Hei Hipsik!

Hipsiku pere rõõmustab mind aeg-ajalt toredate kodu-uudistega.
Hipsik teeb natuke vähem pättusi kui varem ja saab pere teise Kassiga hästi läbi. Ta magab sageli karvamütsina inimese peas ja võtab vahvaid poose, aga mitte kaamera ees. Siis ta hakkab objektiivi nühkama või põgeneb 🙂
Äratab hommikuti kõhu peale tulles ja põrisedes.
Hipsikule meeldivad väga uued mänguasjad, aga kaissu võtab siiani selle, mis minu juurest pärit.

Hipsikul nii vedas ja mina saan sellest alati natuke “kütust” juurde.

LE2A2355

LE2A2354

Advertisements

Hipsik on kodus!

Hipsiku kojusaamine on tegelikult väikest sorti ime. Et kõigi Tallinna, kõigi Eesti koduotsingul olevate kasside hulgast valiti välja üks siledakarvaline, mustvalge värvikombinatsiooniga, mitte enam titeeas ja mitte uksel-vastas-saba-püsti-kass, on minu jaoks ime.
Ja kui valijad on ise normaalsed, ei, mis normaalsed – toredad, sümpaatsed ja ei jäta kahtlust hinge, siis tundub ime veel suurem
Aga miks ei ole pealkirjas kolme hüüumärki ja naerunägu…
Ma olen rõõmus, väga rõõmus. Aga ma olen ka enne rõõmus olnud ja siis haiget saanud. Seega, ma olen lihtsalt õnnelik, loodan parimat ja ei lange eufooriasse sellest, et üks mulle kallis kassike on jõudnud oma pärisinimeste juurde.
Hipsikul läheb hästi. Kassiga (nimi selline) suhtlemine samuti, juba nad mängivad, mõlemad nurruvad, saavad kenasti läbi. Hipsik pelgas ainult päeva-paar ja siis hakkas juba korda majja lööma ning pani paika, kes kus magab ja mängis nii ennastunustavalt nagu minu juureski.
Tema inimesed olid esimeste ärevate signaalide peale kannatlikud ja mõistvad. Tema inimesed on nüüd Hipsiku maailm. Olgu see täis turvalisust ja hoolimist. Ja õnne.
Armas Hipsik elab nüüd toreda kokkusattumusena Kelmikülas, Kassijaamast kiviviske kaugusel. Mis tähendab, et mitu korda nädalas olen ma Hipsikule väga lähedal ja saadan temale mõtetes pikad paid otse läbi seina, sinna üles kapi otsa, Kassi kõrvale.
Esimesed kodupildid:
image2
image1

Padi ja Pasteet on varsti valmis võtma uue hoolealuse.

Katseaeg

Hipsik ei ela enam minu juures, vaid läks esmaspäeval avastama oma uut kodu. Praegu ei ole veel aeg hõisata ja kuulutada, aga lootust on küll.
Uues kodus elab proua Kass, draamakuninganna, kes on harjunud olema tähelepanu keskpunktis. Nüüd siis on vaja, et kaks keskpunkti omavahel ei põrkuks ja et kellelgi ei oleks halvem, kui oli enne. Muidugi anname me aega, esialgu oleme kokku leppinud, et enne kahte nädalat alla ei anna. Neljandaks päevaks on selgunud, et arast ja laua all värisevast Hipsikust on saanud kehtestaja-kamandaja Hipsik 🙂
Kui alguses sisises Kass, siis nüüd on Hipsik see, kes häälekalt märku annab, kuhu proua ennast taandama peaks. Näiteks kapi otsa. Hipsik aga rõkkab juba voodil teki sees nurruda.
Nii et ühtepidi on asi väga lootusrikas, teistpidi aga sõltub nüüd väga palju Kassi solvumise astmest.

