Väga tähtis laevareis 27.05.2018

Eile hommikul pakkisin sisse Tiksu ja sõitsin laevaga Helsingisse.
Reis oli broneeritud juba mõnda aega varem, et külla minna Mirjamile ja Mäuramile, nüüd Relikale ja Pandale. Täiesti ootamatult aga kujunes nii, et väike kuuritriibik Tiksu tuli minuga kaasa. Minu head sõbrad, kes aitasid kodu leida MM-ile, olid pärast oma kalli triibiku haigust ja surma valmis uueks kassiks ja teine kass uueks kaaslaseks. “Et kui peaks sattuma su teele mõni tore triibuline kass, siis me vaataksime ta üle…” Umbes sellise vihje ma sain mõni aeg tagasi.
No ja sattuski ju mu teele sõna otseses mõttes terve pesakond triibikuid. Kisu-expert ehk pereisa käis minu juures valimas ja kuigi Fiksu käitus sõbralikumalt, julgemalt, asjalikumalt kui Tiksu, on nad just täpselt selline pere, kes on valmis vaeva nägema. Ei peagi olema lihtsam.
Kuna pojad mahtusid napilt sellesse vanusesse, kus marutaudivaktsiini polnud vaja teha, piisas meile europassist ja kiibist, kajutist laeval ja kõikide asjaosaliste ajagraafiku kokkupanemisest.
Fiksu ja Tiksu veel eile hommikul mürasid koos, lakkusid teineteist ja tundus ikka väga kurb neid lahutada, aga selle tunde peab alla suruma ja olema mõistlik. Tiksu oli tubli reisisell ja kuigi tal oli võimalus kajutis miniliivakastis käia, tegi ta ikka koju jõudes püksi 🙂
Ja puges siis märjana liivakasti. Esialgu elab ta saunaruumides ja tutvub oma vanema mustvalge sõbra Feenixiga tasa ja targu.

viimane pilt koos

minne mennään?

Kui kohale jõudsime, viis Tiksu “isa” ta koju Siuntiosse ja “emaga” koos läksime MM-i juurde.
Muidugi nad ei mäletanud mind, hoopis kartsid. Mäuram tuli küll üsna kiiresti kapist välja ja ei pidanud mängitamisele vastu. Mirjami pidi aga teki alt välja koukima. Oma inimestega on nad muidugi täiesti julged pätiplikad. Väga armastatud ja elavad ilusat, turvalist elu. Olen õnnelik, rahul ja tänulik, et mu armsad hoiulised on saanud sellised imelised kodud.

Lisaks ei saa ma jätta mainimata kõige ägedamat annetuse pakendit Kassijaamale. Selline rahakott tegi tuju veel paremaks ja selle sisu aitab katta kõik Tiksuga seotud kulud ja peale ka veel.

Kindlasti kirjutan Tiksu lugusid veel, põnevusega ootan ka, mis saab tema uueks nimeks.

Aga juba homme kolivad Fiksu juurde tema õde ja vend.
Fiksu kojuminekust ei tulnud midagi välja ja ootan ärevusega, kuidas see trio omavahel hakkama saab.
Üritan ikka kirjutada ka, aga susinatõrjumine x 3 võtab päris palju aega.

Projekt “Adamsoni tänava kuur” on lõppenud

Kirjutab väga õnnelik kassipüüdja, täiesti vastupidise emotsiooniga eilsele 🙂

Tegin täna silmad lahti kell 3:38, linnud laulsivad otse kõrva, keegi trampis üle minu ja enam magama ei jäänud. Tõusin üles, kohv ja hommikusöök ning kell 6:15 oli lõks juba valmis pandud. Varahommikune kevadine Pelgulinn ja Kassisaba on väga ilus koht jalutada, sirelid õitsevad ja näha on ainult inimesi koertega.

