtuvad, minul sellesse enam usku ei olnud ja algusest peale olin teadnud, et sedalaadi olukord kui tekib, siis Triiton võib tagasi tulla. Triitoni perenaine oli südamest kurb, sest tema andis 100% ja veel peale ka, et kuidagi ikka saaks. Feliway, Calm toit, vaikselt harjutamine, meelitamine, nipid-trikid.

Aga Triiton ei taha voodi all elada ja karta, ei taha ka teist kassi vihata. Ruudi ei taha, et tema kodus keegi talle ei meeldi. Perel ei ole tore, et iga sammu peab planeerima ja kasse omapäid kokku jätta üldse ei saa.

Tere Triiton, see olen mina!

Vahva jänespüks Huugo, temaga polnud muret

Ruudi, kes alla ei anna 🙂

Viimane hetk oma toas

Nii oli Triitonil vaja taluda veel viimane väike ehmatus transpordikasti minekuga ja tagasi vanas heas seltskonnas ta oligi.

Nüüd siis sellest, miks pealkiri hoopis rõõmsat sorti on.

Alguses lidus ta garderoobi taha, ise midagi pikalt kaeveldes. Mina käisin poes kohvikoort toomas ja tagasi tulles pikutasin, et jälgida, mis saab.
Triiton hüppas varsti voodisse minu juurde ja kui paistis, et ta mind uues kohas ära ei tundnud, siis see mis juhtus, oli mulle täiesti vapustav.
Ta tuli, nuusutas mu nägu ja hakkas siis väga tugevalt oma peaga vastu minu pead puksima. Ausõna, mu põsesarnad said haiget. Ta sõtkus ja nurrus ja pöörles, ikka selleks, et veel üks müks teha ja veel ja veel ja veel. Ligi 20 minutit ta lihtsalt nühkas vastu mu nägu iga nurga alt. Siis sättis end mulle kaissu-kõrvale, prääksatas midagi ja jälle nühkas. Ma ei ole kunagi kogenud sellist kassi emotsiooni. Nagu koer, kes pole oma peremeest kaua näinud, noh, umbes poeskäigu jagu 🙂
Lõpuks ta rahunes ja hakkas teiste kasside järele ringi vaatama. Praeguseks on ta nad kõik ära tüüdanud oma hellusehoogudega. Meil on kõik endine ja seda kuuenädalast seiklust nagu poleks olnudki.

Usun ja loodan, et Triitonile tuleb veel võimalus(i). Mina ja ka Triitoni armas kodupakkuja saime aga väga väärtusliku kogemuse.

Ma ei ole õnnetu. Kahju on muidugi, et hea kodu läks “raisku”, aga mine tea, äkki keegi teine kunagi klapib sinna seltskonda ehk Ruudiga, seda ei saa ju välistada. Inimeste südames ja kodus on ruumi palju, et kunagi ehk veel proovida.

Peaaegu taltsas

Trini on väga äge väike kass! Ilmekas ja naljakas. Uudishimulik jälgija. Tahab hellust, aga ei ole kindel veel, kui kaugele selle küsimisega minna võiks.
Igatahes läheb ta nüüd juba tunduvalt kaugemale kui varem. Midagi on temas viimasel ajal muutunud.
Hommikul ärgates leian ma ta ahju kõrval korvpesas. Minu liikumist märgates hakkab ta ennast keerutama ja aelema ning enne ma toast ei välju, kui ta on oma paid kätte saanud. Truult jookseb Trini mu järel kööki hommikusöögile ja kui ma lähen äkki teises suunas, siis järgneb.
Viimasel ajal läheb ta järjest vähem paikäe eest ära ja järjest rohkem nühib ise peaga vastu mu kätt. See on nii-nii tore! Trini aina tipib ja aerutab, kenutab ja nühkerdab. Väga hästi on näha, et ta tahaks suurt sõprust, aga no lihtsalt ei julge veel päris nii..
Õhtuti ta on hakanud julgemalt jooksma mööda tuba, vahel lausa hüppab ja mängib ka.
Kõige rohkem sai aru tema arengust, kui mul olid külalised. Umbes tunni aja pärast tuli ta välja ja enam ära ei läinudki. Jäi seltskonda, jalutas siin-seal ja sättis end mugavamalt. Seda ei ole kunagi varem juhtunud.
Ma ei saa teda veel võtta sülle ja ei taha sellega  katsetamist väga alustada ka, kardan tekkinud usaldust rikkuda. Mõnikord ta läheb siiski eest ära, mitte ei luba end paitada. Mõnikord natuke kähiseb mulle, aga tasakaal on nüüd kindlasti juba inimese suunas kaldu.

Suitsuvorsti!

Paar pilti Leilast, kes võtab kogu oma julguse kokku ja tuleb päris minu juurde, kui arvab, et mul on talle midagi head pakkuda.
Läheb kohe ära, kui käe sirutan. Ja tuleb tagasi.
On ikka üks eriskummaline kassike. Ei taha olla sõber mitte üks raas, aga väga armas ikkagi.

liigikaaslasest sõber sobib küll

Leila ja kogu ülejäänud kamp aga tänab rõõmsal meelel uue saadetise üle blogilugejalt! Konservid on käes, suur aitäh, varud hakkasidki otsa saama 🙂