Pühapäeval

Tänase ilmaga võib arvuti taga lähimälestusi heietada küll.
Kassikohvikud said selleks kevadeks otsa. Oli suur heameel kogeda, et kuuritriibikute pered olid “asjasse segatud”. Fiksu ehk Juuli ema on nagunii meile sageli väga abiks. Olles ise fantastiline hobikokk, ostis ta lisaks toodud Napoleoni kookidele laadungi toitu veel kaasa + annetus. Oeh.
Mäksu ehk Luka isa on päriselt ka peakokk, tõi fantastilise tordi ning rõõmsaid kodu-uudiseid. Käksu ehk Käksu ema käis teisest linna otsast ostmas ja annetas sinna otsa, nii et pidime pikali kukkuma. Õnneks pidi nagunii telgist kinni hoidma 🙂
Neljas triip ehk Tiksu ehk Mishka elab Soomes, tema pere on minu sõbrad ja meie toetajad olnud nagunii.

No ja üldse on niipalju häid aitajaid ümberringi, et keeruliseks läheb tänada ja kiita. Ilma sõprade ja toetajate abita olekski mu meelest võimatu ükskõik kui väikest MTÜ-d jätkusuutlikult pidada.

Foto: Tessa.lv

Soomest, õigemini seekord Riiast tuli taas üks tore uudis. Kelmi ehk mu AD edukast näitusekassist vend sai järjekordse tiitli – Baltic Winner 🙂 Olen tema üle uhke.

Täna on ka ussirohupühapäev, just lõpetasin kõigi kuuega. Leilal oli tavapärane surmahirm, Andy keeldub suud avamast, aga kõigi teistega ei ole hullu. Trini muidugi saab turjarohu, muu variant ei ole mõeldav.
Keerulisel kolmikul ootab juunis vaktsineerimine ees, siis on meil siin veel huvitavam. Kahv on juba valmis pandud ja plaan võtab ilmet.

kirbuka leid. Nüüdseks Leila poolt ümber disainitud hekseldusmeetodil

lehmakesed söövad rohtu

Trini on pugeja

kellel on kõige pikem keel?

päikesekummardajad

võrratud varbad

Trini, kui armas ta on!

külitajad

Leilal ja Andyl on suhe

Trini tuli täiesti ootamatult ja ainukordselt mu jalgadele

Triiton tuli mulle peaaegu sülle miiulustama (tema hellusehood on ennekuulmatud), võtsin tahvli ja tegin meist siis pilti. Eks ta ole 🙂

Ta tegi seda jälle! Kelmi muidugi

Kelmi sai suurel rahvusvahelisel kassinäitusel Göteborgis parimaks pikakarvaliseks kodukassiks. Kelmi on Scandinavian Winner 2018! Ma vaatasin tema lõppvõistlust, kus ta juba isaste kasside parimana võistles parima emasega võitja tiitlile, otseülekandest. Süda peksis sees nagu oleks eestlane olümpiamängude kuldmedalis kinni. Ja kui siis Kelmi välja kuulutati, ma hüppasin ja kiljusin arvuti taga 🙂
Väga tubli kassipoiss on Kelmi ja muidugi tema imeline pere võib uhke olla. Sellelt näituselt viis Kelmi muide Soome ainsa võidu.

Lihtsalt kass

Postituste regulaarsus hakkab ilmselt hõrenema, kuna uudiseid ei ole. Kassid teevad küll iga päev toredaid ja armsaid nägusid-tegusid, aga ma ei saa neid alati jäädvustada.

Täna panen lihtsalt eilse pildi, kus koristamine jäi pooleli, põrandalt eest ära voodisse tõstetud kassivoodi koos uksehoidja-kassiga jäi sinna pikemaks ajaks. Tagasi tulles leidsin Durani ennast voodis olevasse voodisse mahutanuna.

