Kõigepealt panin pealkirja. Ma nimelt ei tea hetkel, mida ma täpselt kirjutan. Täna on vaba päev ja võiks ju. Selline kokkuvõtete tegemise ja tulevikku vaatamise aeg on ja eks ma olen seda joont ka siin kassipäevikus pidanud.
Täna aga ei oska sõnu kuidagi seada, aga proovin… Ühtpidi ei ole nagu midagi head, aga teistpidi vaadates ei saa rõõme, õnnestumisi ja ilusaid hetki kuidagi ära unustada ja maha matta.
Praegu on minuga ängistus. Tuleb välja, et Kas-Kasseril on mu elus saatuslik roll. See, et ta jõuluõhtul kaduma läks, on piisavalt traagiline, aga seesama sündmus vallandas mu kassivälises-elus sellised pöörised, millega ma pean terve oma ülejäänud elu hakkama saama. Kasser-vaeseke ei ole muidugi milleski süüdi, aga saatusel on oma plaanid ja ju siis pidi täpselt nii kõik minema. Nii Kasseri kui kõige muuga.
Võib-olla on mu postitused seetõttu veidi tumedama tooniga, aga võib-olla aitavad just kassid mind august välja.
Siiasamasse soovin siiski kirja panna ühe Padi ja Pasteedi armsamatest hetkedest. See juhtus siis, kui kõik veel hästi oli, aga soojendab mu südant siiani.
Tuleb välja, et see, mis ma siin enda jaoks (no ja hoiukasside huvilistele ikka ka) kirja panen, läheb täiesti võõrastele inimestele korda. Üks armas inimene, blogi pikaajaline lugeja võttis ühendust ja tõi mu kassiperele suure hunniku kvaliteetseid konserve ja vitamiinipastasid, suleridva veel kauba peale. 
Ruth Maria, suur tänu veelkord – annan teada, et tuunikalakonserv maitseb isegi Triitonile ja ka vitamiinipasta on just tema lemmik.
Laura, kelle kodus Soomes elab Traks ja ka Kelmi, AD vend, kinkis mulle sellise kauni ehte Traksi pildiga. Temal on mu südames tähtis koht ja ehet kannan erilistel puhkudel.
Samuti teeb hinge soojaks, nähes kuidas ühel endisel väikesel tänavalapsel seal praegu läheb. Kelmist on saanud väga tubli ja hakkaja näitusekass, rääkimata sellest, et neil on seal kodus unelmate elu. Sama uhke kass nagu AD ja täitsa sarnane, kas pole.
Minu uusaastasoov kell 00:00 oli sel aastal väga selge. Välja öelda seda ei saa, aga maagilisi asju vahel elus juhtub, juhtub ju?
Triitonile ennustan aastal 2016 kojuminekut. Ei ole ju võimatu?
Leila – ennustada ei julge. Inimesed tahavad inimsõbralikke kasse, aga Leila on ainult kassisõbralik kass. Julge, asjalik, käsitletav, aga suhetest inimesega lugu ei pea.
Skipiga läheb arvatavasti ka kõik kenasti.
AD-le ja Triinule ennustan sama mõnusat ja mugavat kassielu kui siiani. Triinu tervis on natuke logisenud, aga tabletikilluke igas päevas on mure kahandanud.
Endale ei ennusta ma midagi, sest elu on keeruline.
Loodan, et Padi ja Pasteet sõpradel on meeleolu uue alguse kohane ja soovin kõigile head ja ilusat!
Padi ja Pasteet 