Mängud ja kakelungid

Urr ei käinudki veel hambaopil, kliiniku palvel lükkasime selle edasi, 8ndaks märtsiks. Mis seal ikka.
Urr on hakanud vähem voodis magama, sellevõrra on teised jälle oma vanu kohti hõivamas. Näen, et tülinorija on pigem D. Tema alustab ja Urr paneb vastu. Jälle olen õppinud, et mitte kunagi ei ole võimalik eeldada, et mõni kass sobib või ei sobi teistega. D pole kunagi olnud tülinorija, aga vot nüüd on. Triiton on alati olnud eemalehoidja, aga nüüd pole mingit probleemi kellegagi.
Enamasti saavad nad kõik rahulikult oldud, aga paratamatult põrkuvad siin vahel.

Urr on kõige suurem mängija ja jäin mõtlema, et ta on ju üks noorimatest, koos Leilaga. Muidugi peab mängima!
Alatasa togib ta käpaga palli omale kõhu alla ja hakkab seda siis omaette udjama, aeg-ajalt kiirendades. Jätkuvalt ei kaota ta huvi laua küljes rippuva tuusti vastu.

Lisan mõned pildid eilsest mängutoast. Ainult Leila magas ahju otsas ja osa ei võtnud.

Väike hala

Pissilõhnaline.
Olen avastanud kolm uut kohta, kuhu on loigud tehtud.
Ühe avastasin nii, et D jooksis süüdlase nägu peas sealt ruttu ära. Nii et kahtlusalune on olemas. Ja põhjus ilmselt rahulolematus elanikuga, kel nimeks Urr. Ära olen pidanud viskama asju, millest mul väga kahju ei ole, aga midagi toredat ei ole siin muidugi kohe üldse.
Ma praegu ei teagi, mida edasi teha. Loodan, et Urr saab koju ja jälgin, mis juhtub.

Kõik viitab sellele, et ma tulevikus ei saa rohkem kasse sellele 3+3 üksteisega harjunud seltskonnale enam lisaks tuua. Mis oleks juba ammu mõistlik otsus olnud, aga südamehääl kipub ju ikka võitma.

Väikese hala lõpetan aga pildiga armsast hellikkass Triitonist, keda ma igal võimalusel kaisutan.

Mängivad

Kui mu kassikamp oskaks palvetada, siis nad ilmselt teeksid seda nii: “Meie igapäevast mängu anna meile nüüd ja kohe…”

Päris iga päev ei õnnestu, aga ma üritan. Võtan lasertäpi, toimub rivistus, ja hakkan jooksutama Trinit ja Leilat. Varsti ühineb A, siis ka D (kes teeb oma hülgekerega kõige kõremaid hüppeid!) Triiton krabistab küüntega hullunult diivanil edasi-tagasi ja vahel jookseb kentsakalt ka põrandal täpile järele.

Urri täpp ei huvita, tema jaoks võtan vasakusse kätte nööri otsas tuusti ja samal ajal hüpitan sellega. Pärast mõningat jooksmist hakkavad täpijahtijad teineteise järel langema ja väsimatu Urr saab siis eraldi tähelepanu. Palli ajab ta nagunii taga ka ilma minuta, iseseisva tööna.

Kolmandat kätt mul fotoka jaoks ei ole ja pime on ka kogu aeg, aga mõned hetked tavalistest mänguminutitest jäid ikka kaadrisse. Enamasti jäid pildile vaid vuhh ja siuhh, sest väga kiire kapak käib siin ikka.

Triitoni ootamatu spurt tooli alt

Palliviske norm tuleb hülgepoisil ära

Võib ka Trini vastu liuelda, neil kahel probleemi pole

rullumine pärast kiireid täpijahiringe

Urri hambaplaanid

Urr käis eile arsti juures ja ütles “aaa”.
Määri või ära määri, hammaste eemaldamiseks läheb ikka. 19ndaks sain ainsa veebruari vaba aja. Mõtlen juba ette, et mis nipiga ma pärast teda kaks korda päevas kätte saan ilma suurema jandita. Nagunii tulevad antibiootikumid, valuvaigistid, määrimised.
Viimaste püüdmistega ta läks nii kavalaks, et olin juba täitsa raskustes ja täna on isegi kohvikoor kahtlusalune. Aga küll me saame kuidagi.
2-3 hammast võetakse ära.
Need kaks kindlasti

 

Triinu aitas valida, millise transpordikastiga Urri viima peaks. Ma pole ühtegi peale oma esimese pidanud ise ostma, kõik on head inimesed aja jooksul kinkinud. Ja huvitaval kombel kõik samades toonides.

Bussis teeb Urr kaeblikke mjausid. Kodus aga ülbitseb endiselt, mingi konflikt peab ikka iga päev olema. Väga kahju, sest see vähendab tema koduvalikuid. Eriti ei julge teda teise kassi juurde anda.
Ehk tinistab tema ilu siiski kellegi ära. Ja väga toredasti mängulustiline on ta ka.