Keeruline

Käksu on imeline kassike. Täielik vastand sellele, millisena ta end alguses näitas. Nühib toitu oodates vastu mu jalgu. On süles pehme nurrukera. Käitub nagu üks tõeliselt tore kassipoeg. Mul on nii hea teda jälgida ja rõõmustada toimunud arengu üle.

Ja siis on Leila. Ma ei tea ja ei oska mõista, miks ta Käksut ei salli. Ometi talle mõned teised kassid väga meeldivad ja kes ei, nendega ta suutnud rahulikult koos elada. Käksu on tark väike tüdruk ja ei lähe esimesena Leila poole, aga see teda ei päästa. Kui Leila Käksut näeb, siis 90% võib kindel olla, et ta tema suunas jookseb ja tekib üks kräunlev pundar. Mõnikord jõuab Käksu enne peitu.

Leilal ei ole küll eesmärk teda kogu aeg jahtida, vaid võib pikalt ka magamistoas tukkuda ja rõdul kukub ka tunde, aga samas ruumis ja ärkvel on neil kahel sõda.

varitsuses

Lisandunud on vana probleem – valesti pissimine. Põrandale. Lauale jäetud ajalehele. Arvutitoolile. Pleedile. Vannitoa kassimadratsile, mis teenindanud mitmeid pesakondi pikka aega.
Olen nüüd nädala võrra andnud jälle Calmexit ehk ajan sellega Leilat taga. Eilsest on seinas ka Feliway Friends.

Üldse ei ole tore…

Käksu saab järgmisel nädalal opitud ja väga loodan, et siis on suurem lootus talle kodu leida.
Sest kes ei tahaks väikest armast Käksut? 🙂

 

 

Advertisements

Kõige lahedam Käksu!

Käksuplika on nüüd nädalakese elanud päevasel ajal tavalise korterikassina. Ööd on vannitoas, et suurematel elanikel oleks öörahu ja et kassipoeg saaks kassipojatoitu.

klassikaline esimene pilt

Kui suures plaanis on kõik väga hästi, siis halvasti on see, et Leila ei salli teda. Kui vähegi võimalik, läheb talle kallale. Käksuke põgeneb kas diivani alla või garderoobi taha nurka tabureti alla padja peale, kus oligi alguses tema turvakoht. Nüüd ta küll seal enam praktiliselt ei peitu, vaid saab kohe aru, kui Leila on liikvel ja jälgib mängu diivani alt või tagant. Kuna Leila on palju rõdul ja eks magab ka omajagu, siis usun, et Käksul on oma aega ka, kuid ega mulle need kismad ikka üldse ei meeldi. Siiski ei taha ma Käksut ainult vannitoas pidada ja näen, et ta oskab ennast hoida ja kaitsta ka. Kõik teised kassid on temaga ilusti harjunud ja Duraniga tehakse juba mööda elamist kiiremaid ringe.
Triiton võib temaga rahulikult diivanil lebada, aga vahel ikka natuke ehmub.

Töölt tulles leian Käksu enamasti diivanilt pleedi alt või siis diivani tagant.

Hommikuti teeb Käksu vannitoas mulle määäääääuuuuu!

Saab hea hommikusöögi ning siis tormab jälle pallima ja rallima.
Mul jookseb enamasti eest ära, aga üldse ei susise enam. Kui ära väsib, tuleb sageli minu kõrvale ja kui ma diivanil midagi näksin, siis tuleb kohe kindlasti.

Pättusi teeb muidugi ka, aga on sellegipoolest üleni armas!

Nädal täis põnevust

Kui mõni nädal ei juhtu peale söömise, mängimise ja magamise mitte midagi, siis seekord peab kohe mõtlema, mida enne kirja panna.

