Lihtsalt kass

Postituste regulaarsus hakkab ilmselt hõrenema, kuna uudiseid ei ole. Kassid teevad küll iga päev toredaid ja armsaid nägusid-tegusid, aga ma ei saa neid alati jäädvustada.

Täna panen lihtsalt eilse pildi, kus koristamine jäi pooleli, põrandalt eest ära voodisse tõstetud kassivoodi koos uksehoidja-kassiga jäi sinna pikemaks ajaks. Tagasi tulles leidsin Durani ennast voodis olevasse voodisse mahutanuna. img_9771

Advertisements

Edukas vend

Mida kõike võib juhtuda ühe Mustamäe majaaluse tänavakassipojaga, kui ta anda koju heas mõttes fanaatilisse nö kassiusku peresse.
AD pikakarvaline vennas Kelmi kolis juba titena elama Soome, Laura ja Jari juurde. Traks ootas teda juba ees ja veel mitu-mitu sõpra.
Kui Kelmi kasvaks suureks, hakkas Laura tedagi kaasa võtma kassinäitustele, kus ka kodukasside kategooria olemas.
Kelmi oli alguses natuke kartlik, aga mida aeg edasi, seda rohkem tekkis kogemusi ja praegu on Kelmi kohtunike käes nagu sulamesi. Õigemini nagu spagett, sest ta viskub hindamislauale täiesti pingevabalt selili ja püstisaamisega on mõningaid raskusi 🙂
See kõik on tubli harjutamise tulemus, sest minu omad ilmselt väriseksid ilmselt laua all, mitte laua peal.
Lisaks fantastilisele iseloomule on Kelmi muidugi ka imelilus. Minu meelest on ta AD-ga hästi sarnane. Alati vaatan seda, kui Laura pilte saadab. Noh, sama pesakonna vendade puhul ei ole selles muidugi midagi veidrat.
Igatahes on Kelmi sellel aastal saanud näitustel juba kuus korda tiitli Best In Show! Ja kuigi mina ei ole selle jaoks peale jupikese aja hoiukodu pakkumise midagi teinud, on ometi hea ja uhke tunne. Tubli Kelmi!img-20161016-wa0000

img-20161004-wa0001

img-20161004-wa0002

Lisan siia lõppu paar värskemat AD-d ka.img_6778img_6006

Kassid messil

Mul oli eile taaskord suur rõõm käia mõneks tunniks Helsingis, et kohtuda kunagiste kallite hoiukasside Traksi ja Kelmiga, nende kassist sõprade ja perega, kes on minu sõbrad. Traks, Kelmi, Hertta ja Peku olid kodukassidena osa võtmas Lemmikloomamessil toimuvast kassinäitusest. Laura oli ehtinud nende näitusepuurid väikeste sinimustvalgete lipukestega, märku andmaks, et nii Traks, Kelmi kui ka Hertta on Eesti päritolu. Peku on aga juba 13-aastane paljukogenud ja palju võite saavutanud näitusekass, fantastilise kasuka ja mõnusa iseloomuga.IMG_3808

Peku

Peku

Hertta

Hertta

Traks

Traks

Kelmi

Kelmi

Sel aastal oli kohalviibimise aeg lühem ja jõudsime rahulikult vaadata vaid ühe hindamisringi. Seal sai Kelmi kolmanda ja Traks neljanda koha. IMG_3816

IMG_3815

IMG_3812
Napilt enne viimast aega laevale lahkumiseks saime siiski võimaluse jälgida ka teist ringi. Viivituse põhjustas ilmselt ka see, et teine kohtunik pidi vahepeal haiglas käima oma haavu tohterdamas. Päris ohtlik amet. Igatahes oli see sidemes käega kohtunik väga tore, sest tema hindas Traksi esimese koha vääriliseks, Kelmi oli tema ringis neljas.IMG_3867

IMG_3883
Tagasiteel saime kolmanda ringi tulemused – Kelmi kolmas ja Traks jälle võidukas 🙂
Traks lööb muidugi lisaks oma kaunile kasukale ka suurepärase iseloomuga. Ta on kõigiga sõber ja ei karda midagi.
Kelmigi on muutunud järjest tublimaks näitusekassiks, hakkab juba natuke esinema. Ta on suur ja uhke ja muidugi väga ilus nagu tema minu juures elavad vennad AD-gi 🙂
Need on Laura tehtud vahvad kaardid kasside kohta.


