Nöpsik ja tema hoiuperenaine Topsik

Nöpsik naudib tubast elu täiega. Pean ütlema, et temast õhkub sellist rahulolu ja mõnulemist, et mu süda lausa nurrub, kui ma teda vaatan. Ükski teine kass ei ole nii teadlikult ennast pehmetes lohkudes sättimas – iga varbakest sirutamas, lõuga käppadele asetamas, ise samal ajal rahulolevalt suuga matsutades ja ohates. Mul on selline tunne, et ta nagu hindaks iga praegust hetke, kus tal on soe ja pehme ja hea, nagu hinnates, et see ei olegi endastmõistetav.
Siin on ta Kas-Kasserist ärapõlatud pesas. Ta arvab, et see on tema oma, sest kui mõni teine kass sinna ette jõuab, siis ta läheb ja istub talle lihtsalt pähe ja sunnib teise lahkuma.
IMG_5543IMG_5535
Suuremaks sõbraks saanud me ei ole. Pai saan endiselt teha ainult suleridvaga enne tähelepanu hajutades. Samas on ta nagu täiesti tavaline kodukass, kogu aeg seltskonnas, hüppab söögi ootuses lauale, on kuskil lähedal pikutamas. Duraniga magasid nad ühel päeval kõht-selg vastakuti nagu vorstikesed.
Kui mõelda, et mul on ka selline tegelane kodus olnud, kes elas kuude kaupa ainult vanni ja voodi all, siis Nöpsik on täiega kohanenud, lihtsalt inimene puudutust ei pea ta millekski. Vannituba ta näiteks kardab. Kui vahel sinna satub, siis mind silmates lidub kõht vastu maad ruttu ära. Tark kass, saab aru, et see on ainus koht, kus teda võimalik edasi püüda on.
Igal hommikul näen ma üllatusega, kuhu esiku pikk kaltsuvaip selle ööga on toimetatud. Kord on see elutoa põrandal, kord vannitoas, kord magamistoas. Või siis vähemalt kokku volditud või rullitud.
Nr 45 kinga meeldib talle ka paelast sikutada nii kaugele kui jaksab ja kuni keegi märkab ja teda selles takistab. Armas väike pättkass.IMG_5483IMG_5481
Et kõik päris muretu ei oleks, murran pead, kuidas leida põhjus Nöpsiku võimalikule allergiale. Veidi tavalisest rohkemat kratsimast, natuke aknet lõua all, üks hõredam koht. Arvatavasti on midagi, mis talle pakutavas toidus ei sobi. Ja allergiat võib ju kassidele põhjustada väga palju erinevaid asju, nt kala, veiseliha, mais, riis, nisu, säilitusained.
Hakkan tasapisi toitu vahetama ja katsetama, aga oi kui palju lihtsam see oleks, kui ei oleks veel kolme kassi, kellega pole vaja eksperimenteerida.

Aga nüüd Topsikust ehk minust.
Tänase pidupäeva ehk töövaba päeva plaan oli Telliskivist keegi kinni püüda. Keegi, keda ma nädalate kaupa seal ise ei näe, aga kes siiski seal olemas on ja söömas käib.
Olin valmis hommikust lõunani passima, sest sellist rahulikku päeva ei pruugi rohkem tulla. Torutöödeks oli ümberkaudu ligipääs suletud, nii et ise pidin ka üle piirde ronima, aga selle eest oli suurepärane, et keegi teine peale torutöömeeste ligi ei tulnud, õpetama ja tänitama nagu ikka.
Tund ja veerand ootamist ja kohale saabus triibik. Tegu on nii ara loomaga, et isegi mu kerge liigutamise peale ta juba põgeneb kabuhirmus. Tuunikalakonserv oli siiski vastupandamatu ja kass läks lõksu. Minu suureks jahmatuseks läks ta sealt kohe välja ka.
Ma olin toiduluugi lahti unustanud… Seda sugugi mitte esimest korda oma kassijahiaastate jooksul, aga et ma endiselt selleks võimeline olen… Kõige selle vaeva juures ehk lõks käe otsas kohale vedada, mõnusa koduse hommiku asemel rõske uduvihma käes oodata ja loota, ma lihtsalt ei kontrolli, kas luuk on kinni. Millegipärast ma ei olnud kurb, vaid mõtlesin hoopis, et ju siis ei ole vaja seda kassi püüda. Ju see on millekski hea. Äkki ma ei tahagi seda arga kassi…
Ma ei saanud aru, kas tegu on sama triibuga, kes Nöpsikut püüdes väljas oli ja kel silmad väga haiged. Tänasel, nii vähe, kui ma teda sain vaadata, olid silmad korras. Seal on näha olnud ka ühte uut, väikest musta kassi. Kõige rohkem sooviksin, et lõksu läheks mõni emane kass, sest suvel seal uusi poegi näha ei taha kohe üldse.
Kuigi niiskus oli juba jope alla pugenud, ma veel alla ei andnud. Triibik tuligi varsti tagasi. Käis lõksu alguses ja siis ka päris kaugel (meelitusrida iseenesest toimib), aga siis tuli üks suur kajakas ja arg loomake pani jälle ruttu plagama. Võib-olla ma oleksin oma vea andeks saanud, aga tuleb nii välja, et ei olnud täna seda õnne ette nähtud. Kui neli pikka tundi oli möödas ja juba 40 minutit kassita, siis ma loobusin.
Ma olen otsustanud, et ühe korra proovin veel, aga mõistliku inimesena peaks aitama hoopis sõbralikke tänavakasse, kes Kassijaama “ukse taga” ootavad ja kellele oleks mingit lootust kodu ka leida, mitte hakatuseks aasta jagu või rohkem heade kavatsustega kahejalgseid tutvustada.
Aga noh, mõistlikkuseni on minul veel arenguruumi, isegi lõksu kasutamine käib üle jõu… Siin olin ma veel südame pekseldes pildistamas:IMG_5686IMG_5687