Hipsik on taas selline kass, kes kaevas ennast sügavale mulle südamesse ja hingepõhja. Nii see läheb, kui alguses on üks kange ja hammustav kassiplika ja lõpuks on pehme ja ülitugeva nurruga kaisuloom. Hipsik on olnud see, kes tuli igal õhtul minu lähedale, sülle. Äratas mind, kes ma magan hästi ja kuulen halvasti, oma nurruga, pugedes mulle keset ööd õla ja lõua vahele kerra.
Kes tegi maailma kõige nõudlikumat nägu ja sättis käpad sirgelt ennast täpselt samale kohale toidukausi kõrvale, kui käes oli hommik või õhtune kojutuleku aeg.
Kes tassis hambus kõiki suhu sobivaid mänguasju ja kes maadles ennastunustavalt oma sõberkassidega.
Aga ma pidin temast lahti laskma, nii see lihtsalt käib. Elu näitab, kas ajutiselt või mitte.
Siin veel üks viimaseid kodupilte, koos sõber Duraniga köetud ahju kõrval lambanahal mõnulemas IMG_2735

23,9 kg kasse

Kassiprotseduuride päeval lõikasin loomadel kõigepealt küüned. Va Hipsikul, kellel teen seda vahetult enne kojuminekut, kuna see on üks võitluskunsti liike ja ei taha seda väga sageli harrastada.
Kuna oli ka ussirohu andmise aeg, siis tahtsin ka kaaludes kindel olla. Eks ma umbes tean, aga igaks juhuks. Kaaluda saan Triinut nii, et panen ta põrandakaalule ja seal ta püsib, aga teised topin transakasti ja siis liidan-lahutan. Kuna ma ennast koos kassiga ja ilma kaaluda ei taha, siis muid variante pole. Toppimine on samuti võitluskunst, eriti Tipsiga, kes on kindel, et ta eluga sellest ei pääse. Tulemus:
Hipsik – 3,1 kg
Triinu – 4,2 kg
Andy – 4,8 kg
Duran – 5,7 kg
Tips – 6,1 kg

Viimast rida kommenteerida ei taha 🙂 Kui Hipsik tõesti koju saab, siis saan paremini toiduga mängida, enam ei pea muretsema, et kasvav kass ei saa niipalju kui vaja.
Ussirohu andmine on veel üks võitluskunsti liike. Triinuga on kõige raskem olnud läbi aegade. Aastaid panin talle tableti asemel turjarohtu, kuigi koduotsivate kassidega tegeledes olen ussirohutanud igatsorti iseloomuga kasse kindlasti kolmekohalise numbriga kordi. Umbes paar aastat tagasi leidsin temagi jaoks viisi, mis töötab. Ma lihtsalt lähen põrandal pahaaimamatult liikuvast Triinust mööda ja niimoodi täiesti ootamatult saan tableti kurku toppida. Ta ei jõua reageerida, suud kriipsuks pigistada, rabeleda, sülitada, hammustada. Kui üle nelja kilo, siis pean teise korra muidugi veel üllatama. Hipsikuga on ka raske (tervisi tulevasele kodule) ja Tipsiga kõige kergem. Üldiselt on unesegase kassi ussirohutamine kõige parem, nad ei jõua arugi saada, mis toimumas.
Otseselt protseduuridest pilte ei teinud, lisan mõned niisama.IMG_2123

IMG_2208

IMG_2223

IMG_2228

Hipsikust ikka ka

Häbi mulle, pole Hipsiku käpakäiku ammu üles tähendanud. Tegelikult olen mõelnud, et kirjutan siis, kui uudisel on tõsi taga, aga asjad kipuvad minema omasoodu ja omas tempos, kuid nii võib minna veel mitu nädalat dokumenteerimata, kuidas neiu Hipsik umbes pooleaastasena end üleval pidas.

Hipsik on võrratu. Ta meeldib mulle niinii vägaväga. Kui ma ometi saaksin jätta kõik hoiulised endale…