Traksi motoks on seal “Kas saab juba!”. Traks armastab sinki ja loomaarste. Ja sinki. Ja sinki.
Kelmi moto on “Tee enne, siis mõtle!” Kelmi armastab taskulampi ja roosat mänguhiirt.
Kõik need kassid ( koju jäid veel kaks) saavad maailma parimat hoolt ja on selle pere ääretult olulised liikmed.
Näitusel oli muidugi tore vaadata ka tõukasse, üks uhkem kui teine. Lisaks jälgisime jäneste agilityt ja võtsin ka paar õnneloosi. Ühega neist oli veider kokkusattumus, no tõesti kummaline. Sain auhinnaks pehme väikese fliisrätiku, mille peal oli nimi SKIP. IMG_3997
Auhindadeks saadud RC toidukotid reisisid jaamakassidele Tallinnasse.
Oli ütlemata tore päev, tegi hingele pai.

Mu pärislemmikud

Kuna Triiton millegi uue ja erilisega hetkel silma ei paista ja Kas-Kasseri osas peab lihtsalt ootama, kas temast saab uudiseid kirjutada või ei, jäädvustan siia igast mu kodukassist ühe iseloomuliku pildi. Taustaansamblina näeb neid hoiukasside piltidel küll, aga vahvad kassi-isiksused on nad kõik kolm.

Andy on muuhulgas kõikse parem kärbsepüüdja. Tüüp, kes igal hommikul veeklaasi vastu mu hambaid kolksatab oma peamüksuga. Ma vist ei harju sellega kunagi, et ta on sekundiga laual ja näitab nii oma kiindumust. On vahel ülipugeja ja väga kirglik mängija, kuid talle ei ole oluline kogu aeg kõrval ja süles olla. Kõik protseduurid on talle vastikud ja neid peab iga hinge eest vältima. Otsib siiani taga ühte oma lemmikhiirt, mida kuskilt poest leida ei ole. IMG_9596

Duran on minu meelest maailma kõige ilusam kass. Natuke küll ülekaalus, aga tema näoilmed on lihtsalt südantsulatavad. Mingi tabamatu harmoonia (ilmselt sümmeetriline näomuster aitab kaasa) on temas minu silmade jaoks olemas. Kui ma kunagi saan omale külla mõne profikaamera, siis äkki saab õiges valguses ka tema imetabase rohelise silmavärvi jäädvustada. Duran tõesti paneb mind iga päev heldima ning tema nurr on kõige kõvem nurr, mida ma kuulnud olen. Ja ta näitab välja, et armastab mind väga. Lihtsalt vaatab mind eemalt ja esimesel võimalusel tuleb mu kaissu, paneb pea kuskile niimoodi, et saab mind silmanurgast jälgida ja lihtsalt on. IMG_9668

Triinu on minuga olnud alates oktoobrist 2005. Kuigi ma siis veel tänavakassidega ei tegelenud, leidsin ma Triinu just tänavalt, praegu sümboolsena tunduvalt Telliskivi tänavalt. Väikest kasvu ülisõbralik ja samas nõudlik tegelane, kes alles pärast Kiusu surma on hakanud hoiukassidega seltsima. AD-ga ta vahel isegi maadleb ja kablutab ringi. Solvub veidi, kui keegi on sülekoha ära võtnud.
Omab privileegi minuga õues jalutada. On saanud teiseks nimeks Toidulao Juhataja, kuna tema lemmikvaatluskoht on külmkapi peal ja toit on tema jaoks kõige olulisem. IMG_0120

Olen otsustanud, et piirdun kolme päriskassiga, aga vastavalt võimalusele on neid siin tõenäoliselt siiski alati rohkem ja blogi ei lase mul unustada, kes oli millal ning kuidas just tema käpakäik siin kulges.

