Rõõmu kõrvale muret ka

Täna läks koju oma uue toreda peremehe juurde väike villapall Hesse 🙂 Hesse saavutas kojuminekuks nurrumise ja sõtkumise kõrgkunsti.

Õnn kaasa, armas Hesse!

Lisse on samuti kodus kõik oma pätitembud juba ette näidanud ja kuigi suur kass teda (veel) ei tunnista, on seal kõik hästi.

Hoiukodus on hästi aga ainult Vilbertil. Tema sööb ja mängib kolme eest.

Väikest õde turvamas

Kesse ja Misse aga elavad vaktsineerimist üsna raskelt üle. Ei taha süüa, ei taha mängida. Oksendavad. Täna näitasin nad arstile ette, kelle sõnul vahel lihtsalt juhtub nii vaktsineerimisjärgselt. Kliinikus said kumbki kaks süsti ja konservid kaasa. Olin juba ei tea mitu loomapoe pasteeti ära proovinud, rääkimata kanast ja hakklihast, eks nüüd proovime edasi, kuidas läheb.

Hommikul enne kliinikusse minekut

Siin on viimased pildid nelikust enne Hesse kojuminekut

Kuidas nad magavad

Mustikud magavad reeglina paari- kolme- või neljakaupa. Vahel harva näen mõnda üksikut tukkujat.
Jälgisin ühte magamise päeva, kassilaste toa ukse vahelt regulaarselt sisse piiludes.
Kõigepealt leidsin Kesse magamast pesumasina peal vend Vilberti turvalise suure selja taga.
Natukese aja möödudes oli Vilbert avastanud, et võitluskaaslased-mustikud on ühe pehme suure rätiku omale madratsiks sättinud ja ronis nende juurde
Kesse jäi mõtliku pilguga olukorda analüüsima.
Veidi aja pärast ühines temagi ülejäänud kolmikuga
Varsti läks Vilpsul ja Missel uni ära

Suur vend ja väike õde

Hesse ja Kesse jäid veel natukeseks tukkuma

Tegelikult peaks mul fotoaparaat olema käe külge teibitud, sest sageli on nad aina vahvamates ja võimatumates asendites ja teevad maailma kõige targemate ja armsamate kassipoegade nägusid 🙂

Viisiku uudised

Vahva viisik reisis eile Vilde tee loomakliinikusse, et saada esimesed vaktsiinisüstid. Kassilapsed oli väga tublid ja lasid ennast rahulikult vaadata-kuulata-torkida. Kõik said omale isiklikud passid ja kiibid.

Kassipoiss Vilbert äratas tähelepanu oma suure kasvuga. Vilps on tõesti tavalisest 2,5-kuusest kassipojast palju pirakam. Karv läigib kõigil mustikutel, isu on neil hea ja menüü üle nad ei kurda.
Kliinikuseikluselt tagasi jõudes sättisid väsinud Lisse ja Hesse ennast üksteise kaissu magama.

Lissele lõppes eilne päev aga hoopis erakordselt. Väike asjalik Lisse sõitis koju. Esialgu küll katseajale, vaatamaks kuidas teise kassiga suhted klapivad.
Esimene info on, et suur kass tegi ennekuulmatuid hääli ja sisinaid uustulnuka peale, aga pere on kannatlik ja loodame kõik, et uus pereliige võetakse lõpuks ikka omaks.

Õnn kaasa, armas Lisse!

Viis nurru

Lõpuks ometi tuli ka Vilberti seest nurr välja. Üleeile õhtul nurrus ta kohalikku kassi märgates 10 sekundit ja eile 3 korda 10 sekundit 🙂
Mis sest et varbad higistavad ja silmad on ähmi täis, aga nurr on kirjas ja see on ju alati üks tore verstapost tänavakassist kodukassiks õppimisel.

Vilps on muidu üks kõvemaid möllumehi, aga ega ülejäänud neli ka alla jää. Kui mustad notsud on matsutades hommikusöögi lõpetanud, siis algab selline madin, et ma parem hoian eemale.

Kuulda on matse vastu ust ja asjade kukkumist. Kellegi püha eesmärk on kätte saada üks kokkurullitud rätik pesumasina ja seina vahelt. Üsna edukalt – hommikuks on see oma õigest asukohast ikka võimnalikult kaugele lohistatud.