Sellest ajast, kui viimati kirjutasin, on Hipsiku kombed muutunud küll. Kui ma olen kirjutanud, et ta ei ole mingi sülekass, siis noh, nii võib öelda küll, aga ma ei tea, kas külmematest tubadest või usalduse suurenemisest, igatahes on Hipsik see, kes igal õhtul tuleb minu juurde – peale, kaissu, kõrvale. Ja seda rohkem kui teised kassid. Sõtkub ja nurrub, sätib ja nihutab. Eelduseks on pehme fliisi moodi tekk minu ja tema vahel. Muul ajal lidub ta endiselt eest ära, va söögiaegadel. Kui ma tulen koju, siis ta esineb ukse vastas oleval kratsikal või haigutab armsa näoga kratsika lohus.
Ta on kuidagi äärmiselt pehmelt graatsiline, samal ajal ka natuke kohmakat kassipoega viskab sisse. Murelik, veidi üllatunud ilme. Hiired ja pallid ja maadlused kolme noorema kassiga täidavad tema päevi ja iga päev leiutab ta uusi naljakaid asendeid, millega mind naerma ajada.
Sellise toreda kassi on tuhandete kasside pakkumiste hulgast üles leidnud üks tore noorpaar. Nad on Hipsikuga juba kohtunud ka ja kuigi pai talle teha ei saanud, oskas ta ennast siiski maha müüa 🙂
Kojuminekuni oleks jäänud loetud päevad, kui ma poleks avastanud liiga punetavaid igemeid. Hipsiku hammaste vahetus on hiljuti lõppenud, üls põhjus võib olla selles. Näitasin kliinikus fotokast igemetest pilti ja sain Hipsiku raviks 2 nädalat antibiootikumi ja igemete määrimist. Siis läheme näitama. Kehvem lugu on, kui tegu on muidu terve ja tubli kassi suuõõne olukorraga, mis vajab pikaaegset lisatööd – hammaste puhastamist, jälgimist. Ei midagi võimatut ja ravimatut, aga tüütu kohustus ükskõik millisele loomaomanikule.  Loodan siiski, et tegu on just noore kassiea mööduva murega (arst kasutas väljendit “juveniilne”)
Igaõhtune rituaal on seega nüüd Hipsiku ülekavaldamine-tagaajamine ja tableti manustamine. Ei ole kerge patsient 🙂
Hipsiku välja valinud noored on mõistlikud ja ootavad teda, aga ka koju jõudes ei ole koju jõudmine veel lõplik. Seal ootab ees üks imekaunis kassipreili, kellega kooselu klappimine on praegu äraarvamatu. Tuleb lihtsalt loota.

Kassid opitud

Täna veetsid Kas-Kasser ja Hipsik päeva kliinikus, kuhu Kasser jättis viimased oma hambad ning kus väike Hipsik sai steriliseeritud ja songast lahti.
Hipsik oli koju jõudes juba täitsa tegija – sõi, ronis, askeldas, mängis. Temal pean tavalisest veidi pikema haava paranemist jälgima.

Kasseri opp oli aga alles keset päeva ja tema oli õhtul veel päris õnnetu moega. Ila tilkus ja tagumik vänderdas. Tema praegune perenaine peab nüüd mõnda aega vaeva nägema erinevate ravimitega ja siis läheme kontrollima, kuidas paranemine on läinud.
Pilt on nagu on, koju saabudes kroonika jaoks mobiiliga tehtud.
DSC_0471

Hipsik ja Tipsik

Elu veereb koduotsijatel tasaselt ja sellepärast ka harvad postitused. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõik käib ümber söögi. Hommikul jooksevad neli jõulist looma mu jalust maha kööki, Hipsik võtab koha madalal pingil, keegi hüppab alati köögikapile ja teised tiirlevad põrandal. Triinu vaeseke on tagasihoidlikult tagaplaanil, ei jaksa tema enam noortega võidu joosta. Konservivarud kahanevad ahastamapanevalt ja lihakraam on mu ostukorvis praktiliselt iga päev. Tips valib väga mida ta suhu paneb, aga oskab sellegipoolest olla kõige paksem. See teema väärib eraldi postitust, aga kuna mul on selle käestlastud olukorra pärast häbi, siis ma venitan kaalumise ja tõele otsa vaatamisega edasi.
Tips on see, kes undab ja piiksub iga kord, kui ma külmkapi ust avan või kasvõi leiba lõikan. Lõhna järgi saab kohe aru, kas talle sobivat leidub ja kui mitte, siis eemaldub solvunult. Hipsik on õppinud teda jäljendama. Lendab samuti igal võimalusel köögi suunas kohale ja ootab oma saaki. Hipsiku ma võtan tavaliselt koos tema kausiga sülle ja viin nurruva looma vannituppa eraldi sööma, sest muidu on meil nii, et kiiremad topivad oma koonu kõikidesse kaussidesse. AD on õnneks üsna korralikud.

Hipsik pole sülekassimaks muutunud, aga on kassipojalikult väle ja mänguline. Kui puhkab, siis kindlasti diivanil fliisimoodi pleedil või kratsipuu lohkpesas. Pikutava Hipsiku saan ma ilusti omale sülle, aga ringiliduvat mitte, peab õigemaks põgeneda. Öösel juhtumisi silmi avades märkan ma teda teiste hulgas voodis, ükskord oli ennast täitsa kaissu litsunud, väike armas pägalik.
Tipsi ja Hipsikut seob ka huvi sama mänguasja (käpaga udjatav pall tunnelis) ning rõdu-ukse vastu. Maadlusringides on mustvalged täiesti segamini paarides ja igav neil küll kunagi ei ole. Minul ka mitte.

süüüüüaaaaa!

süüüüüaaaaa!


pakskassi lemmiktegevus

pakskassi lemmiktegevus


mauk ja väike sõber

mauk ja väike sõber

IMG_1273
IMG_1274
selliseid pilte on mul palju

selliseid pilte on mul palju


Hipsik on AD-st veel ainult natuke väiksem

Hipsik on AD-st veel ainult natuke väiksem


kui ei hoia asju kindlas kohas

kui ei hoia asju kindlas kohas

Hipsiku õhtujooga

Pildipostitus. Taustaks niipalju, et olime õhtul kahekesi Hipsikuga diivanil – mina lugesin, silmanurgast jälgisin Hipsikut, kes hakkas järjest naljakamaid poose võtma. Seekord oli fotokas lähedal, jäädvustasin selle seeria. Tuba oli hämaraks läinud ja pildid pole kõige paremad, aga Hipsik ise on küll – väga ilus ja armas. Viimastel piltidel eriti, lihtsalt võrratu.
Lisaks tuleb ta nüüd, kui on väikestviisi alanud pleedihooaeg, mulle külje alla või lausa kõhule nurruma.IMG_0921IMG_0922IMG_0925IMG_0929IMG_0934IMG_0942IMG_0945IMG_0946

Mõnus argipäev

Hipsikutirts on täiesti kohanenud kodukassi eluga. Naudib erinevaid vaatluskohti, mängib ennastunustavalt ja kui mõni loom ette jääb, siis maadelda-maadelda-maadelda, palun, tahan maadelda!
Igasugused kratsimise kohad on samuti väga popid, õnneks mitte diivan.Ühesõnaga – täiesti mõnus koduloom on Hipsik, ei ole temast küll tulnud sülleronimiskassi, aga süles magamine sobib talle küll.
Uneajal:
IMG_0647-001

IMG_0645
Kratsipuudel:
IMG_0690

IMG_0623

IMG_0618

IMG_0691

IMG_0686

Vaatlemine: (alumisel pildil on tema lemmik unelemise koht, korvis musta lambapadja taga)
IMG_0612

IMG_0708

Maadelda!
IMG_0687

Hipsik kardab kassidest kõige vähem tolmuimejat. Kui AD on selle hääle ajal voodi all või kuskil urus, siis Hips on ninapidi juures või vähemalt vaatluskaugusel, nii tavalise masina kui robotiga
IMG_0604
Olen temaga väga rahul 🙂

Valitud nurrumine

Olin mõned päevad kodust ära ja kasse kantseldas niikaua usaldusväärne “kassihoidja.”
Kuulsin oma üllatuseks, et Hipsik talle ei nurrunudki. Vat sulle, mina mõtlesin, et nurr on tal sama loomulik nagu mängimine ja söömine. Samas on tore mõelda, et mina olen nii eriline isik, et olen lakkamatu põrisemise ära teeninud. Ma muidugi usun, et kui ta ükskord peaks veel tähtsama isiku, ehk oma pärisinimese leidma, siis ei ole nurr kaua peidus.
Hipsik on siiani oma vabadusetundidel müdistanud magamistoas, põgenedes kahtlaste asjaolude eest garderoobi kaugematesse nurkadesse. Aga täna on ta juba diivanil, diivanilaual ja norib mu võileivalt sinki. Ja praegu, kui mina nurga taga kirjutan, on tema justkui süleootel samas diivaninurgas, kus me igal õhtul kahekesi istunud oleme.
Pildil mängib ta Kattipuoti kingitud hiirega, nii et käpad sõlmes ja vurr viltu