2015

Küsisin oma kasssõpradelt, mida nad 2015 aastaks soovivad.

Kodukass Triinu rõhus oma vanusele (9,5 aastat) ja soovis, et uusi nägusid ja sabasid võiks siin majas vähemaks jääda. Vahel on tore nendega müdistada, aga sõpru nendest pole ja pigem on nad jalus. Voodis võtavad ka kõige magusamad kohad ära. Konservi võiks samuti rohkem serveerida.

Triinu

Triinu

Kodukass Andy soovis, et ma oleksin rohkem kodus. Et ta saaks kogu aeg minu juures olla ja minuga mängida. Pea viltu jälgida, mida ma teen ja pugeda mu juurde teki alla. Vähem krõbinaid, rohkem lihakraami ja konservi.

Andy

Andy

Kodukass Duran soovis uusi patsikumme mängimiseks ja rohkem paisid. Et siis kui ta peaga põmaki minu vastu tuleb, oleks kohe pikalt paitatud. Söögi suhtes erisoove ei ole, aga kui võimalik, siis palun enam väikesesse kasti mitte toppida ja kuhugi viia.

Duran

Duran

Tips soovis rohkem konservi. Ja veel rohkem konservi. Aga mitte igasugust, vaid ikka neid väikseid pasteete. Parem kui vähemalt 4 korda päevas. Krõbinaid pole vaja, kui, siis midagi väga rammusat. Et tema pole seda dieeti palunud ja et kilo väiksemast kaalunumbrist ei ole tal küll sooja ega külma. Ja et ta on endiselt rahul, kui ma istun või laman, et siis minu kaisus nurru lüüa.
Päriskodu võib tulla, aga mitte kehvemate tingimustega kui praegu.

Tips

Tips

Kas-Kasser soovis rohkem inimest. Et kogu aeg oleks inimene seal kus on tema. Sülle rohkem, kaissu rohkem. Et suvel saaks õue jalutama ja talvel ikka ahi oleks soe. Et rohkem ei tuleks neid operatsioone ja halb-olla päevi. Pehmeid pasteete võiks ka rohkem olla, ilma hammasteta on need kõige paremad pintslisse panna.
Päriskodu võib tulla, kui seal on kogu aeg inimene. Hea inimene.

Kas-Kasser

Kas-Kasser

Nöpsik ütles, et tema kõige suurem soov on juba täitunud – ta ei ole enam tänaval. Nöpsik muidugi ei soovi, vaid nõuab: rohkem tähelepanu, rohkem vabadust, teiste kassidega mängida. Rohkem paisid. Vist. Igasuguste ahistamiste lõpetamist (miks peab vahel kuskile kitsasse kasti minema ja kuhugi sõitma). Et kui siia jääda ei saa, siis võiks leiduda inimene, kellele tema kõige rohkem meeldib ja kes ei pane pahaks veel väikest kasvatamatust ja kasvatab ise edasi.

Nöpsik

Nöpsik

Endale soovin, et 2015 tuleks parem kui 2014. Lõppenud aastas oli kassidega seoses liiga palju kurbust ja valu, mis minu seest vist kunagi ei kao.
Soovin, et kassid oleksid terved. Et need, kes kodu otsivad, selle leiaksid.
Et ma jaksaksin hädas olevaid kasse aidata ka siis, kui olen väsinud ja pettunud.
Et kuskil oleks üks ladu, mis varustaks mind lõppematu koguse tasuta liha ja kassikonservidega 🙂

Kõigile teistele soovin seda, mida nad ise endale soovivad.
Head uut aastat!

