Nöpsik naudib tubast elu täiega. Pean ütlema, et temast õhkub sellist rahulolu ja mõnulemist, et mu süda lausa nurrub, kui ma teda vaatan. Ükski teine kass ei ole nii teadlikult ennast pehmetes lohkudes sättimas – iga varbakest sirutamas, lõuga käppadele asetamas, ise samal ajal rahulolevalt suuga matsutades ja ohates. Mul on selline tunne, et ta nagu hindaks iga praegust hetke, kus tal on soe ja pehme ja hea, nagu hinnates, et see ei olegi endastmõistetav.
Siin on ta Kas-Kasserist ärapõlatud pesas. Ta arvab, et see on tema oma, sest kui mõni teine kass sinna ette jõuab, siis ta läheb ja istub talle lihtsalt pähe ja sunnib teise lahkuma.
Suuremaks sõbraks saanud me ei ole. Pai saan endiselt teha ainult suleridvaga enne tähelepanu hajutades. Samas on ta nagu täiesti tavaline kodukass, kogu aeg seltskonnas, hüppab söögi ootuses lauale, on kuskil lähedal pikutamas. Duraniga magasid nad ühel päeval kõht-selg vastakuti nagu vorstikesed.
Kui mõelda, et mul on ka selline tegelane kodus olnud, kes elas kuude kaupa ainult vanni ja voodi all, siis Nöpsik on täiega kohanenud, lihtsalt inimene puudutust ei pea ta millekski. Vannituba ta näiteks kardab. Kui vahel sinna satub, siis mind silmates lidub kõht vastu maad ruttu ära. Tark kass, saab aru, et see on ainus koht, kus teda võimalik edasi püüda on.
Igal hommikul näen ma üllatusega, kuhu esiku pikk kaltsuvaip selle ööga on toimetatud. Kord on see elutoa põrandal, kord vannitoas, kord magamistoas. Või siis vähemalt kokku volditud või rullitud.
Nr 45 kinga meeldib talle ka paelast sikutada nii kaugele kui jaksab ja kuni keegi märkab ja teda selles takistab. Armas väike pättkass.
Et kõik päris muretu ei oleks, murran pead, kuidas leida põhjus Nöpsiku võimalikule allergiale. Veidi tavalisest rohkemat kratsimast, natuke aknet lõua all, üks hõredam koht. Arvatavasti on midagi, mis talle pakutavas toidus ei sobi. Ja allergiat võib ju kassidele põhjustada väga palju erinevaid asju, nt kala, veiseliha, mais, riis, nisu, säilitusained.
Hakkan tasapisi toitu vahetama ja katsetama, aga oi kui palju lihtsam see oleks, kui ei oleks veel kolme kassi, kellega pole vaja eksperimenteerida.
Aga nüüd Topsikust ehk minust.
Tänase pidupäeva ehk töövaba päeva plaan oli Telliskivist keegi kinni püüda. Keegi, keda ma nädalate kaupa seal ise ei näe, aga kes siiski seal olemas on ja söömas käib.
Olin valmis hommikust lõunani passima, sest sellist rahulikku päeva ei pruugi rohkem tulla. Torutöödeks oli ümberkaudu ligipääs suletud, nii et ise pidin ka üle piirde ronima, aga selle eest oli suurepärane, et keegi teine peale torutöömeeste ligi ei tulnud, õpetama ja tänitama nagu ikka.
Tund ja veerand ootamist ja kohale saabus triibik. Tegu on nii ara loomaga, et isegi mu kerge liigutamise peale ta juba põgeneb kabuhirmus. Tuunikalakonserv oli siiski vastupandamatu ja kass läks lõksu. Minu suureks jahmatuseks läks ta sealt kohe välja ka.
Ma olin toiduluugi lahti unustanud… Seda sugugi mitte esimest korda oma kassijahiaastate jooksul, aga et ma endiselt selleks võimeline olen… Kõige selle vaeva juures ehk lõks käe otsas kohale vedada, mõnusa koduse hommiku asemel rõske uduvihma käes oodata ja loota, ma lihtsalt ei kontrolli, kas luuk on kinni. Millegipärast ma ei olnud kurb, vaid mõtlesin hoopis, et ju siis ei ole vaja seda kassi püüda. Ju see on millekski hea. Äkki ma ei tahagi seda arga kassi…
Ma ei saanud aru, kas tegu on sama triibuga, kes Nöpsikut püüdes väljas oli ja kel silmad väga haiged. Tänasel, nii vähe, kui ma teda sain vaadata, olid silmad korras. Seal on näha olnud ka ühte uut, väikest musta kassi. Kõige rohkem sooviksin, et lõksu läheks mõni emane kass, sest suvel seal uusi poegi näha ei taha kohe üldse.
Kuigi niiskus oli juba jope alla pugenud, ma veel alla ei andnud. Triibik tuligi varsti tagasi. Käis lõksu alguses ja siis ka päris kaugel (meelitusrida iseenesest toimib), aga siis tuli üks suur kajakas ja arg loomake pani jälle ruttu plagama. Võib-olla ma oleksin oma vea andeks saanud, aga tuleb nii välja, et ei olnud täna seda õnne ette nähtud. Kui neli pikka tundi oli möödas ja juba 40 minutit kassita, siis ma loobusin.
Ma olen otsustanud, et ühe korra proovin veel, aga mõistliku inimesena peaks aitama hoopis sõbralikke tänavakasse, kes Kassijaama “ukse taga” ootavad ja kellele oleks mingit lootust kodu ka leida, mitte hakatuseks aasta jagu või rohkem heade kavatsustega kahejalgseid tutvustada.
Aga noh, mõistlikkuseni on minul veel arenguruumi, isegi lõksu kasutamine käib üle jõu… Siin olin ma veel südame pekseldes pildistamas:
Puuri panin juba eile valmis, Duran ja Triinu on seda juba aktiivselt kasutamas, neil seda rõõmu nüüd siis pikemalt
Padi ja Pasteet 