Uks lahti

Vannitoas, oma elutoas on kassilapsed kõik juba “vanad kalad”. Mind kardab mõnevõrra veel ainult Duran, teised on julged jõmmid. Mõtlesin, et nüüd on aeg ust paotada. Avatud uksest hiilis esimesena välja Kelmi ja Depeche kohe sabas. Kui ma liigutasin, pagesid tagasi.
Jätsin Depsu sinna, kahtlustades, et seda jultunud vennakest ma kergelt kätte ei saa ja panin Kelmi pikema luusimiseta diivanile. Kelmi läks saba lehvides kohe Kiusut nuusutama ja võttis saadud käpa-ähvarduse mõistlikult arvesse. Natuke veel vaatas ringi, aga siis midagi ehmatas ja pani padavai tagasi oma toa suunas. Ma ei jõudnud veel imestadagi, kuidas ta õiget ust teadis, kui ta juba väga nõudlikult sissesaamist palus 🙂
Hea küll, esimene kord las olla siis nii põgus. Järgmisena võtsin kaasa Andy, kes on oma toas väga inimsõbralik pugeja ja miilustaja. Diivanil avastas ta kohe mõnusa tekikuhila, kuhu varjuda.
Praegu istub Andy diivani all. Aktiveerub õnneks suleridva peale, nii et lootust on, et saan ta suurema taga-ajamiseta omade juurde tagasi, aga lasen tal rahulikult harjuda sellega, et maailmas on ruutmeetreid veel 🙂

Vienna leidis kodu :)

Väike Vienna võlus end ühe toreda noore paari südamesse. Nad tulid vaatama, kes neile võiks meeldida ja Vienna oli see, kes julges tulla esimesena sööma. Vienna vehkis kõige rohkem suleridva peale ja oli muidugi lihtsalt niisama ka asjalik ja nunnu. Väike metsnugis nagu ta on, ega ta ennast sülle võtta niisama lihtsalt ei lasknud, aga õnneks see tulevast kodu ei heidutanud.
Uues kodus sai tema nimeks Miu ja päevad on sisustatud muuhulgas deegu jälgimisega.
Õnn kaasa, armas Vienna!

Palju õnne, Viirukene! :)

Armas naerunäoga Viiru ootas umbes seitse kuud ja läks täna Kassijaama suurest hoiukodust oma päris koju.
Koju, mida ma usaldan sada protsenti ja kust saan Viiru käpakäigust kindlasti palju sõnumeid.
Üks Telliskivi kassike sai võimaluse turvaliseks ja armastatud kassieluks. Kui õnnelik ma selle üle olen.

Tublid lapsed

Pesakond sai eile esmased vaktsiinid. Oli üks tegelane, kellel oli selles asjas oma arvamus – hammustav Vienna. Aga ei midagi hullu, oli lihtsalt väike väänik. Poisid olid vapramad. Kiibid on nüüd kõigil ka ja passid muidugi. Eile õhtul olid põnnid natuke vaiksemad ja magasid rohkem, aga täna oli toidujärjekorras juba tavapärane tunglemine. Kui ma pehmet toitu serveerin, siis tuleb ka arematel julgus nurga tagant välja ja ei hoita enam peitu, vaid võetakse ilusti järjekorda. Andy ja Kelmi trügivad ja nügivad kõige rohkem.
Et päris ilma muredeta siiski ei peaks olema, otsustas põrandaküte lõpetada töö sobivasti külmade saabudes. Jääkülma põranda peal ei ole tore ei inimesel ega kassiperel ning kuniks asi korda saab, sain õnneks laenata radiaatorit. Julgen seda küll sees hoida ainult siis, kui olen kodus ja ärkvel, aga abiks on ikka. Panin ka põrandale tekke maha ja kassid said kohe aru, kus hea on – kobarduti radika lähedale või tekikestele.
.
Märk sellest, et viluvõitu on olla, on näha ka sellel pildil – mu kodukaksik ei maga mitte kunagi koos, ainult üksikud korrad aastas. Siis, kui soojust napib (mulle meeldib jahe tuba), poeb triibik suure punase külje alla.