Paljudele kohtumistele lisaks tuli täna veel üks imelik onu minuga jutustama, arvates, et ma olen kojanaine vms. Palusin tal lahkuda. Eile õhtul kassipojapüük ei õnnestunud, aga poolteist tundi veetsin koos 87-aastase proua Saimaga, kes Tähnit on toitnud ja vajas kuulajat. Ta oli väga tore, tõi mulle karulauku, šokolaadi ja 20 eurot kasside aitamiseks. Ma eelistan küll olla omaette, aga see aeg möödus märkamatult. Hea on kellelegi head meelt teha, kui kinnitasin, et ei jäta seda püüdmist pooleli, läheb kaua läheb. Eile sõitis hooga hoovi üks naine, nägi mu jõuetult rippuma jäänud käsi, lõksu ja palus vene keeles vabandust 🙂 Ära läks ta juba hiilides, kui nii võib autosõidu kohta öelda. Ka on mulle pakutud võtmeid, minu kõrvale enamvähem sätitud alkoholi tarbima, olen pidanud aru andma, mis ma seal passin ja nii need tunnid on kõik veerenud.

Tänahommikune proua Ilme vastasmaja aknalt aga andis mulle ajalehed, mille olin maha unustanud. Eesmärk oli lõks maskeerida nii teistsuguseks kui võimalik. Katsin selle oma vana rohelise võrguga, mis enne rõdul käis. Tegin konservist raja.

Kassipoeg näitas end kiiresti ja enam ma istuda ei suutnudki, hakkasin aga mööda tänavat edasi-tagasi tammuma ja piilusin ainult põõsast, et ta mind ei märkaks. Väike triip istus lõksu ees, läks ära. Tuli tagasi, sõi natuke puuri eest, läks ära. Tuli tagasi, läks poolde puuri, sõi, läks ära. See, kui ta seal puuri sisse ja välja jalutas oli nagu keegi mängiks mu närvikeeltel viiulit. Palusin mõttes kõiki taevaseid ja maiseid jõude, et ma saaksin oma eilse eksimuse andeks ja et väike kassimugul saaks päästetud. Vahepeal täiendasin rada väikeste ampsukestega, et ta kõhtu täis ei saaks.

käis issiga mängimas korraks

Kui oli möödunud umbes tund ja veerand, ei pidanud triibuke enam näljale vastu ja läks lõpuni. Lõks läks kinni ja mina startisin põõsast nagu kolmikhüppaja olümpiamängude finaalis. Toiduluuk oli kinni, suur luuk oli kinni. Lina peale.

paps jätab hüvasti

Jälle kutsusin appi Triitoni kasuema, kes mängis ümber terve pere hommikused plaanid ja tuli. Teda oodates ootas ka kassiisa koos meiega. Ta on väga tore loomake, aga kunagi ei ole olnud näljane. Kahjuks on palju hädalisemaid kasse nii palju, et tema püüdmisele me esialgu ei mõtle. Teda toidetakse kindlasti, viidi mind kurssi.

Juhtus veel üks hetk, kus süda jäi nagu korraks seisma. Tõstsime Kassijaama ees lõksu maha, kui see takerdus natuke katusesse. Anu ütles, et vaata ega midagi lahti ei tulnud. Ma ei tea, kas ma oleksin vadanud muidu, aga nii oligi – toiduluugi konks oli lahti tulnud selle nihutamisega, aga seda lina alt kohe ei näinud.
Õnneks oli pojake teisepool otsas ja ta ei saanud võimalust pageda autosse ega tänavale. Kõik on tasakaalus, eilne ebaõnn asendus tänase õnnega. Ja aitäh ka siitkaudu Anule kogu hindamatu abi eest!

Väike triip ronis lõksust vudinal kohe oma õe või venna juurde.  Kas nad on poisid või tüdrukud, pole jõudnud veel vaadata.

Kuidagi täitsa teist nägu ja tegu on kui Tiksu ja Fiksu. Padi ja Pasteeti kolivad nad, kui TF on puuri vabaks teinud.
Nüüd jääb veel üle kõigile Adamson Family triibikutele kodud leida.

