Nädalad ei ole vennad

Frode sai kuulutamise peale kolm kirja. Tundus natuke nagu ime, sest suureksveninud must aravõitu kassipoeg. Tille ei saanud ühtegi kirja. Esimene huvilispaar tuli Frodet vaatama.
Frode meeldis neile, nemad mulle ka. Minul oli keel ja aju krussis, sest kõike seda tavapärast intervjuud ja kassitarkuste jagamist pidi tegema inglise keeles. Saime õnneks ilusti hakkama ja üksteisest aru. Paar on pärit Valgevenest, aga tulevik on Eestis.
Tulevikku kuulub ka kass.
Frode valiti välja, kuigi ma rääkisin kogu tema nõrga tervise jutu mitu korda.

anna see fotokas siia!

nina, alati see nina

kohe sõidame koju

Pakkisin neile reedel Frode kaasa ja jäime Tillega rõõmsalt-kurvalt koju.
Frode nuttis uues kodus, aga sõi ja kasutas liivakasti. Ok, nutt läheb mööda.
Tille lasin laupäeval päevaks vannitoast välja. Tundus võimatu, et ta peab seal kõik selle minuta-aja üksinda olema. Tille oligi tõsine ja vaikne.
Laupäeval toimus uurimismaraton ja pühapäeval toimus jooksumaraton. Suured kassid ei teinud suurt numbrit. Triiton oli esimest korda üsna julge ja oli peidus vaid pool tunnikest. Hakkasin juba rõõmustama, et Leila ei olegi alati ründav, aga täna siiski oli. Mitte nii kurjalt kui Käksuga, aga ikka lendas talle peale. Ja lahistas jälle diivanil oleva teki täis…
Praegu puhkab Tille minu arvuti kõrval, jälgib mind ja nurrub.
Ta on heas mõttes võimatu. Kuna tal toad selged, siis nüüd on vaja olla igal pool. Köögilaual, diivanialaual, minu süles, ahju otsas. Nii, hetk tagasi nihutas ta pannil kaane pealt ära. Rüblik.

2 minutit vabadust

ja veel 3 minutit hiljem 🙂

Sellesse nädalasse on mahtunud veel tugevaid emotsioone. MTÜ-s tegutsedes on erinevad kassimured (harvem ka rõõmud), väga sagedased.
Hiljuti juhtus näiteks selline lugu, et üks tuttav proua, kelle kaudu meie juurde on järjekorras mitu suvilakassi, võttis suure murega ühendust. Kassid ei olnud enam suvilas, vaid nende toitja, 86-aastane vanahärra võttis nad oma koju, sest meil kohta ei ole.
Üks kassidest oli väga arg ja põgenes ventilatsiooniava kaudu. Härra ise ei ole kuigi asjalik enam ja nii pidi see pensionäriproua hakkama tegutsema. Mina aga olen tema nö tugiisik (kuigi ta on mõneski mõttes minust tegelikult tegijam ja tegusam) ja pidin tahes või tahtmatult sellele kaasa elama. Kassist ei olnud midagi kuulda. Palusin panna kortermajja kuulutused.
Kaks nädalat hiljem selgus, et kass oli viiendalt korruselt alla sadanud ja ilmutas end vahel esimese korruse köögis ventilatsiooniava kaudu. Laenasin prouale lõksu ja samaks õhtuks oli kass käes. Ta elas kaks nädalat maja sees!!!
Ega me tea, mis nendega seal papi juures edasi saab, sest millal me ükskord saame need kassid vastu võtta…
Vot selline lugu näris hinge (kus on kass, kas ta piinleb) ja närib edasi, sest praegune lahendus on poolik.
Eile näiteks pidin vastama kirjale, kus pakuti raha, et võtaksime neli 12+ vanuses vabapidamiskassi, kuna pere kolib kuu aja pärast välismaale. Lihtsalt tahaks karjuda jõuetusest ja kahjutundest ja tahaks, et oleks see ruum ja see võimalus, aga ei ole.
Andsin nõu, mida sellises olukorras anda saab, aga nende kasside koduta jäämise kurbus saatus on jälle teinud mulle liiga. Sest ma nii ei oska, et ma enam ei mõtle ja meelde ei tule. Ma proovin küll, aga see ei ole lihtne.

