Hambaravi jätkub

Kas-Kasser käis eile kliinikus kontrollis, 3 nädalat oli opist möödas ja arst tahtis teda näha.
Selgus, et olukord suuõõnes oleks võinud parem olla – hambaniitide ümbruses olid kasvanud bakterid ja oli tekkinud põletik. Punetust ei olnudki niipalju kui leidus valget sodi enamasti tagapool eemaldatud hammaste juures. Mina ei osanud midagi halba aimata, ka suhu vaadates, kass sõi ja tundis välispidiselt end igati hästi, aga tegelikult oli puhastus ja ravi nüüd juba väga vajalik. Kas-Kasser oli lõpuks natuke tõrges (kellele meeldiks, kui kääride ja tangidega suus surgitakse) ja sai uinutava süsti. Oimetu kassi suus toimus põhjalik puhastus ja mina jätkan kodust ravi antibiootikumitablettide ning igemete määrimisega.
Nii sai juhtuda tõenäoliselt kassi nõrgemapoolse immuunsuse tõttu.
Eile õhtul oli ta vot selline totu, mitte kõige atraktiivsem, aga valmis lohutuspaisid vastu võtma ja edasi ärkama.

IMG_8430
Kümne päeva pärast uus kliinikukülastus.

Helmit oodatakse :)

Tundub, et kallis väike kohevsaba saab oma koju 🙂 Tuleb veel paar nädalat oodata ja algab uus elu, kus kogu tähelepanu ja armastuse saab Helmi endale.

Rõõmustan väga, aga lõplikult alles siis, kui kojuminek on teoks saanud ja esimesed kodu-uudised on head. Senikaua naudin tema hoogsaid piruette ja armsaid paiküsimisi. Ja just täna hommikul tuli ka Helmi esimest korda voodisse mind oma külma ninaga tungivalt puksides äratama

IMG_8331

Diivani mittekaubanduslikus välimuses ei ole süüdi Helmi, vaid väga palju teisi kasse ja aastaid 🙂

Öö Kas-Kasseriga

Tahtsin Kas-Kasseri üksindust leevendada. Tahtsin teda rohkem tundma õppida. Teada saada, mis ta öösel teeb ka… Nii hülgasin üheks ööks oma viis väikest karvast voodikaaslast ja kolisin Kas-Kasseri juurde (mh, nime pannes ma üldse ei mõelnud, kui tüütu seda kirjutada on)
K-K aitas mul kõigepealt lugeda, kindlustades, et ma ikka selili oleks ja tema saaks minu peal pikutada. Siis hopsas tugitooli ära ja järgmine kord adusin ma teda kella kolme ajal, kui ta mängis natuke. Siis kuulsin liivakasti kasutamist ja söögikrõbistamist. Ja natuke enne äratust oli ta mu kõrval nurrudes tagasi.
Päris ok öökaaslane.
Isu on tal hea, tuju ka. Kõhu alt sügamine ei meeldi vahel ühtäkki – haarab käppadega käest ja tahab närida (valus ei ole) ja siis kõhiseb ning kõnnib minema. Ja muidugi on ta kogu aeg nördinud, et ma nii vähe oma seltsi pakun. Pean oma seltsi siiski teistele ka jagama ja püüan mõelda, et tal on praegu ikkagi tuhat korda parem kui hambapiinades ja peavarjuta. IMG_8245IMG_8243IMG_8242IMG_8235IMG_8228IMG_8223

Pättused ja armsused

Armsad sarmikad AD on vaheldumisi nunnud nurrloomad ja parajad pätid. Andy ronib mööda kõrgeid riiuleid ja garderoobisIMG_7368
Temale on eluliselt oluline olla teki all, vähemalt osaliseltIMG_7765IMG_7837
Duranil väga erilisi kiikse ei ole, tema aitab pättustele kaasa ja võlub mind alati oma unepoosidegaIMG_8019IMG_8048
Samuti on nad mulle õpetanud, et uut liivakotti ei pea sugugi avama ülevalt äärest, on ka muid võimalusi.IMG_7969

Kliinikust tagasi

Kas-Kasser lubati täna koju, st hoiukoju. Oli täna lõpuks sööma ja suhtlema hakanud. Ilmselt põhjustas selle olukorra pikatoimeline antibiootikum. Kassil oli halb olla, kõht valutas, isu kadus.
Oma tuppa saabudes läks Kas-Kasser, larpis natuke vett ja siis rääkis midagi pikalt ja kõlavalt. Loodan, et söök maitseb ka. Igatahes olek on küll endist moodi, sahmerdab ringi ja seletab.
Aitäh veelkord kõigile, kes tema kulukat ravi Kassijaama kontole toetasid. Mul on ütlemata hea meel selle üle, et kuskil keegi aitab võõrast koduotsivat kassi ja tema käpahoidjaid.