Uus mänguasi, uued iseloomustused

Kuna lastele uued mänguasjad meeldivad, saabus viisikule luuramismängudeks uus põnev krabisev tunnel. Alguses oli natuke hirmus ka, pidi kõigepealt käpaga togima ja vargsi nuusutama. Aga praeguseks seal elatakse, magatakse, maadeldakse. Liikumatult seisab tunnel ainult une- ja söögiajal.
Kõige suuremad mürajad on Vilbert ja Lisse. Kohe nende järel tuleb Hesse. Kesse ja Misse on natuke tagasihoidlikumad, nemad eelistavad vahel mängimisele korralikku kassipojaund või niisama vaatlemist
Lisse on tubli kassitüdruk – tema nurrub juba ka siis, kui pai teha mänguhoos või aknalaual pikutades. Kõik peale Vilberti nurruvad süles.
Hesse on naljatilk – enne süllevõtmist teeb ta kurja karupojanägu ja susiseb, aga süles on ta viisikust kõige sõpsim, muudkui sõtkub ja keerutab.
Ka Lissel pole probleemi kõht ülespidi keerata ja peaga vastu paikätt puksida.
Väike Misse, kes alguses oli kange ja põrnitsev, on nüüd kõige kõvema nurrupõrriga ja tukub heameelega kurgu all.
Kesse on kullatükike, leebe ja rahulik kassipoiss. Vaatab suurte silmadega otsa, keerab käpad muhvi ja naudib iga süleminutit täiega. Kui kodukass mööda läheb, siis on huvi suur ja nurr keeratakse kõvemaks.
Aga Vilbert, see vägilane – tema on visanud mulle oma valge kinda ja nüüd ootab, kas ma saan usaldusvõidu või veel ei saa. Vilpsul on suu kogu aeg susinaks lahti. Õieti sealt ei tulegi enam susinapoegagi, aga ju ta arvab, et nii on kindlam. Käpaga ta enam ammu ei vehi ja süllevõtmisega pole mingit probleemi, aga see suurt kasvu, väikese väriseva kassipojasüdamaga Vilbert ikka veel kardab. Varbad lähevad niiskeks ja väike värin on sees. Magama jääb ta süles küll, natuke ohkab ja juba ongi silmad kinni vajunud. Mina silitan kahe käega võidu, aga edusammud on visad tulema. Loodan siiski, et Vilps võidab just sellise paraja marakratina kellegi südame.

Väikesed väänikud

Tunnen mustikuid juba natuke paremini. Näiteks tean, et Misse ja Kesse on üksteisele tugiloomadeks. Nad magavad peaegu alati koos ja ega ma neil eriti vahet teegi. Siin väike galerii nende unepoosidest Alles siis, kui kätte võtan, saan aru kumb on kumb. Kesse on leebe ja pehme. Misse on tõrges ja kange. Kesse nurrub juba mitu õhtut, Misse pole seda nägugi. Süles istub tegelikult Misse ka täitsa mõnusasti, aga ma arvan, et temast tuleb üks isepäine väänik.
Täna hommikul avastasin küll ühe neist eraldi põõnamas – oli end täpselt uksenurka tekikesele kerinud.
Aga ei! Just praegu hakkas Misse mul süles nurruma :)! Vaatasin ruttu saba alla ka, et kas ikka on Misse mitte Kesse.

Misse – eile õhtul veel täiesti kaugel nurrust

Ma ei oska oma elevil olekut täiesti ootamatust nurrust kuidagi sõnadesse panna, aga võib rahul olla küll – neli viiest olemas. Lisse küll ühel õhtul nurrus ja teisel mitte, aga praeguseks siis kõik peale Vilberti hakkavad süles põrisema.

Konserviavamise peale tulevad kõigepealt nõudlike nägudega Vilbert ja Lisse.

Kas saab juba!

Vilbert on teistest pool kilo raskem ka, mis seal imestada.

Kõige toredam on, et kurja kassipoja hoiatusega hoiukoju saabunud Hesse on broneeritud ja pärast vaktsineerimist läheb ta päris oma koju. Pahura näoga väike villapall on nüüd viisiku kõige suurem sõtkuja ja sülenautija.