Kuritegelik hooletus ehk palju draamat

Viimasest postitusest saadik on palju juhtunud.
Püüdsin kinni kassiema, ta on nüüd juba steriliseeritud ja tänasest Kassijaamas. Armsal Tähnil algab nüüd uus elu.
Tean ja näen, et teisi poegi on veel kaks, samuti halltriip ja pruuntriip, nii hästi kui näha on.
Kuna pojad on väga arad, küpses mõte ema kinni püüda, lootuses, et siis lapsed näljasena rohkem valmis lõksu minema.
Esmaspäeval algas puhkusenädal ja kohe hommikul läksingi jahile. Ei olnud kedagi. Lõunal aga pärast natukest istumist tuli ema ja üks poegadest. Esimest korda nägin poega mujal kui madratsite kuhja otsas.

natuke enne ema kinninabimist

Kaasas oli mul suur transakast, kuhu loopisin maiuseid ja tähnik sinna järgneski. Alguses oli tagakoivake väljas, aga lõpuks sain ukse kinni. Paanika ja rapsimine. Katsin linaga ja sain oma suurimaks kergenduseks ja rõõmuks loa kassi kliinikusse viia steriliseerimiseks. Kui käes, siis mida enam oodata.
Õhtul kolmandat korda tagasi minnes aga poegi näha polnud.
Eile hommikul ma minna ei saanud, aga õhtul sain seal ainult raamatut lugeda. Ei kedagi, ei midagi.

Täna olin hommikul seitsmest kohal. Kassipojad tulid välja. Uudistasid ümber lõksu, sõid mis kätte said, aga sisse ei läinud…

ei tule ma kuhugi!

Otsustasin siis lõksu ümber keerata, kuna tundus, et nad liiguvad rohkem eespool. Tegin konservist raja ja läksin jälle eemale. Natukese aja pärast kuulsin oma lemmikheli ehk lõks läks kinni. Halltriip oli sees! Viskasin lina peale ja vaatasin jahmunult kuidas saak toiduluugist väljub… Olin selle lahti jätnud, kui võtsin sealt konservi raja tegemiseks.

Jäin siiski veel ootama ja varsti nägin pruuntriipu poolenisti lõksus, aga siis välja tagurdamas. Oli aeg minna Tähnile järele, panin asjad kokku, süda valu ja pettumust täis.

Ma ei tea, millal halltriip jälle julgeb lõksu astuda, aga vähemalt taktika oli õige. Poegadel on kõhud tühjad. Ma jätan neile küll vett ja süüa, aga mitte palju.

Kliinikus sain nõuande proovida emaga meelitada. Tundus hea mõte ja nii sai Tähni lisaks taksosõidule ka esimese trollireisi. Pani lõksu tema puuri vastu. Olime selle kliinikus veel tugevamaks kokku teipinud, sest see loom kippus ennast välja närima. Läks ligi tund, ema tegi vahelduva eduga hääli, pojad hiilisid jälle ringi, aga lõpuks läks pisike arglik pruuntriip piisavalt sisse ja oli tõesti mul käes!

süsteem kassiemaga

Armas Triitoni kasuema tuli jälle autoga appi ja nii said mõlemad Kassijaama viidud. Esialgu eraldi puuridesse. Ma ei taha poegi õe-vennaga kokku lasta, et nende koduvalmidust mitte mõne uue parasiidi või muuga ohustada.

Kolmas triibik on väike ehmu, lubas endale turjarohugi nii ära panna, et ma ei pidanud teda kookoniks mässima. On Tiksust-Fiksust väiksem.

emme Tähni saab lõpuks natuke puhata

Õhtul lähen muidugi uuesti ja kavatsen lõksu natuke maskeerida.

