Jumaldan kasside kirtsus ninasid

Siin Durani oma, lemmiktuustakas hambus

Kuidas nad seda teevad?

…seda kadumistrikki. Kassid.

Hakkasin täna kodust lahkuma, üleriided seljas-saapad jalas, kui lasin harjumusest veel pilguga üle elamise, kus kõik see kassipere on. Kolme nägin kohe, aga Tips oli puudu. Vaatasin uuesti, võtsin saapad ära, käisin nurgatagused läbi. Ikka oli puudu.
Hommikul olin toimetanud rõdul ja käinud koridoris, hakkas tekkima mõte, et Tips lipsas kogemata ja märkamata välja. Rõdul ei olnud ja esimene ring trepikojas ka ei olnud.
Võtsin koduotsingud põhjalikumalt ette. Kõik riiulid, nurgad, kapitagused, voodi- ja lauaalused, ahjupealne, pesumasin. Tipsi ei olnud mitte kuskil ja minul oli nutt kurgus. Kuidas teda ei ole kodus ja ei ole trepikojas ka. Kus ta on?!
Panin riided selga ja läksin õue otsima. On ennegi juhtunud, et naaber laseb koridori saanud kassi kogemata välja. Käisin ümber maja ja kodutänaval, natuke kaugemalgi. Tipsi ei ole. Otsisin keldrist ja vaatasin pööningule. Tipsi ei ole.
Koju tagasi, kolm püstist saba ja küsivat pilku on ukse peal vastas, aga Tipsi ei ole!
Otsisin veel kord igalt poolt, tegin läbi konserviavamise rituaali ning hüüdsin ja kssitasin nagu jaksasin. Ei ole…
Ja siis ühel hetkel oli ta mu selja taga!
Ja muidugi ei öelnud mulle, kus ta oli. Ma arvan, et ta tegi kadumistrikki. Ma arvan, et ta ei ole tavaline kass. Aga muidugi olin ma õnnelik, et ma ei kaotanud kassi ära 🙂

selline sale ja salapärane ta on

Tips sai koduvalmis

Tips käis täna steriliseerimisopil, mis tähendab, et kõik vajalikud protseduurid on temaga nüüd tehtud. Opp läks ilusti, Tips juba lehvib ringi ja paistab, et tunneb end täiesti tavalist moodi.
Viimane nädal aega aga elasime kaasa Tipsi jooksuajale, mis tundus, et lõppes just sobivasti täna hommikuks. Tipskin liikus ringi peaaegu ainult tagumikku upitades ja roomates ning helikeel oli kurruv. Duran arvas, et ta teab, mida ta sellisel puhul tegema peab, aga enamasti oli tegu väikese tavalise maadlusega 🙂
Kui Tips parajasti ringi ei roomanud, keerutas ta ennast erinevatel pindadel.
Ma ei mäletagi, millal mul oli jooksuajaga kass kodus, täitsa omamoodi kogemus jälle.
Normaalsetel hetkedel on Tips vallatu nagu noor kassike ikka. Näiteks siin pildil otsustas ta uperpallitada mu jala ümber, samal ajal kui mina AD-d pildistades põrandal roomasin.

Kaisukassid

Kratsika lohkriiul on endiselt kõige populaarsem ja nii võib seal vahel leida korraga 2 looma. Vaevu mahuvad, aga koos on ju nii hea.
Urust piilub muidugi neiu Tips.

Muril ja Vilbertil külas

Mulle hirmsasti meeldib teada, et endistel hoolealustel on kõik hästi. Mõnikord õnnestub seda ka oma silmaga näha. Kohtusin armsate Muri ja Vilbertiga nende kodus, peaaegu täpselt pool aastat pärast hoiukodust lahkumist.
Muri ja Vilpsu päralt on terve suur maja, perenaine ja peremees ning kolm ülivahvat koera. Kõik on kõigiga suured sõbrad. Kassidel on muidugi eesõigus magada voodis.
Vilbert, kes oli juba titest peale õdedest vendadest üksjagu suurem, on otsustanud, et söök on elus kõige tähtsam ja kaalub juba seitse kilo. Ma täpselt aru ei saanudki, kumb on suurem, kas Vilps või mind peadpidi sallis sõbralikult nuusutav taks 🙂

Ja Muri oli muidugi samuti kasvanud ja nii armas ja pehme. Külalised pidid tihti arvama, et ta on hoopis kassitüdruk.

Hästi on läinud kunagistel tänavapoistel 🙂

Väike vapper Tips

Täna kirjutan Tipsist, kes elab Padi ja Pasteet hoiukodus alates neljandast märtsist.
Tipsi lugu on keeruline, hoiukodusse jõudis ta koostöös Eesti Loomakaitse Seltsiga. Ta on noor, umbes aastane emane kass, kes on pidanud selle lühikese elu jooksul palju kannatama. Vaatasin täna uuesti tema käpa röntgenpilte ja näen, et lisaks hiljutisele pöiamurrule on tal käpal ka üks vanem murd, mida arstid temaga tegeledes muuhulgas mainisid.
Tipsi veebruaris juhtunud tagumise käpa pöiamurd jäi õigel ajal ravimata. Praeguseks on see ise kuidagi kokku kasvanud ja nüüd taastamise operatsioonil enam mõtet ei ole. Selline näeb käpake välja lähemalt vaadates.



