Paar fakti Kas-Kasserist

Kas-Kasser armastab transpordipuuri.
Piisab sellest, kui see tema lähedusse maha panna ja juba ta seal sees ongi, käpad muhvis. Aimu sain ma sellest juba siis, kui ta elas mul hoovis. Võõra tänavakassiga kunagi ei tea, kuidas ta puuri toppimine läheb. Kasseriga läks eriti mugavalt – kergest tõukest tagumisele kehapoolele piisas, ja kui tõsta teda ülevalt luugist, siis ei toimunud mingit ämblikuks moondumist, vaid sujuv sisenemine.
Nii ka eile kliinikusse minnes. Panin puuri põrandale, ise läksin korraks ära. Tagasi tulles oli ta juba puuris sees, ime, et ei olnud ust enda järel kinni tõmmanud. Mälu tal küll ilmselt kiita pole, sest puuris viibimisele on reeglina järgnenud ju igasugu ebameeldivusi.
Mida ma tema kodu-otsingutel samuti laialt kuulutanud ei ole, on fakt, et ta vahel hammustab ka. Kui teha liiga palju paisid või on miski muu faktor, millest täpselt aru ei saa. Seda ei juhtu sageli ja tema sülearmastus ning lähedusesoov on kõrgelt üle, aga paar päeva tagasi ma kogesin jälle tema hammustamise soovi, ainult et ilma hammasteta suu poolt oli see päris veider tunne. 🙂 Selline pehme surve.
Kliinikus saime eile kiita, suu on kenasti paranenud, üks koht tahab veel nädalakese määrimist ja muud muret enam polegi, hurraa!

Kas-Kasseri hoiuperenaine ütles reisilt tagasi tulles, et ta loodab, et ta kodu leidmisega läheb veel kaua, sest tegu on nii toreda kass-kaaslasega.
Ma päris sama ei looda, aga muidugi on mul hea meel, et Kasser niimoodi inimesi võlub.

Pisikesed külalised

Hoiukodus käisid külalised, kaks imetillukest kassipoega. Nad olid hoiul ainult poolteist ööpäeva, aga nii märkimisväärsed tegelased tahan jäädvustada ka siia, kuigi ma ei unusta neid nagunii.

Pühapäeva hommikul sain kõne, mille lõpptulemusena lubasin suures mures aidata. Sain seda teha ajutiselt, kasutada oli Kas-Kasseri vannituba, ja seda loetud päevadeks. Külalised olid väikesed, õuest leitud kassitited. Emata, abitud, seenes. Tagatipuks olnud veidi aega Loomade Hoiupaigas, kust kästi nad ära viia ja selles mure oligi.  Lisaks pani südame valutama teadmine, et nad oska veel ise süüa ja et kauba peale on nakkussohtlik seenhaigus.

Hankisin piimaasendajat ja sobivat konservi, seenešampooni ja laenasin suure transpordikasti pesaks. Köögikaal ütles väikese triibikupoisi kaaluks u 370 grammi ja tema alajahtununa leitud õe kaaluks u 340 grammi. Minu juures pole kunagi nii väikeseid olnud, kogemust ka napivõitu, aga süda sulas sees ja kõik muu oli juba teisejärguline. Öine vahtkond, lutist toitmine, lõputu deso ruumist ruumi liikudes. Esmaspäeval ei jäänud muud üle, kui tited tööle kaasa võtta. Leidus sobiv pappkast pesaks, soojapudel teki sisse, radiaator kõrvale ja nii ma kolm korda tööpäeva jooksul kassiemaks kehastusingi. Põnnid oskasid liivakasti kasutada ja maadlesid omavahel naljakalt tuterdades. Kuni jälle magama kukkusid, armsuse kehastustena.

Kuni selgus, et Pesaleidja oli leidnud oli neile hoiukodu ja nii ma nad üle andsingi, et normaalse elurütmi juurde naasta. Väikestele põnnidele soovin terveks saamist ja hoolivaid kodusid.