Elu teeb natuke ilusamaks see, et Fiksu hakkas eile nurruma 🙂 Minul silmad märjad. Tiksu on ikka veel väga kange ja mõlemad susisevad jätkuvalt, aga puur on hommikuti segamini ja üldse näevad nad nüüd tavaliste kassipoegade moodi välja. Tänasel süleseansil Fiksu ei nurrunud, aga Tiksu keeras end puuris selja peale ja oli lihtsalt ülinunnu. Mõned nunnupildid: 

Kodus ja Kassisabas

On pühapäeva hommik, täna peame kohvikut, et kassidele raha teenida. Olen viiest üleval, pirukad valmis ja eile tehtud kirju kass lahti lõigatud. Nagu tavaliselt, jääb mul aega pigem üle kui puudu.
Eile käisin Kassisabas hommikul ja õhtul, et proovida püüda Tiksu ja Fiksu õde-venda. Mõni päev tagasi ei olnud kedagi näha, aga reede õhtul nägin väikest volksavat varju ja eile nägin ühte peanuppu ja kohevamapoolset sabakest. Tore, üks on alles, vähemalt.
Ja see tegelane, isa ilmselt, on mulle vahel seltsiks
Kolmas pojake ei lähe lõksu. Kaob kohe kui ma tulen ja ei liigu mitte üks gramm. Neljandast aga ei oska üldse arvata. Eks see selgub, kui kolmas õnnestub sealt ära viia.
Vanaproua Saima natuke kaugemalt majast söödab kassiema viineritega ja keegi paneb talle ka krõbinaid. Mina panen vett. Vanaproua Ilme jälgib mulle asjade seisu, aga tema nii palju südant ei valuta, on lihtsalt see, kes kogu aeg aknal.
Väga kurb on, et teisi kätte ei saa, aga peab jätkama.
Põnnid käisid reedel kliinikus ja said esmase vaktsiini+kiibid. Fiksu võttis juurde 400 grammi ühe nädalaga! Tiksu 200! Arsti sõnul söövad nad üle ja sellest ilmselt ka kõht korrast ära. Õnneks oli giardiatest negatiivne. Nüüd saavad Intestinali konservi ja ühel on juba julgakesed jälle korras.

Susisevad nad mulle endiselt, aga uudishimu aina kasvab ja suleritva võib ju natuke püüda, kui ma väga tahan.
Järgmsel nädala teises pooles hakkavad vaikselt kojumineku asjad selguma, niikaua pean pöialt hoidma, et tervis püsib korras.

Siin nad on, kohutavalt armsad!

Fiksu ja Tiksu

Halltriip sai nimeks Fiksu ja pruuntriip Tiksu. Iseloomul ja kanguseastmel on neil täitsa vahe vahel. Täna võtsin esimest korda sülle palja käega. Susisema aga ikka peab kõvasti ja palju. Tiksu istub süles kangelt ja tahab ära. Kätte saab ometigi rahulikult, mitte nagu esimene kord. Fiksu rahuneb süles täielikult, ei pea isegi kinni hoidma. Nurr on mõlemal veel täiesti peidus.
Kummalegi on tekkinud oma lemmikriiul ja pehmetel pindadel nad ei taha üldse olla.
Tiksu on poiss mis poiss – ümarama, tugevama näoga, jämedamate käppadega. Selline tõsine tegelane. Karv on tal tihe ja hästi õrnalt kohev, teistsugune kui õel. Isakandidaati vaadates ei imesta. Fiksu on õrnake, natuke kelmikas ja täitsa tüdrukkassi moodi.
Söövad palju, kastis käivad ilusti, ühel ilusad junnid, teisel vähem ilusad, aga hullu muret pole.
Läheb aega, et usaldus kasvaks.
Ära ei taha sõnada, aga täitsa ilma reklaamimata on tekkinud huvilisi. Aeg näitab, kuidas läheb ja kas üks või mõlemad saavad koju, kui tervis jälgitud ja korras.

Tiksu, kel oi kui irmus on olla

Fiksu, juba üsna tšill

Tiksu ja tema käpake

Fiksu teeb silma

nii ilusad triibud!

varahommikuses päikeses

Ülejäänud kassiperega aga on mure suur. Kaks poega on tõesti alles, ise olen näinud ühte. Lõks on mitu korda valmis olnud, aga kolmas väike triibik istub madratsite otsas ja ei liiguta ennast üldse.