Aga elus ei ole ainult hädad ja õnnetused, eks.

Sest siis juhtub näiteks see, et Frode pere otsustas Tille ka võtta. Nad ise tulid sellele mõttele juba meie vannitoavestluses, aga mina palusin neil väga tugevalt järele mõelda. Sest kaks kassi ON parem kui üks, aga vastutus on kaks korda suurem. Ka eilse kõne peale palusin neil veelkord järele mõelda, mitte teha otsuseid emotsiooni pealt. Selle hommikul kirjutatud postituse avaldamise ajaks aga on Tille juba koos Frodega olnud mõned tunnid. Oh teid küll, mu kalliks saanud pägalikud. Saite koos koju.
Frode juba õhtuse seisuga nurrub kodus, see saab ainult hea märk olla.

Ma muidugi natuke muretsen ka, sest inimesi ikka üldse ei tunne, aga kõhutunne mulle vastu ei rääkinud ja kui inimesed on sümpaatsed ja kõik kõlab hästi, siis lähevad kassid koju. Sest kassid peavad koju minema.
Õnnelikku elu, kallid Frode ja Tille! Kasvage tublideks ja terveteks!

Siin- ja sealpool ust

Elan nüüd vannitoas.
Ok, see on väike liialdus, aga mis teha, kui sul on seal kohutavalt armsad kassid.
Ehk siis raamatulugemised ja hetked, kus ma nagunii midagi kasulikku ei teeks, mööduvad istudes koos Frode ja Tillega. Õnneks ma väga palju midagi kasulikku ei tee. Samal ajal on teisel pool ust hulluks läinud Triinu. Lõugab kurguhäälega ja kaabib ust. Kui ma telefoniga räägin, kräunub veel rohkem. Kui ma konservi annan poistele, lisab volüümi. Ma ei tea, mis tal viga on.

Leila samal ajal (või keegi teine, ega ma ei tea) pissib sinna, kuhu pole ette nähtud.
Lasin arvutitoolilt tekikese kukkuda. Muidugi loigud peal. Olen katnud sülearvuti ühekordse imava linaga ja kilekotiga. Lina ots ulatub välja – muidugi vaja märgistada. Nüüd jäi ainult kile. Õnneks pole see arvuti veel pihta saanud ja tundub, et pehmemad asjad sobivad rohkem.
Ja täna hommikul pissis keegi diivanil olnud pehme pleedi peale.
Piisab ilmselt sellest, et aimatakse vannitoa ukse taga tulnukaid. Mis siis veel saaks, kui ma laseks nad tuppa jooksma. Vist ei saagi lasta 😦

Aga aeg vannitoas on vahva, sest Tille armastab mind ja Frode peaaegu julgeb seda tunnistada.
Mõlemad on ninanühkamise meistrid, Frode teeb seda veel eriti intensiivselt, koos hammastega.

Frode istub ka rahulikult süles, kuigi sülle võttes on korraks ämblik. Tille aga tuleb sülle ise. Mõlemad on pehmed, soojad, armsad. Kuna seent enam ametlikult ei ole, siis ma olen olnud ka riietega vähem ettevaatlik ja elu on natuke lihtsam. Päris hõisata veel ei julge ja ma ei tea ka, mis ma teen näiteks kahe kratsikaga (loll, oleksin võinud ühe välja jätta). Kas need on eostega või ei, pean viskama ära või ei.
Aga need on kõigest materiaalsed mured. Oluline on, et kassipoisid saaksid head kodud.

peapatsutaja

kus on, sinna tuleb juurde. Tille tahab ka sülle! 🙂

Ma ei tea, miks Frodet niipalju rohkem pildile on saanud. Vist sellepärast, et Tille on pidevas liikumises ja rullumises ning ma kustutan pooled udupildid ära.

