Patsientidest

Stjopa sai terveks ja Triiton jäi haigeks.

Stjopa sai giardiale lõpuks negatiivse vastuse, kõrvad korda ja ka vaktsiinisüsti. Hakkasin siis pärast desotamist vannitoa ust lahti hoidma, et näha, kuidas suhted kujunevad. Kujunes aga nii, et Stjopa vannitoast välja tulla ei julgenud. Teised käisid tema juures hiilimas ja nuusutamas, konflikte ei tekkinud, mille üle rõõmustasin väga. Öösel küll ei tahtnud ust lahti hoida, kuna võimaliku kakluse puhul ei jõuaks reageerida. Lõpuks hakkas Stjopa siiski välja hiilima, aga komitee tuli vastu ja ta ikka ei julgenud.

Eile lehvitas ta mulle viimast korda ja väga raske südamega viisin ta Kassijaama tuppa puuri. Stjopa oli üks mu kõige lihtsamatest hoiulistest. Temaga ei olnud peale tervise mitte ühtegi muret ega pahandust. Kõige leplikum ja armsam kassipoiss. Aga mul ei ole mõistlik hoida niipalju kasse enda juures ja vannituba vajavad ju uued hädalised.

viimane lehvitus

Kassijaamas hakkas Stjopa õnneks kohe sööma ja veetsin teda paitades, sügades ja pealage musitades tükk aega. Tuleb loota, et keegi temaga kakelda ei taha, siis saab FIV+ kass teistega koos elada küll. Esialgu ei tahtnud tema lahtisest puurist välja ega teised sisse.

uue kohaga leppinud

Küll on keeruline, poevad südamesse ja vii siis veel neid ära… Aga mõistuse hääl on mul tugevat sorti.

Triiton.
Tema ravi sai ilusti lõpuni ja igapäevased kiusamised unustas ta kümne minuti pärast ära. Siis tuli esmaspäev, ma olin lõunast saadik kodust ära ja tagasi tulles leidsin eest oksendava Triitoni ja mitukümmend väikest ja suuremat okselaiku. Triiton jäigi vahulaike oksendama ja tegi seda terve öö iga tunni-paari tagant. Ma ärkasin iga kord üles, sellepärast tean. Hommikul suhtlesin arstiga ja kuna pärastlõunaks oli nagunii hammaste ülevaatuse aeg, siis varem ei tormanud. Triiton ei söönud ja ei tulnud mulle uksele vastu, sain aru, et tal on paha olla. Aga millest?
Praeguseni ma seda ei tea… Samal ajal, kui mina olin ära ja oksendamine ilmselt algas, toimus minu kodust u 500 meetri kaugusel Nisu tänava majas suur gaasiplahvatus. Meie majagi oli vappunud ja kui ma koju tulin, siis tundsin toas imelikku lõhna. Võimalik, et tundlikul Triitonil hakkas ehmatusest ja sellest lõhnast halb. Kliinikus sai Triiton tilgutit ja süsti ja soovituse ta tagasi tuua, kui ma ikka muretsen. Muretsesin küll, kuigi õhtul oli ta juba täitsa reibas ja natuke sõi. Täna hommikul ei tulnud ta jälle kööki, istus ühe koha peal ja muudkui limpsas keelt ja näugus. Viisin ta jälle kliinikusse ja palusin igati uurida. Triitoni veri oli väga hea, röntgen ei näidanud üheski organis probleemi, ärritust küll. Sai jälle tilka, aga tal oli niipalju parem, et kui eelmine päev oli ta täiesti vagusi, siis täna oli ta olnud rapsik hammustaja ning eemaldas ise ka kanüüli ja sidemed. Tubli poiss 🙂
Sain koju kaasa Promaxit ja süstid ka, et need ise talle teha, kui homme ikka paha.
Lõpuks ei osanud arstki arvata, miks Triitonil nii juhtus ja võib-olla tõesti sellest lõhnast-gaasist reaktsioon.
Vähemalt on teada, et Triiton on muidu terve kass. Ka silmade rähmasus on hammaste parandamisega korda saanud.

ootame arsti

patsient Triiton

Vaene väike Triiton, saa terveks!