Kõige tähtsam on, et Fiksu katsetab juba mitmendat päeva uues kodus kokkusobivust kõigi nelja- ja kahejalgsete pereliikmetega. Praegu on asjalood hästi, sest Fiksu on julge ja tragi. Sööb ja mängib. Lootused on kõrgel, aga teised kassid peavad samuti leppima. Kui ta sinna jääb, olen väga õnnelik.

enne Fiksu lahkumist veel õed koos

veel natuke võimlemist

kallis sülekass Fiksu

sama kallis sülekass Käksu 🙂

Siis juhtus ühel hommikul veel see, et leidsin vannitoast väljaoksendatud limase koleda marlitüki. Sellise kandilise 5×5 cm, mis mul oli olnud sahtlis mille iganes puhastamise jaoks. Sahtlist oli see kadunud, ilmselt olid pätid servapidi selle välja õngitsenud.
Kui kaua ja kelle kõhus see oli olnud, ma ei saa kunagi teada. Ei taha uskuda, et ligi nädal, kui Käksu oksendas, aga täiesti vist välistada ei saa. Igatahes kui võluväel olid pärast seda suurt ehmatust mõlemal tegelasel kõhud täiesti korras ja muidu ka kõik hästi. Kuigi ma suudan igasugu stsenaariume välja mõelda, siis seda, et nad sahtlist saaki püüavad ja seda siis hakkavad alla neelama, ei osanud ette näha. Päris halvasti oleks võinud see lõppeda, aga kassijumal oli meiega.

Kui Fiksu koju läks, hakkasin Käksut rohkem kukrus kandma ehk siis süles tassima ja hoidma igal võimalusel. Vaene laps täitsa üksi muidu pikad päevad. Ta on väike naljatilk. Ei usalda mind endiselt mitte üks gramm, kui olen püsti, aga süles hakkab kohe nurruma ja tunneb end hästi. Näitasin teda suurtele ja no peale susina sealt muidugi muud ei tulnud.

Duraniga

Andyga

Triitoniga

Trini: hoia ta minust eemale! 🙂

seltsiks kui ma arvutis

igav on

uni on

ja mina ei raatsi tõusta

Järgmisel õhtul istun oma arvutinurgas ja kuulen järsku selja taga kaapimist. Leila pissis maas olnud pappkasti kõrvale maha ja jooksis siis minema. Ka diivanipleedil tundsin lõhna ja pessu see läks.
Saab siis näha, kas uus pissiralli hakkas pihta. Kui, siis on see märguanne mulle, et tulevikus vali – uued kassid või Leila heaolu.
Sellegipoolest ei plaani ma vaktsineeritud Käksut pikki päevi enam vannitoas üksinda hoida. Kuna Miisu Mustamäelt leidis kodu ja minu juurde ei tule, siis on tal seal ikka täiesti kurb, igav ja pikapeale ka kitsas.
Eile sai Käksu siis vabaduse vannitoast välja tulla ja täna hommikul kuulsin pikka aariat sellest, kui ebaõiglane on teda nüüd kinni hoida.

Käksu uutest seiklustest aga siis juba järgmises postitusest.

Igatahes jälle saab kinnitust, et on see kassi välimus tavaline mis tavaline ja muidugi mõni ootab kauem kui teine, aga iseloom on samuti väga tähtis. Ei joosta arakestele just tormi…

Triibikute tavaline

Fiksut käidi vaatamas, aga selgub hiljem.
Käksu ei huvita kedagi peale minu 🙂

Tuvi aga lendab nüüd koos oma Loksa sõpradega. Auk tema tiivas paranes ja olen väga tänulik Mariale Metsloomaühingust, kes tema eest hoolitses.

Pilte pole ka jõudnud teha, eks kui selgub, kes veel kodu vajab, siis hakkan aktiivsemalt klõpsima. Mõned ikka:

Käksu õppis samuti lendama 🙂

Käksu on süles täitsa mõnus nurruv kass, aga muidu ikka kardab ja kähiseb.
Ja kui kiiresti nad kasvavad! Kui arst küsis, et kui palju ta kaalub (rääkisin kõhumuredest), siis ütlesin, et umbes poolteist. Kodus siis kaalusin – kaks kilo hoopis. Aga ta on ju väike kassipoeg, kuidas ta juba nii suur saab olla!  🙂
Mäksuga kohtusin vaktsineerimisel, tema kaalus 2,6 lausa ja oli väga julge ning sõbralik. Kodu on rõõmus, mina ka. Mäksu nimi on nüüd Luka.

