Jälle Fejal külas

Viimasest Feja-postitusest on pikk aeg möödas, ligi kaks aastat. Elu on läinud edasi ja Feja hoiukodust on saanud päriskodu. Midagi paremat ei oleks ma osanud soovidagi.
Tema sõberkass Black Jack suri kahjuks noorelt neeruhaigusesse. Feja elab nüüdki koos kassiga, kes aga omakorda teisi kasse väga ei armasta. Mõlemad aga armastavad inimest ja see ongi kõige suurem asi, mis Fejaga juhtunud on. Sest alguses oli ju nii 🙂

Minul on õnn ja rõõm aegajalt Feja külas käia ja nii olen tema muutumist oma silmaga näinud ning oma sülega kogenud.
Jah, Feja tuleb ise sülle, et mitte öelda lausa trügib.
Feja küsib väga nõudlikult paisid, sättides oma pead inimese käe alla.
Fejat saab paitada ilma, et ta näksaks või lööks.
Feja tahab kogu aeg oma inimese juures olla.
Jah, seesama must jeekim, kellest esialgu võis küll oodata suurt kassisõpra aga mitte inimese.
Feja ei luba end võtta ja transpordikasti panna, et loomakliinikusse minna ja seal peab keegi tema otsas istuma, et protseduure teha, aga õnneks saab tema inimene selliste olukordadega hakkama ja arstid-abilised Vilde kliinikus muidugi ka.
Samuti käivad kodused treeningud, et harjutada Fejat kätega, mis tõstavad ja panevad.

Feja teeb maailma kõige armsamaid häälitsusi. Ta on väga jutukas kass ja tema keel koosneb põhiliselt ä-häälikust. Mä-ä-ää-määä-ä-ä-mää. Sarnane linnuvaatluse kädinale, aga selline konkreetsem 🙂 Kui kohutavalt armas see on ja mulle niiväga meeldib. Ühel pildil, kus tal on suu lahti, ta samuti jutustab sedasi. Vahel olen natuke kade ka, et mul kodus sellist jutupaunikut ei ole, lihtsalt nii vahva on ja teeb tuju heaks.
Lisaks on tal huvitav viis trepil liikuda – põnts-põnts-tramp-tramp. Täiesti ebakassilikult ta treppi mööda tuleb ja läheb, nii et see kellelegi kuulmata ei jää, et Feja on liikvel. Teine kass käib pehmelt, kassile kohaselt.

Kordan ennast, aga Feja on üks õnnelikuma saatusega kasse, keda ma tean. Eelmistest postitustest võib lugeda pikemalt, aga Feja püüdmine ei olnud üldse planeeritud – tema lihtsalt ilmus kuskilt ja läks Triitoni asemel lõksu ning sai endale Triitonile mõeldud koha minu juures. Siis sai ta teise hoiukoha ja siis päris kodu.
Saatus on olnud Feja poolt ja ta välja valinud tuhandete seast, et pakkuda talle õnnelik elu.

Vahel mõtlen suure kurbusega kassidele, kelle kohta me ei saa kunagi teada, milliseks nad inimese juures muutuksid. Nädala, kuu või vahet pole, aastaga, aastatega. Nad vilksatavad su silme all kuskil hoovis, vanalinnas või autotee ääres. Ei näe sa neid enam kunagi rohkem ja ei satu sinna enam kunagi, et uuesti kohtuda. Või ei ole sul kohta ega jaksu, et hakata just seda vilksatust otsima ja püüdma. Mitte keegi ei saa teada, milline on nende iseloom tegelikult. Siis kui nad ei pea võitlema, et ellu jääda. Sest lõpuks nad hukkuvad või hukatakse. Väga vähestel on sellist õnne nagu Fejal ja neil vähestel teistel, kes siiski püütakse metsiku kassina kinni ja antakse võimalus.
Liiga palju ei tohi selliseid mõtteid mõelda, sest muidu ei pea ise vastu, aga siis jälle vaatad neid, kellel ON vedanud ja see kurbus kaob natukeseks tahapoole ära.

