Pesa

Ma peaksin tegelikult Urrist kirjutama, aga pole jõudnud teha uusi pilte. Pime on kogu aeg ja mis ma neist tumedatest varjudest näitan.
Urr korra päevas ikka teeb Duranile tuule alla, siis kõik ehmuvad ja Leila läheb kaitsma. Duran pissis minu nähes valesti – otse uuele pleedile, mis ma diivanile panin. Võibolla märgistab selle hirmsa looma teadmiseks, et see siin on tema kodu, mitte sinu!
Alati peab ikka mingi jama olema, aga eks ma seda tean niigi, et kasse on mul siin liiga palju.

Pildid on aga hoopis Kattipuoti pesast, mis Laura kinkis ja mis ma Kassijaamale toodud kingipakist Laura loal koju tõin.
Nagu oli arvata, siis pesa tühjana peaaegu ei seisa. Ahju kõrval ka ja no tõesti on mõnus, tõmbaks isegi end sinna kerra kui mahuks.

Nagu näha, siis Trini on kõige suurem kasutaja, viidaku see pesapostitus siis eelkõige temale.

Advertisements

Häid pühi!

Soovin kõigile, kes siia satuvad, ilusat pühadeaega! Et oleks aega enda ja teiste jaoks. Et oleks hea olla.

Aitäh, et teil on olnud häid soove ja reaalset abi Padi ja Pasteedi elanike jaoks ka 2018ndal. Inga, Merle, Krista, Piret, Tiia, Ulvi, Anu, Erle, Agnes, Laura, Jari, Katriina, Kirsikka, Erika, Markus ja kõik teised. Kassijaama omad nagunii.

Ja vabandust, kui unustasin kellegi nime siia lisada. 2018ndal on meeltesegadus olnud minuga nii mõnelgi korral 🙂

Ka kõik teised on väga tähtsad.

Aitäh.

Häid pühi!

 

Triiton: “Lähme vaatame, kas praad on juba valmis!”

Üksildane uitaja Urr

Kui Urr koos teistega hommikuti-õhtuti sööma ei sahistaks, siis ma ei saaks arugi, et mul on siin kuue kassi asemel seitse.
Urr elab üsna omaette. Elab põhiliselt voodis. Ju teeb tagasi kõik need ajad, mil pidi magama külmas ja niiskes.
Kolm korda on midagi juhtunud – kuulen kräunatust, keegi sai pihta, aga kes ja miks, ei näe. Vist on nii, et kui keegi Urrile liiga läheneb, siis ta hoiatab. Selle kräunami peale aktiveerub Leila. Saba kuuseke, lendab ta kohale, käed puusas ja küsib – keda peksta on vaja, kes on süüdi, näidake siia! Ma siis pean Leila maha rahustama ja rahu jälle kassiriigis.
Nägin korra, kuidas Urr pani Triniga pead leebelt kokku, küll oli armas hetk.

Jalutab oma pehmel kõnnakul ja ajab endale teadaolevaid asju. Vahel tuleb väike hulluhoog ja siis kepsleb. Proovin iga päev kasvõi 15 minutit vaid temaga mängida. Urr unustab siis kohe, et ta on tegelikult rahulik kass ja hüpleb-lendleb. Kõrvapuhastusperiood veidi rikkus me suhteid, sest see ei meeldinud talle (ega mulle) kohe sugugi. Olen nüüd natuke vaenlane, aga pole hullu midagi, unustab.

ootame arsti

Eile, sobivasti 10 külmakraadiga oli meil kliinikuskäik, kordusvaktsiin  Sattusin ootamatult hoopis oma lemmikarsti juurde ja oli ka kasu, sest selgus, et Urri igemed punetavad. Veebruaris teeme plaani ja ilmselt läheb opiks. Oeh.
Õnneks mu enda väljamõeldud mure kõrvadega kadus, sest kuigi päris puhtaks need ei saanud, siis korralik ülevaatus ühtegi probleemi ei leidnud. Sügaval-sügaval mõni karv võib teha ärritust vaid.
Urr oli kliinikus väga tubli ja armas, kaalus 4 ilusat kilo.