Kerge juhtum ja raske juhtum

Kirjutan oma kahest patsiendist.
Stjopa giardia ei saanud veel korda, ravimidoos kahekordistus ja isolatsiooniaeg pikenes. Kõrvad on praktiliselt korras, isegi ilma turjatilkadeta. Tema ravimisega ei ole mingit probleemi. Ta on nii haleda moega, et ma iga kord kallistan ja palun andeks seda tabletiandmist, kuigi see kestab kaks sekundit. Tema on siis see kerge juhtum, kui välja arvata, et kahtlus sai kinnitust – Stjopa on FIV positiivne. Üks asjalik ja julgustav artikkel on siin. Ma väga loodan, et see diagnoos ei sega armsa Stjopa koduotsinguid. Endiselt ei tea veel tema suhteid teiste kassidega, aga senised väikesed uudistamised eemalt ja läbi transpordikasti ei ole ühtegi vaenumärki andnud.
Teine patsient on aga Triiton. Temal tuvastas arst vaktsiini ajal tehtud ülevaatusel hambaprobleemi, vähemalt kolm auku ehk hammaste (hambakaela) resorptsioon, kui ma õigesti olen aru saanud. 08.06 oli tal operatsioon ja selle tulemusel pidi eemaldama siiski kuus hammast, tervete juurtega, aga aukudega hambad. Opile järgneb ravi ja toetus nagu ikka. Võttis mind sügavalt ohkama, sest Triiton ei ole ju siiani päris taltsas kodukass.
Kuni eilse õhtuni oli siiski kõik ok. Köögis, kui ta jalgade ümber silis oma kohvikooretilka oodates, sain anda nii hommikusi kui õhtusi valuvaigisteid, antibiootikumitabletti kui natuke ka igemeid määrida. Istun talle peale, hoian ühe käega kogu jõust kinni ja saan hakkama. Hommikuse tableti aga andsin voodis, kus ta pahaaimamatult miilustas. Enesetunne paistis õnneks ka igati hea, kappas ringi, nühkas kõiki nurkasid ja sõberkasse ning mind nähes hakkas tegema käpatõstet.
Aga eile õhtuks oli tal asi selge. Mind ei saa enam usaldada. Köögis sätib end täpselt nii, et ma ei saa teda enam krahmata. Rõduukse juures olen ka ta kätte saanud, aga enam mitte.
Tõin keldrist väikese näitusepuuri, aga ei saanud teda ka sinna. Ma ei suutnud mõelda, et ta jääb ilma valuvaigistita ja õhtuse ravimita ja panin varustuse omale vöökotiga külge, et tabades teda ükskõik kus, oleks asjad olemas. Mänguga sain ta kätte, aga ta ehmatas tugevasti ja tõmbas mu käe katki. Panin teised kassid magamistuppa. Hakkasin siis vaest Triitonit püüdma, teades, et ta enam ei ole taltsalt vagusi ja midagi lihtsat ees ei oota. Kolm tundi jalutasime mööda tuba, tema ees, mina järel. Visatud rätikud libisesid maha. Mõned korrad viskas pikali ja lubas pai teha, ajas varbad rulli, aga see oli ka kõik. Ma rääkisin temaga ja palusin tal ennast aidata, natuke nutsin ka tekkinud frustratsioonist ja mõtlesin, et mis ma nüüd siis kõik ülejäänud päevad teen.
Lõpuks väsis Triiton nii ära, et oli diivanil pikali ja lubas mul pikemalt silitada. Kobamisi sain tableti suhu ja see läks õnneks. Pani jooksu jälle. Veel sama ja sain ka valuvaigisti antud.
Täna hommikul, kui tahtsin tabletiveerandit anda (võin anda ka üks kord päevas pool), põgenes ta voodist juba mulle otsa vaadates, kuigi enne käis vanamoodi peaga puksimas. Ja jäigi andmata.
Toon kahva koju. Ja kui teisiti ei saa, siis läheb Triiton Kassijaama puuri elama ravi ajaks.
Mul on nii hirmus kahju teda kiusata, aga peab ju. Loodan väga , et ta annab mulle andeks ja oleme ilma hambavaluta Triitoniga sõbrad jälle edasi. Kliinikusse kordusvisiidile peab ju kindlaks ajaks minema, ma juba ette muretsen, kuidas sellega veel saab.
Kuidagi peab saama.

