SS juures, MM-ist ja Leilast ka

Käisin SS-i kodus külas. Mina olen minevik ja mitte mingeid emotsioone meie taaskohtumine neile ei tekitanud. Mu kott pakkus rohkem huvi kui mina. 🙂 Muidugi lubasid nad end paitada ja nässerdada, nurrusid ja mängisid, aga jällenägemisrõõmu või äratundmist ma ei tuvastanud. Ega mind see ei kurvasta. Ikka rõõmus olen, et neil on nii-nii mõnus kodu ja tore kassielu!
Maja igas nurgas on kassidele mõeldud (või kasside vallutatud) lebokohti ja mänguasju. Mulle tundub ka, et nendega mängitakse rohkem, kui mina seda tegin. SS on endiselt koos magamas-müramas. Vanem-vaatleja Raul on nende olemasoluga kenasti leppinud, kuigi igatseb oma vana kaaslast. Mul on hea meel, et SS on oma noore energiaga toonud elurõõmu koju, kust eelmine sõber hiljuti lahkus.
Mõlemad on kasvanud, pigem laiusesse. Simmo üritab kahest taldrikust korraga ahnitseda ja teeb sööki oodates erinevaid armsaid häälitsusi. Sia aga on natuke suurem inimesesõber. Pahandusi nad eriti ei genereeri, ju väsitavad teineteisega mürades üksteist piisavalt ära.

Mu kallid MM ehk Relika ja Panda aga on endiselt koos mängimas-müramas-magamas ja kokku nad jäävadki. Ei suudeta neid enam lahutada 🙂
Mu tänasesse kurvavõitu päeva tõi see teadmine küll rõõmu juurde ja südamel hakkas soe. Ma olen ka nende koduga väga rahul, tunnen iga sõnumiga, kuidas nad on hoitud ja armastatud. Ja koos!!!IMG-20180114-WA0001

Leilaga aga käisime kliinikus kontrollimas, kuidas elab tema põis. Koduses vaates elab hästi, sest valesti pissimine lõppes. Täielikult siis, kui noorkassid välja kolisid, aga juba enne jäi järjest vähemaks.
Leila talus vapralt ultraheliprotseduuri, ise hirmust kange. Pea keerles ja suured silmad vaatasid kord ekraani, kord lage, kord mind. Põie seinas olnud “mups” olid kadunud ja kõik teised organid igati korras ja paremad kui enne.
Analüüs oli ka täiesti korras, ei mingit põletikku. Külla aga oli mikroskoobi all näha veidi kristalle, mida eelmisel korral ei olnud. Selle vastu saab Leila nüüd veel lühikest aega Uro-Pet pastat ja kui see saab läbi, siis lõpetame ka Calmexiga tagaajamise.
Kümmet kassi siia enam kunagi ei tule ja ma tõesti loodan, et Leila tunneb end edaspidi paremini.
Hiljuti jäid mulle silma Leila lapsepõlvepildid, panen ühe siia ka. Ka väikesena oli tema hirm suur.

Advertisements

Jälle kuuekesi

Elu hoiukodus on jälle täiesti tavaline. Kuus kassi on ju igati normaalne 🙂
Triinu saab jälle jooksvat vett juua, sest samal ajal ei tule neli uudishimulikku pead kraanikausi äärele.
Triinu tahab nüüd jälle minu peal magada.
Mina saan panna teleka käima ja hakkabki mängima – kõik juhtmed on omal kohal.
Saepuru asub üsna liivakastide ees, mitte terves korteris, voodil ja diivanil.
Pesukuivatusrest püsib püsti.
Köögis on endiselt tunglemine, aga mitte kiiruse peale kandikute jagamine.
Mina ei jookse igalt poolt ära kohe koju, sest seal on näljased kassipojad.

Trini liigub rohkem ja sirutab varbaid ning keerab kõhtu ette aina rohkem. Muutub üha armsamaks!

Võib-olla kõige tähtsam on, et Leila ei pissi enam valesti. Nädala aega on kuivaks jäänud ka arvutilaua all asuv varuliivakast, vahed vähenesid juba ravi alguseks kahe-kolmepäevaseks ning valedesse kohtadesse pole ta vist teinud juba umbes kolm nädalat.
Leilat ajan Calmexi andmise pärast küll iga päev taga, aga see on juba vaid mõneminutiline rutiin. Magamistoa uks kinni, Leila diivani alt välja ja vannitoas või garderoobis saab vaene hirmunud loom ühe ml vedelikku suhu hops. Järgmisel nädalal on kliinikus kontroll.