Mäksu ja teised

Kõige olulisem nädala uudis on, et kallis Mäksuke läks koju! Tänusõnad siinkohal MTÜ Kass ja Pojad inimestele, kes meid alati võimalusel reklaamivad.

Tõukassist kurva saatuse tõttu ilma jäänud noor paar saatis oma meespoole Padi ja Pasteeti külla. Kui Mäksu siis lõpuks tal süles magama jäi, nurrus ja kätt limpsis, oli asi kindel 🙂 Juba järgmisel õhtul reisis väike tragi triibik oma koju, mis on küll perele praegu ajutine, aga kodu ikkagi, päris kodu, isiklike inimestega.

Tund enne kojuminekut tehtud viimane ühispilt, kus kahed kikkkõrvad ja üks ludilane 🙂

Triibikuid käidi veel vaatamas, aga sealt kindlat otsust ei tulnud. Ja uuel nädalal tullakse jälle Fiksu juurde. Näis-näis…

See jaaninädalalõpp on olnud mulle väga loomateemaline, et mitte öelda looma- ja linnuteemaline.

Reedel leidsin oma kodupeatusest verd tilkuva tiivaga tuvi ja kuigi ma sõltuvalt enda võimekusest alati ei suuda reageerida maksimaalselt kaastundlikult, siis seekord tegin kõne Metsloomaühingusse. Viisin transakastiga tuvi koju ja hoiustasin teda keldris järgmise õhtuni, kuni vabatahtlik linnupäästja talle järele tuli. Vahepealne aeg möödus närveerides ja jälgides. Kasside peaingel Gabrielilt sain söögi osas nõu, aga tuvi ei söönud mitte midagi. Õnneks jäi ta ikka ellu, verd ka lõpuks enam ei tilkunud elus ja ära viies oli ta juba päris krapsakas. Suur tänu Metsloomaühingule!

Tuviõhtul lisandus mure Käksu pärast, kes oksendas, juba hommikust saadik, aga siis ma veel ei teadnud kumb. Oksendas päris palju, aga oli samas rõõmus ja mängiski. Vahetasin konservi, võibolla sellest. Süda valutas, und ei tulnud, keldris haige tuvi, vannitoas haige kassilaps. Oskan endale ikka lihtsat elu luua… Õnneks oksendamine hommikuks lakkas ja praegu saavad põnnid Intestinali konservi. Otsustasin kiirabisse mitte minna. Käksul ei ole ka kõht päris korras, nii et vaatab mis saab.

Tuvilugu viis edasi ühe hätta sattunud kassi abistamise vajaduseni, ja see omakorda hoiab mind jälle ootel ja murelikuna. Lisaks otsis kunagine minult kahe kassipoja võtja mind üles, et leida abi Mustamäe tänavakassipojale. Ilmselt maandub temagi esimesel võimalusel mul vannitoas, kui õnne pole ja ta enne kodu ei leia.

Vahel on kohe terve nädal selline, et ei mingit rahulikult kodus raamatulugemist kassid kõhul, nagu mulle kõige rohkem meeldiks 🙂

Siia lõppu aga lisan mõned väikese lendur-Fiksu pildid. Pole just kõige selgemad, aga toredad ikka.

Õhtuti vaatan elutoas jalkat nii, et kordamööda Fiksu või Käksu mul süles. Kõigile meeldib 🙂 Ainult suured kassid krimpsutavad nina.