Palusin lausa Urri sussid üle vaadata, sest tema libisemine on mu jaoks ikka päris veider. No ikka karvajalg on, mis teha 🙂 Võiks neid tutte lõigata, aga ei ma hakka.

Eks see hambateema lükkab mõne huvilise eemale, aga mis parata. Hea, et saime jaole ja saab korda.

Pilte ma temast endiselt eriti ei saa. On üks tume kogu mul siin tumedas toas.  Aga väga armas!
Kahel esimesel pildil on kusjuures väike lisalamp mängus, muidu ei saaks üldse.

joogiküna ääres 🙂

 

Pai Trini

Tere!

Kirjutan sulle, kes sa sattusid siia Trini kuulutust nähes.
Ilmselt oli seal kirjas, et vajab veel harjumist, ei ole sülekass või on arglikuvõitu. Midagi sellist, mitte eriti julgustavat.
Ega saagi ju teisiti kirjutada kui teisiti ei ole. Trini on endine tänavakass ja miks ta peaks inimest usaldama…

Ometi on ta tegelikult väga tubli. Trinit ei saa küll sülle võtta ja ta ei tule ise su juurde, aga paid talle meeldivad. Väga meeldivad. Samuti keerutada-kenutada-nurgad ümaraks nühkida.
Mina usun, et Trini areneb veelgi.

Siin on video, mis tõestab, et umbusklikku tänavakassi on jäänud vaid natuke kuskile Trini sabaotsa.

Libedad sussid

Elu Urriga kulgeb vaikselt.
Tema territoorium on magamistuba, elutoas on ta vaid siis, kui ma meelitan ta sinna mängima. Muidu ikka voodis või aknalaual kardina taga. Voodis koos temaga olen tabanud vaid julge poisi Durani.
Huvitava loomuga kass. On rõõmus iga tähelepanu üle, aga ise kunagi ei tule pai küsima. Võibolla kunagi, või mõne teise inimesega, selle päris. Kui aga mängitamiseks läheb, siis on nagu teine loom. Unustab igasuguse tagasihoidlikkuse ja hüpleb kohmakalt maandudes. Mu ei ole siin eriti pikemakarvalisi olnud ja üldse ei mäletanud, et neil on ju libe! Tallad on karvased ja parketil lastakse liugu.
Päevad on ta lahti olnud juba terve nädala ja märke kaklustest või meelepahast pole ma leidnud.
Nüüd olen ka kaks ööd jätnud ta välja. Esimesel ööl oli mingi heli ja ärgates leidsin puhevil Leila voodi alla suundumas. Täna öösel oli aga kõik vaikne (või minu uni sügav).
Voodis ta koos minuga ei ole, mis tähendab, et teised on, aga Triinu pelgab tulla kaissu. See on ainus kurvastus kogu selle loo juures. Ei tahaks kellelegi liiga teha, aga on palju parem, kui mul on vannituba vajadusel kasutatav.
Urril olid kliinikuvisiidil kõrvad mõnevõrra mustad. Arst puhastas ära ja palus jälgida. Nädal hiljem ma siis hakkasin märkama, et raputab vahel pead ja leidsin jälle, et kõrvad ei ole puhtad. Kõrvasügelislest ei tohiks olla.
Puhastan praegu järjest, eriti paremaks ei lähe, nii et võibolla tuleb enne kordusvaktsiini veelkord kliinikus ette näidata.
Ei taha teda seepärast ka väga aktiivselt kuulutada.
Puhastamine aga pole üldse kerge ülesanne. Mässin ta fliisi, panen põrandale ja istun põlvedega hoides talle otsa. Vingerdab ta kõvasti, aga hea kass on ikkagi. Ei ole kordagi proovinud mind vastu kiusata ehk hammustada-küünistada.

