Kuhu ma jäingi…
Väljamaa laborist tuli vastus ja õnneks midagi tõsist ei ole. Kisense soolestikus möllas või möllab üks muidu seal elutsev bakter normist rohkem ja giardia jääke oli ka. Praegu me midagi ette ei võta ja seni ongi läinud hästi. Liivakastid täitsa eeskujulikud, väikese vaheldusega siiski.
Kisenset käidi vaatamas. Nii napisõnalisi külalisi mul vist polegi varem olnud, aga kõige olulisema enda jaoks suutsin ikka välja kangutada 🙂
Praegu nad mõtlevad ja ootamatult on tulnud veel paar pöördumist Kisensele. Vaatame, kuidas siis lõpuks jääb.
Mul on vusseritega igatahes väga tore puhata olnud. Näiteks nii:
Soni kehastus aga mänguasja peale väikeseks urisevaks kiskjaks
ja Kisense ei saanud selle peale üldse aru, mis toimub
Vilipsil aga pole mingeid peeni mänguasju vaja, piisab väikesest paberinutskast
Nad ainult nurruvad ja mängivad ja jumaldavad mind. Ja ma ei taha mõelda, mida ma tunnen, kui ma pean nad ära andma.
Kinkisin pärdikutele tunneli+kuubiku, mille sees nad kenasti hulluvad.
Täna said nad oma teise kompleks- ja ka marutaudivaktsiini. Kuu on läinud kiiresti.
Kõik said enne süsti ka midagi head matsutada, sellest nad muidugi ära ei öelnud.
Vilipsil on südames kuulda kahinat, seda peab tulevikus jälgima, aga närveerima ei pea. Plaanis lisauuringud.
Ja käe otsas vedamine on nüüd juba natuke tunda – 1,5+1,6+1,7 kilo kassikesi.
Suured kassid aga said minult kingituseks uue kratsipuu. Kõigile meeldib. Pildile sattus hoiukasside klubi. Hambaoppide järelravi olen nüüdseks juba andeks saanud.
