Ravikass Koma

Ajasin kassidel pea sassi, olles kaks päeva täiesti kodune. Praktiliselt liikumatult kodune tekialune. Mingi vastik viirus sai mu kätte ja tõmbas täiesti siruli, nii et liigutasin end vaid hädavajalikuks. Täna on suur rõõm end juba päris inimesena tunda ja tahan kirja panna selle, kuidas mul oli paranemise protsessis palju kasu kassist nimega Koma.
Just tema teadis täpselt, mida mul vaja on. Kui teised kasutasid võimalust pättusi teha (seal toas, kus mind ei olnud, kukkusid alatasa asjad laualt ja kappidelt), siis Koma võttis ravitseja rolli. Tuli minu kõrvale oma tugevatoimelise küljeprantsatusega – see tähendab, et ta lihtsalt ei nihele ennast mulle kaissu, vaid maandub äkiliselt poolkülili, sihtides enne täpselt välja õige lohu või õnaruse. See on temast nii armas ja arvatavasti alandab isegi palavikku 🙂
Ma ei tea, kuidas ta seda teeb, aga ta kohe oskab – sättida ennast nii armsasti, et korrakski läheb nirumast nirum enesetunne meelest ära ja hakkab nagu natuke parem. Niimoodi kaisus võis ta olla tundide kaupa, vahetades asendeid ja vaadates küsivalt otsa, et kas mul on ikka juba natuke kergem olla ja tema pärast küll ei pea veel tõusma, süüa andma ja liivakast võib ka oodata.
Nurrumine pidi samuti positiivselt mõjuma, ju ta teadis sedagi ja muudkui põrises oma natuke naljaka rütmiga mind tervemaks.
Teised käisid mind muidugi ka nuusutamas ja kontrollimas, aga minu kõrge temperatuuriga kere asemel eelistasid nad siiski ahju või vannitoapõrandat. Ainult Komakene oli mind sellel kõige kehvemal ajal oma armsal kombel lohutamas. Ma ei jaksanud mingeid pilte teha, pealegi kortsus linade ja segamini elamise varjamine on keeruline 🙂
Üks hetk siiski, kus Koma oli mu kõrval sügavas unes (isegi mu vappuvad-paukuvad köhahood teda ei häirinud). IMG_7917
Täna hommikul aga võttis ta oma lemmikasendi sisse köögipõrandal. Üsna igavad pildid saab temast, ma vaatan. Kõik ühtemoodi – ikka selili, käpsud püsti.IMG_7943

Märtsikassid 2

Pikema jututa, mõnede piltidega.

Niimoodi ma puhkan koos KomagaIMG_7819
Niimoodi puhkab Leila. Kassivoodi on spetsiaalselt vastu ahju, et oleks ikka neid sooje kohti rohkem võtta.
IMG_7826

IMG_7832
Triinu aga muutus mitte-eakohaselt pööraseks ja ronis äkiliste liigutustega seinakratsikast ülesIMG_7809IMG_7811
Ja Duran on lihtsalt kohutavalt armas mõmmik nagu alati
IMG_7806
Triiton ja Andy seekord ei soovinud pildile jääda.

Märtsikassid

Pealkiri ei viita sellele, et mul kodus kevadine kassikräun toimuks, aga mingi ühine nimetaja on ju vaja leida, kui juttu ja pilte tuleb hoiukodu märtsikuisest igapäevaelust.

Koma on oma koha selles elamises sisse võtnud ja ei lase ennast kellestki ega millestki segada. Ta on esimesena köögikapil ja igal pool jalus. Piisab mul seisma jääda, kui Koma tuleb ja toetab end mulle sussi peale. Kui ma istun, siis ta tuleb sülle. Kui ma söön, siis ta vahib mulle suhu 🙂
Sprint ja maadlus on meil täiesti igapäevased spordialad. Toimub üleüldine tagaajamine ja igaüks maadleb oma lemmikpartneriga. Koma on selles väga aktiivne ja tegutseb ka minu uneajal, pole veel teiste kombel õiget elurütmi ära õppinud.
Triiton ja Koma saavad ka kenasti kõrvuti eksisteeritud, Triitonil on hästi suur uudishimu tema vastu, käib salaja nuusutamas, kui Koma magab.
Triiton võlub mind aga ikka ja jälle. Tuleb mulle vahel külje alla, kui ma olen magama jäämas või ärkamas ja lihtsalt vaatab mind oma tõsise näoga. Ta on ka aina suurem paisõber. Olen hakanud katsetama, kas ma saan tal suu lahti teha, et järgmine ussirohi tabletina anda. Võib-olla isegi saan, sest Triitonile tuleb see täiesti üllatusena, et keegi talle sõrmed suhu topib ja ta ei oska isegi kuidagi rapsikult reageerida. Ainult et ühest tabletist ei piisa ja kas ta kaks korda järjest lubab. Eks siis varsti paistab.
Leila-Koma vihasevõitu omavahelised klohmimised on asendunud mängulistega.
Leila tõestas vahepeal, et nurr on tal alles, aga see pole mulle mõeldud. Tema nurrus siis, kui oli Durani kaisus.
Ma ei tea, miks mulle varem ei tulnud pähe Koma kammida. Olen seda nüüd teinud ja metsikul hulgal pehmet aluskarva välja kraasinud. Kui teised kassid on mul siledad mis siledad, siis Koma on natuke selline lendlev ja õrnalt kohev ning hästi pehme. Kammimine meeldib talle väga. Komale üldse sobib igasugune tähelepanu tema pihta, aga kui ma teda liiga palju ninale musitasin, siis pani mulle pehme käpaga mitu toud oimukohta. Ikkagi kass 🙂