patsiendid kliinikust tagasi

pahane Triiton

Stjjopa naudib und ja päikest

Kuidas läheb

Stjopa on hoiukodus olnud nüüd juba poolteist nädalat ja meil läheb hästi. Ega päris konarusteta saa, aga ei midagi ületamatut. Lasin igaks juhuks teha giardiatesti, kuna sealtkandist meile tulnud loomad on olnud positiivsed. Ja kuigi Stjopal on kõht korras, oli vastus vägagi positiivne. Kõrvapuhastusele lisandus siis kaks korda päevas tabletiandmine ja see on natuke meie suhteid rikkunud. Rumal ta ei ole – kui alguses sain tableti antud ootamatult, siis nüüd juba teab, pean teda rätikusse mässima ja põlvedel saab siis ilusti antud. Premeerin teda ikka hea konserviga ka ja oleme sõbrad edasi.
Kõrvad on vaatamata tapmata sügelislestadele ka ainult ravimi najal päris ilusad, ainult natukene saavad vatitikud määritud ja ilmselt ka sügelus on minimaalne. Loodan, et saame giardiast jagu, siis saaks ta järgmisel kliinikuvisiidil juba vaktsiini.

Kui ma teda puudutan, siis Stjopa tõmbub kõigepealt pingesse ja natuke võbeleb. Siis fikseerib ära, kas ma tahan teda raviga kiusata või niisama paitada ja kui kõik on hästi, siis laseb lõdvaks. Nurrub, ajab varbad laiali ja naudib paitamist. Kammimine meeldib.

Tema heas iseloomus on killuke alandlikkust ka, päris hirmuks ja usaldamatuseks ei taha seda kutsuda, sest ülejäänud 99% on ta suur sõber. Konservi ajal hüppab ta sääri vastu üles ja paitamise ajal puksib pea paremini käe alla.
Endiselt piiksub ta minuga suheldes pikad jutud.
Ta oli teiste kassidega toidu pärast vanas elukohas võidelnud, väga loodan, et ta tegelikult klapib kassiseltskonda elama, aga praegu ei saa veel katsetada.

Stjopa

Valge kass sai nime – Stjopa. Ei taha ära sõnada, aga temaga on lihtne. Ta on üdini hea ja armas, ei tee pahandusi, sööb kõike ja kasutab korralikult liivakasti.
Stjopa on väga suur. Vähemalt mulle tundub nii. Ilma igasuguse rasvapolstrita kaalub ta umbes viis kilo, põrandal annab temast ikka mööda astuda ja kui ta veel hea elu peal nagunii kosub, siis tuleb temast üks jääkaru. Silmad on tal hele-helesinised.
Kui ma tema juurde lähen, hakkab ta kohe “kaeblema” ja vähimagi puudutuse peale nurruma ning sõtkuma. Kuna mul on aega, saab ta päevas ikka palju paimaratone ja paistab, et ta lepib kõigega-tähelepanu ei ole liiga palju ega liiga vähe.
Kui tal nüüd tervis ka korda saaks. Näo armid ja kriimud hakkavad tasapisi kaduma ja tasanduma. Samuti loodan, et ta sobib teiste kassidega. Valgeid kasse sageli kiusatakse, aga ehk läheb temaga siiski kõik hästi.
Stjopa kolis kolmandal päeval ka pehmele pinnale ja vahel on ka aknalaual. Magab palju, ma arvan, et kogu seda eelmise elu kurnatust välja.
Mul on väga hea meel, et saame teda aidata ja külmetamisel ning napil toidulaual on nüüd igaveseks lõpp…