Triibulised uudised

Suuri uudiseid ei ole, et keegi koju läheks või nii… Järgmine nädal tullakse vaatama, aga see ei tähenda ju veel midagi.
Pikaks kirjatükiks olen laisk, aga võtmesündmused on:
Mäksu nurrub nagu segane ja kui Fiksuga kahekesi, siis tuba kajab.
Mäksu lakub mu käsi kogu aeg, kui on süles 🙂
Fiksu on endiselt kõige sõpsim ja tüdrukulikum.
Käksu aga jonnib, mossitab ja toriseb, kuid….!!! Tänasel vannitoaseansil, kus kõik kolm pesumasinal ringutasid ja ringlesid, märkasin ma, et Käksu kere liigub tugevalt. Teised kaks jälle põrisesid, aga Käksu nurrus nüüd kaaa!!! 🙂 Hurraaa! Oskab, tahab, suudab.
Süles veel mitte, aga mis siis. Ja siin on see ajalooline jäädvustus, tasub tähele panna ka natuke laiali läinud varbaid

Viisin täna neile tunneli vannituppa, et oleks jälle natuke uut meelelahutust.
Esialgu oli väike turr, eks mölluhetked on alles tulemas.

Ülejäänud pildid hõlmavad uniseid ja vähem uniseid triibikuid. Appi kui armsad nad on ❤

Mulle täitsa meeldib pilte niimoodi galeriina panna, sest nii tuleb hästi välja, mis pildid kõige rohkem huvi pakuvad 🙂

Eile aga osalesin sellistel loengutel ja oi kui palju targemaks ma sain, väga huvitav oli!
Pet cat behaviour and welfare / Kodukassi käitumine ja heaolu
Drs.Tynke de Winkel (Holland)
Small rodents and rabbits as pets. Behaviour and welfare / Väikenärilised ja küülikud lemmikloomadena. Käitumine ja heaolu.
Dr. Anne McBride (Inglismaa)

Nii mõndagi saaksin minagi kassipidamises paremini ja teisiti, aga see harjumus ja mugavus ja mitmekassindus, ohjah…
Kõige olulisem mulle oli, et sain tippspetsialistidelt vastuse (kinnituse) oma küsitud küsimusele – jah, uude koju läinud kartlikule kassile tuleb võimaldada peidukohad ja anda aega. Tema nö poolvägisi taltsutamine ja peidukohtade vähendamine ei ole õige tee.
Mis aga toimub näriliste ja väikeimetajate lemmikloomapidamises, siis see oli väga silmiavav. Ja kurb…

Aga see on hoopis teine teema, siin me keskendume endiselt hoiukassidele.

Toredad ja tõrksad

Käksu-Mäksu-Fiksuga on nii praegu, et keegi neid ei taha. Peale minu 🙂
Mina armastan neid väga.
Nemad mind natukene. Kui ma tulen vannituppa, siis ma olen ikka veel veidi hirmus. Ruttu pagevad kuhu saavad, välja arvatud, kui ma tulen juba viies kord järjest või kui uni on peal. Selline tunne on, et nad teevad vahet – püstine mina on üks olevus ja see kes süles hoiab on teine, turvaline ja hea.
Mäksu hakkas nädala alguses nurruma, kui teda aknalaual silitasin. Süles veel ei nurru. Fiksu hakkas eile nurruma lihtsalt põrandal olles ja mängides. Fiksu ongi kõige koduvalmim, süles on pikalt ja rahulikult, meeldib. Käksu ehk pahur siilike nagu ma teda mõttes kutsun, istub ka süles, aga võimalusel läheb ära. Ei mingit nurru, aga lahe on vaadata, kuidas ta ei viitsi enam pikalt peidus olla, kui ma kauem olen nende juures olnud. Käib ringi, togib palli, otsib mõne mõnusa koha. Kui teised löögile lasevad, siis mängib kaasa.
Pikutavad nad erinevates kombinatsioonides ja pesevad üksteist hellalt.
Fiksu esmaspäeva hommikul ei söönud teistega koos oma konservivaagnalt. Läksin veidi murelikuna tööle. Tagasi olles esimese asjana jälgisin, kuidas ta on. Mängis ja sõi krõbinaid, aga koos teistega ikka ei söönud. Kui panin eraldi, siis sõi. On ikka väike kass küll, juba hakkavad oma kiiksud tekkima. Ma nüüd siis panengi talle eraldi toitu.
Ja siin jälle pildid armsatest hoiutriipudest.