Kohtumine Traksi ja Kelmiga

Mul oli eile suur-suur rõõm kohtuda kallite endiste hoolealustega Helsingis. Traks ja Kelmi olid sealse suure lemmikloomamessi raames toimunud kassinäitusel kodukasse esindamas ja mina kasutasin võimalust neil seal külas käia.
Omanikel Laural ja Jaril oli kaasas veel 3 kassi – samuti Tallinna kassiühingustest pärit Hertta ja Vesku (haruldane kolmevärviline kassipoiss) ning kaunis triibik Ninja.
Minu jaoks oli uudne kogemus jälgida kassinäituse korraldust. Jõudsin pealt vaadata kahe kohtuniku hindamist ja muidugi veetsin palju aega armsaid karvikuid vaadates ja paitades. Traks on täiesti stressivaba esineja, ainult ootab, et saaks kuhugi ronida ja ennast näidata. Juba peale vaatamisest hakkavad käpad tasakesi sõtkuma ja nurr tuleb esimese pai peale.
Kelmile näitusemelu niipalju ei meeldi, aga ka tema käitub kohtunikulaual kenasti. Kelmile andsin edasi vendade AD tervituspaid.
Traks sai ühes ringis lausa esimese koha! 🙂
Nagu ma olen varemgi kirjutanud – nendel kassidel on maailma parim kodu. Rõõm nende pärast aitab natuke tasakaalustada seda, et kõikidel nii hästi ei ole läinud.
Ma tean, et kindlasti kohtun Traksi ja Kelmiga veel.
Juba ootan.

Laura endatehtud uhked näitusekardinad, igal kassil oma värv

Laura endatehtud uhked näitusekardinad, igal kassil oma värv


Kelmi
IMG_2587

IMG_2666

Traks
IMG_2584

IMG_2640

IMG_2588

IMG_2669

IMG_2603

Palju õnne sünnipäevaks!

AD-l on täna sünnipäev! Nad saavad üks aasta vanaks ja sünnipäevaks kingin ma neile päris oma kodu. Minu kodu 🙂
Duran on maailma kõige ilusam-mõmmikum kass ja Andy maailma kõige vahvam tungleja-pugeja (ilus ka muidugi).
Minu kallid “antidepressandid”, kelle pärast naeratan ja naeran ma iga päev, hakkavad siin blogis etendama nüüd kõrvalosatäitjate rolli.

Põnnidena
IMG_3138IMG_2524

Ja nüüd IMG_9136IMG_7512IMG_9303IMG_9842IMG_9715

Ma ei ole kunagi tahtnud siia blogisse oma emotsioone tuua, vaid panna kirja kasside lood ja pildid, et ma neid tulevikus paremini mäletaks. Ja muidugi loodan, et võib-olla aitab täpsem kirjeldus mõne kassi paremini koju. Kirjutan eelkõige enda jaoks ja oma tundeid ma ju tean, mis ma neist ikka eksponeerin.
Kiusu ootamatu surm lõi mu rivist välja ja see postitus oli erandiks.
Kahjuks olen ma jälle sellises olukorras, et tavalist, faktil põhinevat postitust teha ei saa. Kui proovida kirjeldada seda tunnet, mis minus praegu on, siis – olen saanud väga valusasti lüüa, olen pikali maas, aga ikka on valus ja paremaks ei lähe.

Helmit enam ei ole. Armas vapper Helmi läks minu juurest koju ja sinna ta suri. Seal tal lasti surra, surma saada. Ilus, sõbralik Helmi ei jõudnud saada aastasekski ja oma lühikese elu jooksul sai soojas toas elada vaid loetud kuud. Ma nutan selle ebaõigluse, kurbuse ja kaotatud elu pärast ja mitte millegagi ei saa lohutada mind ega teisi inimesi, kes aitasid Helmi tänavalt ära ja temale ilusat elu ootasid.
Kodu, kuhu ma Helmi usaldasin, vedas meid alt kõige rängemal moel. Kodu käitus minuga kõige alatumal moel.
Ma ei tea, kas sel närusel inimesel on jultumust tulla siia lugema, aga kui tuleb, siis võib-olla ta saab aru, mida ta tegelikult teinud on…