Veel üks oluline fakt – Depeche oskab siiski nurruda 🙂 Mõned päevad tagasi süles magades tuli esimene tasane põrin. Ilmselt ta ei saanud ise arugi. Siis nurrus ta kodukassile ja eile õhtul isegi täiesti ärkvelolekus pärast pikki paisid ja palumisi. Ta on küll ainus, kes niisama möödaminnes pai tehes nurruma ei hakka, aga märgatav areng siiski.

kood Andyga

Kratasipuu on nad jõudnud oma väikeste küünte ja hammastega üsna ära ribastada, peab hakkama uut otsima. Sain järjekordse kinnituse, et odav asi ei ole hea asi.

Söövad ja mängivad

Põrsaste moodi pehme toidu sisseahmamine on nüüd kohale jõudnud ja kausid tühjenevad nagu tolmuimejat kasutaks. Isegi krõbinad lähevad juba loosi. Eks energiat kulub mürgeldamisele omajagu. Julgust tuleb samuti väikeste sammukestega juurde, kuigi veel kiiremate sammukestega vuditakse mu eest ära. Kui ma maha istun ja põnnidega mängima hakkan, siis ununeb ettevaatlikus ära ja tüübid jooksevad üle mu jalgade, hüplevad nagu pöörased ja teevad uhkeid saltosid.

Niimoodi vaatab mind väike nupsik Duran, kui lastetoa ukse lahti teen:

Ja selline on sügavas unehõlmas Durani ninakene.
Duran naudib täiega süles magamist. Kui ta muidu on kõige kartlikum, siis sülle võttes piisab kahest paist, kui ta nurruma hakkab ja ennast mõnusasti magama niheleb.
Tõin neile uue mõnusa puuvillase pesa, kuhu kohe uudistades sisse poeti, aga rohkem otsas trambitakse nagu arvata oligi

Ja siin on õhtuse süleseansi lisategevus – Andy tutvub kodukassiga.

Kuidas meil läheb

Mitte midagi põrutavat pole juhtunud. Keegi pole koju saanud ega iseloomu ümber vahetanud. Ma tegelikult eriti ei kuulutagi neid veel. Sest tahaks näha inimest (tavalist inimest), kes võtab rõõmusüli kassipoja, kes pageb pelgalt vaatamise peale eemale ära. Mina näen arengut iga päev, aga tavaline on, et kui ma lastetuppa sisenen, siis tormatakse kes kuhu. Ainult Depeche vaatab ülbelt otsa ja ei viitsi. Samas toimub kohene kohanemine, vaadatakse, et see ohutu tüüp tuli ja jätkatakse oma toiminguid. Vienna jätkab oma ilu-und. Andy ja Martin mängimist, Duran vaatlemist ja Depeche näitab, et tal on endiselt ükskõik.
Kõige suurem areng on toimunud Duraniga – kangeimast kassipoisist tuleb nurr nüüd juba pai peale ruttu välja ja väikesed sõtkumisliigutused on täitsa käpas. Ainult et sülest väljaspool on ikka veel natuke hirmus.

Vienna armastab end aknapeegelduselt imetleda ja tukub kõige rohkem. Mängib muidugi ikka ka ja on süles mul alati, kui olen arvuti taga. Nagu praegugi. Ta on lihtsalt kõige rahulikum ja ei taha kuskile põgeneda. Nurrub omaette ja on eluga rahul. Kui aga vannitoas talle pai teha, siis teeb end väikeseks ja madalaks, sest vist ikka veel ei usu, et mul on ainult head kavatsused.

palun vaata alati pesumasinasse, enne, kui paned selle tööle.

Andy on päris hirmuvaba. Pea viltu natuke vaatab ja siis tuleb uudistab, miks ma seekord tulin.