täitsa nõus bussiga koju sõitma

täitsa nõus bussiga koju sõitma

Helmi harjub

Helmi harjub kodukassi eluga. Umbes nädala on ta saanud vabalt ringi lipata, ainult öösiti on esialgu eraldi. Tegu on väga mängulustliku tegelasega, kellele üks mõnus teise kassi tagaajamine või ise eest ära kablutamine paneb ületama igasuguse hirmufaktori. Teiste kassidega on meil ühesõnaga suhted klaarid. Kaisus ei magata, aga kõhinat enam ei ole, Helmi on täitsa kampa võetud. .IMG_7991
Minuga on natuke teisiti. Eraldi väikeses ruumis pole mingit küsimustki – paikass. Korteris ringi joostes aga olen muutunud mõnevõrra mitteusaldusväärseks, kelle eest peab igaks juhuks ära jooksma Samas ma ei heida absoluutselt meelt. Helmi nimelt on alatasa kikivarvul mööda kõiki nurki ja seinaääri vänderdamas. On selgelt näha, et ta tahab tähelepanu ja lähedust, aga natuke on ikka veel hirmus. Aga nii mitmedki korrad on ta siiski jäänud paigale ja olen saanud paid ära teha. Takistavaks asjaoluks on pigem see, et kui hakkan temaga meelitavalt rääkima, tormavad selle peale ülejäänud kolm kohale ja Helmi tõmbab tagasi. Olen sada protsenti kindel, et ta areneb ajaga täiesti julgeks kassiplikaks.
Ja loomulikult on ta kindlaks teinud, et voodi on siin majas just kassidele mõeldud.IMG_8030IMG_8006

Muretsen

Kas-Kasser ei söö. Reede hommikust saadik.
Kui muidu on vähemalt ringi liikunud ja ennast sülle sättinud, siis täna õhtul oli ta juba üsna õnnetu moega. Olen muidugi proovinud teda sundtoita, aga see on keeruliseks osutunud. Arvatavasti on tal suus valus, ühe eemaldatud kihva koht ilmselt, mille niit tuli ära, aga ma ei ole kindel, et just see täieliku isupuuduse tekitab. Valuvaigistit saab regulaarselt. Tõin Recovery konservi, mille andmine ka süstlast väga hästi ei õnnestu. Ainult vitamiinipastat saab enamvähem normaalselt anda ja seda on ta saanud ohtralt.
Armas hoovikass, saa terveks…
IMG_8004

Opil käidud, tuju hea

Tuju on hea nii mul kui kassil. Kass on lausa silmaga nähtavalt õnnelik, nii õnnelik! Võib-olla natuke tänulik ka, ega ma ei tea, aga ta on niii suur sõber minuga 🙂
Nimeks sai Kas-Kasser. See nimi kummitas mul juba ammu peas, nüüd sai omale omaniku.
Esmaspäeva õhtul oli mul plaan ta kätte saada, et oleks teisipäeva hommikul kindel minek. Arst ju omale pikaks ja raskeks protseduuriks aja broneerinud ja kass valudes. Kass aga oli süüa saanud ja läinud kuhugi ära. Hommikul oli ta õnneks oma lemmikkohas prügikonteineril varajases päikeselaigus toidukorda ootamas, sülg lõuanurgast rippumas nagu viimasel ajal ikka. Palusin vabandust ja panin ta süüa andmata transakasti.
Kolmapäeva õhtul kohtusin temaga taas. Opp läks hästi, kass kosus nagu vaja. Mõned hambad jäid alles, aga suuõõnes oli lugu üsna vilets – laastamistööd oli teinud parodontiit ja stomatiit. Kui ta haigutab, siis ma näen vähemalt ühte kihva ja mõni hammas paistab nagu veel.
Tegu on vägaväga sõbraliku loomaga, aina puksleb ja nühkleb. Korra siiski kõhises, kui ma kammimisega liiale läksin. Vaesel kassil, kel ometi lühike karv, oli seljas palju pulstunud kohti. Sain need suuremalt osalt välja kammida. Selline peotäis halli koledat karva tuli musta kassi seljast IMG_7926
Ja veel väike galerii ühest väga õnnelikust kassist, kes sai ilmselt üle väga pika aja sooja käpaalust nautida ja pehme teki peal rõõmust püherdada.

