Pugeja Vilbert

Kuidagi märkamatult sätib Vilbert end aina enam kodukass Kiusu lähedale. Tihti näen, et diivanil ei ole neil just palju vahet ja voodisse mahuvad samuti mõlemad ära. Teise kassiga ei ole suhted nii head. Kuna triibik on enam-vähem Vilpsu suurune, siis arvab ta, et tegemist on talle mõeldud mänguloomaga ja ahistab mu vaest väärikat prouat oma lendhüpete ja taga-ajamistega.
Punane teeb samuti äkilisemate liigutuste peale väikese kähina, aga neist on ootamatult saanud head unenaabrid. Kui Muri ja Murilda on süles, siis Vilps nuusutab nemad ka põhjalikult üle ja vahel sikutavad nad keskele poandud mängupaela igaüks ise kohast.

Täna avanes mul selline pilt Kiusule lähemale nihkuvast Vilbertist:
IMG_1022

armsalt põimunud käpad :)

armsalt põimunud käpad 🙂

Ja vahel katsetab Vilbert lihtsalt piire:
IMG_0983

Tegelikult naudib Vilps ikka kõige rohkem minu kaisus unelemist 🙂
IMG_0990

Vilbeeertt!!

Viilbert!!! Vilbeeert!!! Ei Vilpsu, ei tohi! Kussa lähed, kššš!

(Hoiu)kodune elu keerleb praegu põhiliselt selle ümber, kuidas päevad niimoodi õhtusse saaks, et Vilbert-poiss tervelt ja turvaliselt oma unepoosid võiks sisse võtta. Õnneks on Vilps väga pühendunud oma mänguasjadele ja reeglina veedab tunde neid hambus tassides, käppadega udjades või maadeldes. Piisab aga, et ta märkab välisukse avamist (ja seda tuleb uksetaguste elanike Muri ja Murilda tõttu tihti ette), kui ta juba on jalgade ja ukse vahel nõelumas.
Piisab, kui ta märkab rõduukse avamist, kui ta tuiskab tuhatnelja kohale ja on õnnelikumast õnneliku näoga, kui jõuab rõdu äärele kõõluma. Trepikotta ja rõdule pääs on sellel hulljulgel kassihakatisel aga keelatud ja seepärast kulub Vilberti korralekutsumisele päris palju energiat ja tähelepanu. Vilps seda muidugi tahabki, sest ta on niii suur inimese sõber! Ja jalgades saalib ta ju ka sellepärast, et ta tahab sülle saada ja ninad kokku panna. Noh, süüa tahab ka.
Tegelikult on ta muidugi täiesti tavaline mürsikkass. Keegi ju ei kujuta ette, et kassipojad päev otsa diivanit kaunistaksid. Kui jooksmisest veidi puhkust vaja, leiab Vilberti aga igal juhul diivani ja eelkõige voodi sobivatest lohkudest.
Vilberti must karv läigib vapustavalt. Kõik, kes teda sülle võtavad, ütlevad “ kui pehme ta on!“. Vilbertil on kuukollased silmad ja mõnusalt maskuliinne veidi kongus koonujoon 🙂
Ja endiselt julgen öelda, et temast tuleb üks suuur, kuninglik kass.

Hoiukodu suurte kassidega te sekeldusi ei otsi. Mõnikord ringi tuuritades kargab nelja käpaga õhku ja kutsub mängule, aga pigem hoiab eemale. Kui Murit ja Murildat talle näitan, siis ta natuke nuusutab, tahab pehme käpaga natuke äsada ja läheb jälle omaette trallima.
IMG_0837