Edukas vend

Mida kõike võib juhtuda ühe Mustamäe majaaluse tänavakassipojaga, kui ta anda koju heas mõttes fanaatilisse nö kassiusku peresse.
AD pikakarvaline vennas Kelmi kolis juba titena elama Soome, Laura ja Jari juurde. Traks ootas teda juba ees ja veel mitu-mitu sõpra.
Kui Kelmi kasvaks suureks, hakkas Laura tedagi kaasa võtma kassinäitustele, kus ka kodukasside kategooria olemas.
Kelmi oli alguses natuke kartlik, aga mida aeg edasi, seda rohkem tekkis kogemusi ja praegu on Kelmi kohtunike käes nagu sulamesi. Õigemini nagu spagett, sest ta viskub hindamislauale täiesti pingevabalt selili ja püstisaamisega on mõningaid raskusi 🙂
See kõik on tubli harjutamise tulemus, sest minu omad ilmselt väriseksid ilmselt laua all, mitte laua peal.
Lisaks fantastilisele iseloomule on Kelmi muidugi ka imelilus. Minu meelest on ta AD-ga hästi sarnane. Alati vaatan seda, kui Laura pilte saadab. Noh, sama pesakonna vendade puhul ei ole selles muidugi midagi veidrat.
Igatahes on Kelmi sellel aastal saanud näitustel juba kuus korda tiitli Best In Show! Ja kuigi mina ei ole selle jaoks peale jupikese aja hoiukodu pakkumise midagi teinud, on ometi hea ja uhke tunne. Tubli Kelmi!

Lisan siia lõppu paar värskemat AD-d ka.

Kassid messil

Mul oli eile taaskord suur rõõm käia mõneks tunniks Helsingis, et kohtuda kunagiste kallite hoiukasside Traksi ja Kelmiga, nende kassist sõprade ja perega, kes on minu sõbrad. Traks, Kelmi, Hertta ja Peku olid kodukassidena osa võtmas Lemmikloomamessil toimuvast kassinäitusest. Laura oli ehtinud nende näitusepuurid väikeste sinimustvalgete lipukestega, märku andmaks, et nii Traks, Kelmi kui ka Hertta on Eesti päritolu. Peku on aga juba 13-aastane paljukogenud ja palju võite saavutanud näitusekass, fantastilise kasuka ja mõnusa iseloomuga.

Peku

Hertta

Traks

Kelmi

Sel aastal oli kohalviibimise aeg lühem ja jõudsime rahulikult vaadata vaid ühe hindamisringi. Seal sai Kelmi kolmanda ja Traks neljanda koha.

Napilt enne viimast aega laevale lahkumiseks saime siiski võimaluse jälgida ka teist ringi. Viivituse põhjustas ilmselt ka see, et teine kohtunik pidi vahepeal haiglas käima oma haavu tohterdamas. Päris ohtlik amet. Igatahes oli see sidemes käega kohtunik väga tore, sest tema hindas Traksi esimese koha vääriliseks, Kelmi oli tema ringis neljas.

Tagasiteel saime kolmanda ringi tulemused – Kelmi kolmas ja Traks jälle võidukas 🙂
Traks lööb muidugi lisaks oma kaunile kasukale ka suurepärase iseloomuga. Ta on kõigiga sõber ja ei karda midagi.
Kelmigi on muutunud järjest tublimaks näitusekassiks, hakkab juba natuke esinema. Ta on suur ja uhke ja muidugi väga ilus nagu tema minu juures elavad vennad AD-gi 🙂
Need on Laura tehtud vahvad kaardid kasside kohta.

Traksi motoks on seal “Kas saab juba!”. Traks armastab sinki ja loomaarste. Ja sinki. Ja sinki.
Kelmi moto on “Tee enne, siis mõtle!” Kelmi armastab taskulampi ja roosat mänguhiirt.
Kõik need kassid ( koju jäid veel kaks) saavad maailma parimat hoolt ja on selle pere ääretult olulised liikmed.
Näitusel oli muidugi tore vaadata ka tõukasse, üks uhkem kui teine. Lisaks jälgisime jäneste agilityt ja võtsin ka paar õnneloosi. Ühega neist oli veider kokkusattumus, no tõesti kummaline. Sain auhinnaks pehme väikese fliisrätiku, mille peal oli nimi SKIP.
Auhindadeks saadud RC toidukotid reisisid jaamakassidele Tallinnasse.
Oli ütlemata tore päev, tegi hingele pai.

Mu pärislemmikud

Kuna Triiton millegi uue ja erilisega hetkel silma ei paista ja Kas-Kasseri osas peab lihtsalt ootama, kas temast saab uudiseid kirjutada või ei, jäädvustan siia igast mu kodukassist ühe iseloomuliku pildi. Taustaansamblina näeb neid hoiukasside piltidel küll, aga vahvad kassi-isiksused on nad kõik kolm.