Nii nad mulle saabusid

Ja tööl tehtud mobiilipildid

Uuendatud:
Väikesed külalised jäid alla kassikatkule…
Kõigepealt mustake ja hiljem triibik.

23,9 kg kasse

Kassiprotseduuride päeval lõikasin loomadel kõigepealt küüned. Va Hipsikul, kellel teen seda vahetult enne kojuminekut, kuna see on üks võitluskunsti liike ja ei taha seda väga sageli harrastada.
Kuna oli ka ussirohu andmise aeg, siis tahtsin ka kaaludes kindel olla. Eks ma umbes tean, aga igaks juhuks. Kaaluda saan Triinut nii, et panen ta põrandakaalule ja seal ta püsib, aga teised topin transakasti ja siis liidan-lahutan. Kuna ma ennast koos kassiga ja ilma kaaluda ei taha, siis muid variante pole. Toppimine on samuti võitluskunst, eriti Tipsiga, kes on kindel, et ta eluga sellest ei pääse. Tulemus:
Hipsik – 3,1 kg
Triinu – 4,2 kg
Andy – 4,8 kg
Duran – 5,7 kg
Tips – 6,1 kg

Viimast rida kommenteerida ei taha 🙂 Kui Hipsik tõesti koju saab, siis saan paremini toiduga mängida, enam ei pea muretsema, et kasvav kass ei saa niipalju kui vaja.
Ussirohu andmine on veel üks võitluskunsti liike. Triinuga on kõige raskem olnud läbi aegade. Aastaid panin talle tableti asemel turjarohtu, kuigi koduotsivate kassidega tegeledes olen ussirohutanud igatsorti iseloomuga kasse kindlasti kolmekohalise numbriga kordi. Umbes paar aastat tagasi leidsin temagi jaoks viisi, mis töötab. Ma lihtsalt lähen põrandal pahaaimamatult liikuvast Triinust mööda ja niimoodi täiesti ootamatult saan tableti kurku toppida. Ta ei jõua reageerida, suud kriipsuks pigistada, rabeleda, sülitada, hammustada. Kui üle nelja kilo, siis pean teise korra muidugi veel üllatama. Hipsikuga on ka raske (tervisi tulevasele kodule) ja Tipsiga kõige kergem. Üldiselt on unesegase kassi ussirohutamine kõige parem, nad ei jõua arugi saada, mis toimumas.
Otseselt protseduuridest pilte ei teinud, lisan mõned niisama.

Hipsikust ikka ka

Häbi mulle, pole Hipsiku käpakäiku ammu üles tähendanud. Tegelikult olen mõelnud, et kirjutan siis, kui uudisel on tõsi taga, aga asjad kipuvad minema omasoodu ja omas tempos, kuid nii võib minna veel mitu nädalat dokumenteerimata, kuidas neiu Hipsik umbes pooleaastasena end üleval pidas.

Hipsik on võrratu. Ta meeldib mulle niinii vägaväga. Kui ma ometi saaksin jätta kõik hoiulised endale…