Morn Hesse hiirega

Lähen panen nüüd vorstikesena magama veninud Misse vannituppa ja võtan Vilberti, äkki on tähtede seis nurrule soodne…

Üks armsam kui teine

Väikeste mustikute jälgimine on minu päeva parim osa. Jagan siin neid hetki, mida nähes ma lihtsalt naeratan ja ei muretse, kas kõik ikka leiavad head kodud.

Kompaktselt magav kassipoeg. Ei mäleta kesse 🙂

Kesse ja Misse on vahel üsna lahutamatud

Hesse sosistab Lissele midagi kõrva

Üks mahaaetud tekikestest, mille peale hea kobarduda 🙂

Ruumi juurde

Oli näha, et puuriselamine hakkas viisikule kitsaks jääma. Nad küll väga suurt kaost ei tekitanud kunagi, aga kui mänguks läks, siis oleks ikka kaugemale põrgelda tahtnud küll. Korjasin siis mustikud hommikul transakasti ja disainisin kassipojatoa jälle ümber.
Tagasi tulles hakati mõõdetud sammudega tuttavalt lõhnavat ruumi üle vaatama ja läks umbes 10 sekundit kui Lisse juba saba rõngasse tõmbas ja kangete käppadega hüplema hakkas. Kohe järgnesid ka teised. Hesse jäi küll veidi eemale jälgima ja huvitaval kombel teeb seda nüüd ka õhtul. Maadleb ja mürab küll, aga hoiab rohkem eemale, uksele lähemale.

Mõtlik Hesse

Veekausist vesi igatahes juba lendab, krõbinad samuti, vann on juba avastatud ja kõik kapinupud hammastega läbikatsutud. Aknalauale väiksed topsikud veel ei ole jõudnud, vist ei oska veel kratsipuud ära kasutada.
Huvitav on nüüd jälgida, kes kuhu end magama sätib ja millised mängud on lemmikud.

Natuke pesakastist välja voolamas

Sülemustikud

Kassipoegadel käib palju külalisi 🙂
Mulle see sobib, sest kõik saavad otsekohe musta karvapalli sülle ja edasi tehtagu paisid. Mustikutele süles meeldib – kes jääb vaguraks, kes hakkab ringi uudistama, kes laseb silma looja. Väga mõnusad õhtuste puhkehetkede kaaslased. Puuris läheb möll jälle edasi ja huvi inimese vastu jääb kuskile järjekorra viimaseks.
Mõned pildid erinevatest süleloomadest

Lisse

Misse degusteerib Apla Kiisu Rändkohviku menüüd

Kesse

Hesse ja Misse

Vilbert ehk Vilps

Hesse ja Misse

Hesse toetub Missele

Misse

Hurraa Hessele, esimene nurr! :)

Kojusaamispostitustele lisaks on kõige paremad uudised esimese nurru teadaanded 🙂
Täna näitas pahura olekuga mõmmikulaadne kassipoeg Hesse oma peidus poolt. Tema on olnud teine undaja ja suurem susiseja Vilberti kõrval, aga tänaõhtusel süleseansil tuli kannapööre. Ma olen muidugi täiega kade, et see ei toimunud minu süles, vaid külla tulnud kassisõbra omas, aga vahet pole, nurr on nurr! 🙂 Tähtsale helile eelnes suur uudishimu kohalike kasside vastu, siis hakkasid ühtäkki käpad sõtkuma ja juba oligi nurr kohal.

Mina olen väike Hesse, kes sina oled?

Siin käib sõtkumine täies hoos

Süles on hea

Hesse sättis lõpuks end mõnusasti pehme teki sisse magama ja oli seda nägu, et pahurusest ei tea tema küll midagi.

Valged turrkarvad on näha

Vilberti edusammuks julgen öelda, et neli korda, kui täna peadpidi puuri ronisin, ma enam käpaga ei saanud. Kõhisemisest pole pääsu, aga ju ma pole siis veel piisavalt usaldusväärne. Süles Vilbertile meeldib, tegelikult tervele viisikule. Väikese sügamise peale keeratakse end magama ja kinnihoidmist polegi vaja. Noh, Vilbertil veel natuke on 🙂

Alguses natuke vaatan ja kahtlen

Olen hea unega

Tõrges ja armas

Natuke etteheidet?

Laigukestega varbad