Maailma kõige armsam Feja:

Advertisements

Fejal külas

Mul oli Fejaga põgus, ent vahva kohtumine. Feja on uues hoiukodus end väga mõnusasti sisse seadnud ja teise kassi ümber oma väikese musta käpa keeranud. Feja on uudishimulik väike nirgike, jälgib oma ilmekate silmade ja pisikese kolmnurkse peakesega teraselt, mida inimene teeb. Järgneb igale poole ja siis sätib end kuskile mõnusasti paika.
Kurritab peenikese kurguhäälega ja teeb sõberkass Black Jackile möödaminnes müksti. Feja ja BJ magavad tihti koos ja lakuvad üksteise kasukaid. Nii et kui Feja kunagi peaks päris kodu leidma, siis seal lihtsalt peab olema teine kass, kes samamoodi sõpra vajab.
Inimene – on natuke varvaste närimiseks (aga seda veepritsini) ja pättusi peab ka vahel tegema, lillepotis kaevama näiteks.
Elu koos Fejaga on kahtlemata armas ja naljakas. Ta ei ole sülekass, aga meelelahutust pakub selle-eest küllaga. Olen natuke lausa kurb, et mul ei õnnestu teda iga päev vaadata ja lõbustatud saada, aga muidugi on tähtis, et tänu tema kolimisele saan mina hoopis Triitonit kodukassiks koolitada.
Siin mõned hetked Fejaga:IMG_0525

IMG_0524

IMG_0522

IMG_0519

IMG_0513

Feja vahetas hoiukodu

Feja kolis Padi ja Pasteedist ära teise Kassijaama hoiukoju ja praeguseks on katseaeg edukalt läbitud. Miks nii?
Selline mõte hakkas tekkima, kui selgus, et mu kauapüütud Triiton Kassijaamas ei taha sugugi edusamme teha. On pahur, et mitte öelda kuri ega taha suhelda ei inimeste ega teiste jaamakassidega. Pealegi on ta seal “üks kass liiga palju”. Samal ajal aga elu Fejaga muutus aina muretumaks. Ja vahvamaks, sest eriti tema hea läbisaamine AD-ga valmistas mulle ääretult palju rõõmu ja heldimushetki.
Feja uues hoiukodus on aga püsielanikuks must kass BJ, kes vajab samuti maadluspartnerit ja sõpra, sest hoiukodu teine kass (päriskodu ootel) Daša eelistab iseenda ja inimese seltskonda ning teistest kassidest ei huvitu.
Otsustasime proovida, kas BJ, Feja ja Daša omavahel klapivad ja kui, siis võidavad kõik. Nii läkski – Feja veel BJ-le kaissu pole pugenud, aga ühised saba-püsti-rallid juba toimuvad ja esimesed voodismagamised ka. Kaotajaks on osutunud uue elukoha toataimed, aga selle saab Feja andeks 🙂
Pean ütlema, et Fejast loobumine oli mulle päris raske – otsus oli puhtalt ratsionaalset laadi. Ta jõudis mulle väga sügavale südamesse pugeda ja mulle oleks väga meeldinud temaga oma kodu edasi jagada. Aga uudised Feja käpakäigust jõuavad minuni ju edasi, saan teda külastada  ja olulisemat jagan kindlasti siingi.
Siin veel viimane galerii vahvast Fejast minu juures

Ilmselt veel sellel nädalal kolib Triiton Padi ja Pasteeti, et temast üks asjalik kodukass kasvatada.

Kasside sõber Feja

Fejale paistab olevat oluline, et temaga koos elaks veel mõni liigikaaslane. Soovitavalt samast vanuseklassist ja sama mänguhimuline.
Olen mõnda aega ka päevasel ajal kodune ja näen paremini, mismoodi ta oma aega veedab – ikka AD kaissu pugedes ja neid maadlusele ärgitades. Inimest on vaja ainult söögi serveerimiseks ja suleridvahoidjaks. Ühtpidi on väga tore, et tal igav ei ole ja mustakasukalist kolmikut müramas-magamas vaadates on hea tuju garanteeritud, aga meievahelise silla ehitamine jääb selletõttu natuke aeglasemaks.
Suleridvaga mängides unustab ta umbusaldamise ja sel ajal saan talle pikki paisid teha küll, hea seegi. Talle meeldib mind ka natuke närida. Põlvest näiteks või varbast või sõrmest võtab õrnalt hammastega kinni. Ükskord ärkasin selle peale, et ta istus öökapil ja küünitas end minu laubani ja proovis seda ka närida 🙂
Minu jaoks on see veider ja armas, aga arvatavasti mitte just parim reklaam koduotsivale kassile.
IMG_8315

IMG_8313

IMG_8311

IMG_8308

IMG_8304

IMG_8300

IMG_8282

Kindlalt edasi

Suuri uudiseid ei ole. Feja pai ei luba endiselt teha, aga on sekundiga kohal (kana ja kala ja jogurti peale ka laual), kui inimene sööb. Diivani ning voodi rahumeelne jagamine minu ja veel kolme kassiga on juba ammu endastmõistetav. Sõbralikud maadlused AD-ga ka. Karv on hakanud läikima, haigusest saime jagu. Kõik on seega suurepärane ning kasvatusprotsess jätkub.IMG_8101

IMG_8122

IMG_8105

Tubli, aga tõbine

Feja on endiselt väga asjalik kodukiisu. Õhtul tuleb mu jalgade juurde magama. Voodi on absoluutne lemmikkoht ka muul ajal. Palle on meil kümneid ringi veeremas, et kassil oleks tegevust.
Paikäe eest läheb eest ära, aga seda me harjutame iga päev.
Kahjuks lõi mõni päev pärast vaktsiini jälle herpesviirus välja ja nüüd meil taas konservi abiga antibiootikumiravi käimas, õnneks on natuke juba paranemas.
Nädal on nii kiire olnud, et pilte teha pole õieti jõudnudki, aga siin on veidi näha silma olukord IMG_7962Ja nii vaatab ta mind, kui ma diivanilaua taga midagi söön.
IMG_7921

Väike must üllatus

Tulin mina eile õhtul koju ja juba esikust silmasin, et voodil on midagi väikest ja musta. Kuna kaks suuremat musta tiirutasid ümber minu, siis ei jäänud muud üle, kui võtta teadmiseks, et Feja on saanud kogemata vabadusse ja ilmselgelt väga intelligentse loomana avastanud iga kassi jaoks ühe kõige olulisema koha – voodi. Mis seal ikka, kuigi tavaliselt ma vannitoakasse kõigepealt magamistuppa ei lase, sest ma ei taha, et nad voodi all või garderoobi kõike kättesaamatumas nurgas redutavad, aga kui juba nii läks, siis mis seal enam. Feja järgnes mulle kohe ka kööki. AD olid talle arvatavasti kiirkursuse teinud, sest ta teadis täpselt kuidas järjekorda võtta ja et tegu on teise väga tähtsa kohaga tema ootamatult avanenud uues eluruumis.
Natuke kahju on, et ma ei saanud tema esimesi hiilimisi jälgida, aga võibolla ta ei hiilinudki. Mul on tunne, et Feja saba oli antennina püsti ja minu tuleku ajaks oli ta juba kõik kohad jõudnud ära nuusutada ja pehmemad kohad endale selgeks teha. Lambanahk, diivan, kratsipuu urg. Kõike kasutas ta nii nagu see oleks tema kodu juba ammusest ajast. Samuti kappas ta rõõmsalt edasi-tagasi, nautides võimalust oma noort energiat kulutada.
Feja tegi mulle nii hea tuju oma oleku ja ootamatu julgusega, et ma mõneti segaduses olles käisin ringi ja naeratasin omaette. Need on fantastilised hetked, millega kõik nähtud vaev tasub ennast ära. Väike kass, kes pääses tänavaelust tänu suurele juhusele ja kes tutvustas ennast algul tõelise kurjamina, on tegelikult eheda kodukassi kehastus – oskab nautida, kasutab võimalusi.
Ta on väga armas oma väikese koguga suurte poiste AD kõrval. Õnneks sujub teiste kassidega kõik kenasti.
Ka meie esimene ühine öö möödus intsidentideta. Olin valmis, et keegi trambib üle mu näo või et asjad kukuvad kolinal, aga tegelikult ärkasin paar korda ja leidsin Feja enda juurest voodist. Piilus mind kahe teise kassi vahelt.
Vabalt tehtavate paideni (ja miks mitte suuremaltki unistada, sülekassini), läheb veel kes teab kui kaua, aga Feja juba tõestas, et ta oskab üllatada. Ma olen väga valmis veel ja veel omaette naerma 🙂

