Julgustükid vol 2

Mõni päev tagasi ületas Viiru hirmufaktori, mis takistas teda seni vannitoast ülejäänud elamisse astuda, kuigi juba üsna pikalt olen ust õhtuti lahti hoidnud. Pallimängud ja muidu müdistamised lõpevad vannitoa piiril nagu Nukitsamehe filmis, kus tumedast metsast päikeselisele aasale minekut takistas nähtamatu sein. Mitte et vannituba oleks mingi tume mets, aga Viiru ilmselt vajas aega järgmise sammu jaoks.
Hommikuti eelistab Viiru aknalaual ja kratsipuul passimist, aga muutub seda aktiivsemaks, mida lähemale jõuab aeg keskööle. See ei klapi sugugi minu elurütmiga, aga kassi arengu nimel olen nõus oma uneaega natuke loovutama 🙂
Niisiis, ühel õhtul märkasin oma triibiku üllatusest suuri silmi ja tardunud varitsusendit ning lähemalt vaadates selgus, et Viiru oli juba peaagu suurde tuppa jõudnud. DSC01935 Kõige suuremaks motivaatoriks ongi teised kassid, aga loomulikult ka uudishimu iga uue nurga, hääle ja lõhna vastu. Esimesel õhtul ta koridori otsast kaugemale ei jõudnud, aga eile tehti täistiir suurele toale, iga natukese aja tagant televiisori suunas kahtlustavaid pilke saates. DSC01979 Vähemagi ehmatuse peale jookseb ta oma turvatuppa tagasi, mis mulle muidugi sobib, sest ööseks ma teda lahti jätta ei taha. DSC01983
Mulle tundub, et julgusega koos kasvab ka iseloom 🙂 Olen paar korda saanud kena käpahoobi. Ükskord siis, kui õnnestus talle pai tehes särtsu anda ja teine kord, kui talle ei meeldinud, kui näpuga nina katsusin. Aga ega mulle tossikesed-kassikesed ei meeldigi ja 99% ajast on Viiru siiski kõige painurujam kass oma auulis.

Advertisements

Ümmargune telliskivi jäi püüdmata

Lõpptiine kiisu ei ole ennast näidanud viimased 4 päeva ja on nüüd eeldatavasti oma poegade juures.
Olen õnnetu, et seekord läks niimoodi. Territoorium on kinnine ja hiigelsuur, ei ole ka mingit võimalust pesakonda sealt üles leida. Võib-olla saan hiljem teada, milleks see hea on, et seda kassi kätte ei saanud.
Igatahes jääb olukord jälgmisele ja suvekuude jooksul selgub, kui palju või vähe hakkamasaamise õnne on sellel kassiemal, ellujäämise õnne tema poegadel ja jahiõnne minul.

Üks ümmargune telliskivi

Kaks viimast telliskivijahti on läinud nii vähese vaevaga, et pärast eelmise nädalalõpu ebaõnnestumist tahaks kohe kuhugi kaevata.
Mulle tuttavast kambast on oppimata emaseid alles üks. DSC00255 Eks neid seal turu teisel pool otsas on veel, aga sinna ma reeglina muretsema ei jõuagi. See viimane emane on ümmargune nagu õhupall ja toob oma pojad ilmale lähipäevil. Padi ja Pasteet on esimest korda valmis sünnituskodu pakkuma, aga emand telliskivi ei taha sisse kolida. DSC00259 Umbes 10 sentimeetrit jäi puudu, et lõksu oleks saanud kinni, aga ettevaatlik loom lihtsalt ei läinud piisavalt kaugele välja. Nokkis väikesed meelitustoidupalakesed käpaga välja ja taganes. DSC01864 Otseselt lõksu isegi ei kartnud, aga ei teinud seda viimast sammu.
Ülejäänud telliskivid ootasid samal ajal toidujärjekorras, kes julgelt esimene, kes viimase viie seas piilumas.
Poisskassid mängisid päikese käes ja ei teinud ümbritsevast väljagi. DSC00273 DSC00268Aga ümmargune telliskivi otsustas lõpuks aeglasel sammul oma “tagatubadesse” lahkuda ja meil tuli oma jahivarustus kokku pakkida.
Õhtused luured on olnud kahjuks kassivabad, aga tööpäevahommikuti kassipüüki ei toimu.
Nüüd kas on õnne või ei ole ja kui ei ole, siis selgub 2-3 kuu pärast, kas ja mitu väikest telliskivi välja ilmub ja püügiralli hakkab otsast peale.

Sobib ka kassidega

Meie harjumise ja harjutamise järgmine etapp on olnud kohtumised hoiukodu kohalike kassidega. Viiru on liigikaaslastest väga huvitatud. Mitte just pealetükkival moel, aga väikese sõbraliku kurina saatel teeb lähenemiskatseid esimesel võimalusel. Minu kodukassidel on aga ühel suurem ego kui teisel ja mingeid järjekordseid üürilisi nad reeglina põlgavad. Pärast esimesi ülenuusutamisi keeratakse selg või näidatakse järsu kõhinaga koht kätte. Viiru, kes puksiks lisaks paikäele heameelega ka teise kassi pead, tõmbub seejärel nukralt tagasi.
Kui kohalikud jälle Viiru tuba külastavad (eks ikka lootuses, et seal antakse paremat sööki), siis Viiru üritab uuesti ja istub vapralt endast kaks korda suurema punase looma kõrval, kui see tema veekausist janu kustutab. Või jälgib oma kratsikaurust, kas tekib uus võimalus sõprust algatada.
DSC01819DSC01715DSC01593
Oleme avastanud ka pallimängud. Viiru on mänguhoos väga lustlik, loobib mulle osavate käppadega palli tagasi või müdistab sellega oma hirmusid unustades üle terve vannitoa. DSC01773 DSC01759
Olen jätnud viimastel päevadel vannitoa ukse tundideks lahti, aga Viiru ei taha oma turvatsoonist sentimeetritki lahkuda. Kui uks kinni, on ta täiesti julge, isegi ülbitseb veidi. Olen nimelt saanud põrandal istuvalt Viirult pehme käpahoobi, kui temast lihtsalt mööda astun. Möödun uuesti, jälle patsutus. See on temast muidugi väga kaval viis tähelepanu (uut paid või uut palliviset) juurde nõuda.

Julgustükid

Ühele tavalisele inimesele võib tunduda poolemeelne, et ma kirjutan Viiru julgustükkidest, pidades silmas, et ta julgeb hüpata aknalaualt põrandale minu juuresolekul. Igatahes mina olen seda kaua oodanud ja pean seda märkimisväärseks saavutuseks 🙂 DSC01645
Meie igaõhtune rutiin on praegu selline:
Esimeste paide ajal limpsab Viiru paar korda hirmunult keelega. Siis ajab kohe ennast nurrudes ja ringutades püsti ning vaatab kas ma ikka panin toidukausi lähedale. Kaevub koonupidi raevukalt krõbinatesse ja natuke aega kostab ainult kõva raginat, kassil nina kirtsus peas.
Siis käib ta julgelt mööda aknalauda edasi-tagasi, puksides mu paikätt peaga nii kõvasti, et ma tunnen ta hambaid. Ja kammimist ei tohi ma unustada!
Ühel õhtul hüppas Viiru elegantselt kratsipuu kaudu põrandale hopp ja siis kohe aknalauale tagasi: “näe, mida mina oskan!”. DSC01690Järgmisel õhtul kordus sama ja siis juba järgnes natuke tiirutamist põrandal ja pai järele tagumistele käppadele tõusmist.
Tõstan nüüd teda ka ise põrandale, siis ta natuke uriseb ja teeb naljaka häälega prääksu.
Kaks õhtut olen teda endale sülle tõstnud. Esimesed sekundid ei osanud ta seisukohta võtta, kas asi on eluohtlik, aga natuke silitamist ja juba ta oligi käpad muhvis ennast sisse seadnud. Panin korra ta kõrvale kratsipuule, et fotoka järele haarata, aga Viiru tuli mulle sülle tagasi. DSC01705

DSC01710Ühesõnaga väga vapper väike Viiru! DSC01637

Triks, uue nimega Rosiine

Kuigi Triks oli minu juures lühemat aega kui Traks, puges ta mulle nii sügavale südamepõhja, et kaalusin koduootamise ajal iga päevaga üha enam tema päriselt endale võtmist. Kui ei oleks leidunud parimat kodu. Aga selline kodu leidus ja täna panen siia mõned kodust saadetud pildid imekaunist Triksist, kes oma uues elus Rosiine nime kannab. Mul on hea meel, et Rosiine hoiab mind oma käpakäiguga jätkuvalt kursis ja nii saan endisviisi tema elust osa.

Rosiinel on kõik väga hästi, ta ei karda enam kedagi ega midagi ja jumaldab oma perenaist, külmkappi ja linnuvaatlust 🙂
DSC_0007

DSC_0013

DSC_0026

DSC_0074

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Selline putukas oli ta juulis, seenes ja herpeses väike puhiseja. DSC07501

Valmis Viiru

Mulle meeldib, kui vahelduseks läheb kõik nii nagu plaanitud. Et kass ei oksenda või ei aevasta vakstineerimispäeva hommikul. Et opihaav ei lähe mädanema. Et kõrvad ei jäägi mustaks. Et kõht on täiesti korras. Imelik küll, aga seekord läks Viiruga täpselt nii nagu vaja. Kuigi… eile õhtul avastasin Viiru turja pealt kaks karvutut laigukest ja jõudsin juba sada kurja mõtet seepeale mõelda. DSC01542 Mind aitas suuremast paanikast säästa mõningane kogemus ja kodune seenelamp, mistõttu ette siiski väga palju ei muretsenud.
Täna kliinikus lasingi esimesena laigud üle vaadata ja arsti hinnangul on tegu süstimiskohtadega, sai ta steriliseerimisel nt valuvaigistit süstina.

siin kontrollitakse seent

siin kontrollitakse seent

Viiru tunnistati igati terveks ja tubliks ja nii sai ta vajalikud vaktsiinisüstid ja ka kiibi naha alla.
hambad on umbes 2-aastase kassi omad

hambad on umbes 2-aastase kassi omad

kiibistamine läks nagu niuhti

kiibistamine läks nagu niuhti

Transpordikastist välja võttes Viiru natuke vingerdas tagumise otsaga, aga lasi end siis põhjalikult uurida, tehes arstiga täiuslikku koostööd.
Mind üllatas ka see, et muidu nii tagasihoidlik Viiru oli autoga sõites uudishimulikult liikuv, otsides transpordikastis paremaid asendeid, et aknast välja vaadata. Samuti ei ole märgata mingit solvumist, paid võtab vastu suurima heameelega ja müksas mind isegi vastu nina.
Viiru on nüüd praktiliselt koduvalmis, isegi europass on taskus, ainult suhtlemiskunsti lihvime veel edasi. DSC01533

Väikesed sammud

Liivakast on nüüdseks unustatud pesakoht, pealegi võttis üks kiuslik inimene paitamise ajaks kaane pealt ära ja siis polnud sellest mingit korralikku peidukohta enam. Viiru kolis selle ülekohtu eest aknalauale. Seal on meil igaõhtused seansid, kus mina istun mugavalt tema kõrval ja muudkui silitan ja kammin ning Viiru nõudliku puksimisega ootab aina lisa. Nurr tuleb nüüd juba umbes kolme minutiga.
Aga muidu on elu ikka hirmus, iga nurga taga varitseb midagi tundmatut. Seetõttu on kõige kindlam on liikumatult püsida, võimalikult madalana ja kahtlustava piilumisnäoga.
Ükskord tundus Viirule, et kraanikauss on kõige kindlam koht. DSC01519
Ja kratsipuu pesa kulub ka vahel varjendina ära. DSC01529