Triibikutrio on jälle koos

Teisipäeval tõin Käksu ja Mäksu Kassijaamast koju.

bussi ootamise pilt

Panin transpordikasti otsapidi Fiksu juurde puuri ja jälgisin. Vaikus. Tegin luugi lahti, vaikus. Tasakesi imbusid nad välja ja leidid oma nurgad.
Fiksu avastas nad ja hakkas kostma tasast murinat. See jäi terveks ööpäevaks. Ööseks jätsin nad ikkagi südamerahuga kolmekesi puuri, sest nägin, et mingit kismat siit küll ei tule.

Igaüks leidis oma nurga ja toimus rahulik taaskohtumine.

Kolmapäeva õhtul nägin, et puur on neile ikka kitsas ja kuigi nad olid kanged väänikud, mõtlesin, et saan nad ju vannitoast kätte ikka. Toppisin aga pesumasina ja seina taguse jälle täis ja laamendasin vannitoa korda teha nii et selg märg. Kui siis varsti vaatama läksin, mis toimub, oli eriti Fiksu täiesti pöördes pärast pikka puurielu. Mäksu, heledam pruun poiss ühines temaga hüpetel ja kapakutel ja vabanes metsik energia, mida ma kuidagi pildile ei saanud.

Ikka veel olid nad rohkem eraldi kui koos ja suuremad undasid üksteise peale veidi, aga veel ööpäev hiljem olid nad juba parimad sõbrad ja kaisutasid üksteist kõikvõimalikes asendites.
Söövad jube palju ja puidugraanuleid kulub ka mehiselt (siinkohal taas tänu sponsorile!).
Mäksu on rõõmus ja agar kassipoiss, kes küll ei taha, et teda paitatakse, aga muidu tunneb end väga mõnusalt.
Fiksu on endiselt kõige sõbralikum ja nurrub üle toa, aga susiseb ka mu peale igal võimalusel.
Käksu on väike tüdruk. Kõrv on sageli horisontaalis, pilk pahur ja mängimas pole ma teda veel näinud. Natuke sirutab varbaid, kui sulepulgaga udjan. Süles on ta aga niinii armas väike kerakene.

Kui mina peaksin valima kellegi neist kolmest, siis ma valiksin Käksu. Ta on võrratu väike siilike. Väga ootan, et näha, kuidas ta kasvab. No ja mingil põhjusel teen temast kõige rohkem pilte.
Võib-olla sellepärast, et ta ei jookse kogu aeg eest ära 🙂

Tal on alalõual selline pisike tumedamatest karvadest kriipsuke, mis teatud nurga all annab veel eriti mossis ilme.

Reedel said uued triibikud ka vaktsiinid ja kiibid

Mäksupoiss kaalus juba 1,9 kilo ja Käksuke 1,5. Fiksu on vist kuskil seal vahepeal. Päris suured lapsed juba ja varsti on see kõige nunnum iga juba läbi.
Kahjuks ei ole mul lähiajal puhkust ja ma ei saa nendega koos olla nii palju, kui ma tahaksin. Loen vannitoas ja käin sealt igal võimalusel läbi kasvõi korra pai tegemas, aga tunnen, et seda jääb natuke väheks.
Tiksu hakkas uues kodus näiteks juba nurruma ja olevat täitsa julge juba. Oskas ka sauna sisse lülitada meetri kõrgusel asuvast nupust, 56 kraadi, palun väga 🙂 Tiksu nimeks sai Mishka ja elu koos uue pere ja kassiga on nagu mishka!

Pilte on palju ja ma kaotan juba järje. Panen kõik ülejäänud siia lihtsalt ritta.

Mul on jälle kodus üheksa kassi.

Kolmele suurele kodu leidmise võimalused on nagu on, aga väikesed kuuritriibikud tahaks küll võimalikult kiiresti päriskodudesse saata.
Viimasel ajal on kodud leitud ainult tutvuste kaudu. Mis tähendab seda, et kas mina olen liiga nõudlik või on koduta kasse liiga palju. Noh, ilmselt mõlemat.