Rahu

Üsna ennekuulmatu pealkiri siin hoiukodus, aga nii praegu on.
Ma tean, et kõik võib veel muutuda, aga elu koos Urriga on osutunud lihtsaks. Lubasin ta esimest korda (kui põgenemiskatsed välja arvata) vannitoast välja reede õhtul. Urr läks oma naiseliku ja uhke kõnnakuga ringkäigule. Nuusutas sõbralikult teelesattunud kohkunud koduloomad üle ja kõndis edasi.
Ühel hetkel ma unustasin, et mul on uus kass elamises. Nii vaikne oli. Urr pikutas kuskil magamistoas ja paistis olevat täitsa rahul selle olukorraga. Ööseks panin ta kinni ja laupäeval proovisime mõneks tunniks jälle.
Teised kassid hoiavad eemale, kes ahju otsas, kes aknalaual, ja jälgivad. Leila ei ole näidanud märke rünnakust. Kuigi üks pissi-intsident oli veidi enne ukse avamist, siis need päevad on sellega samuti hästi.
Triiton üllatab, tema on olnud Urrile täitsa lähedal uudistamas. Varem oli tal uue kassiga täiesti teine käitumine – peitu ja pikaks.
Urr lihtsalt ei tee kellelegi tüli. On leidnud omale mõned lemmikkohad, kus pikalt pikutada ja las siis teised elavad oma elu edasi.
Praeguseks on kujunenud nii, et Urr on magamistoas ja teised kassid kuskil mujal.
Kuigi ta käitumine on väga täiskasvanulik (täiesti harjumatu, arvestades viimaseid kostilisi), olen avastanud, et Urrilegi meeldib mängida. Omaette ja mänguasjadega mitte, kuid kui ma vehin mingi rippuva tuustiga, siis ta elavneb kohe.
Ma ei ole veel otsustanud, kas ma homme julgen ta pikaks päevaks lahti jätta, kui ise tööl olen. Mine tea, mis teeb Leila meel. Triinu on samuti veidi närviline. ÖöseL on ta kindlasti oma toas, et kõik saaks rahuliku ööune.
Mõned pildid ka, siin hämaruses ei võta mu väike aparaat kahjuks tema ilu paremini välja.

Ja lõpetuseks veel üks animatsioon Triitonist ja Andyst 🙂

Tere, Urr!

Kes on Urr?
Vaatasin internetist järele.

Urr on Tove Janssoni väljamõeldud raamatutegelane, kes esineb aeg-ajalt autori muumilugudes. Ta ilmub välja kummitusliku mäetaolise keha, kahe külma jõllitava silma ning sillerdava valge hambareaga olendina. 

Mul on nüüd vannitoas Urr. Aga ta ei ole üldse mäetaoline, kummituslik ega jõllitav. Urr on imeline, pehme, nurruv, pukslev ja hell.
Urr sai selle nime oma toitjatelt, kuna ilmus eiteakust, eiteamismetsast tumeda kujuna. Tuli ja jäigi käima. Aruvalla küla kass, ilma koduta, ilma pereta. Mina kuulsin temast kevadel, tegime plaani.
Urr tõi ilusad pojad, kellele leiti kodud. Võtsime plaani oppida, aga kass kadus. Tuli siis jälle, uute poegadega ja kui lapsed olid piisavalt suured, õnnestus Urri toitjatel ta nüüd sügisel steriliseerimisele viia.

Juba kevadest on ta olnud meie juures järjekorras, aga kuna me Kassijaama uusi kasse praegu võtta ei saa, tuli ta ajutiselt (khmkhm) siia. Sest väljas on kohe talv ja sooja tuba tal selles talus ei olnud. Kõhu sai täis ja elul polnud väga vigagi, kuid kodu on ju ka vaja!
Mõistan ka Urri eest hoolitsejaid, sest neile tuli ostetud majaga niigi juba üks kass kaasa lisaks olemasolevale, nii et metsast tulnud Urri aitame nüüd meie edasi. Tublid inimesed, kes otsisid abi ja panustasid ka enda poolt palju.

Urr tuli eile. Uudistas natuke ringi, nurrus, puksis mind peaga, sõi ja veel sõi. Hommikuks oli ilusti ka liivakasti kasutanud.
Väga tahab tähelepanu ja paitamist, aga praeguseks tean, et ta on ilmselt ikka rahulikumat tüüpi tegelane. Saab oma paitused kätte ja siis on omaette edasi.

