Migri – ilus ja hea

Migri saab minu käest Parima ja Ilusaima Kassi soovituskirja. Kasukamustri joonistatud näoilme on petlikult tõsine või isegi veidi kuri. Tegelikult on Migri leplik ja leebe sülekass. Avastan teda ikka ja jälle selili põrandal paisid ootamas. Kammimine meeldib, isegi puhvpükste kallal võib toimetada. Praegu ei tule pika kammimise peale rohkem kui herneterasuurune villapallike kraasi küljest. Kui sülle võetakse, siis sülle ta jääb. Mängib vähemalt esialgu tagasihoidlikult, ei laamenda 🙂 Oskab enda eest seista – vend Muksu  saab pehme käpaga pähe patsti, kui söögiajal preili arvates liiga palju (loe: tema eest) ahnitsetakse. Vitamiinipasta, karvapallipasta, küüntelõikus, pusade eemaldamine – palun väga, kõike võib.

Eks kodu peab arvestama karvahooldusega, aga sellise kassiga on seda ju ainult lust ja lausa teraapiline teha.

Nüüd jääb veel üle oodata, millisele kodule Parima ja Ilusaima Kassi soovituskiri koos kassiga üle anda.

Mutikasukaga Muksu

Kui Migrit saab kirjeldada praktiliselt ülivõrdeis, siis võib jääda mulje, et Muksule jääb selline “tavalise mustvalge” venna roll. Jah, muidugi tavaline – valged sokid ja põlvikud, valge manisk, muidu hiilgav must kasukas. Selliseid kasse on oi kui palju. Aga kui mina Muksule otsa vaatan, siis ta on täiesti eriline. Ümar, südamlik, naeratuse äratav kassipoisi nägu ja proportsionaalne, veidi ruudukujuline keha. Kasukas on ülitihe ja vaatamata eelmise elu juhuslikule toiduvalikule täiesti sametjas. Nagu mutil 🙂

Kas Muksu on ka suur möllukutt, seda veel ei tea, praegu toimub alles uue ümbruse avastamine ja harjumine, veidi pallitogimist ka, aga pigem paistab ta olevat selline mõtlik ja tasahilju uurija tüüp. Süles libistab end maha, kui tüütuks läheb, aga temaga on mõnus toimetada – ei mingit küünistamist või hammustamist või urinat. Ainult nurr ja kurr käib paidega kaasas. Ja et kõik ausalt ära rääkida, siis häälepaelad on tal tõesti võimsad – tänane öö ja hommik oli vahetpidamata üks mjauuuuu ja piuuuuuu. Seda tehakse ka süles ja paitamise ajal, pikali ja püsti. Hakkasin juba muretsema, aga õnneks on ülejäänud päev olnud vaikne. Eks paistab, kas see läheb sisseelamise arvele või ongi jutukas poiss.

Õe Migriga koos ma pole neid veel müramas leidnud, aga armsaid magamisasendeid võetakse kogu aeg. Nagu viimasel pildil – üks pesast “välja voolamas”, teine niisama põrandakütet nautimas. Ikka teineteise lähedal.

Migri ja Muksu

Jõululaupäeval sain omale uued vahvad sõbrakesed, kelle eest hoolt kanda ja päris kodud leida.  Majaka tn kandist pärit õde-venda, kes on koduse kassi selle suve hakul sündinud pojad. Migri ja Muksu ise ei ole kodust elu kuigipalju tunda saanud, kuna nende ema jäi hoolimatute peremeeste tõttu lageda taeva alla. Mingi võimalus kuskil lagunenud majas oli neil peavarju saada ja õnneks leidus ka toitjaid.  Seetõttu on kassikesed inimesega sõbralikud ja taltsutamise vaeva nägema ei pea. Samuti ei ole nad sugugi kõhnad ja ka tervis paistab korras olevat.

Esialgu ei oska ma neid  veel kuigi hästi kirjeldada, alles hakkame tutvust looma.  Soovitada julgen aga igasse heasse kodusse, sest mõlemad on julged ja usaldavad, nurruvad ja lasevad end võtta ja hoida. Ma ei tea ainult, kui kaua läheb, kuni nad saavad aru, et  iga söögikord ei ole viimane. Praegu hävitatakse ette pandud toit hetkega ja väga aplalt.

Niisiis, kuna iseloomude variatsioonidest ma veel ei tea, piirdun esialgu piltidega. Selline on Muksu, väga armsa näo ja olekuga kassipoiss, kes on täna hakanud palju jutustama-piiksuma. Ei teagi, kas kurdab või rõõmustab  või igatseb midagi.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ja Migri – võrratu pikakarvalise kolmevärvilise kasukaga kassitüdruk, uudishimulik ja ilmselt ka teadlik oma ilust, meeldib poseerida 🙂 Lähipäevil saab Migri veel kaunimaks, sest see uhke kasukas vajab pesu, kammimist ja mõned pusad eemaldamist.  Tegelikult ma usun, et ta hoiab oma kasuka ka iseseisvalt väga korras, sest pusasid ei ole sugugi palju ja mõningasest tolmust ei ole sellise pori ja õueeluga ju kuidagi pääsu.

