Skipi kolimine

Skipi elukohas toimus selline muutus, mis temale sugugi hästi ei mõjunud. Juhtus tavaline elu – üks inimene kolis veel sisse, aga Skip hakkas selle peale kummaliselt käituma – märgistama ja tegema äkilisi rünnakuid (mitte midagi eluohtlikku muidugi).
Sõbraks saamisest ei tulnud vaatamata suurele soovile ja prooviajale midagi välja ja kõik elanikud olid stressis.
Nii kolisin Skipi nädal tagasi Kassijaama teiste kasside juurde. Õnneks hakkas ta seal ilusti sööma ja kui pärast esimest jälgimist puurist välja sai, selgus, et talle meeldivad teised kassid väga-väga. Ka paid meelitavad temas nurru välja ja asi pole ehk nii hull, kui selle enda jaoks mõtlesin. Kodusest elust kassi väljakolimine ei ole kunagi parim lahendus, aga mõnikord parimat lahendust ei olegi.

koos Janetiga

koos Janetiga

endiselt ilus poiss

endiselt ilus poiss

Skipi asemele kolis (võibolla ajutiselt) haige silmaga Komandant, kõige suurem sülemõmmik kass, keda ma kunagi kohanud olen.
Blogist jätan ma Koma elu jälgimise siiski välja. Olen küll tema käpakäigu eest vastutav praegu, aga ma ei saa tema igapäevaelust niipalju osa, et sellest oleks mõtet ja võimalik blogipostitustes infot jagada.

Advertisements

Leila lemmikud

Mõnikord kirjutan uue postituse siia õhinaga, sõnad tulevad justkui iseenesest. Täna ja praegu ajab üks mure teist taga ja kirjutan ainult sellepärast, et ei tekiks uut harjumust üldse mitte kirjutada.
Triitoni poole ei taha väga kaldu olla, Skipist praegu ei saa, nii et jääb Leila.
Leila, see väike naaskel. Viimasest postitusest saadik ei ole midagi muutunud. Nurru ei ole, aga on palju mängulusti ja uudishimu.
Loetlen tema lemmikuid:
Vesi (vannivesi, voolav vesi)IMG_5628
Kõik söögiga seonduv. Ainus aeg, kus ma saan ilma Leila põgenemiseta teda paitada on söögikausside täitmine. Ta ronib ka köögilauale ja on alati platsis, kui ma diivanilaua taga midagi serveerin. Paneb mulle käpa praktiliselt suhu teinekord, et saada omale meelepärast singitükki või ei jää puutumata koogitaldrik.
Paberimajandus. WC-paberi rulli äär on kaunistatud/ribastatud ja ripakile ei tohi ühtegi paberit jätta. Parem kui seinas ei oleks tapeeti.
Kratsipuu. Kasutab pikalt, mõnuga. Eriti, kui koju tulen, siis ei saa tükk aega käppasid eemale.
Ahjusoojus.IMG_5646
Teised kassid on tema elu mõte. Õnneks sobivad talle mängukaaslasteks nii AD kui Triiton. Samas, kui ta oleks üksik kass, siis võib-olla oleks tema sõber siiski inimene?IMG_5453
Traavivõistlused. Õhtused ja hommikused metsikud jooksud, saapad jalas, asjad kukkumas.

Leila ajab mind naerma, vahel vihastab, vahel kurvastab. On vaja uskuda, et ka tema jaoks on kuskil keegi. Praegu olen mina, ikka hoolides, hoolitsedes ja lootes.IMG_5761

Triitoni tubane talv

Triiton ja teised kassid ei tea midagi sellest, et väljas on külm ja lumi uputab. Kui ma lähen rõdule lund viskama, siis ei astuta poole käpagagi sinnapoole, kuigi mul uks pärani lahti. Vahivad kaelad õieli aknalaual, ninad nuhutamas.
Praegu näiteks on pool tundi möödas tolmuimeja kasutamisest ja kõik teised kassid kablutavad ringi, aga Triiton on ikka kuskil nurgas peidus.
Kui ahi on köetud, siis on tavaline pilt selline. Triibikud lähestikku, aga samas kindlalt eraldatud. IMG_5797
Nii saab Triiton oma maiustustIMG_5720

IMG_5801
Ja nii me harjutame süles istumist IMG_5710

IMG_5711
Vahel on niisama hea aknalaual passida, Triiton on üks põhilisi kägisejaid, kui akna taga linde näeb.IMG_5804
Ma selliste ilmadega ikka mõtlen, mis temast oleks seal Telliskivis saanud praeguseks… Mul on nii hea meel, et ta on minuga, hoitud ja kallistatud.