Siit ma tulen

Siit ma tulen

Diivani peal, mitte all

Diivani peal, mitte all

Ka mõnus koht pikutamiseks

Ka mõnus koht pikutamiseks

Millega mängime?

Millega mängime?

Peaaegu valmis kass

Läks ainult kuu ja kuus päeva ning ühest tänavakassist sai koduvalmis kass. See on muidugi suhteline mõiste, aga valmis ta on – steriliseeritud, kiibistatud, saanud mitu korda ussirohtu ja täna sai ka vaktsineeritud.
See tähendab, et tulevasel kodul peab olema soov, süda valmis armastama ja vastutustunne. Kõige muu eest on tükiks ajaks hoolt kantud.
Hommikul panin fööni tööle, Feja roomas transpordipuuri, luuk ette ja ei mingit paanikat ega tagaajamist. Igaks juhuks pandi kliinikus Feja süstimiseks spetsiaalsesse kurjamipuuri. DSC_0063
Kõik läks kenasti, koju jõudes lammutasin puuri lahti ja jätsin Feja imestama.IMG_7733
Feja on väga mänguhimuline ja seda helendavat palli plastikust tunnelis võib ta tundide kaupa veeretada.IMG_7735
Suleritv on muidugi ületamatu. Kingituseks saadud ridva pehme nutsaku otsast kaotati kelluke kohe küljest ja seda on eriti hea hammaste ja küüntega rapsida. Eriti, kui ma oma käe kiirelt ära tõmban, aga tahaks kuidagi karistada. Ta on mõneti närviline, kui saab aru, et ma teda paitan, aga hirm on küll kahanenud nii, et pole õieti nähagi. Mängib mul praktiliselt jalgade otsas. Sussid saavad vahel käpaga, kuid minu hirm, et ta mu paljastesse säärtesse võiks karata, pole küll teoks saanud. Aga ega Feja pole ka enam see kass, kes ta alguses oli.
Ma arvan, et üsna varsti avaneb tema jaoks vannitoa uks.
Seni aga – mäng-mäng-mäng
IMG_7786

IMG_7769

IMG_7749

Telliskivis on aga paljudele kassidele varjualust pakkunud putka kadunud. Enam ei ole kohta, kus turulistelt süüa oodata. Ma väga loodan, et enam ei ole ka sellest kohast sõltuvaid kasse.
IMG_7732