Martin-Kelmi hakkab nurruma esimese puudutuse peale ja on ka süles väga mõnus kaaslane. Ei lähe kuskile ja sätib end mõnusasti lõua alla kerra.

Depeche, kusjuures, on samuti süles täitsa pehmelt ja teeb pikad uned, toetades oma varbad mulle näkku, aga tema pahur olek ei kao kuskile. Nurruma ei hakka ilmselt põhimõtteliselt. Milleks. Igatahes on Depeche praegu mu väljakutse nr 1 ja saab näha, kas loodus on talle andnud tõrksa ilmega kaasa ka vastava iseloomu või toimub siin veel mingi pööre.

Söömise osas on nad huvitavalt erinevad eelmisest pesakonnast. Kui need lendasid viiekesi konservile peale ja see läks nagu vaakumisse, siis uued tüübid lähenevad tasa ja targu, ei trügi ja söövad aegamisi. Krõbinaid süüakse samas vist ainult uudishimust, sest kogus kausis väheneb iga päev ainult peotäie võrra. Kosuvad siiski kenasti, ju need põrsakombed ka varsti platsis on.
Aeg läheb kiiresti, minu kassikooliks vaba aeg veel kiiremini, aga loodan, et juba varsti pean võitlema uksest välja tunglevate julgete jõmpsikatega.

Kolm ja veerand nurru

Väikesed pätid käivad mul igal õhtul üksteise järel süles istumas. Sõbrustame vitamiinipastaga, harjume paitamisega ja uudistame hiilivaid kodukasse. Tahaksin olla töölt puhkusel ja veeta oma päevad kõhuli vannitoa põrandal neid jälgides ja mängitades, aga kuidagi ei saa sellist plaani praegu täide viia.
Andy on päris valmis kodukass juba. Julge poiss, kes jalutab diivanil ringi, ei tee ühtegi sussi ja nurrupõrr tuleb ruttu. Tema oskab juba ka natuke vastu kätt või nägu nühata.
Martin on ka nurrukass ja natuke oskab ka käppadega sõtkuda. Püstiseisev inimene on siiski natuke kahtlane ja igaks juhuks tuleb siis veidi kõhiseda.
Vienna on oma toas üsna julge, aga süles eelistab olla urukass, st pugeda kõivõimalikesse tekist, padjast või varrukast tekkinud käiku. Nurruda oskab küll.
Depeche ei kaota oma tõsist ilmet hetkekski ja on samuti oma toas täiesti julge poiss. Ei karda mind sugugi, aga peab vajalikuks susiseda.
Duran on endiselt väga kahtlustav. Hoiab teiste varju, aga sööma julgeb ikka tulla ka minu juuresolekul. Temaga ma pean nii pikki süleseansse, kui vähegi aega on. Eile oli ta mul süles üle tunni aja ja jäi üsna ruttu magama. Keha läks lõdvaks, käpakesed sirutusid välja ja mina jätkasin paitamist. Umbes poole pealt tundsin ja kuulsin tasast nurru, nii umbes 5 sekundit. Duran ärkas selle peale üles, vaatas kiiresti suurte silmadega vasakule-paremale ja ilmselt ei saanud arugi, et ta ise see nurru autor ongi. Magas edasi ja rohkem nurru mulle ei antud selleks korraks.

Eile õhtul juhtus väga kaua oodatud sündmus. Nende mustvalgete poegade ja paljude-paljude teiste pesakondade ema on pärast 5 aastat proovimist lõpuks üle kavaldatud ja lõksuga kinni püütud. Nüüd on kassike steriliseerimisopi ootel ja järgmine kevad algab selle murre võrra helgemana.
Ühte poega on veel näha olnud, väga loodan, et tema saab samuti kätte.

Andy

Martin, tulevase nimega Kelmi

Kohevik Vienna, siin paistab suurem kui tegelikult on

Kahtlustava moega Depeche

Duran ikka kardab