Viimane kontakt Helmi üliemotsionaalse suhtlusstiiliga koduga oli juuni lõpus. Kodu-uudised olid head. Ka sinnani oli kõik hea, kõik oli tõesti sedamoodi, et minu süda ei valutanud. Me ju suhtlesime pikalt enne kojuminekut, me kohtusime ja helistasime, kirjutasime. Inimene nagu ikka, suutis jätta endast mulje kui maailma kõige suuremast loomaarmastajast ja lõksus ma olingi.
Aga umbes nädal tagasi juhtus nii, et mu saadetud e-kiri tuli tagasi teatega, et seda aadressi enam ei ole olemas. SMS-ile ma vastust ei saanud. Avastasin, et FB konto oli kadunud. Kõnedele ei vastatud ja varsti juba ei saanud ühegi telefoninumbriga sinna helistades mingitki ühendust. Ma olin selle inimese elust blokeeritud. Küll ma proovisin endale leiutada erinevaid põhjuseid, miks see nii on. Ometi aimas mu süda, mis paraku vale inimest kohe alguses ära ei tundnud, kõige halvemat.
Ma käisin ka kodu ukse taga, aga see jäi kinni. Ma ei osanud enam mitte midagi teha, lihtsalt otsustasin, et kui mul tuleb puhkus, siis ma lähen elan seal ukse taga, kuni saan näost näkku teada, mis on juhtunud.
Sain teada aga hoopis teisiti. Vaatasin Lemmikloomaregistrist Helmi andmeid ja nägin, et omanik on Helmi paar päeva tagasi surnuks kuulutanud. Näen ka surma põhjust ja näen ka muud infot tema loomapidamise viisi kohta. Ilmselt ma pean tänulik olema, et ta nii ausalt andmeid täiendab, sain vähemalt teada, mis juhtus ja et tegu on hoolimatusega ning et tegu on südametu inimesega. Siia ma rohkem lisada ei taha. Need, kel on vaja teada, teavad.

Võib-olla ta omal moel isegi hoolis Helmist alguses, aga igatahes ei teinud ta kõike, et kassi elu oleks turvaline ja hoitud. Ei teinud ka seda, millele lepingus alla kirjutas:
“Probleemolukorras (looma kadumine, raske haigus või ootamatu surm, samuti raskused kassi pidamisel) tuleb teavitada ühingut.”
Paber ei tee muidugi inimesest inimest…
Ta ei suutnud asetada ennast minu olukorda ja mõista, et ka raske teadmine ja aus selgitus on kassi eelmisele hoolitsejale äärmiselt vajalik. Parem kui teadmatus ja hingemattev mure. Selle asemel tehti mida kõike, et põgeneda ja peituda. Kas häbi on ainuke tunne selle inimese sees?

Kallis Helmi maksis eluga selle eest, et mina ikka veel usun inimestesse. Ei, uskusin.

Mida ma nüüd teen? Ma ei saa kõiki hädasolevaid kasse endale jätta, aga ma ei saa neid ka 99% kodudesse anda. Enam mitte.

Mul oleks väga kahju lõpetada sellega, milleks mul on võimalused ja oskused ning vahendid, lihtsalt sellepärast, et kõik inimesed ei olegi head. Aga ma ei ole kivist ja ma lihtsalt ei talu enam selliseid lugusid. Muidugi ei talu ma ka õnnetuid kasse tänaval, nii et ma tõesti ei tea, mis saab..

Nutsin eile terve õhtu, ka Mimosa pärast olin kurb. Kas-Kasseri juures nutsin kõva häälega. Ta pani mulle käpad sülle ja vaatas mind tõsiselt.
AD tulid mõlemad õhtul voodisse minu juurde. Duran magas terve mu rahutu öö esimest korda mu kaisus, hästi mu vastas. Ja Andy pani pehmelt käpa mu käe peale. Kassid on imelised. Aga Helmit enam ei ole…