Andy on muuhulgas kõikse parem kärbsepüüdja. Tüüp, kes igal hommikul veeklaasi vastu mu hambaid kolksatab oma peamüksuga. Ma vist ei harju sellega kunagi, et ta on sekundiga laual ja näitab nii oma kiindumust. On vahel ülipugeja ja väga kirglik mängija, kuid talle ei ole oluline kogu aeg kõrval ja süles olla. Kõik protseduurid on talle vastikud ja neid peab iga hinge eest vältima. Otsib siiani taga ühte oma lemmikhiirt, mida kuskilt poest leida ei ole.

Duran on minu meelest maailma kõige ilusam kass. Natuke küll ülekaalus, aga tema näoilmed on lihtsalt südantsulatavad. Mingi tabamatu harmoonia (ilmselt sümmeetriline näomuster aitab kaasa) on temas minu silmade jaoks olemas. Kui ma kunagi saan omale külla mõne profikaamera, siis äkki saab õiges valguses ka tema imetabase rohelise silmavärvi jäädvustada. Duran tõesti paneb mind iga päev heldima ning tema nurr on kõige kõvem nurr, mida ma kuulnud olen. Ja ta näitab välja, et armastab mind väga. Lihtsalt vaatab mind eemalt ja esimesel võimalusel tuleb mu kaissu, paneb pea kuskile niimoodi, et saab mind silmanurgast jälgida ja lihtsalt on.

Triinu on minuga olnud alates oktoobrist 2005. Kuigi ma siis veel tänavakassidega ei tegelenud, leidsin ma Triinu just tänavalt, praegu sümboolsena tunduvalt Telliskivi tänavalt. Väikest kasvu ülisõbralik ja samas nõudlik tegelane, kes alles pärast Kiusu surma on hakanud hoiukassidega seltsima. AD-ga ta vahel isegi maadleb ja kablutab ringi. Solvub veidi, kui keegi on sülekoha ära võtnud.
Omab privileegi minuga õues jalutada. On saanud teiseks nimeks Toidulao Juhataja, kuna tema lemmikvaatluskoht on külmkapi peal ja toit on tema jaoks kõige olulisem.

Olen otsustanud, et piirdun kolme päriskassiga, aga vastavalt võimalusele on neid siin tõenäoliselt siiski alati rohkem ja blogi ei lase mul unustada, kes oli millal ning kuidas just tema käpakäik siin kulges.

Laiskloomad

Mu kassid on sama laisad kui mina vabal päeval. Mina ei ole küll üldse soojalembene, aga ahju tuleb siiski kasside rõõmuks kütta.

Nöpsik

Duran

Andy

2015

Küsisin oma kasssõpradelt, mida nad 2015 aastaks soovivad.

Kodukass Triinu rõhus oma vanusele (9,5 aastat) ja soovis, et uusi nägusid ja sabasid võiks siin majas vähemaks jääda. Vahel on tore nendega müdistada, aga sõpru nendest pole ja pigem on nad jalus. Voodis võtavad ka kõige magusamad kohad ära. Konservi võiks samuti rohkem serveerida.

Triinu

Kodukass Andy soovis, et ma oleksin rohkem kodus. Et ta saaks kogu aeg minu juures olla ja minuga mängida. Pea viltu jälgida, mida ma teen ja pugeda mu juurde teki alla. Vähem krõbinaid, rohkem lihakraami ja konservi.

Andy

Kodukass Duran soovis uusi patsikumme mängimiseks ja rohkem paisid. Et siis kui ta peaga põmaki minu vastu tuleb, oleks kohe pikalt paitatud. Söögi suhtes erisoove ei ole, aga kui võimalik, siis palun enam väikesesse kasti mitte toppida ja kuhugi viia.

Duran

Tips soovis rohkem konservi. Ja veel rohkem konservi. Aga mitte igasugust, vaid ikka neid väikseid pasteete. Parem kui vähemalt 4 korda päevas. Krõbinaid pole vaja, kui, siis midagi väga rammusat. Et tema pole seda dieeti palunud ja et kilo väiksemast kaalunumbrist ei ole tal küll sooja ega külma. Ja et ta on endiselt rahul, kui ma istun või laman, et siis minu kaisus nurru lüüa.
Päriskodu võib tulla, aga mitte kehvemate tingimustega kui praegu.