Kui vaprad kannatajad on kassid – taluvad, kohanevad ja õpivad toime tulema nii, et juhtunud õnnetus iga päev enam liiga ei tee. Kuigi jah, me tegelikult ju ei tea, me loodame. Mina tuginen loomaarsti sõnadele ja sellele, mida oma silmaga näen. Tips hüppab kuhu tahab, jookseb palli järele ja astub oma pehmet kõnnakut nii, et ainult tähelepanelik vaataja saab aru, et midagi on teisiti. Mõned korrad olen teda siiski näinud lonkamas ja käppa hoidmas.
Küll aga on tal ilmselt senisest võimalikult mugava asendi otsimisest tekkinud eripära hoida haiget käppa väljasirutatuna, sageli õrnalt õhus. Siin on mõned stiilinäited:

Kui Tips minu juurde saabus, pidin teda mõnda aega eraldi hoidma, tal oli kõrvasügelislest ja ülejäänud loomadega kokku lasta ei saanud. Lisaks tahtsin muidugi jälgida, kuidas ta sööb ja liivakastis käib. Söömisega oli tal esimestel päevadel selline komme, et ta sõi ainult siis, kui ma teda palusin. Rääkisin, julgustasin ja paitasin. Siis hakkas ta konservi sööma ja ükshaaval krõbinaid ampsama. Terve tuub vitamiinipastat on meil ka ludinal alla läinud. Tema karv oli tuhm ja mõnelt kohalt kulunud. Praegu hakkan juba läiget nägema, nii nagu kõigil hoiukodu asukatel – kasukad on meil ideaalses korras. Kõrvad on tänaseks edukalt terveks ravitud ja eile sai ta nii kompleks- kui marutaudivaktsiini. Söömisega pole samuti enam muret, hommikuks on krõbinad otsas. Armas komme kõigepealt paid kätte nõutada ja siis alles sööma hakata, on tal alles.
Paiküsimises on algusest peale tegu olnud tippklassi tegijaga. Oh seda pukslemast ja nühklemist vastu mu kätt! Pärast esimesi kohanemispäevi jõudsime niikaugele, et ta läks paitamisest täiesti pöördesse – haaras käppadega käest või jalast ja õrnalt hammustas – “sa oled nii kallis, mu inimene, ma ei oska teisiti!” Nüüd on ta mõned päevad terves elamises liikunud ja sellist klammerdumist enam ei ole, aga vastu sääri silimist ja ise juurde tulemist on endiselt kogu aeg. Et köögis kausse täidetakse ja mida tähendab külmkapp, sai samuti kiirelt selgeks. Tips on agar kratsipuu kasutaja, tublim kui AD kokku. Liivakastikommetega on kõik hästi ja ühel õhtul selgus, et kui ometi saaks voodisse ja kaissu, oleks pöördunud õnn veel täiuslikum.

Tutvumine AD ja Triinuga läks tasapisi. Kui kõrvad juba puhtaks said, tegin ukse lahti ja toimus esmane sõbralik nuusutamine. Tips eelistas siiski kratsika pesasse varjuda ja sealt mitu õhtut toimuvat jälgida. Andy käis teda seal õrnalt käppadega klobimas (Tips klobis vastu) ja Duran niisama kähistas natuke ning mõlemad olid muidugi lakkamatust uudishimust kantud. Ühel õhtul tuli Tips urust välja ja tutvus kõige ja kõigiga põhjalikumalt. Lemmikkohaks osutus ahjupealne, kus ta võib tundide kaupa jälgida, mis ülejäänud seltskond allpool toimetab.
Praeguseks hoitakse AD ja Triinuga sõbralikku pikivahet, on toimunud mõned taga-ajamised ja kohtumisel peab ikka uuesti üksteist üle nuusutama. Duran tahab kõike huvitavat käpaga patsutada, nii ei pääse ka Tips tema tähelepanuavaldustest. Ja kui koos pallile järele joostakse, siis ma hoian hinge kinni, et Duran oma massiga haprast Tipsist üle ei sõidaks. Sellised need kohanemise ja vaatlemise hetked on olnud:

Uue olukorraga harjumine jätkub, ees ootab steriliseerimise operatsioon ja päriskodu otsimine sellele oma saleda joone, suurte kõrvade ja pikliku koonuga orientaali meenutavale imearmsale kassikesele.

Täiesti arusaamatu

AD ei saa aru, miks viimasel ajal vannitoa uks kinni on. Nii liibuvad nad alatasa selle taha ja litsuvad igal võimalusel sisse, aga sisse ei lubata.

Kui huvi hetkeks raugeb, nuusutatakse kevade hõngu ja jälle imestatakse, miks ka sellest uksest edasi ei lasta

Miks vannitoa uks kinni on, saavad AD teada mõne aja pärast.

Murildal külas

Käisin külas kunagisel 500-grammisel haigel nahkhiirekesel.
Vastu võttis mind 4,8-kilone pehme lastesõbrast mütakas. Väntsutatav, kallistatav, musitatav. Kass, kes palju annab ja kes palju vastu saab.
Ei ole midagi toredamat kui oma hoolealuste head käpakäiku oma silmaga näha.

Kingituseks viidud Kattipuoti hiireke võeti külalislahkelt hambusse.
Murilda, uue nimega Mirri üks lemmikkohtadest on pikutada laua all toolidel.

Kunagine müstiline värvivahetus must-hall-must on pidama jäänud mustal kasukal.