Kohtudes kohaliku meesterahvaga, kes soovib kaasa aidata, sain täna sisse sinna kuuri, kus need poroloonid on. Paraku ei olnud täna aga ühtegi kassipoega ega ka ema näha. Plaan oli proovida, kas läheb ehk lõksu, kui see talle lähemal ja mitte nii avatud kohas. Söödaks olid kenasti haisevad krevetid, aga ei midagi…

Et ema ei olnud kohal, on väga imelik, sest ta on iga kord tulnud ja jäänud. Meie suureks rõõmuks on selgunud, et triibikute emps on sõbralik, saab teha pai ja nühkab ise vastu ka. Tema saame ilmselt kahva või kavalusega transpordikasti, kui niikaugele jõuame.
Enne aga tuleb selgeks saada, kas pojad on ikka veel seal.
Õnneks saab lõksu hoida seal kuuris peidus, jalgrattalukuga kinni, nii on palju lihtsam neid käike teha.

saime sõpradeks

Logisev lõks ja näritud põlv ehk tere triibikud!

Nädal tagasi laupäeval Kassisaba päeval tahtis saatus, et just sel hetkel mööduksin, kui ühes sisehoovis kuuriukse ees midagi liikus. Kaks kassipoega müramas oli see liikumine.
Kõik. Otsustatud. Nii kui ma näen, ma enam ei saa mõtlemata, tegutsemata. Pean mingi lahenduse leidma. Noh, see ei ole eriti keeruline, kui enda kodus vannituba juhtub olema vaba. Olgugi, et teistes tubades on juba kuus karvast.
Kuna järgneval töönädalal pidin olema kodunt eemal, ei saanud kohe püüdma hakata. Püüdmiseks läks reedel, 11.05.
Vahepealsed luureandmed kinnitasid, et kaks kassipoega on olemas, esmalt nähtud natuke heledamat või kohevamat ei näinud. Kohtumine tookord oli aga nii põgus, et tundus, et kaks neid vaid siiski ongi.

täitsa alles, eelluure pilt

Reedel pärast tööd panin lõksu üles, sest tegelane oli platsis.

kohe läheb püüdmiseks

üks väike peakene all paremas nurgas

Sidusin ka nööri, sest teadsin, kassipojad on väga arad ja võib-olla ei julge lõpuni astuda. Läksin üsna eemale ja läks vaid mõni minut, kui üht oli liikumas näha. Juba oli ta ka lõksus sees, toidu lähedal. Ei riskinud, et pöördub ja tõmbasin nöörist. Lõks kinni, mina väikese värinaga lähemale. Oma suureks rõõmuks leidsin lõksust kaks väikest visklevat triibikut, pruuni ja halli 🙂
Oma suureks ehmatuseks aga oli lõksu luuk halvasti kinni vajunud ja halltriip litsus end sellest poolenisti välja. Midagi ma mõelda ei jõudnud peale selle, et ma ei saa lasta tal pääseda. Mitte mingi hinna eest. Võtsin paljaste kätega, tagasi lükata ei saanud, tõmbasin välja. Mõned sammud puuri teise otsa toiduluugini, sain selle lahti ja põnni sisse lükatud. Tema jõudis seni mu sõrme hammustada ja põlve närida, kui kükitasin. Kui mul poleks olnud jalas teksad, oleksin täitsa haavatud, nüüd on ainult väikesed kriimud. Lõpp hea, kõik hea. Olin õnnelik, veri tilkus sõrmest ja värisesin natuke.
Mul oli transpordikast ka kaasas, et ühte kohapeal ümber majutada teise püüdmiseks, aga olen väga rahul, et seda vaja ei läinud.

Samal ajal, kui ma seal seiklesin, tuli ka kassiema. Pojad kisendasid ja jõudsin mõelda, et nüüd tuleb ta mulle kallale. Ei tulnud.