Tips

Kas-Kasser soovis rohkem inimest. Et kogu aeg oleks inimene seal kus on tema. Sülle rohkem, kaissu rohkem. Et suvel saaks õue jalutama ja talvel ikka ahi oleks soe. Et rohkem ei tuleks neid operatsioone ja halb-olla päevi. Pehmeid pasteete võiks ka rohkem olla, ilma hammasteta on need kõige paremad pintslisse panna.
Päriskodu võib tulla, kui seal on kogu aeg inimene. Hea inimene.

Kas-Kasser

Nöpsik ütles, et tema kõige suurem soov on juba täitunud – ta ei ole enam tänaval. Nöpsik muidugi ei soovi, vaid nõuab: rohkem tähelepanu, rohkem vabadust, teiste kassidega mängida. Rohkem paisid. Vist. Igasuguste ahistamiste lõpetamist (miks peab vahel kuskile kitsasse kasti minema ja kuhugi sõitma). Et kui siia jääda ei saa, siis võiks leiduda inimene, kellele tema kõige rohkem meeldib ja kes ei pane pahaks veel väikest kasvatamatust ja kasvatab ise edasi.

Nöpsik

Endale soovin, et 2015 tuleks parem kui 2014. Lõppenud aastas oli kassidega seoses liiga palju kurbust ja valu, mis minu seest vist kunagi ei kao.
Soovin, et kassid oleksid terved. Et need, kes kodu otsivad, selle leiaksid.
Et ma jaksaksin hädas olevaid kasse aidata ka siis, kui olen väsinud ja pettunud.
Et kuskil oleks üks ladu, mis varustaks mind lõppematu koguse tasuta liha ja kassikonservidega 🙂

Kõigile teistele soovin seda, mida nad ise endale soovivad.
Head uut aastat!

Kohtumine Traksi ja Kelmiga

Mul oli eile suur-suur rõõm kohtuda kallite endiste hoolealustega Helsingis. Traks ja Kelmi olid sealse suure lemmikloomamessi raames toimunud kassinäitusel kodukasse esindamas ja mina kasutasin võimalust neil seal külas käia.
Omanikel Laural ja Jaril oli kaasas veel 3 kassi – samuti Tallinna kassiühingustest pärit Hertta ja Vesku (haruldane kolmevärviline kassipoiss) ning kaunis triibik Ninja.
Minu jaoks oli uudne kogemus jälgida kassinäituse korraldust. Jõudsin pealt vaadata kahe kohtuniku hindamist ja muidugi veetsin palju aega armsaid karvikuid vaadates ja paitades. Traks on täiesti stressivaba esineja, ainult ootab, et saaks kuhugi ronida ja ennast näidata. Juba peale vaatamisest hakkavad käpad tasakesi sõtkuma ja nurr tuleb esimese pai peale.
Kelmile näitusemelu niipalju ei meeldi, aga ka tema käitub kohtunikulaual kenasti. Kelmile andsin edasi vendade AD tervituspaid.
Traks sai ühes ringis lausa esimese koha! 🙂
Nagu ma olen varemgi kirjutanud – nendel kassidel on maailma parim kodu. Rõõm nende pärast aitab natuke tasakaalustada seda, et kõikidel nii hästi ei ole läinud.
Ma tean, et kindlasti kohtun Traksi ja Kelmiga veel.
Juba ootan.

Laura endatehtud uhked näitusekardinad, igal kassil oma värv

Kelmi

Traks

Palju õnne sünnipäevaks!

AD-l on täna sünnipäev! Nad saavad üks aasta vanaks ja sünnipäevaks kingin ma neile päris oma kodu. Minu kodu 🙂
Duran on maailma kõige ilusam-mõmmikum kass ja Andy maailma kõige vahvam tungleja-pugeja (ilus ka muidugi).
Minu kallid “antidepressandid”, kelle pärast naeratan ja naeran ma iga päev, hakkavad siin blogis etendama nüüd kõrvalosatäitjate rolli.

Põnnidena

Ja nüüd