Vaktsineeritud ja reibas

Helmi sai eile vaktsineeritud ja kiibi ka. Käitus kliinikus ja transpordil väga eeskujulikult.IMG_7761
Täna hommikul aga jätsin vannitoa ukse lahti ja jäin ootama-vaatlema, mis saama hakkab. Helmi oli pikalt aknalaual ja jälgis omakorda. Lõpuks sai uudishimu võitu ja ta hakkas lähenema uutele võimalustele. Ees ootasid aga kaks tüüpi, kes siiani täpselt aru ei saa, mis elukas see selline on. IMG_7780
Duran oli julgem ja alustas lähemat tutvust. Aru ma ei saanudki, kuidas järgnevat liigitada. Oli see kaklus või mäng. Mõlemal oli igatahes põnev ja toimusid käpavehklused ja luuramised. Lõpuks jäid õde-venda rahulikult pikutama ja lõpetasin selleks korraks tutvumise ära.IMG_7786IMG_7793IMG_7800IMG_7818IMG_7819IMG_7823-001IMG_7829Kui ei pea ennast maksma panema, on Helmi aga ilus ja malbe IMG_7771IMG_7772

 

 

 

Hoovikass

Mustvalged kassid. Mustad mured. Sain ühe juurde.
Tegelikult on üks vabakäigukülaline minu kodumaja hoovis rännanud juba pikka aega, aga mure tema pärast on värske. Varem oli teda harvem näha ja kass oli siis turske, läikiva karvaga, tundus kodu omavat. Külas käis ta meie majal siiski sageli, võib-olla ka sellepärast, et naabrionu andis talle regulaarselt süüa. Mina suhtusin rahulikult, meie kandis on vabalt liikuvad kassid kahjuks pigem reegel kui erand. Saba alla vaadates ei olnud päris kindel, mis sugu kass on, aga ümar kuju pani siiski muretsema võimaliku tiinuse pärast.
Et asi selgemaks saada, panin ühel suvisel päeval talle kaelarihma koos sildikesega, kus palusin kassi omanikul mulle helistada. Nii juhtuski. Kõrvaltänava kass, kastreeritud, toidetud, imestusega suhtumine, et miks ta üldse meil käib. Küsimus sai vastuse, aga kass käis meil ikka edasi. Ühel päeval alles mõni nädal tagasi oli kaelarihm tagastatud meie maja trepi ette…Siis ei osanud ma sellest midagi arvata.
Nüüd on aga mulle selgeks saanud, et sellel kassil enam kodu ei ole. Vähemalt kodu, kes hooliks. Karv on koledamaks läinud, kass kõhnemaks, valge kasuka osa määrdunud.IMG_7734IMG_7726
Panin ajutise pesakasti talle õue, aga seal ta eriti ei peatuIMG_7733
Hakkasin märkama, et loomal on lõug vahel natuke ilane. Siis, et ta kohendab oma hambaid-lõualuid ja siis, et ilavool muudkui suureneb ning söök, mis talle panna, on tal vaevaline süüa. Sain talle kuidagi suhu vaadata ja nägin koledat pilti. Massiliselt hambakivi ja põletikus igemed. Vaene kiisukene küll…

Täna käisin Helmiga vaktsineerimas ja võtsin hoovikassi kaasa. Ta oli varahommikul kohal, siis jupp aega kadunud, aga kümme minutit enne minekuaega jälle tagasi. Tubli kass, laseb ennast aidata.
Dr Julia vaatas seda mädanevat olukorda ja leidis teisipäevaks opiaja. Ilmselt tuleb teha kaks operatsiooni, kuna parandamist on nii palju.

niimoodi vaadates pole väga hull

niimoodi vaadates pole väga hull

 aga tegelikult - kohutav

aga tegelikult – kohutav

Arvatavasti hoian kassi natuke aega kliinikus ja siis ajutises peatuspaigas, aga kosununa läheb ta hoovi tagasi. Ka satikatõrje panime turjale ära. Koju jõudes lasin ta ohates tuttava põõsa alla tagasi.

Kass on sõbralik ja tore, väärib head kodu ja uut võimalust.
Ma ilmselt ei leiakski seda suvist sissehelistanud telefoninumbrit enam ja mida öeldagi… et olete hoolimatud ja julmad inimesed. Et oma pereliikmega nii ei käituta. Et kui ise ei oska ja ei saa, siis tuleb abi küsida. See kodu loobus, võib-olla kolis ära. Proovin mõelda nagu Mati Kaal on öelnud, et tema teeb: “vähem vihastamast, rohkem imestamist.”