Triiton aga hakkas mõni aeg tagasi konservi sööma!
Kõigepealt märkasin, et ta sööb kassipoegadest jäänud Felixi kuivanud liblesid. Siis hakkasin pakkuma muud ka ja sööb! See kass, kes kaks aastat põlgas praktiliselt kõik konservid ära. Väga veider minu meelest, aga nüüd on tema siis ka oma kausikesega jaol ja teeb instensiivset käpatõstet järjekorras oodates. Kõige rohkem sobib Gourmet pasteet ja no kohvikoor loomulikult
Triitoni elus toimub veel põnevaid asju, aga rohkem kirjutan sellest alles veebruari teises pooles.

SS-il ja MM-il läheb kodudes väga-väga hästi!

Eriti tähtsad uudised

Teisipäeval läksid koju mu kallid Simmo ja Sia. Ja ma ei ole sellepärast üldse kurb.
Nukrusega segatud tunne on küll, sest SS said omale kodu, kuna armas Mau suri, jäädes alla kurjale haigusele…
Kass Raul aga vajab seltsilist ja mõte uue kassi võtmiseks sai pikalt selles peres küpseda.
Minul aga ei ole seda tavalist kripeldust, muret ja kahjutunnet, kui keegi mu hoiulistest koju saab.
Põhjus on ka tegelikult selge – ma ei muretse nende pärast mitte üks gramm. Ma tean, et neil on väga hea kassielu, väga hoolivad inimesed ja palju paremad tingimused kui minu juures. Ma lähen ilmselt jaanuaris neile külla, saan Simmot ja Siat kallistada-nässerdada ja nii polegi ühtegi põhjust kurta ega kurb olla. Muidugi tunnen natuke puudust nende pugemistest, kurinatest ja vaatan-sind-pea-viltu-hetkedest, aga see ei ole mulle raske.
Lisaks on mul ka praktilistel põhjustel lihtsam nüüd, kui on kaks traageldist vähem. Köögis on vähem tunglemist, vahel üle taluvuspiiri minevat mürgeldamist on vähem ja voodisse mahub ka paremini ära 🙂 SS magavad uues kodus ka voodis muide, loomulikult.
Kodupilte ma praegu ei pane, saan neid ja videoid küll iga päev, aga seal on rohkem kodu kui ringinuuskivaid kasse näha. Panen hoopis paar pilti ajast, mida ma kunagi ei unusta. Suvest, mil ma elasin ainult väikestele abivajavatele kassidele.

Mirjam ja Mäuram. Sel nädalal pidid neid vaatama tulema huvilised Helsingist. Läks aga nii, et nad ei saanud tulla ja nüüd selgub päris aasta lõpus, kas MM lähevad koju, välismaa koju, üle lahe. See paistab küll üsna kindel ja nad on praegu nö broneeritud staatuses, aga kunagi ei tea.
Niikaua rõõmustan iga hetke üle nendega koos, sest millegipärast on nii, et silm läheb märjaks, kui mõtlen, et nad lähevad ära. Eks see 200-300-grammiste taskukasside üleskasvatamine tekitab vist sellise nähtamatu niidi, mille katkiminek ei saagi päris valutu olla. Ja kuigi kodudel on minu sõpradest soovitajad, on tunne mu sees veidi teistsugune kui SS-iga. Üldse mitte halb tunne, aga ma ei oska olla nii muretu.
Ühisesse koju nad ei lähe, aga saavad üksteisel külas käia.

Leilaga on endiselt keeruline. Pissimine on natuke vähenenud. Kuna ta Calmexit toiduga ei söö, siis toimub meil igal õhtul, väikeste eranditega, Leilajaht. Kuigi ta muidu on kaval rebane, siis ometi teeb ta iga kord sama asja, mis mulle sobib. Jookseb siis, kui hirmuringid on tehtud ja diivani alt välja aetud, esikusse garderoobi ja jääb sinna nurka kükitama. Mina siis lükkan ukse enda tagant kinni ja kuidagi mahun seal talle rohtu andma.
Vahepeal oli tühi liivakast lausa kaks päeva tühi, aga ei, selle kasutamine jätkub. Lisaks muud üllatused, aga siiski palju vähem.

Triitonil on ka üks uudis (mitte kodu-), aga sellest kirjutan siis, kui eriti tähtsad uudised hakkavad otsa saama 🙂

Uudised

Uudised ei ole tähtsuse järjekorras, aga enamvähem kronoloogiliselt.