IMG_0732

IMG_0877

IMG_0866

IMG_0765

Murilised tervisekontrollis

Muri ja Murilda käisid täna kliinikus. Mina olin ennast parajalt krussi närveerinud, sest Murildal on imelikud sümptomid olnud. Tema sabaalune kuni tagakäppadeni on jäänud karvadest üsna hõredaks ja lisaks tekkisid väikesed koorikud mõlemale põsele.
See(n) veel puudus, jõudsin ma sada korda õnnetult mõelda. Samas Muri on puhas mis puhas ja mu lamp ei näidanud nendel kohtadel midagi.
Murilda sabaalust olen pidanud puhastama, sest tal oli kõht pikalt lahti ja eks ta ennast lakkus sealt ise ka.
Igatahes seent ei tuvastatud, põskedel on ilmselt hoopis venna mänguhoos tehtud kriimud ja karvutute kohtade määrimiseks sain soovituse kasutada silmasalvi Fucithalmicut. Peaks paari päevaga aitama.
Murilda kaal oli täna juba 1 kilo ja Muril 1,1. Süüa kannan kõvasti ette ja selle üle on ainult rõõmus meel. Promaxit annan ka veel kõhule pai tegemiseks juurde. Tabletiravi ja silmaravi sai otsa, uue turjarohu saab panna nädala pärast ja siis veel vaktsineerimist oodata. Pean murilisi kiitma, nii head ravikassid on nad mul olnud. Tablette neelavad lausa rõõmuga, ei rapsi ega vingerda kumbki ühegi protseduuri peale.
Ja arst ütles Murildale, et rõõm on näha väikesest nahkiirest kassipoega sirgumas 🙂
Tasapisi võib juba koduotsimise peale mõelda.

Piltidel on sülehetked.
IMG_0655

IMG_0647

IMG_0589

IMG_0571

IMG_0584

Kuidas väikesed käpad käivad

Väikesed murilised kasvavad ja kosuvad. Muri on juba 900 grammi ja Murilda taastanud oma püüdmisaegse kaalu. Isu on hea, erisoovina on kanakeedupott kogu aeg tulel.
Enne, kui laupäeval kliinikus tervised üle kontrollitakse, ma midagi põhjapanevat öelda ei julge. Kõhud ei ole korras veel ja Murilda segane olukord on pannud muretsema rohkem kui tahaks.
Samas rõõmustab neiu Murilda sellega, et peab mind nurru vääriliseks ja üldse pole mingi probleem inimesega suhelda ja süles täitsa vabalt käppadega ringi aerutada. Ka kisamine ja puuriukse juures tunglemine lõppes koos sööma hakkamisega, nüüd on täitsa kombekas kassike.
Muri ikka urrab vaikselt, aga vähem kui varem. Temal tuleb süles teki sees kohe uni, aga kui ärkab ja saab aru, et on kahtlane koht, siis ehmub ja üldse sätib end madalaks, parema meelega väikese õe varju.
Nii et uued uudised laupäeval ja seni hoidke meile pöidlaid-käppi.

IMG_0490

IMG_0465

siin tutvutakse Vilbertiga

siin tutvutakse Vilbertiga

IMG_0451

Ood Vilbertile :)

Vilbertit hüütakse hoiukodus mitut moodi: Vilbert, Vilps, Vilpsu, Vilbik, Vilbu, Vilberg, Vilpsik, Vilbertus. Lisaks veel muidugi niisama väikeseks pätiks ja tiburulliks ja linnupojaks jne 🙂
Heal lapsel on mitu nime ja see käib täpselt Vilpsu kohta.