Mängust ja sünnipäevast

Feja on oma olekult nagu kassipoeg. Vanuse poolest ega palju üle ei olegi – hammaste järgi arvas arst, et ta on kõige rohkem aastane (märkan ka ise, kui ilusad säravvalged hambad tal on) ja nii panin ma talle sünniajaks lemmikloomaregistrisse 01.05.2014.
Soovisin talle sünnipäeva puhul mõttes jätkuvat õnne. Seda on tal nüüdseks juba kuhjaga olnud, kui just esimesed 11 elukuud välja arvata. Samas, ellu ja terveks jääda on ühele tänavakassile juba väga palju. Mul on kohutavalt hea meel, et ta nii ootamatult püüdmispuuri läks ja tänu sellele uut elu sai alustada.
Kuna ta on alles lapseohtu, siis on meil palju lootust hirmud ja susinad selja taha jätta ja kõik need varvastel tippimised, kõhu näitamised ning peaga vastu mööblit hõõrumised varsti inimese kasuks pöörata.
Nagu ma olen varemgi märkinud, siis Feja jumaldab suleritva, see motiveerib teda sekundipealt sügavast unest ärkama ja minu kui endiselt kahtlase olendi olemasolu unustama. Tänu suleridvale on ta saanud juba palju salapaisid. Kui märkab, et ma teda puudutasin, siis susiseb, kui ei, siis tunnen ennast jälle võidukana 🙂
Mul on ebaõnn olla viimased päevad väga vastikus gripilaadses tõves ja sellepärast on kuhjaga kahju, et pole jaksu olnud Fejaga aega veeta. Aga teiselt poolt on just tema toonud mulle armsaid väikeseid naeruhetki, kus ma leian ta aknalaual hommikupäikeses mõnuledes pikutamas või siis suurel pehmel padjal keras. Ta ei jookse oma kohalt ära, kui ma tulen, vaid lihtsalt jälgib. Söögi peale läheb kohe puuri, nii et samasugust hullu püüdmisstressi nagu Nöpsikuga temaga ilmselt ei tule enam.
AD on tal samuti vahel külas käinud, siis muutub Feja edvistavaks plikaks, hakkab piuksuma ja viskub külili või selili. Paistab sedamoodi, et poisid saavad endale uue mängukaaslase.
Siin on mõned pildid esimestest päevadest vabana vannitoas. Kui tervemaks saan, siis suudan ehk mõned möllupildid ka jäädvustada.IMG_7525

IMG_7542

IMG_7554

IMG_7561

IMG_7563

IMG_7566

Opitud ja põnevil

Teisipäeval sai Feja steriliseeritud. Ega ta vabatahtlikult transpordipuuri ei sisenenud, seekord võitlesin selle nimel harjavarrega. Kui Feja kliinikust tagasi kodupuuri jõudis, läks ta kohe pissile, ju vaeseke kannatas terve päeva võõras kohas.IMG_7458-001
Ja hirmus janu oli kaIMG_7470
Aga muidu oli ta rõõmus ja tubli, rullus ja nühkas mööda puuri ringiIMG_7476IMG_7481
Selliselt paistis tema peale õhtuvalgusIMG_7473
Peab ütlema, et kurjamist ei ole enam palju alles. Sisin on küll, aga ta ei ole enam üldse agressiivne. Kui ma panen käe puuri, siis ta kas nuusutab või taganeb, lüüa ei taha. Tahab hoopis välja ja AD-ga sõbrustada.

Kuna ma olen täna kodus, siis korraldasin vannitoas natuke asju ümber ja jätsin talle puuriukse lahti. Ei ole südant teda veel umbes 2 nädalat väikeses puuris hoida. Eks ma siis vaatan, kui vaktsineerimise aeg kätte tuleb, kuidas ma ta kätte saan.
Hakkan sööki panema puuri, võibolla on sellest abi.
Tunni ajaga ta igatahes ei ole veel tahtnud välja tulla, aga lähemalt sellest uuest etapist siis juba järgmises postituses.
Esmalt aga ikka tähelepanu üle rõõmustades rullumine ja haigutamineIMG_7513IMG_7514
Siin on mõned lisaruutmeetrid vabadust ootel. Oleme mõlemad põnevil. IMG_7510