Alustan Leilast, kellel on põiepõletik.
Leilale tehti teisipäeval kliinikus põhjalikud uuringud ja muud probleemi kui idiopaatiline tsüstiit välja ei tulnud. Neerud ja muud organid on korras, struviite-kive ei leidunud, aga uriin sisaldas verd. Põies on ultrahelis siiski näha u 2-millimeetrine tükike, mida arst tahab kuu aja pärast uuesti vaadata. Kui vajalik ja õnnestub, siis võib-olla saan varem viia ka pissiproovi.
Ehk siis suure tõenäosusega on see põletik stressist tingitud.
Leila, kes oli kliinikus hirmust kange olnud, sai seal pikatoimelise antibiootikumisüsti, koju kaasa valuvaigistid ja rahustava toimega toidulisandi Calmex Cat. Seda peaks kirjade järgi kass sööma ka koos toiduga, aga Leila ainult nokib natuke. Mis tähendab, et meil ei ole lihtne, sest ega ta ei anna ennast mulle kätte juuu….  Kaks korda olen saanud kuidagi ta vannituppa. Ükskord ta lubas end korvis silitada ja võtta sülle (jõuluime!?). Aga päris ideaalselt see andmine ei õnnestu. Valuvaigisti sõi ta vähemalt oma pasteediga limpsti sisse. Pissimine tühja liivakasti ja mujale ei ole praeguse seisuga eriti vähenenud. Ta ise on rõõmus ja kepsleb ringi. Feliway pudelid on kahe ja poole nädalaga otsa saanud, peab juurde ostma. Päris kalliks on läinud Leila uurimine-ravimine-toetamine, aga Leila on muidugi kallis kassike ka.
Loodan väga, et stress väheneb, kui kasse jääb hoiukodus vähemaks.
Leila pikutab vahel garderoobis, kus ma olen mütsid-sallid-kotid katnud vihmakeebiga. Üldse ei taha enam asju ära visata. Aga tema jaoks paistab see mõnus koht olevat. Ilmselt jälle sellepärast, et seal ukse taga saab pägalikest rahu.
Teine mõnus koht on tal korvpesas sooja ahju kõrval. Andy on tema sõberkass, kellega koos võib pikutada küll

Minu juures kodus käis taaskord üks hea inimene, kellele olid teised head inimesed ka kaasas, üks suur ja üks väga väike. Padi ja Pasteedi kassidele toodi hiigelkogus konserve, lisaks hullamistelk, pesa ja mänguasju. Konserve kaabivad agaramad tegelased lausa kastidest välja. MM söövad ainult kanaga varianti, aga SS on täiesti nagu tolmuimejad. Mul on nii palju lihtsam seda kassiparve praegu toita. Ei pea iga päev mõtlema, kust mida ja millal saab, kuidas koju vedada ja kas nad seda ikka söövad. Lihtsalt võtan ja annan. Ja telk on täielik hitt!
Veelkord siiras tänu, Ruth Maria! 🙂

Oma panuse on andnud ka puidugraanulipäkapikk, aitäh!!!

Ja just tõin ära üllatuskingituse pakiautomaadist. Kaks alust Gourmet pasteete, täpselt neid õigeid. Huvitava kokkusattumusega limpsis Triiton täna esimest korda kalkunipasteeti natuke. Suur-suur aitäh Põlvamaale! 🙂
Simmo aitas lahti pakkida ja Sia leidis omale uue magamiskoha

Simmol ja Sial on käinud külalisi. Tänagi käidi ja otsus sai kindel. Järgmisel nädalal lähevad nad kahekesi ja proovivad kooselu üheksandat eluaastat käiva kass Rauliga, kelle sõbra viis vikerkaare taha raske haigus. Sellest kõigest aga tuleb kindlasti eraldi postitus, kui õige aeg on käes.
Mina pean harjuma mõttega, et need karvapallid-südameröövlid kolivad ära. Küll aga tean, et ma võin neile külla minna, sest SS uued inimesed ei ole täiesti võõrad. Toredad, hoolivad, head inimesed on.



kasutage ikka helkurit 🙂

Muid kassikomplekte ka

Mirjamil ja Mäuramil on samuti kojuminekulootus, aga sellegi kohta toob järgmine nädal rohkem selgust.

Teisipäeval olid nemadki terve päeva kliinikus – steriliseerimine on nüüd tehtud. Mirjam on end õest suuremaks söönud. Tema kaalub 2,5 ja Mäuram 2,3 kilo. Nad on sellised natuke rääbised, aga karv läigib ja tuju on hea. Juba opiõhtul möllasid nagu poleks midagi olnud.