Maagiline öölaps ja kõige suurem sõber

Nädal on just paras aeg, et hakata aru saama, mis loomad mul siin elavad.
Istun igal õhtul vähemalt tund aega koos Frode ja Tillega, kui saan, ka rohkem. Hommikuti on hommikusöögile ja liivakastikoristusele lisaks vähemalt viis minutit puhast paitamist.
Tillest sai mõni päev pärast sissekolimist kassipoeg, kes on kohutavalt rõõmus mu üle. Et ma üldse tulen ja olen. Viskub mu susside peale ja hakkab rulluma. Kui ma maas padjal istun ja loen, siis ta tule varsti ülejäänud padjaservale ja nihutab end mu vastu. Täna tuli kaks korda ise sülle. Puksib ja müksab, nurrub ja sõtkub. Kui nüüd ometi keegi sellest mustvalgest kaugemale näeks…

Frode aga jooksis esimesed päevad iga mu liigutuse peale eest ära, kõhisedes ja kartlikult. Pesumasina otsas on turvapunkt, seal sain silma ravida ja seal hakkasid meil söötmise seansid. Tille ei ole kosunud sama kiiresti kui vennad. Nägin ka arvatavat põhjust. Ta ei ole ablas, vaid hakkab tasakesi nakitsema ja kohe loobub, kui on väiksemgi heli või segamine. Kausist ka süüa ei taha, mida madalam nõu, seda parem. Igatahes sõi ta nädal aega iga päev ka mu peopesalt ja sõi isuga. No jätkame, peaasi, et laps kasvab 🙂
Eile sain aru, et jää hakkab tasapisi murduma. Olin põrandal nagu ikka ja ta tuli esimest korda mu kõrval olevale kratsipuule, minust 10 cm kaugusele. Pani käpad muhvi ja lihtsalt jälgis mind. Lubas silitada ja ei läinud ära.
Aga täna! Täna hommikul läksin paitama ja süüa andma. Frode oli üsna vagusi aknalaual ja ei tahtnudki paikäe eest ära minna.
Ma siis muudkui silitasin ja samal ajal teise käega Tillet. Nägin, et Frode näost kadus pinge ja lõpuks ma tundsingi-kuulsingi nurrumist! 🙂
Tagumik tõusis vaikselt üles ja nurrumine läks üha tugevamaks. Olemas! Kuulsin, et eelmises hoiukodus ta oli nurrunud vaid teise kassi vastu nühates, seega oli see põhimõtteliselt esimene ametlik inimnurr.
Frode ongi üks “raske juhus”, aga aina rohkem hakkan uskuma, et ka talle on kuskil see õige kodu, kes ei karda kartlikku.
Treenime veel seda “inimene on hea” asja ja ehk sulab hirm ning ettevaatlikkus palju väiksemaks.

Eile käisime kliinikus, et vaadata, kas lõpuks õnnestub kordusvaktsiin teha. Frode silmad olid vaheldumisi põletikus, aga raviga sai päris hästi kontrolli alla. Frode oli tubli poiss ja kakssada grammi juurde võtnud ning venna ka natuke.
Lümfisõlmed olid veidi suurenenud mõlemal, aga seenekontroll oli täiesti negatiivne ja arsti otsus oli vaktsiin ära teha.
Seiklesime õnnelikult läbi esimese lörtsi koju tagasi ja nüüd veel jälgin, mis tervis teeb.

Nädala pildid:

Tille on sülekass.

 

Selline pilk esimesel nädalal. Ei usalda!

Tille oskab alati natuke murelikuna näida.

 

Vibalik-sisalik Frode

kuidas siit välja saab!?