milleks tõusta 🙂

Toreda juhusena sain neil päevil armsa kingituse, valge kassiga 🙂

Jälle valge kass

Laiskus, laiskus, lase mind lahti…
Aus ülestunnistus on, et olen olnud pärast pikki tööaastaid teadmata ajaks puhkama saades korralik laiskloom. Teinud ainult hädavajalikku, ajanud küll palju kassiasju, aga kirja panna pole midagi viitsinud osanud.
“Korraks külas” rubriiki aga saan nüüd täiendada ühe toreda kassi looga, kes eile sisse kolis. Korraks kujuneb vähemalt kahenädalaseks, aga täpsemalt selgubki järgmisel arstivisiidil.
Olin valmis majutama mõnda kassipoega, aga läks hoopis nii, et tuli üks valge kõuts. Tema peaks maanduma lõpuks Kassijaama, aga kuna seal on ravi saavate kasside tõttu keeruline kedagi majutada praegu, siis tuli ta hoopis minu juurde.
Kass on olnud 100% õuekass, elanud u kaks aastat väljas ja ainus, mida inimesed tema jaoks on teinud, on toitmine.
Eile läks ta otse loomakliinikusse ja õhtul sain ta sealt siis kätte. Eelmisel õhtul kell 22 oli ta veel kadunud, aga lõpp hea, kõik hea.

Puuke oli paksult täis. Kõrvas sügelislest ja põletik, aga kuna puugirohtu pidi ka saama, siis ei saanud kõike kohe panna. Nii et nüüd saab ta küll leevendust ja ravi, aga Stronghold läheb turjale alles kahe nädala pärast ja lestad on seni elus, prrr. Valuvaigistit saab ka mõned päevad.
Kahe nädala pärast tehakse kõrvades narkoosi all uus puhastus.
Kõrvaotsad on vaesel loomal külmunud, aga võib olla ka hullem variant, halvaloomuline kasvaja. Mina seda ei taha uskuda, sest külmumise poolt räägivad õues veedetud talved, aga jääme jälgima, mis tema kõrvadest saab.
Kasukas on tal paksult arme ja kärnakesi täis. Vanus keskmine. Teeme ka FIV testi, arvatavasti on see positiivne.
Iseloom aga on nunnu. Väga tore on vahelduseks hoiustada kedagi, kellega ei pea kavaldama, maadlema ja hiilima. Nurrub, sõtkub ja nühib. Kui on vaja midagi öelda, teeb seda naljaka kaebleva peenikese, vahel käheda häälega. Natuke proovib näksata ka, kui ma liiga kõvasti või valesti paitan.
Väga näljane. Konserv läheb sekundiga.
Tänase kõrvaravi olen juba ära teinud. Räti sisse kookonisse ja ise selga istudes saab täitsa hästi. Olen väga õrn nagu arst soovitas ja eriti ei puhasta algul, oluline, et saaks ravimi panna. Ta sai kohe aru, miks ma rätikuga lähenen ja proovis kisades põgeneda.
Teistmoodi on see, et ta ei taha üldse olla pehmetel pindadel ja ülemistes pesades. Ainult põrandal olen näinud teda. Keerasin siis põrandakütet pügalakese jälle tagasi juurde.
Liivakastis pole ka veel käinud, kuigi toppisin teda kasti ja panin teiste kasside liivakest natuke juurde. Alustasin saviliivaga igaks juhuks, äkki ei tunnista puidugraanuleid see metsaelanik.
Vannituba juba lõhnab isase kassi järele, ilma tualetti kasutamatagi.

veel kliinikus

sellised kõrvad

 

x

kõrvaravi eest põgenedes

Nimi ka vaja leida talle, praegu ei tule ühtegi varianti pähe, mis oleks tema moodi. Teda kutsuti varem Kolõma, aga see ei lähe mitte.