Väga ilus ja armas kass on. Loodan, et keegi armub temasse varsti. Mul toas on praegu 18,4 kraadi ja vannitoavälised kassid tõmbavad kasukahõlmu koomale, et mis värk nüüd jälle on, miks me ei saa sinna ukse taha sooja.

Nohjah, Urride aitamiseks peab ohverdusi tooma. Ka Triinu ei saa nüüd oma lemmikkraanikausist juua ja liivakastimajandusega on kitsas. Aga pole viga, õhtul kütan ja kassid rändavad ahju otsa ning harjuvad jälle uue korraldusega. Urrile igatahes pakuvad teised huvi, seda märkasisn juhusliku sissetrügimise hetkel.

Homme vaatame Urri kliinikus üle ja saab ehk juba esimese vaktsiini.

Selline ilus Urr:

Ja teised loomad

On paras aeg näidata neid väheseid pilte, mis blogipausi ajal tehtud said.
Juttu pole palju rääkida, sest iseloomud on Leilal, Trinil ja Triitonil ikka täpselt samad ja mingeid enneolematusi nad ei korralda.

Triiton on küll isegi veel kraadi võrra memmekam. Kallistan teda igal hommikul enne voodist välja tulemist, sest ta on just mu kõrval ja ootab seda. Mina ka.
Leila on täpselt samasugune suslik. Kohal ainult siis, kui tahab midagi head või kui saab näiteks õuest rohtu. Puutuda ei luba, isegi magades valvab ega ma liiga lähedale tule.
Õnneks saab tal vajadusel ilusti näiteks küüsi lõigata ja vahel võtangi ta hirmust kangena lihtsalt vannitoas sülle ja räägin kasuka sisse, et kas ometi kunagi midagi ei muutu…
Leila on ka endiselt kõige suurem soojavares. Ahjukütmise aeg meeldib talle väga.
Trini areneb oma väikeste sammudega, aga ei midagi märkimisväärset. Paitamist tahab, rullub, tammub ja nühib, aga sülle võtta ei saa ja parem mitte üldse mõelda, et teda peaks millegipärast kinni püüdma.
Lasertäpi peale ilmub ta kasvõi maa alt, paneb esikäpad laua äärele ja ootab starti, et saaks hullunult liduma hakata.

Kohutavalt armsad on nad kõik, aga kas maailma parimad kodu just neid tahavad, selles ma väga kindel ei ole.
Pigem usun juhustesse, saatusesse, asjade kokkulangevusse, et kunagi kuskil keegi…
Niikaua elame siis koos.
Ja siin siis need pildid.

alati valvel

rohusööjad

Frode ja Tille on nüüd Frodo ja Sam, kes naudivad mürgeldamist ja paitamist.

Uut pausi ma välja ei kuuluta, sest kui kõik läheb plaanipäraselt, tuleb varsti üks ajutine hoiuline järjekorrakasside hulgast.

Nädalad ei ole vennad

Frode sai kuulutamise peale kolm kirja. Tundus natuke nagu ime, sest suureksveninud must aravõitu kassipoeg. Tille ei saanud ühtegi kirja. Esimene huvilispaar tuli Frodet vaatama.
Frode meeldis neile, nemad mulle ka. Minul oli keel ja aju krussis, sest kõike seda tavapärast intervjuud ja kassitarkuste jagamist pidi tegema inglise keeles. Saime õnneks ilusti hakkama ja üksteisest aru. Paar on pärit Valgevenest, aga tulevik on Eestis.
Tulevikku kuulub ka kass.
Frode valiti välja, kuigi ma rääkisin kogu tema nõrga tervise jutu mitu korda.

anna see fotokas siia!