Miks lõks niimoodi halvasti kinni jäi, ei tea, võib-olla hakkab väsima või siis nöörist tõmbamine ei sulgenud täielikult. Õnneks sain autosõiduks tugevalt kinni ja ei pidanud põgenemiste pärast rohkem muretsema.

Ega mul mingit plaani polnud ära saamiseks. Autoga aitajaid on vähe või üldse mitte ja aeg ei olnud veel päris õhtu. Suure vedamise ja juhuse abil sain sõidutajaks Triitoni vahepealse kodupakkuja, kes on lihtsalt üks abivalmiduse kehastus.
Teda oodates kohtusin üle tänava saabuva vanaprouaga, kes valgustas mind, et varem oli näha neli poega ja rääkis ka ema elusaatusest. Vahetasime numbreid, et saaksin teada, kuidas teiste poegadega.

ilus tähnik kassiema

Vannitoas oli mul juba valmis pandud vana hea puur, kuhu triibikud kuidagi sisse kallutasin. Samal õhtul ma neid enam süllevõtmisega ei kiusanud.

Laupäeva hommikuks olid nad söönud ja üks oli liivakasti üles leidnud, teine mitte.

Ikka veel ei võtnud ma neid sülle, vaid läksin varahommikul uuesti lõksuga teisi poegi otsima. Nägin isa (noh, tõenäolist), nägin ema, aga poegi ei olnud. Vanaproua hakkas ka rääkima, et neid ikka vist enam ei ole. Emaga tuleb tegeleda nagunii, aga teadmata, kas kuskil tal veel lapsed, ei hakanud teda püüdma.

Kodus võtsin triibud kordamööda sülle. Nad olid väga kanged, klammerdudes puuri seina ja lae külge. Undasid, urisesid, proovisid hammustada.

Süles andsid natuke alla ja lubasid end paitada ilma suurema draamata. Varsti tuli aeg kliinikusse minna. Halltriip on tüdruk, kaal 1 kilo. Pruuntriip on poiss, kaal aga lausa 1,4 kilo. Nii et esialgne arvamine kahekuustest asendus kahepoolestega. Kuulsin veel, et ema oli toonud nad välja umbes kaks nädalat tagasi.

Ega nad endaga väga tegeleda ei lubanud. (Stressi)palavik oli, aga muud muret me ei leidnud. Järgmised paar nädalat on kriitiline aeg, tean seda ja väga loodan, et meil läheb kõik hästi. Feliway läks ka seina, ehk aitab see natuke kohaneda.

poiss

poiss

plika

Midagi on tänase seisuga aidanud küll. Just lõpetasin süllevõtmised. Kindaid ei olnud enam vaja ja tüdruk oli juba päris pehmeke. Poiss oli ka täna nõus vitamiinipastat lakkuma. Väikesed higistavad ploomivarbad on neil 🙂 Tänasest pilte ei ole, aga siin on eilsed. Puuris nad susisevad ja peituvad kuhu saavad.

Täna hommikul sain kõne, et kaks poega on ikka alles, oli näha õhtuhämaruses…

Võttis ikka tõsiselt ohkama. Ei ole lihtne lõksuga sinna seigelda, veel vähem ära saada. Ei ole seal lõksu kuskil hoida, vanatädi ei saa ka aidata.
Ei ole lihtne nelja majutada ega jõuda kõigiga tegeleda. Aga tegelikult on peaasi, et nad saaks kätte, kurta jõuab alati.
Kõigepealt muidugi oleks tore neid nähagi ja ise kindel olla, et tõesti on triibikutel veel õed-vennad.

Siit laua tagant ma jälle objektile stardingi.

Suurtel kassidel aga algas rõduhooaeg. Soovin, et Leila oleks rahul ja ei hakkaks uues olukorras jälle stressama. Õnneks on suvi saabunud ja põrandaküttest keegi puudust ei tunne.