Olen mitu väikest susisejat mõnusaks kodukassiks kasvatanud, aga Vilberti muutumine on kuidagi eriti hinge pugenud. Viiese pesakonna kõige suuremakasvulise pojana oli ta hoiukodusse saabudes teistest sõjakam. Küll ta vehkis käpaga, puges kõige kaugematesse nurkadesse ja kähises kõige kahtlase peale. Iga kord sülle võttes varbakesed higistasid suurest hirmust ja teistest kauem läks aega, kuni Vilps lasi endale eest libisemata pai teha.
Kui sõbralik loom piilus Vilberti seest välja juba mõni aeg tagasi, siis see, mis hakkas toimuma kohe pärast Kesse ja Misse kojuminekut, on täiesti imeline.
Tähelepanu, sülle, pai! Isegi söögiaeg on muutunud kolmandajärguliseks, kui valida on pasteedi ja inimese vahel. Hommikustel kohtumistel on vaja mu jalgades siblimisega mind pikali joosta, et oma rõõmu näidata. Sülle võttes surub ta oma pea kõvasti vastu mu kätt või mu põske või nina ja niheleb end lähemale ja lähemale põue või kuskile kurgu alla. Kui ma kodus liigun, eelistab ta mõnikord mängimise asemel sammuda minu sammude vahel, ise pea kuklas mulle otsa vaadates. Varbad laiali sõtkumine toimub alatasa nii süles kui põrandal-diivanil pikutades.
Mingit tagaajamist temaga enam tegema ei pea. Kui tahan, võtan poole jooksu pealt Vilberti sülle ja ta väljendab jälle oma kõva nurruga, kui rõõmus ta selle üle on.
Vilpsik on praegu naljakas kombinatsioon kassipoja käitumisest ja suureks veninud kassi segust. Hingelt ja käitumiselt täiesti mürsik (kohe kukub vanuseks neli kuud), aga kui vahel koomiliselt vänderdavat liikumist tähele mitte panna, siis oleks nagu täiskasvanud kass rõõmsalt kodus ringi kappamas, sest kasvu poolest on ta tõesti oma vanusest pikalt ees.

„Kallis-kallis Vilbert, küll me leiame sulle maailma parima kodu“, sosistan ma igal õhtul ninapidi Vilberti kasukas, kui ta jälle sülle võtan ja ei raatsi siis tükk aega seda sooja nurruvat sõbrakest maha panna.
IMG_0423

IMG_0355

IMG_0319

Natuke parem

Väike Murilda hakkas ise sööma alles eile õhtul. Seni toitsin teda mitu korda päevas ise. Et ta süüa tahab, kuuleb kaugele. Mis ta täpselt öelda tahab, ma ei tea, aga üks rahutu kassitirts on ta küll.

Süüa!

Süüa!

Kui Muri jääb süles magama, siis Murilda aina nihverdab siia-sinna.
Murikene
No kas see minikõrvik on tõesti üks üle kahekuune kassipoeg...

No kas see minikõrvik on tõesti üks üle kahekuune kassipoeg…


Igathes tänane hommik algas kenasti, kui röövikud kohe recovery ja kana segu kallale ründasid.
Ainult kõht ei ole korda saanud veel.

Vaprad võitlejad Muri ja Murilda

Väikeste telliskivide puurist kostev urin tõi neile nimed Muri ning Murilda. Põhiuriseja on Muri ja põhipiiksuja on Murilda.

Pühapäev läks meil hästi, kassipojad sõid isuga ja kastis olid korralikud junnid. Esmaspäeva õhtul aga pani liivakastikoristus nina krimpsutama. Strongholdiga tapetud ussid tulid välja ja neid oli palju. Ussipuntrad.
Sinna juurde lisandus teisipäeva hommikuks veel pruunikat vedelikku mööda puuri igal pool laiali ja kassipoegade õnnetud pilgud, kolmas laug paistmas. Sain aru, et asi on tõsine ja pakkisin kassipojad tööle kaasa, et hiljem leida esimene võimalus kliinikusse jõudmiseks. Nagu ikka, aitas hädast välja Vilde tee kliinik, kus väikesed röövikud jäeti päeva lõpuni tilgutite alla.