Kassid on võrratud, aga on midagi veel, mis minus sooja tunde tekitab. Üks hea inimene, kes mind pigem kaudselt teab, on täiesti ootamatult Padi ja Pasteeti juba kaks korda varustanud puidugraanulitega kasside liivakastidesse. Ilma tasu küsimata tuuakse need kotid mulle praktiliselt ukse taha.
Ma olen täiesti siiralt liigutatud ja tänulik ning ei oska seda õieti isegi sõnadesse panna. Suur aitäh ka siitkaudu!

Märtsikasside pildid:IMG_7327

IMG_7428

IMG_7418

IMG_7437IMG_7434

IMG_7397

IMG_7401IMG_7388

Koma kohanemine

Nädal kuue (uue) kassiga on läinud kiiresti. Kohe nädala alguses jätsin Koma ka ööseks lahti – jäime kõik ellu ja haavadeta. Kuulen siiani vahel läbi une urisemist (Triiton) ja pole suutnud välja mõelnud õiget sõna kirjeldamaks seda häälitsemist, mida Koma teeb, kui ta ringi käib. See on midagi nuuksumise, niuksumise ja kurisemise vahepealselt. Kõlab nagu midagi kurba, aga tegelikult on ilmselt uudishimust kantud. Öösel päris kaisus ei ole ta maganud, aga on kuskil lähedal ja õhtul tuleb head und soovima. Kolmapäevast alates jätsin ta ka päevaks lahti. Ainus, mille pärast olin veidi ärevuses, oli läbisaamine Leilaga. Preili Leilaga nad ikka kipuvad poksima. Kes võidab, sellest pole ma aru saanud. Kord alustab üks ja siis teine, aga saavad ka rahulikult koos elatud, õnneks on piisavalt ruumi.

Sõbraks pole ta kellegagi saanud, koos ka ei mängita, aga üldiselt on rahu maa peal ja saame hakkama. Üksi mängib ta küll ja rullub ka alatasa. IMG_7272 IMG_7268

Nädala lõpuks sai Komale selgeks, milleks on köök ja miks sinna mitu korda päevas tormata tasub. Küll aga on tal oma eelistused ja päris kõik pakutu ei sobi. IMG_7321Saan teda puhta südametunnistusega väga sõbralikuks kassiks nimetada (no kuulutustes ei saa kunagi kindel olla, mida see väljend tegelikult tähendab). Ta tõesti tuleb ise sülle ja tahab, et teda paitataks. Eile lugesin keset päeva voodis raamatut, Koma tuli kuskilt jooksuga ning keeras ennast käntsti vastu minu õlga pikali ja nii jäigi. Lõpuks sättis ta ennast käpad püsti ja nina lakke ning hakkas läbi une matsutama. Loe siis raamatut, ei, peab kogu aeg kassi vaatama.

Eile oli meil aeg kliinikus, et silma olukord üle vaadata. Ravi kestab juba kaua ja kuna vahepeal läks halvemaks, siis oli see nagu opieelne ülevaatus. Tegelikult aga selgus, et silma olukord on paremaks muutunud. Nägin ise ka, aga ei julgenud eriti loota. Nii et kohe opiaega silma eemaldamiseks me kokku ei leppinud, vaid ravime edasi ja kuu aja pärast uus kontroll.  Olen selle üle küll ääretult rõõmus. Mitte et ühe silmaga kass oleks kuidagi kole või halb, aga mõtlen kassi peale, keda ehk saab nii raskest operatsioonist ja taastumisest säästa.
Koma sai ka vaktsineeritud ja kiibistatud.

Võtsin eile kliinikusse kaasa ka Leila, kellel märkasin samuti silmaprobleemi – ajas rähma välja ja oli väiksem. Kahtlustasin, et on Koma käest ikka haavata saanud, aga ise vaadetes nägin, et limaskest on punane ja et kuidagi katki, seda ei tuvastanud. Kuna arsti ülevaatus on alati kõige parem, siis kasutasin juhust ja nii sain ka Leilale rohud kaasa.
Leila on seni igati terve olnud, aga võib-olla Koma tulek tekitas stressiolukorra ja ikkagi herpesviirus lõi välja.  Nüüd on mul kahel kassil mitu korda päevas erinevad silmaravid ja tegemist jätkub. Leilat püüan ainult kavalusega ja väga lihtsalt see ei käi. Õnneks nägin juba täna, et silm on parem ja võib-olla antibiootikumikuurist isegi pääseme.

Komal on veel selline omadus, et hakkab väga kergesti lõõtsutama. Kõigepealt märkasin seda, kui ta mängis natuke aega. Siis kliinikusse sõites ja eesruumis oodates. Arst kuulas südant ka, aga praegu paistis kõik korras olevat. Siin on hetk lõõtsutama ajavast mängust.IMG_7263

Tuleb kindlasti jälgida ja võib-olla veel uurida teda sellega seoses.
Aga et mitte murelikult lõpetada, siis ütlen kokkuvõtvalt, et Koma on üks kõige ägedamaid kasse, keda ma tean!