 

 

 

Pidin kindlasti jäädvustama ka Migri eriti puhvis tagumise poole 🙂

 

Müsteerium

Telliskivi kassidega on praegu lood kurvad, sest neid lihtsalt ei ole enam oma tavapäraseid radu liikumas. Ei ole mina neid näinud, ega kohalik kassitädi, kes iga päev kohal käib. Raske on arvata, mis juhtunud on.

Võib-olla tekib kunagi siia rubriiki veel elu, eks näis…

Mimosa

Turu kassiema ei ole enam lihtsalt anonüümne kass, kelle minevikust ja tulevikust ma midagi ei tea, vaid on saanud omale ka nime ja  oma ellu uue võimaluse.  Uus võimalus tähendab, et Mimosa ei lähe enam Balti jaama turule putka alla euroaluse peale elama. Sest ta on:

  • kass, keda saab sülle võta (tekk ei puutu asjasse)
  • kass, kellele saab pai teha
  • kass, kes lükkab pea paile vastu
  • kass, kes laseb end kõhu alt sügada
  • kass, kes oskab tasakesi sõtkuda
  • kass, kes hakkab süles olles nurruma

Jah, Mimosa on veel arglik ja häbelik kiisu – kui saaks, poeks peitu kuhugi taha või millegi alla. Inimest vaatab siiani natuke altkulmu, kuid kõik märgid näitavad, et temast võib kindlasti tulla kellegi hea sõber ja kaaslane, kõhinate ja käpavehkimisteta.

Mimosa muutis ise oma saatust, justkui oleks käpajälje pannud dokumendile allkirjaks, kus pühalikult tõotab, et kui te mu sooja tuppa jätate, siis ma annan endast parima, et unustada eelnev ja õppida selgeks kõik ühe koduse kassi kodused ülesanded.

Kuna olen ka ise teda paitanud ja kõrva tagant süganud, usun, et Mimosa saab sellega hakkama ja tema peale kulutatud aeg, raha ja südamesoojus ei ole olnud asjatud.

Mimosa saab peagi ka vaktsineeritud ja on siis valmis koduotsivate kasside ridadesse astuma.

Kuigi Mimosa tubaseks jätmine muudab natuke komplitseerituks järgmisele Tellskivi kassile koha leidmise, selguvad hiljemalt jõuluajaks uued võimalused.

Opil käidud

Turu kassiema on nüüd steriliseeritud. Nohu allus hästi ravile ja arst vaatas ta veel enne opile minekut üle. Lasi huvitaval kombel end täitsa uurida.

Kassike peab end puuris päevasel ajal eeskujulikult üleval, aina ühes asendis. Öösel toimub väike riistvõimlemine mööda seinu ja lage, aga õnneks siiski vähesel määral. Loodan, et kiisu kosub kenasti ja kiiresti.

Telliskivis aga olen kohanud ainult üksikuid kasse, poegi mitte. Täna ei näidanud mulle end keegi, isegi vanad tuttavad olid kuskil kadunud. Võib-olla leidsid kuskil mõne haruldase detsembrikuise päikeselaigu.

Telliskivi kassidega  tuleb nüüd väike paus, kuna järgmisel nädalal olen ise eemal.

Hr Donaldi käpakäigust

Hr Donald on leidnud vahepeal endale uue ajutise pesapaiga, kus tal on natuke paremad elutingimused mõnusaks kassieluks .

Hoiukodu kirjeldus hr Donaldi argipäevast, mis tõestab juba minulgi tekkinud arusaama, et tegu on unistuste kassiga :

Donald naudib vabadust. Magades. Aga mitte siiski päris kogu aeg. Kui Donald parajasti ei maga, siis ta käib kontrollimas, kas toidukaussi ei ole midagi head juurde tekkinud, ja et kas ei saaks mõnda paid. Ja seda suitsuvorsti, mida sa parajasti sööd? Natukene? Ja siis mõne pai ka. Paitamine ja süles olemine meeldivad Donaldile isegi rohkem, kui Gourmet Gold ja paitajat premeeritakse nurrumise ja põtkimisega.

Kõrgused Donaldit endiselt ei huvita ja aknalaualegi satub ta pigem selletõttu, et see on tema lemmik-uinakupaiga (tugitooli) vahetus läheduses. Kui üks õnnetu lill välja arvata (mille vastu on kõik kassid läbi aegade huvi tundnud), ei ole Donald kübekesti paigast liigutanud. Ma arvan, et see lill ise alustas:)