Lõppu veel üks ninanups IMG_5737

Lemps ehk Pemps

Mul on ääretult hea meel, et Lembituga on uues kodus kõik kõige paremas korras. Nimi on tal nüüd Peemot, kutsutakse ka Pempsiks.
Ta on kõigiga suur sõber, öösiti magab kaisus. Ärkvel olles on pätt – näiteks varastab ja peidab järjepidevalt pesunuustikuid.
Alles on komme pea vastu süllevõtja õlga suruda (tunnen sellest puudust).
Üritab manipuleerida inimesi toidu osas. Teeb sellele inimesele etenduse, kes talle süüa pole andnud, et ta on juba mitu päeva näljas.
Ühesõnaga täiesti normaalne kooselu kassiga 🙂
pemps1

Maniküürimäng

Triitoni küüntega on nii, et ühe esikäpsu omad on lõigatud. Või pöidlal äkki ei ole, peab vaatama. Ma ju lõikan nädalas paar-kolm korda, sest muidu olen jälle ebausaldusväärne kui kahtlase näoga käpast kinni võtan. Nii et vaikselt sudin varvaste kallal ja vaatan, kus veel need hirmsad küünised paistavad. Tagakäppade omadest ma ei teagi, kardan, et ei õnnestu.
Seda keerulisemat käppa hoiab ta rohkem enda all ka ja no tegele siis!

Lisaks on majas komme küünetangid ära kaotada. Ma hoian neid kratsika ülemise pesa katte all, sest sealt on hea krabada kui Triiton pahaaimamatu on. Leian aga tangid kord voodist, kord põrandalt, siis diivanilt. Arvatavasti Triiton ise neid mänguasjana kohtlebki.

See pildiseeria tuli minu meelest nii armas. Triiton on nii armas!
Aga  lahingud ei ole läbi – veel vähemalt kolm korda pean kassist kavalam olema!

IMG_5621 IMG_5614 IMG_5613 IMG_5612 IMG_5610

Segane lugu

Kõigepealt panin pealkirja. Ma nimelt ei tea hetkel, mida ma täpselt kirjutan. Täna on vaba päev ja võiks ju. Selline kokkuvõtete tegemise ja tulevikku vaatamise aeg on ja eks ma olen seda joont ka siin kassipäevikus pidanud.
Täna aga ei oska sõnu kuidagi seada, aga proovin… Ühtpidi ei ole nagu midagi head, aga teistpidi vaadates ei saa rõõme, õnnestumisi ja ilusaid hetki kuidagi ära unustada ja maha matta.

Praegu on minuga ängistus. Tuleb välja, et Kas-Kasseril on mu elus saatuslik roll. See, et ta jõuluõhtul kaduma läks, on piisavalt traagiline, aga seesama sündmus vallandas mu kassivälises-elus sellised pöörised, millega ma pean terve oma ülejäänud elu hakkama saama. Kasser-vaeseke ei ole muidugi milleski süüdi, aga saatusel on oma plaanid ja ju siis pidi täpselt nii kõik minema. Nii Kasseri kui kõige muuga.
Võib-olla on mu postitused seetõttu veidi tumedama tooniga, aga võib-olla aitavad just kassid mind august välja.

Siiasamasse soovin siiski kirja panna ühe Padi ja Pasteedi armsamatest hetkedest. See juhtus siis, kui kõik veel hästi oli, aga soojendab mu südant siiani.
Tuleb välja, et see, mis ma siin enda jaoks (no ja hoiukasside huvilistele ikka ka) kirja panen, läheb täiesti võõrastele inimestele korda. Üks armas inimene, blogi pikaajaline lugeja võttis ühendust ja tõi mu kassiperele suure hunniku kvaliteetseid konserve ja vitamiinipastasid, suleridva veel kauba peale. IMG_5459Ruth Maria, suur tänu veelkord – annan teada, et tuunikalakonserv maitseb isegi Triitonile ja ka vitamiinipasta on just tema lemmik.

Laura, kelle kodus Soomes elab Traks ja ka Kelmi, AD vend, kinkis mulle sellise kauni ehte Traksi pildiga. Temal on mu südames tähtis koht ja ehet kannan erilistel puhkudel.IMG_5434
Samuti teeb hinge soojaks, nähes kuidas ühel endisel väikesel tänavalapsel seal praegu läheb. Kelmist on saanud väga tubli ja hakkaja näitusekass, rääkimata sellest, et neil on seal kodus unelmate elu. Sama uhke kass nagu AD ja täitsa sarnane, kas pole.115___rurok_13122015-16

Minu uusaastasoov kell 00:00 oli sel aastal väga selge. Välja öelda seda ei saa, aga maagilisi asju vahel elus juhtub, juhtub ju?

Triitonile ennustan aastal 2016 kojuminekut. Ei ole ju võimatu?
Leila – ennustada ei julge. Inimesed tahavad inimsõbralikke kasse, aga Leila on ainult kassisõbralik kass. Julge, asjalik, käsitletav, aga suhetest inimesega lugu ei pea.

Skipiga läheb arvatavasti ka kõik kenasti.

AD-le ja Triinule ennustan sama mõnusat ja mugavat kassielu kui siiani. Triinu tervis on natuke logisenud, aga tabletikilluke igas päevas on mure kahandanud.
Endale ei ennusta ma midagi, sest elu on keeruline.

Loodan, et Padi ja Pasteet sõpradel on meeleolu uue alguse kohane ja soovin kõigile head ja ilusat!