Jälle Fejal külas

Viimasest Feja-postitusest on pikk aeg möödas, ligi kaks aastat. Elu on läinud edasi ja Feja hoiukodust on saanud päriskodu. Midagi paremat ei oleks ma osanud soovidagi.
Tema sõberkass Black Jack suri kahjuks noorelt neeruhaigusesse. Feja elab nüüdki koos kassiga, kes aga omakorda teisi kasse väga ei armasta. Mõlemad aga armastavad inimest ja see ongi kõige suurem asi, mis Fejaga juhtunud on. Sest alguses oli ju nii 🙂

Minul on õnn ja rõõm aegajalt Feja külas käia ja nii olen tema muutumist oma silmaga näinud ning oma sülega kogenud.
Jah, Feja tuleb ise sülle, et mitte öelda lausa trügib.
Feja küsib väga nõudlikult paisid, sättides oma pead inimese käe alla.
Fejat saab paitada ilma, et ta näksaks või lööks.
Feja tahab kogu aeg oma inimese juures olla.
Jah, seesama must jeekim, kellest esialgu võis küll oodata suurt kassisõpra aga mitte inimese.
Feja ei luba end võtta ja transpordikasti panna, et loomakliinikusse minna ja seal peab keegi tema otsas istuma, et protseduure teha, aga õnneks saab tema inimene selliste olukordadega hakkama ja arstid-abilised Vilde kliinikus muidugi ka.
Samuti käivad kodused treeningud, et harjutada Fejat kätega, mis tõstavad ja panevad.

Feja teeb maailma kõige armsamaid häälitsusi. Ta on väga jutukas kass ja tema keel koosneb põhiliselt ä-häälikust. Mä-ä-ää-määä-ä-ä-mää. Sarnane linnuvaatluse kädinale, aga selline konkreetsem 🙂 Kui kohutavalt armas see on ja mulle niiväga meeldib. Ühel pildil, kus tal on suu lahti, ta samuti jutustab sedasi. Vahel olen natuke kade ka, et mul kodus sellist jutupaunikut ei ole, lihtsalt nii vahva on ja teeb tuju heaks.
Lisaks on tal huvitav viis trepil liikuda – põnts-põnts-tramp-tramp. Täiesti ebakassilikult ta treppi mööda tuleb ja läheb, nii et see kellelegi kuulmata ei jää, et Feja on liikvel. Teine kass käib pehmelt, kassile kohaselt.

Kordan ennast, aga Feja on üks õnnelikuma saatusega kasse, keda ma tean. Eelmistest postitustest võib lugeda pikemalt, aga Feja püüdmine ei olnud üldse planeeritud – tema lihtsalt ilmus kuskilt ja läks Triitoni asemel lõksu ning sai endale Triitonile mõeldud koha minu juures. Siis sai ta teise hoiukoha ja siis päris kodu.
Saatus on olnud Feja poolt ja ta välja valinud tuhandete seast, et pakkuda talle õnnelik elu.

Vahel mõtlen suure kurbusega kassidele, kelle kohta me ei saa kunagi teada, milliseks nad inimese juures muutuksid. Nädala, kuu või vahet pole, aastaga, aastatega. Nad vilksatavad su silme all kuskil hoovis, vanalinnas või autotee ääres. Ei näe sa neid enam kunagi rohkem ja ei satu sinna enam kunagi, et uuesti kohtuda. Või ei ole sul kohta ega jaksu, et hakata just seda vilksatust otsima ja püüdma. Mitte keegi ei saa teada, milline on nende iseloom tegelikult. Siis kui nad ei pea võitlema, et ellu jääda. Sest lõpuks nad hukkuvad või hukatakse. Väga vähestel on sellist õnne nagu Fejal ja neil vähestel teistel, kes siiski püütakse metsiku kassina kinni ja antakse võimalus.
Liiga palju ei tohi selliseid mõtteid mõelda, sest muidu ei pea ise vastu, aga siis jälle vaatad neid, kellel ON vedanud ja see kurbus kaob natukeseks tahapoole ära.

Maailma kõige armsam Feja: