Muidupilte

Kuigi elu keerleb praegu ümber Triitoni ja Stjopa ravi, on teised kassid ka ikka täitsa olemas, üks vahvam kui teine.
Trini näiteks on saavutanud refleksi, et kui ta on pikali ja ma tulen paitama, siis ta viskub automaatselt külili. Nii tore!
Leila on täpselt samasugune armas väänik.
Triitoniga vist leppisime ära. Eile oli ainult pool tundi mööda tuba kõndimist, kui ta diivanil lubAs endaga kõike teha ja hommikul sain jälle voodis tabletiveerandiku antud. Kahv aga ootab ukse taga, sest kliinikusse peab ju, nui neljaks, õigeks ajaks saama.




Triiton sõbraga

AD 🙂

Advertisements

Ei edasi ega tagasi

Leila, see müstiline kass, kellele loodus (ja ema Trini) on kaasa andnud loomuse, milles inimesega sõbrustamine puudub. Suhe inimesega taandub ainult tema ärakasutamisele. Inimese käest saab süüa. Inimese voodis on hea magada, eelkõige siis, kui ta ise sealt puudub, aga kõige parem, kui ta on just tõusnud ja ase veel soe on. Inimene kütab ahju, mille peal ja kõrval on hea põõnata. Kahju, et ta ei tee seda aastaringselt. Kahju, et suvel vannitoa põrandaküte ka jahedamaks keeratakse.
Inimese võib ära kannatada, kui ta pettusega sülle krabab, et küüsi lõigata või vägisi pai teha. Mingil juhul aga ei tasu inimest asja ees, teist taga endale lähedale lasta. Tuleb ära minna, ka sügavas unes tuleb märgata, et oht on lähedal.

Nii on. Mina ei usu, et siin hoiukodus Leila enam muutub. Mina ei oska selle heaks või jaoks midagi rohkemat teha. Võib-olla kodus, kus ei ole teisi kasse või on neid vähem, aga ma arvan, et tema iseloom ongi selline, sellisena tuleb teda võtta ja armastada. Mulle ei ole see raske, aga mina olen ju ajutine. Mis sellest et pikaajaline ajutine.
Ka pildile jääb ta teistest harvem, sest noh, ta läheb ju pildi seest ära. Tükk tagaajamist ja passimist on temaga, et midagigi saada ja ka siis on ettevaatlikkus igast tema asendist ja pilgust näha.
Suur soojalemb on ta tõesti. Kui ahi on äsja köetud, siis leiab ta tihti kassivoodist või ahju otsast. Vannituba on tagavaravariant, aga seal ta teab, et ma võin ta kätte saada ja esimesel võimalusel põgeneb.


Siin aga ta passib, ja sõbrad ka, kas ma ehk ei unusta kotist välja ripakile kõrvaklappide juhtmepundart, närimiseks.

Ilus on ta ju küll. Väga.

Trinist ja Leilast

See on sulle, kes sa satud siia lugema, olles klõpsanud näiteks Kassijaama lehel Trini või Leila nimele. Või oled sattunud siia hoopis muu otsisõnaga, kassihuvi siiski taustal. Palun ära pane kohe seda lehekülge kinni, olles eelnevalt märganud sõna arg või tagasihoidlik või arenemisvõimeline.
Palun anna neile võimalus, loe nende kohta mõni sõna veel. Seda ei ole palju, sest suurem töö on juba tehtud  – Trini ja Leila ei pea enam elama tänaval, nad elavad nagu päris tavalised (ei, mitte tavalised, vaid eriti hästi hoitud) kodukassid. Lihtsalt nad ise ei tea, et võib-olla kunagi peavad nad ära kolima mujale, päriseks.

Trini, kuigi mustvalge, see kõige tavalisem välimuselt, ei ole tavaline siiski. Ma ütleksin, et on omaette nauding jälgida tema ilmeid ja tegevusi. Kui kaval ja terane ta on. Kuidas isegi silmakuju otsekui muutuks, kui esimene silitus on kangestunult ära kannatatud ja siis saabub äratundmine, kui hea see tunne on. Kuulda ja tunda sellise kassi nurru on justkui auhinna saamine. Ma olen täiesti veendunud, et kui Trini leiab talle pühendunud inimese, siis toimub murrang. Teda saab paitada, ta tahab tähelepanu, tema sees on peidus kodukassipoeg, kellel ei lastud kodus üles kasvada.

Leila on üheltpoolt vaadates kergem, teiseltpoolt keerukam juhtum. Kui neid võrrelda, siis on Leilaga teatud mõttes lihtsam – saab küüsi lõigata, saab transpordikasti panna, saab kõike teha, mida vaja. Enne muidugi natuke kavaldades. Kui aga Trini lubab ennast paitada ja unise peaga ei viitsi kuhugi eest äragi minna, vaid hakkab hoopis nurruma, siis Leila… Leila lõpetas nurrumise kassipojana ja suuremaks saades otsustas, et inimene on see, kes annab süüa, muul ajal ta ei ole tähelepanu väärt. Müstiline kass, sellist tagurpidi-arengut ma ei ole kunagi varem kohanud. Ometi olen kindel, et see võib õige inimesega, sobivas kodus muutuda jälle nö õigesse suunda. Leila on oma olekult muidugi armsus ise, alati muheda, natuke naeratava näoga, lustlik ja parajalt energiline. Lihtsalt mitte mingit katsumist ega lähenemist ei taha. Saan teda paitada ainult siis, kui ta on kuskil pesas. Aga noh, ei löö, ei hammusta, ei rapsi, see ju ka tore omadus. On ju 🙂
Mõlemad sobivad teiste kassidega hästi, välja arvatud juhul kui see teine kass ei sobi nendega.

Keegi väljastpoolt tänavakassi-inimeste maailma võib-olla küsiks, et miks ma neid üldse ära tahan anda? Ega ma tahagi, olen kõigisse oma loomadesse väga-väga kiindunud ja tahaks ise nende eest hoolt kanda, sest ainult nii tean, et kõik on hästi (noh, minu mõningaid hajameelsusatakke arvesse võttes 100% garantiid ei ole muidugi olemas).
Paraku aga on selliseid inimesi väga vähe, kas tahavad, saavad, oskavad ja viitsivad otse tänavalt mõnda kassi võtta ja neile hakata uut kodu otsima. Minul on selleks kõik olemas, aga enne uue kassi aitamist peab keegi teine lahkuma – päriskodusse. Minu piir ja kasside piir on ära katsetatud. 6-8 on maksimum ja ka siis juba keegi kannatab.
Olen varemgi öelnud, et ma ei usu niipalju massreklaami, vaid pigem imelistesse juhustesse, aidaku sellele kasvõi kaasa kasvõi ainult see pisike postitus. Mind jääb ilmselt eluks ajaks piinama Soovi kaudu tulnud kassihuviline, kellega algas kõik väga ilusti ja lõppes väga halvasti. Sealt on ilmselt jäänud see blokk kuulutada oma hoiukasse üle terve Eesti, ükskõik kuidas ja ükskõik kellele.
Nii et loodan edasi, et need õiged kodud jõuavad meieni. Kuidagi. Kunagi.

tõestusmaterjal

tõestusmaterjal

img_0455

img_0446

ei ole nurka, mida Trini ei nühkaks

ei ole nurka, mida Trini ei nühkaks

nii naksakas!

nii naksakas!

kahtlustav ja stardivalmis

kahtlustav ja stardivalmis

tütar ja ema

tütar ja ema

Tool

Kui ma oleksin teadnud, kui palju üks toolikate võib kassidele pakkuda, oleksin seda ammu kasutanud. Millalgi enne jõulupühi vaatasin, et lisaks toale natuke värvi ja otsisin välja mõnusa punase pleedi. Panin selle toolile peale ja momentaalselt tegid kassid sellest oma onni.

Kõik kassid peale Triitoni kasutavad seda. Peaaegu kogu aeg istub keegi pleedi all, enamasti Trini, kel on seal hea turvaline oma vaenlast Triinut passida. Tihti on ka Leila tema juures. Väga sageli lamab keegi selle tooli peal, nt Triinu jälgib oma vaenlast Trinit. Viimasel ajal aga on keegi ka pleedi ja tooli vahel ning see on üha enam sassis. Ja karvane.

Igatahes olgu neil tore ja las olla punane laik keset tuba, varsti on jälle jõulud.

 

Leila uus komme

Leilal on tekkinud uus veider komme kratsipuu poste lakkuda. See näeb üsna naljakas välja, aga ma ei tea, miks ta seda teeb.
Guugeldamine viitab mingit sorti stressile või frustratsioonile, aga ma ei oska selle teadmisega midagi pihta hakata.
Ma ei tea, mis tema mured võiks olla. Võib-olla see, et ma jätkuvalt tahan teda paitada, aga tema ei taha. Või et Triinu kiusab tema empsi Trinit vahel ja siis peab kaitsma ja kaklema.
Seda ei juhtu küll päris iga päev, aga siiski.

img_9293img_9285

ei tohi või?

ei tohi või?

img_9270

nii armsad käpad

kohutavalt armsad käpad

Jõulud 2016

Üle pika aja on selline hommik, kus ma ei pea kuhugi aja peale minema, kiirustama, kohustuma tegema midagi kindlaks kellaajaks. Sellepärast, et keegi teine ka ei pea, keegi ei oota ega taha midagi. On pühad, rahulikud ja vaiksed.
Ma sain ärgata nii nagu mulle meeldib, tõustes väga vara, aga vedeledes edasi. AD nurrusid mu kõhupeal ja väikese üllatusena tuli mu käeulatusse ka Trini. Ta on tavaliselt vasakul nurgas ja eemal, aga täna oli täitsa lähedal, nii-nii tore.
Läksin vannituppa ja seal olid kaks argpüksi, Leila ja Triiton. Panin ülikiiresti ukse kinni. Küüned ammu lõikamata ja kassid lõksus, väga hea. Kes oleks seda arvanud, et Triiton lamab põrandal ja laseb mul küüned ära klõpsata. Natuke hirmus on muidugi, aga ta ei ole kuriloom, kohe üldse mitte.
Oh, ma praegu mõtlen, et kedagi ju ei huvita, mida ma jõulupüha hommikul teen, aga minu jaoks on need mu aja(elu)loo verstapostid, kus kassidel on märkimisväärne osa.
Vannitoas on muide kassid sellepärast, et seal on soe põrand ja kui ahi jupp aega kütmata, siis toimub seal väike tunglemine. Seal on ka üks korvpesa, mida mitte keegi ei tahtnud kasutada, kui see oli magamistoas või elutoas, aga mis on kogu aeg hõivatud, kui see on pesumasina peal. Väga sageli leiab vannitoa põrandalt Trini, kes suure osa oma elust on pidanud magama kuskil murul, kivil, parimal juhul pappkarbil. Ma vaatan teda ja mõtlen tänuga headele inimestele ja õnnelikele juhustele tema teel, kui hästi tal on lõppkokkuvõtteks läinud, et ta saab seda soojust ja täis kõhtu praegu täiega nautida. Täpselt sama ka Triitoni ja Leilaga. Ja ka kolmikuga, kes minu pärisloomad ja kes kõik tänaval sündinud.
Muidugi mõtlen ma ka neile, kel nii hästi ei läinud ja ma ei unusta mitte kunagi eelmise aasta jõule, mis tõid minu ellu nii palju kurbust, mis on siiani alles. Lihtsalt taha, pimedasse nurka surutud, kus ta nõrkusehetkedel välja pitsitab. Kurbusele aga ei tohi keskenduda, nii ei jää jõudu edasi minna.
Kui sain eile teada, et Kiusu haual, kuhu ma ise enam kuigi lihtsalt ei pääse, põleb jõuluõhtul küünal, siis ma küll nutsin ühe padja märjaks.
No aga siis teeb see tore karvane kamp mulle komöödiat ja kodud saadavad pilte ja kõik see tuletab meelde, et elus on palju rõõmu, millest kinni hoida.
Jakobi kodupiltidest teen peagi eraldi postituse, aga tänasesse sobivad hästi Traksi ja Kelmi jõulupildid Soomest. Ma sain kingituseks ka nende piltidega jõuluehted ja järgmise aasata kalandri. No on üks imeline kodu seal Soomes. Kui saaks, saadaks kõik oma hoiulised sinna…

img-20161224-wa0000

img-20161224-wa0001

Siis veel mõned niisama klõpsud eilsest ja tänasest. Just sellised nad praegu ongi, 2016nda aasta lõpus. Kes kodus, kes koduootel.

Trini, alati naksis

Trini, alati naksis

Trriton tahab ka sinna karpi, kus Triinu on

Trriton tahab ka sinna karpi, kus Triinu on

mõmmik Duran

mõmmik Duran

see kohutav pai Leilale

see kohutav pai Leilale

rõõmurull Andy

rõõmurull Andy

Triinuke

Triinuke

Triiton on agar kratsikakasutaja

Triiton on agar kratsikakasutaja

see voodi ahju vastas on väga nõutud

see voodi ahju vastas on väga nõutud

Soovin head aastalõppu kõigile, kes siia lugema satuvad. Pange küünal põlema, siis polegi nii pime 🙂
img_8733

Paraadpildid

Uudiseid ei ole, postitan hoopis pildid kassidest, kes hetkeks peatusid ja lubasid end täies ilus jäädvustada. Leila küll tahtis teistest erineda, aga ega ma kedagi ei sundinud kindlat asendit võtma. Nagu saakski 🙂
Leila sai sellel nädalal ka kordusvaktsiini, mis jälle tuletas meelde, et terve aasta on läinud nii, et keegi pole tema vastu isegi huvi tundnud… Vähemalt on ta terve, tubli ja igati koduvalmis, kui ime peaks sündima.

Leila

Leila

Trini

Trini

Triiton

Triiton

Koma

Koma

Mul on mustvalge ja triibuline kodu

Mõtlesin teha pildipostituse, aga sõnad trügivad vägisi kaasa.
Vaatan oma kasse, päris- ja ajutisi ja näen, et nad kõik on nii armsad ja ilusad, vahvad ja tublid. Ma olen kõigist neist vaimustuses. Iga päev ajab keegi neist mind südamest naerma, isegi siis, kui ma olen täiesti väsinud või üdini kurb.
Triiton, Koma, Leila ja Trini – mustvalged ja triibikud. AD, kes ei leidnud pojana kodu ja jätsin endale – mustvalged.
Olen leppimas kogetud paratamatusega – mustvalged ja triibikud otsivad kodu kaua. Kui iseloom on keeruline, veel kauem. Arvatavasti ei tule kasuks kka nähtav puue – ühe silma puudumine.

Ma olen aru saanud, et inimesed vajavad esteetilisi naudinguid. Ma mõistan seda. Kui sul on kodus pikakarvaline või erilist värvi kass, siis oleks elul justkui lisaväärtus. Teda on kogu aeg hea vaadata, silm nö puhkab. Oleks nagu lemmikkunstniku teos seinal. Külalised imestavad ja kadestavad, isegi inimesed tänaval, kui see ilus loom ka aknast välja paistab.
Kõik need, kes valivad kassi välimuse järgi, on tavalised inimesed, tublid ja toredad. Värvieelistus võib olla ka lihtsalt põhjusel, et lapsepõlves oli just selline kass või tahetakse eelmisele kassile sarnast. Ma ei arva sellest mitte midagi halba, kui keegi otsib just punast, kolmevärvilist, valget, halli või sageli maskiga siiamilaadset kassi. Mustvalge pikakarvaline on ka seal nimekirjas. Mulle endale meeldivad nad samuti.
Sageli ei oma eriti ilusa kassi puhul ka iseloom suuremat tähtsust. Üks pikakarvaline Püha birma tõulaadne kass elas mul kunagi ainult vanni või voodi all, puutuda ei saanud, aga talle leidus tore kodu, kuna ta oli imeilus.

Aga praegu on mu kodu täis mustvalgeid ja triibikuid. Neid on ka igal pool mujal väga palju ja kui keegi soovibki kassi ilma kasukatingimusteta, siis on konkurente nii palju, et alles jääb ainult õnn ja tutvused, millele loota. Lisaks töötab ju filter täisvõimsusel – kodupakkuja peab olema nii hea, et jään teda kõigis punktides uskuma.
Viimati rõõmustasin hingepõhjani, kui suunasin töökaaslase kassipoja otsinguil ka uude Tallinna varjupaika vaatama ja ta sealt just mustvalge, väikese tervisemurega kassipojaga ära tuli ja kes nüüd väga hoitud on.
Lisan siia nüüd need pildid, millega alul tahtsin piirduda.
Mu mustvalged ja triibikud on võrratud ja mul ei jää muud üle, kui loota, et keegi märka märkab seda veel.

Energiline Trini hetkeks hinge tõmbamas

Energiline Trini hetkeks hinge tõmbamas

Leila väsis korraks ära

Leila väsis korraks ära

tütar ja emps

tütar ja emps

tütar ja emps

tütar ja emps

Trini puges Komale kaissu

Trini puges Komale kaissu

ilmekas Koma

ilmekas Koma

maailma ägedaim Trini!

maailma ägedaim Trini!

"kunstfoto" Triitonist

“kunstfoto” Triitonist

Leila ja kellegi sabast sarv

Leila ja kellegi sabast sarv

Lapsele hoolitsust

Lapsele hoolitsust

just ärganud

just ärganud

samuti just ärganud

samuti just ärganud

Komalgi magus haigutus

Komalgi magus haigutus

rivistus

rivistus

see sink oli päris hea, tahavad veel

see sink oli päris hea, tahavad veel

Trini unistab

Trini unistab

toredad triibikud

toredad triibikud

tüüpiline - Koma lakun möödujal pead

tüüpiline – Koma lakub möödujal pead

Koos ja eraldi

Pildipostitus.
Kassid on väga mõnusalt kokku sulandunud. Kraaklemist on aina vähem, ühiseid pikutusi üha rohkem.
Täna ei olnud mul fotokat käepärast, kui tabasin haruldase hetke - Trini ja Triiton, käpad koos. Telefoni jäädvustasin aga nad ikka. Igatahes tähendab see, et ka Triiton on harjunud seitsmenda kostilisega, hurraa!.DSC_1006
Trini magas eile sügavalt, hiilisin talle lähedale ja sügasin õrnalt lõua juurest. Loom sirutas koonu ettepoole ja silmad läksid kissi. Harjutame aga edasi ja loodetavasti saab tulevikus sama teha ka muul ajal kui unise kassiga. Nii tahaks Trini väiksest sametist peakest paitada.
cropped-img_3930-001.jpg

IMG_3936

IMG_3928

IMG_3924

IMG_3900

IMG_3896

IMG_3836

IMG_3818

IMG_3800

IMG_3797

IMG_3794

IMG_3833

IMG_3824

Armas Leila

… ma ei ole sinust ammu kirjutanud. Anna andeks. Vabandusi mul ei ole, aga tea, et oled mulle sama kallis kui kõik teised siin hoiukodus.
Kohe-kohe saab täis aasta, kui sa väike rapslev kange kassilaps kahva alla jäid, oma teravate küünte ja hammastega võitlesid ning siis juba tegid oma esimese reisi – tänavalt tuppa. Koos vennaga, kes juba ammu oma inimese leidnud. Juba siis, aasta tagasi imestasin, et olete nii erinevad. Venna hakkas kiiremini usaldama, nurruma, puksima. Sina olid teistsugune ja usaldamatuse helk ei olegi su silmist siiani kadunud.
Ma pole seda mõistatust siiani ära lahendanud – miks sa vennast nii erinev oled, aga mis sellest. Sellel pole tähtsust, kui, siis ainult siin inimeste maailmas, kes peavad tänavakassidele kodusid leidma. Need, kes omale kassi otsivad, selle üle pikalt ei juurdle, sest valikut on lihtne teha, kui kass on kohe sõber ja teisi lihtsalt ei märgatagi.
Mul on nii kahju, et sind ei ole märgatud. Ikka on keegi toredam, ilusam, sõbralikum. Ma olen ise ka süüdi, sest alati saaks rohkem reklaamida, kuulutada. Olen tunnistanud, et ma ei oska hästi. Sõnade seadmine ei olegi alati lihtne ja kui ühes kassis puudu on just see, mida “tavalised” inimesed tahavad, siis on veel raskem. Ma võin ju kirjutada sinust et:
– ilusa mustvalge siidise kasukaga
– armsa näolapiga, kus oleks justkui alati naeratus, selline väike ja muhe
– kange iseloomuga, aga ilma igasuguse tigedusekriipsuta
– sülle ei tule, nurruma ei hakka, paisid ei taha, aga…
– sülle saab võtta, kavalusega
– küüsi lubab lõigata
– usaldamatus väheneb peaaegu usalduseni, kui mängus on midagi head süüa
– väga mängulustlik ja uudishimulik
– saab läbi teiste kassidega
– jumaldab olla rõdul, tundide kaupa
– kasutab korralikult liivakasti ja kratsipuud (ja diivanit natuke ka)

Seda kõike saab aga kirjutada tuhandete kasside kohta ja mul on tunne, et olen natuke käega löönud lootusele, et sind leitakse nende tuhandete hulgast. Ja et leiab inimene, kellele ma sind julgeksin usaldada.
Armas Leila, tea, et sa võid elada turvalist ja armastatud elu nii kaua kuni leidub see inimene. Ma olen pigem seda usku, et massreklaam alati ei toimi, vaid elus on õnne ja õnnelikke juhuseid ka vaja. Sul juba on seda õnne tohutult palju olnud, sa said tänavalt ära. Natuke on veel puudu.
Nii et Leila, isegi kui ma sinust sageli ei kirjuta, ei tähenda see midagi muud kui seda, et mul parajasti ei tule õigeid mõtteid ja sõnu või siis seda, et ükski foto pole nagu päris see. Ma kirjutan ju eelkõige endale, mälestuseks ja ajaarvamiseks, aga sina oled mul meeles ju ikka. Ja täpselt seitsmendik minu kassidele põksuvast südamest kuulub sulle.

IMG_2412

IMG_3741

IMG_3765

IMG_3779IMG_3820IMG_3301

IMG_3306