Väga tähtis laevareis 27.05.2018

Eile hommikul pakkisin sisse Tiksu ja sõitsin laevaga Helsingisse.
Reis oli broneeritud juba mõnda aega varem, et külla minna Mirjamile ja Mäuramile, nüüd Relikale ja Pandale. Täiesti ootamatult aga kujunes nii, et väike kuuritriibik Tiksu tuli minuga kaasa. Minu head sõbrad, kes aitasid kodu leida MM-ile, olid pärast oma kalli triibiku haigust ja surma valmis uueks kassiks ja teine kass uueks kaaslaseks. “Et kui peaks sattuma su teele mõni tore triibuline kass, siis me vaataksime ta üle…” Umbes sellise vihje ma sain mõni aeg tagasi.
No ja sattuski ju mu teele sõna otseses mõttes terve pesakond triibikuid. Kisu-expert ehk pereisa käis minu juures valimas ja kuigi Fiksu käitus sõbralikumalt, julgemalt, asjalikumalt kui Tiksu, on nad just täpselt selline pere, kes on valmis vaeva nägema. Ei peagi olema lihtsam.
Kuna pojad mahtusid napilt sellesse vanusesse, kus marutaudivaktsiini polnud vaja teha, piisas meile europassist ja kiibist, kajutist laeval ja kõikide asjaosaliste ajagraafiku kokkupanemisest.
Fiksu ja Tiksu veel eile hommikul mürasid koos, lakkusid teineteist ja tundus ikka väga kurb neid lahutada, aga selle tunde peab alla suruma ja olema mõistlik. Tiksu oli tubli reisisell ja kuigi tal oli võimalus kajutis miniliivakastis käia, tegi ta ikka koju jõudes püksi 🙂
Ja puges siis märjana liivakasti. Esialgu elab ta saunaruumides ja tutvub oma vanema mustvalge sõbra Feenixiga tasa ja targu.

viimane pilt koos

minne mennään?

Kui kohale jõudsime, viis Tiksu “isa” ta koju Siuntiosse ja “emaga” koos läksime MM-i juurde.
Muidugi nad ei mäletanud mind, hoopis kartsid. Mäuram tuli küll üsna kiiresti kapist välja ja ei pidanud mängitamisele vastu. Mirjami pidi aga teki alt välja koukima. Oma inimestega on nad muidugi täiesti julged pätiplikad. Väga armastatud ja elavad ilusat, turvalist elu. Olen õnnelik, rahul ja tänulik, et mu armsad hoiulised on saanud sellised imelised kodud.

Lisaks ei saa ma jätta mainimata kõige ägedamat annetuse pakendit Kassijaamale. Selline rahakott tegi tuju veel paremaks ja selle sisu aitab katta kõik Tiksuga seotud kulud ja peale ka veel.

Kindlasti kirjutan Tiksu lugusid veel, põnevusega ootan ka, mis saab tema uueks nimeks.

Aga juba homme kolivad Fiksu juurde tema õde ja vend.
Fiksu kojuminekust ei tulnud midagi välja ja ootan ärevusega, kuidas see trio omavahel hakkama saab.
Üritan ikka kirjutada ka, aga susinatõrjumine x 3 võtab päris palju aega.

Projekt “Adamsoni tänava kuur” on lõppenud

Kirjutab väga õnnelik kassipüüdja, täiesti vastupidise emotsiooniga eilsele 🙂

Tegin täna silmad lahti kell 3:38, linnud laulsivad otse kõrva, keegi trampis üle minu ja enam magama ei jäänud. Tõusin üles, kohv ja hommikusöök ning kell 6:15 oli lõks juba valmis pandud. Varahommikune kevadine Pelgulinn ja Kassisaba on väga ilus koht jalutada, sirelid õitsevad ja näha on ainult inimesi koertega.