Sellest ajast, kui viimati kirjutasin, on Hipsiku kombed muutunud küll. Kui ma olen kirjutanud, et ta ei ole mingi sülekass, siis noh, nii võib öelda küll, aga ma ei tea, kas külmematest tubadest või usalduse suurenemisest, igatahes on Hipsik see, kes igal õhtul tuleb minu juurde – peale, kaissu, kõrvale. Ja seda rohkem kui teised kassid. Sõtkub ja nurrub, sätib ja nihutab. Eelduseks on pehme fliisi moodi tekk minu ja tema vahel. Muul ajal lidub ta endiselt eest ära, va söögiaegadel. Kui ma tulen koju, siis ta esineb ukse vastas oleval kratsikal või haigutab armsa näoga kratsika lohus.
Ta on kuidagi äärmiselt pehmelt graatsiline, samal ajal ka natuke kohmakat kassipoega viskab sisse. Murelik, veidi üllatunud ilme. Hiired ja pallid ja maadlused kolme noorema kassiga täidavad tema päevi ja iga päev leiutab ta uusi naljakaid asendeid, millega mind naerma ajada.
Sellise toreda kassi on tuhandete kasside pakkumiste hulgast üles leidnud üks tore noorpaar. Nad on Hipsikuga juba kohtunud ka ja kuigi pai talle teha ei saanud, oskas ta ennast siiski maha müüa 🙂
Kojuminekuni oleks jäänud loetud päevad, kui ma poleks avastanud liiga punetavaid igemeid. Hipsiku hammaste vahetus on hiljuti lõppenud, üls põhjus võib olla selles. Näitasin kliinikus fotokast igemetest pilti ja sain Hipsiku raviks 2 nädalat antibiootikumi ja igemete määrimist. Siis läheme näitama. Kehvem lugu on, kui tegu on muidu terve ja tubli kassi suuõõne olukorraga, mis vajab pikaaegset lisatööd – hammaste puhastamist, jälgimist. Ei midagi võimatut ja ravimatut, aga tüütu kohustus ükskõik millisele loomaomanikule.  Loodan siiski, et tegu on just noore kassiea mööduva murega (arst kasutas väljendit “juveniilne”)
Igaõhtune rituaal on seega nüüd Hipsiku ülekavaldamine-tagaajamine ja tableti manustamine. Ei ole kerge patsient 🙂
Hipsiku välja valinud noored on mõistlikud ja ootavad teda, aga ka koju jõudes ei ole koju jõudmine veel lõplik. Seal ootab ees üks imekaunis kassipreili, kellega kooselu klappimine on praegu äraarvamatu. Tuleb lihtsalt loota.

Kas-Kasseriga juhtub

Eile oli Kas-Kasserile kliinikusse aeg hambaopi niitide eemaldamiseks. Kuna eelmine kord see ei õnnestunud tema vastupunnimise tõttu, siis seekord oli korraldus viia kass ilma söömata. Uimastava süsti mõju all saab protseduuri ka tõrksaga tehtud. Siin ta on – teist süsti saamas
Proovisime niisama, ei saanud. Kasser sai süsti. Ikka ei vehkles, sai grammikese veel. Niidid said välja võetud ja ärkamise süst tehtud, saime veidi aja pärast loa lahkuda. Kas-Kasser oli uimane, aga täitsa kassi tegu ja nägu.
Koju jõudes jäin teda jälgima. Kasser oli ikka uimane ja järjest kahtlasem tundus. Transpordipuurist ta välja ei tulnud, vaid pikutas edasi. Üks silm lahti, teine kinni, keel suust väljas olukord pani mind arstile helistama. Sain nõuande talle mõned milliliitrid suhkruga kohvi joota ja tugevalt masseerida. Ei aidanud, kutsusin takso. Minu ärevusest andis aimu see, et mul oli kliiniku aadress kui peast pühitud, aga tore taksojuht teadis teed. Selline oli Kasser takso ootamise ajal
Armas doktor Julia jättis muud tegevused sinnapaika ja asus Kas-Kasserit turgutama. Soojenduskott alla, tekk peale, süsti, tilgutit, mingit turgutavat jooki. Mõõtis temperatuuri ja veresuhkrut, puhus talle näkku ja masseeris nii, et Kasser urises ja undas. Kuigi ravimi doos oli õige, võib vahel harva juhtuda ootamatusi.
Kõik lõppes hästi, Kas-Kasser tuli sooja teki alla mulle vannitoa kuuma põranda peale kosuma ja alles õhtul 9 ajal lubasin ta oma koju tagasi, kus ta soovis kraanist vett juua ja sõi juba ka.
Mõned pildid ka tavalises olekus Kas-Kasserist. Selle sügise esimese ahjukütmise juures