Eile õhtul kliinikust saabudes

Eile õhtul kliinikust saabudes

Õhtul järele minnes vaatas arst mulle tõsise näoga otsa ja minul hakkasid põlved värisema. Halvim jäi siiski tulemata, kuigi arstil tekkis kassikeste vedela väljaheite spetsiifilise lõhna järgi tugev kahtlus kassikatkule. Testid olid siiski negatiivsed, aga ega väga lihtsalt ei pea ju pääsema. Giardia on mulle varasemast juba tuttav sõna ja eks tuleb selle parasiidiga nüüd võidelda. Vastavat ravi said nad tänaseni, kokku kolm päeva kliinikus. Täna õhtul tulime koju ravi jätkama. Stomorgyli tabletid ja lisaks Promax kõhule head tegema. Silma ka rohtu ja paar korda päevas pepupesu, kuna need sõbrakesed tahavad üksteist lakkuda. Muri on juba päris tubli, tema kaka on üsna vormis ja ta sööb ise, samas on tema silmad haigemad ja väike nohu ka. Muri kaalub täna nii nagu tulles 700 grammi. Murilda jäi aina väiksemaks – tänaõhtune kaal 500 grammi, 200 grammi vähem, kui laupäeval tulles… Mida temal aga jätkub – see on hääl! Kui ma oma kodu-töö-kliinik-kodu sõite tegin, siis oli Murilda kõige suurem kisakõri. Ta piiksus absoluutselt terve tee ja aina sahmerdas puuris ringi, endal hirmsasti haisev kakarida taga. Muri samal ajal murises taustal. Ime et mind trollist-bussist välja ei visatud… Mingis mõttes oli julgustav – kui jaksab kisada ja puuriust närida, siis ei ole seis veel kõige hullem. Koju jõudes aga väsis kassike ära ja jäi konutama, nii et ööd möödusid ärgates, kella vaadates ja muretsedes, mis hommikul ees ootab.

Vähemalt ei pea neid enam tekiga sülle võtma. Kliinikus ja õhtuti tegelemine on neid inimesega päris kenasti harjutanud. Muri küll uriseb, aga ei hammusta ega löö. Murilda aga on nagu udusuleke, temal on praegu jaksu ainult piiksumiseks.

Nüüd olen jõudnud siis nii kaugele, et puur väikeste röövikutega on mul trepikojas, korteriukse taga. Vilbert elab veel suurema osa ajast vannitoas ja paremat varianti mul pole. Õnneks on koridor keskmiselt soe ja naabrid loomasõbralikud. Loodan, et leian varsti siiski parema lahenduse.

Rõõmu teeb, et hetk tagasi läks Murilda ise sööma. Nüüd saab ainult paremaks minna!

Kolitud koridori

Kolitud koridori

Üks unistus sai teoks!

Kesse ja Misse, lahutamatud mängu- ja kaisukaaslased läksid täna oma koju! Koos!
Nad said endale väga toreda noore perenaise, kes tegi väga õige otsuse võtta korraga kaks kassi. Kõigil lõbusam 🙂

Pildil on (vist) Kesse
IMG_0228

Nii suur rõõm aitab vähendada muret väikeste telliskivi-kasside Muri ja Murilda tervise üle, millest katsun pikemalt kirjutada homme.

“Sa oled nii ilus!”

Sa oled nii ilus! – nii hüüatas Kesset vaktsineerimiseks üle vaadates eile arst loomakliinikus. Olen nõus, Kesse on ilus, armas ja omapärane. Koos vaatasime, et Kessel on tegelikult kasukas tabby-muster. Mustas kasukas pruuni värvi muster. Väga eriline 🙂
Kesse ise on ka eriline, hammustas mind vaktsineerimise ajal, mitte kõvasti küll. See tähendab, et peale kauni kasuka on tal ka iseloomu. Teistest oma pesakonna poegadest on ta mõnevõrra rahulikum, tagasihoidlikum ja ettevaatlikum. Sõbralik nurruloom võib tema kohta öelda igal juhul.
Kui eemalt ja mitte tähelepanelikult vaadata, siis paistab Kesse musta värvi kassina. Õiges valguses aga paistavad vahvad pruunid siirud-viirud välja küll.

IMG_0152

IMG_0160
IMG_0242