Paljudele kohtumistele lisaks tuli täna veel üks imelik onu minuga jutustama, arvates, et ma olen kojanaine vms. Palusin tal lahkuda. Eile õhtul kassipojapüük ei õnnestunud, aga poolteist tundi veetsin koos 87-aastase proua Saimaga, kes Tähnit on toitnud ja vajas kuulajat. Ta oli väga tore, tõi mulle karulauku, šokolaadi ja 20 eurot kasside aitamiseks. Ma eelistan küll olla omaette, aga see aeg möödus märkamatult. Hea on kellelegi head meelt teha, kui kinnitasin, et ei jäta seda püüdmist pooleli, läheb kaua läheb. Eile sõitis hooga hoovi üks naine, nägi mu jõuetult rippuma jäänud käsi, lõksu ja palus vene keeles vabandust 🙂 Ära läks ta juba hiilides, kui nii võib autosõidu kohta öelda. Ka on mulle pakutud võtmeid, minu kõrvale enamvähem sätitud alkoholi tarbima, olen pidanud aru andma, mis ma seal passin ja nii need tunnid on kõik veerenud.

Tänahommikune proua Ilme vastasmaja aknalt aga andis mulle ajalehed, mille olin maha unustanud. Eesmärk oli lõks maskeerida nii teistsuguseks kui võimalik. Katsin selle oma vana rohelise võrguga, mis enne rõdul käis. Tegin konservist raja.

Kassipoeg näitas end kiiresti ja enam ma istuda ei suutnudki, hakkasin aga mööda tänavat edasi-tagasi tammuma ja piilusin ainult põõsast, et ta mind ei märkaks. Väike triip istus lõksu ees, läks ära. Tuli tagasi, sõi natuke puuri eest, läks ära. Tuli tagasi, läks poolde puuri, sõi, läks ära. See, kui ta seal puuri sisse ja välja jalutas oli nagu keegi mängiks mu närvikeeltel viiulit. Palusin mõttes kõiki taevaseid ja maiseid jõude, et ma saaksin oma eilse eksimuse andeks ja et väike kassimugul saaks päästetud. Vahepeal täiendasin rada väikeste ampsukestega, et ta kõhtu täis ei saaks.

käis issiga mängimas korraks

Kui oli möödunud umbes tund ja veerand, ei pidanud triibuke enam näljale vastu ja läks lõpuni. Lõks läks kinni ja mina startisin põõsast nagu kolmikhüppaja olümpiamängude finaalis. Toiduluuk oli kinni, suur luuk oli kinni. Lina peale.

paps jätab hüvasti

Jälle kutsusin appi Triitoni kasuema, kes mängis ümber terve pere hommikused plaanid ja tuli. Teda oodates ootas ka kassiisa koos meiega. Ta on väga tore loomake, aga kunagi ei ole olnud näljane. Kahjuks on palju hädalisemaid kasse nii palju, et tema püüdmisele me esialgu ei mõtle. Teda toidetakse kindlasti, viidi mind kurssi.

Juhtus veel üks hetk, kus süda jäi nagu korraks seisma. Tõstsime Kassijaama ees lõksu maha, kui see takerdus natuke katusesse. Anu ütles, et vaata ega midagi lahti ei tulnud. Ma ei tea, kas ma oleksin vadanud muidu, aga nii oligi – toiduluugi konks oli lahti tulnud selle nihutamisega, aga seda lina alt kohe ei näinud.
Õnneks oli pojake teisepool otsas ja ta ei saanud võimalust pageda autosse ega tänavale. Kõik on tasakaalus, eilne ebaõnn asendus tänase õnnega. Ja aitäh ka siitkaudu Anule kogu hindamatu abi eest!

Väike triip ronis lõksust vudinal kohe oma õe või venna juurde.  Kas nad on poisid või tüdrukud, pole jõudnud veel vaadata.

Kuidagi täitsa teist nägu ja tegu on kui Tiksu ja Fiksu. Padi ja Pasteeti kolivad nad, kui TF on puuri vabaks teinud.
Nüüd jääb veel üle kõigile Adamson Family triibikutele kodud leida.