Varsti jälle uued lood.

Pahupoolest ka

Ma olen pikalt varjanud ühte muret, mis eelkõige minu elu häirib. Praeguseks aga on teadmist juures ja kirjutan siia ka, et esimest korda Padi ja Pasteedi hoiukodu pikas ajaloos on meil valesti pissija. Juba 2-3 kuud tegelikult, aga viimasel ajal rohkem. Kuigi ma olen üsna kodune, ei sattunud ma kunagi peale, kes on süüdi.
Kes pissib esiku pikale kaltsuvaibale, lambanahale, diivanikattele, diivanipadjale, uksematile, saabastele, vannitoa magamispesasse, arvutilaua alla ajalehekasti, niisama põrandale, liivakasti ette…
Peaaegu iga päev olen leidnud loigu sealt, kus ei peaks olema. Kõigepealt panin ajalehekasti asemele laua alla tühja liivakasti ja sinna hakkasid loigud tekkima. Ok, koristan ära, las olla siis liivakast siinsamas kus ma arvutis olen. Ei ole raske see sorts ära kallata, kast pesta ja tagasi.
Pidin kurvalt ära viskama lambanaha ja kaltsuvaiba, sest vaatamata pesule Smellnetiga läks vaip ikka ja jälle loosi ning lambanahka isegi pese ju. Niisama nühkimisest ja haisupeletamisest polnud tuhkagi kasu. Ka diivanikate läks korduspissimisele ja seda ma praegu lihtsalt ei kasuta. Natuke on sattunud diivanile ka ja ma ei ole kindel, kas ma olen kogu lõhna ära saanud.
Lõpuks, lõpuks ometi nägin Leilat väljumas tühjast liivakastist ja sain aru, et see on tema.
Seni on säästetud mind voodimärgamisest ja samuti hoiab pissirott kuivana oma kaks pesakohta ahju kõrval.

Eelmiseks laupäevaks olin siis teinud plaani, et kui vähegi jõuab ja ta jälle kasti pissib (aitäh sellegi eest, proovi võtmine on ju niigi raske), siis lendan kliinikusse. Läkski nii – Leila jäi vahele, viimasel hetkel kimasin taksoga kliinikusse ja hiljem arst helistas, et midagi seal on, erütrotsüüte natuke rohkem ja midagi oli veel. Aga kuna mu anum ei olnud vist 100 % puhas ja selget vastust sealt ei koorunud, siis ilmselt peame minema kohale ka. Siis saab otse põiest võtta analüüsi ja arst arvas, et neerude tööd peaks ka vaatama. Kuna Leila lakub (stressist?) endiselt kratsipuu nööre, siis soovitati ka Feliwayd. Alates teisipäevast mul ongi nüüd kaks tükki korteri ise otstes paigas, üks lausa Leila lemmikkoha kõrval.
See kohe ei mõju muidugi ja arvan, et pean ta ikka kontrolli viima. Arvatavasti katsetan varsti diivanikattega – kas tekib ahvatlus.
Kui praeguseks on pissimine jäänud peaaegu et ainult kasti (tühja), sest senised kohad olen lihtsalt likvideerinud, siis reedel läks ta ja pissis minu nähes uksematile. Võttis ikka ohkama küll. Aga kass ju väljendab sellega midagi ja küsib abi.

Mõistan paremini neid inimesi, kes tahavad viimases hädas loobuda oma lemmikust, kel sarnane mure. Ei mõista muidugi neid, kes midagi ei tee, ei proovi, arstile ei vii. Aga kui sul kodus kõik kohad täis pissitakse, siis on ikka raske küll.
Mina olen alles mure alguses, kui nii võib öelda ja natuke arvan, et liiga palju kasse ei ole Leilale hea. Muuga ma seostada ei oska stressi poole pealt. Kui mõni organ streigib, siis see on muidugi teine teema, aga ülejärgmiseks nädalaks otsustan tema kontrollimise ära.
Kogu see lugu siin viib Leila koduväljavaateskaala miinustesse ilmselt… Aga mis ma teha saan? Kasse vähemaks, Feliway seina, vajadusel ravi. Seda saan teha ja teen. Loodan väga, et saame sellest murest jagu.
See pilt on tehtud Feliway teisel õhtul, kus magamistuppa minnes avastasin Leila sellises asendis. Kuna ahi oli kuum, siis tegelane muidugi lihtsalt mõnules, aga mulje jäi küll, et õnnehormooni mõju all 🙂

Igasugused

Pildipostitus möödunud nädalast.

Kassidel käisid külalised, mis oli väga tore, sest kõik said mängitatud ja väsitatud. Isegi Leila oli ninapidi juures ja tahtis oma osa saada
Arvutilaud on tavaliselt kaetud väikeste nurruvate kassidega.

Sain teada, miks on tikutopsid kogu aeg kadunud.

Mirjam saab Triitonilt sõbramüksu

Mirjam ja Trini

see saba muudkui kasvab!

Muidupilte

Kuigi elu keerleb praegu ümber Triitoni ja Stjopa ravi, on teised kassid ka ikka täitsa olemas, üks vahvam kui teine.
Trini näiteks on saavutanud refleksi, et kui ta on pikali ja ma tulen paitama, siis ta viskub automaatselt külili. Nii tore!
Leila on täpselt samasugune armas väänik.
Triitoniga vist leppisime ära. Eile oli ainult pool tundi mööda tuba kõndimist, kui ta diivanil lubAs endaga kõike teha ja hommikul sain jälle voodis tabletiveerandiku antud. Kahv aga ootab ukse taga, sest kliinikusse peab ju, nui neljaks, õigeks ajaks saama.




Triiton sõbraga

AD 🙂

Ei edasi ega tagasi

Leila, see müstiline kass, kellele loodus (ja ema Trini) on kaasa andnud loomuse, milles inimesega sõbrustamine puudub. Suhe inimesega taandub ainult tema ärakasutamisele. Inimese käest saab süüa. Inimese voodis on hea magada, eelkõige siis, kui ta ise sealt puudub, aga kõige parem, kui ta on just tõusnud ja ase veel soe on. Inimene kütab ahju, mille peal ja kõrval on hea põõnata. Kahju, et ta ei tee seda aastaringselt. Kahju, et suvel vannitoa põrandaküte ka jahedamaks keeratakse.
Inimese võib ära kannatada, kui ta pettusega sülle krabab, et küüsi lõigata või vägisi pai teha. Mingil juhul aga ei tasu inimest asja ees, teist taga endale lähedale lasta. Tuleb ära minna, ka sügavas unes tuleb märgata, et oht on lähedal.

Nii on. Mina ei usu, et siin hoiukodus Leila enam muutub. Mina ei oska selle heaks või jaoks midagi rohkemat teha. Võib-olla kodus, kus ei ole teisi kasse või on neid vähem, aga ma arvan, et tema iseloom ongi selline, sellisena tuleb teda võtta ja armastada. Mulle ei ole see raske, aga mina olen ju ajutine. Mis sellest et pikaajaline ajutine.
Ka pildile jääb ta teistest harvem, sest noh, ta läheb ju pildi seest ära. Tükk tagaajamist ja passimist on temaga, et midagigi saada ja ka siis on ettevaatlikkus igast tema asendist ja pilgust näha.
Suur soojalemb on ta tõesti. Kui ahi on äsja köetud, siis leiab ta tihti kassivoodist või ahju otsast. Vannituba on tagavaravariant, aga seal ta teab, et ma võin ta kätte saada ja esimesel võimalusel põgeneb.


Siin aga ta passib, ja sõbrad ka, kas ma ehk ei unusta kotist välja ripakile kõrvaklappide juhtmepundart, närimiseks.

Ilus on ta ju küll. Väga.

Trinist ja Leilast

See on sulle, kes sa satud siia lugema, olles klõpsanud näiteks Kassijaama lehel Trini või Leila nimele. Või oled sattunud siia hoopis muu otsisõnaga, kassihuvi siiski taustal. Palun ära pane kohe seda lehekülge kinni, olles eelnevalt märganud sõna arg või tagasihoidlik või arenemisvõimeline.
Palun anna neile võimalus, loe nende kohta mõni sõna veel. Seda ei ole palju, sest suurem töö on juba tehtud  – Trini ja Leila ei pea enam elama tänaval, nad elavad nagu päris tavalised (ei, mitte tavalised, vaid eriti hästi hoitud) kodukassid. Lihtsalt nad ise ei tea, et võib-olla kunagi peavad nad ära kolima mujale, päriseks.

Trini, kuigi mustvalge, see kõige tavalisem välimuselt, ei ole tavaline siiski. Ma ütleksin, et on omaette nauding jälgida tema ilmeid ja tegevusi. Kui kaval ja terane ta on. Kuidas isegi silmakuju otsekui muutuks, kui esimene silitus on kangestunult ära kannatatud ja siis saabub äratundmine, kui hea see tunne on. Kuulda ja tunda sellise kassi nurru on justkui auhinna saamine. Ma olen täiesti veendunud, et kui Trini leiab talle pühendunud inimese, siis toimub murrang. Teda saab paitada, ta tahab tähelepanu, tema sees on peidus kodukassipoeg, kellel ei lastud kodus üles kasvada.

Leila on üheltpoolt vaadates kergem, teiseltpoolt keerukam juhtum. Kui neid võrrelda, siis on Leilaga teatud mõttes lihtsam – saab küüsi lõigata, saab transpordikasti panna, saab kõike teha, mida vaja. Enne muidugi natuke kavaldades. Kui aga Trini lubab ennast paitada ja unise peaga ei viitsi kuhugi eest äragi minna, vaid hakkab hoopis nurruma, siis Leila… Leila lõpetas nurrumise kassipojana ja suuremaks saades otsustas, et inimene on see, kes annab süüa, muul ajal ta ei ole tähelepanu väärt. Müstiline kass, sellist tagurpidi-arengut ma ei ole kunagi varem kohanud. Ometi olen kindel, et see võib õige inimesega, sobivas kodus muutuda jälle nö õigesse suunda. Leila on oma olekult muidugi armsus ise, alati muheda, natuke naeratava näoga, lustlik ja parajalt energiline. Lihtsalt mitte mingit katsumist ega lähenemist ei taha. Saan teda paitada ainult siis, kui ta on kuskil pesas. Aga noh, ei löö, ei hammusta, ei rapsi, see ju ka tore omadus. On ju 🙂
Mõlemad sobivad teiste kassidega hästi, välja arvatud juhul kui see teine kass ei sobi nendega.

Keegi väljastpoolt tänavakassi-inimeste maailma võib-olla küsiks, et miks ma neid üldse ära tahan anda? Ega ma tahagi, olen kõigisse oma loomadesse väga-väga kiindunud ja tahaks ise nende eest hoolt kanda, sest ainult nii tean, et kõik on hästi (noh, minu mõningaid hajameelsusatakke arvesse võttes 100% garantiid ei ole muidugi olemas).
Paraku aga on selliseid inimesi väga vähe, kas tahavad, saavad, oskavad ja viitsivad otse tänavalt mõnda kassi võtta ja neile hakata uut kodu otsima. Minul on selleks kõik olemas, aga enne uue kassi aitamist peab keegi teine lahkuma – päriskodusse. Minu piir ja kasside piir on ära katsetatud. 6-8 on maksimum ja ka siis juba keegi kannatab.
Olen varemgi öelnud, et ma ei usu niipalju massreklaami, vaid pigem imelistesse juhustesse, aidaku sellele kasvõi kaasa kasvõi ainult see pisike postitus. Mind jääb ilmselt eluks ajaks piinama Soovi kaudu tulnud kassihuviline, kellega algas kõik väga ilusti ja lõppes väga halvasti. Sealt on ilmselt jäänud see blokk kuulutada oma hoiukasse üle terve Eesti, ükskõik kuidas ja ükskõik kellele.
Nii et loodan edasi, et need õiged kodud jõuavad meieni. Kuidagi. Kunagi.

tõestusmaterjal

tõestusmaterjal

img_0455

img_0446

ei ole nurka, mida Trini ei nühkaks

ei ole nurka, mida Trini ei nühkaks

nii naksakas!

nii naksakas!

kahtlustav ja stardivalmis

kahtlustav ja stardivalmis

tütar ja ema

tütar ja ema

Tool

Kui ma oleksin teadnud, kui palju üks toolikate võib kassidele pakkuda, oleksin seda ammu kasutanud. Millalgi enne jõulupühi vaatasin, et lisaks toale natuke värvi ja otsisin välja mõnusa punase pleedi. Panin selle toolile peale ja momentaalselt tegid kassid sellest oma onni.

Kõik kassid peale Triitoni kasutavad seda. Peaaegu kogu aeg istub keegi pleedi all, enamasti Trini, kel on seal hea turvaline oma vaenlast Triinut passida. Tihti on ka Leila tema juures. Väga sageli lamab keegi selle tooli peal, nt Triinu jälgib oma vaenlast Trinit. Viimasel ajal aga on keegi ka pleedi ja tooli vahel ning see on üha enam sassis. Ja karvane.

Igatahes olgu neil tore ja las olla punane laik keset tuba, varsti on jälle jõulud.