nina, alati see nina

kohe sõidame koju

Pakkisin neile reedel Frode kaasa ja jäime Tillega rõõmsalt-kurvalt koju.
Frode nuttis uues kodus, aga sõi ja kasutas liivakasti. Ok, nutt läheb mööda.
Tille lasin laupäeval päevaks vannitoast välja. Tundus võimatu, et ta peab seal kõik selle minuta-aja üksinda olema. Tille oligi tõsine ja vaikne.
Laupäeval toimus uurimismaraton ja pühapäeval toimus jooksumaraton. Suured kassid ei teinud suurt numbrit. Triiton oli esimest korda üsna julge ja oli peidus vaid pool tunnikest. Hakkasin juba rõõmustama, et Leila ei olegi alati ründav, aga täna siiski oli. Mitte nii kurjalt kui Käksuga, aga ikka lendas talle peale. Ja lahistas jälle diivanil oleva teki täis…
Praegu puhkab Tille minu arvuti kõrval, jälgib mind ja nurrub.
Ta on heas mõttes võimatu. Kuna tal toad selged, siis nüüd on vaja olla igal pool. Köögilaual, diivanialaual, minu süles, ahju otsas. Nii, hetk tagasi nihutas ta pannil kaane pealt ära. Rüblik.

2 minutit vabadust

ja veel 3 minutit hiljem 🙂

Sellesse nädalasse on mahtunud veel tugevaid emotsioone. MTÜ-s tegutsedes on erinevad kassimured (harvem ka rõõmud), väga sagedased.
Hiljuti juhtus näiteks selline lugu, et üks tuttav proua, kelle kaudu meie juurde on järjekorras mitu suvilakassi, võttis suure murega ühendust. Kassid ei olnud enam suvilas, vaid nende toitja, 86-aastane vanahärra võttis nad oma koju, sest meil kohta ei ole.
Üks kassidest oli väga arg ja põgenes ventilatsiooniava kaudu. Härra ise ei ole kuigi asjalik enam ja nii pidi see pensionäriproua hakkama tegutsema. Mina aga olen tema nö tugiisik (kuigi ta on mõneski mõttes minust tegelikult tegijam ja tegusam) ja pidin tahes või tahtmatult sellele kaasa elama. Kassist ei olnud midagi kuulda. Palusin panna kortermajja kuulutused.
Kaks nädalat hiljem selgus, et kass oli viiendalt korruselt alla sadanud ja ilmutas end vahel esimese korruse köögis ventilatsiooniava kaudu. Laenasin prouale lõksu ja samaks õhtuks oli kass käes. Ta elas kaks nädalat maja sees!!!
Ega me tea, mis nendega seal papi juures edasi saab, sest millal me ükskord saame need kassid vastu võtta…
Vot selline lugu näris hinge (kus on kass, kas ta piinleb) ja närib edasi, sest praegune lahendus on poolik.
Eile näiteks pidin vastama kirjale, kus pakuti raha, et võtaksime neli 12+ vanuses vabapidamiskassi, kuna pere kolib kuu aja pärast välismaale. Lihtsalt tahaks karjuda jõuetusest ja kahjutundest ja tahaks, et oleks see ruum ja see võimalus, aga ei ole.
Andsin nõu, mida sellises olukorras anda saab, aga nende kasside koduta jäämise kurbus saatus on jälle teinud mulle liiga. Sest ma nii ei oska, et ma enam ei mõtle ja meelde ei tule. Ma proovin küll, aga see ei ole lihtne.

Aga elus ei ole ainult hädad ja õnnetused, eks.

Sest siis juhtub näiteks see, et Frode pere otsustas Tille ka võtta. Nad ise tulid sellele mõttele juba meie vannitoavestluses, aga mina palusin neil väga tugevalt järele mõelda. Sest kaks kassi ON parem kui üks, aga vastutus on kaks korda suurem. Ka eilse kõne peale palusin neil veelkord järele mõelda, mitte teha otsuseid emotsiooni pealt. Selle hommikul kirjutatud postituse avaldamise ajaks aga on Tille juba koos Frodega olnud mõned tunnid. Oh teid küll, mu kalliks saanud pägalikud. Saite koos koju.
Frode juba õhtuse seisuga nurrub kodus, see saab ainult hea märk olla.

Ma muidugi natuke muretsen ka, sest inimesi ikka üldse ei tunne, aga kõhutunne mulle vastu ei rääkinud ja kui inimesed on sümpaatsed ja kõik kõlab hästi, siis lähevad kassid koju. Sest kassid peavad koju minema.
Õnnelikku elu, kallid Frode ja Tille! Kasvage tublideks ja terveteks!