Frode ja Tille

Padi ja Pasteedis on uued väikesed elanikud. Viiekuused kassipojad Frode ja Tille. Kolmas vend Spette ja nende ema Stinne elavad veel eraldi. Spette kolib hiljem eraldi hoiukodusse ja kassiema Kassijaama.
Nende lugu sai alguse juuli lõpus, kui ühte kassigruppi lisati info Mustamäe kandi loomakliiniku taga kodututena elavatest väikestest kassipoegadest. Selle loo peategelane (mitte mina) võttis kätte ja ilma teadmiseta, kuidas üldse edasi saab, läks püüdis kaks neist kohe kinni.
Üks neist kahest oli mustvalge Tille, teine must Spette.
Mina haakusin selle looga kui inimene MTÜ-st, kes selle kassipere aitamisega seotud kulutused enda peale võttis. MTÜ siis muidugi, mitte mina. Lisaks oli mul puhkus ja sain oma väikese panuse anda ema ja kolmanda poja Frode kinnipüüdmisel sealt koledast kohast.
Mälestuseks jäid kirbuhammustused ja kaks suurt rõõmu püüdmise õnnestumise üle. Väikese kuuesajagrammise Frode puhul, kes end mitu päeva peitis ja üksi pidi hakkama saama,  ei unusta ma ka seda omamoodi püüki, et kassihäälte äpp telefonis tõesti toimis ja et ma sain ta tänu sellele natist otse poekotti tõsta. Püüda on üldse tore, kui saab värsked saagid asjatundlikule hoiukodule üle anda ja ise näiteks loomaaeda edasi minna.
Kokkuvõtet sellest suvisest loost saab lugeda siin: http://lemmikloom.delfi.ee/uudised/kassipoegade-muinasjutt-mustamaelt-kas-ka-ilusa-lopuga?id=83371689

Edasi pidi minema nii, et kassipojad saavad herpesest ja parasiitidest terveks ravitud, vaktsineeritud, kiibistatud ja leiavad siis kodu.

Praegu on oktoober ja koju pole keegi saanud. Kahe-, siis kolmekuuste kassipoiste kuulutused ilmusid igal pool ja kogu aeg, aga kassipoegade hooajal tõi see vaid mõned kontaktid, kellest asja ei saanudki.
Küll aga hakkas järjest juhtuma kasside tervisega.
Herpesest saadi hoiukodus jagu, aga Spette ja Frode põdesid lisaks veel kopsupõletikku. Frodel oli uriinis verd.
Ja siis, samal ajal septembri alguses, kui mina pidin võtma vähemalt ühe kassipoja omale hoiule ja teised kaks pidid eraldi hoiukodusse kolima, selgus, et seenhaigus on neil ka. Immuunsus oli nõrk, antibiootikumikuuri said nad kõik ja nii see välja lõigi.
Hoiukodu pakkuja, kes juba enne tegutses oma võimete piiril ja on minu silmis midagi nagu kangelasema ja imeinimese vahepealset, võttis vastu otsuse, et uusi seenepatsiente pole kellelegi juurde vaja ja keegi minu juurde teisi kasse nakatama ei tulnud. Kuigi see tegi tema elu õpingute kõrvalt veel kordi keerulisemaks, said kassid hoitud, hoolitsetud, ravitud.

Mina aga jäin ootele ja elasin mugava inimese elu. Ka kuus kassi elasid mugavat kassi elu: vaba vannitoa soe põrand, aknavaade ja kraanist jooksev vesi Triinule kestsid tavapärastult kaua.

Vahepeal oli paar korda, kus oli äärmine kiusatus hädalisi võtta, aga ei saanud. Kahjuks. Õnneks. Midagi ei olnud teha. Ei ütlemise ja ei mõtlemise oskus on minus ajaga tugevnenud ja ma olin ju lubanud…

Kuna Frode ja Tille seeneravi on nüüd väga hästi kontrolli all, nahk puhas ja nakkusoht minimaalne, siis kolisidki need kaks minu juurde.
Olen väga ettevaatlik igaks juhuks ikka. Kasutan eraldi riideid ja desotan palju.
Nad on palju väiksemad, kui ma arvasin. Frode 1,9 ja Tille 2,2 kilo, aga välja näevad nagu kassipojad. Pehmed armsad kassipojad. Ohh, kuidas mulle meeldivad kassipojad 🙂

Tillega olema saanud juba sõpradeks. Ta nurrub, sõtkub ja rullub mu paikäe all ja on päris julge poiss.
Frodest teadsin juba varem, et ta on ettevaatlikumat tüüpi ja eks seda tõestas ka see, et ta ei lubanud end koos teistega kinni püüda.
Frode väga kardab. Ta on natuke nagu Urglik. Pool ööpäeva hiljem aga tõestas ta juba, et uudishimu ja mänguisu on küll peidus, aga tulevad tasakesi välja.
Frodele kodu leidmine saab olema keeruline. Aga ehk on meil nüüd juba rohkem õnne.

Pildid on kõik esimesest ööpäevast.

Tille

Frode

teretulemast!

Jätkub…