Puuri panin juba eile valmis, Duran ja Triinu on seda juba aktiivselt kasutamas, neil seda rõõmu nüüd siis pikemalt
IMG_5691

Advertisements

Nils – oli tore tutvuda

Mõnikord käitun ma ainult emotsiooni najal. Näiteks siis, kui sotsiaalmeedias on kuulutus ilmselgest kodukassist, kes minu kodust paari minuti kaugusel eksleb, siis ma ei mõtle ja lähen. Leian kassi sealt, kus lubatud ja alles siis tuleb esimene mõte ka. Ruttu tänavalt ära ja küllap kodu sellist kiisut juba pikisilmi otsib.
Nii võtsin ma kolmapäeva õhtul ühe sõbraliku halli mütaka praktiliselt autoteelt lihtsalt kaenlasse ja tõin ta otsejoones oma koju, vannituppa, mis hetkel kassivaba. Söök ja jook nina alla, esimesed paid ja kaelarihma kontroll ning läksin maja juurde tagasi, kus kass ootamas oli. Kuigi ma suuremat osa koduümbruse vabakäigukasse tean, võib ju alati keegi uus elanik sellist kassipidamisviisi harrastada.
Loopisin jultunult kivikesi aknalaua suunas, mille aken oli valge ja kus üks kodukass mind huvitatult jälgis. Lõpuks avanes hoopis üks teine aken ja sain teada, et selle maja kass see ei ole, aga käib seal vahel külas, lastakse lausa ööbima. Nojah…
Siis läksid kuulutused üles.
Tutvusin kassiga lähemalt.

Ei saa salata, et tegu oli äärmiselt atraktiivse tegelasega. Pikutas rahulikult siin ja seal. Lähenes puksides ja sõtkudes, lubas ennast mõnuledes silitada. Nii leidsin näiteks ühe terava liigikaaslase küüne otsapidi tema turjalt. Mõned paranenud võitlushaavad olid ka kasukas tunda.
Mõni tund hiljem taipasin ka kaelarihma sisse vaadata ja sealt leidsin nime ning telefoninumbri. Saadetud sõnumile järgnes kohe kõne ja selguski, et tegu naabertänava kassiga, kes tuleb ju alati koju tagasi… aga vähemalt hakati kohe järele tulema.
Noor neiu oli oma kassi kätte saades rõõmus ja tänulik ja kuulas kõik mu hirmulood tänaval valitsevatest ohtudest ära. Palusin väga kassi nimega Nils toas hoida, aga kas nii läheb… ei ole kindel. Oleksin tahtnud väga sellele kiisule turvalisema kodu otsida, aga äkki siiani tõesti inimene lihtsalt ei teadvustanud ja arvas, et kassil on õues ju tore…
Soovin vahvale kass Nilsile arukaid omanikke ja pikka ning õnnelikku kassielu.

Tips leidis kodu :)

Tips, kallimast kallim Tips on juba 2 ööd ja ühe päeva oma uues kodus veetnud. Kuna ma ei saa kõiki kasse endale jätta, siis pidi tema minek ühel päeval nagunii juhtuma. Olen õnnelik, et mul õnnestus Tipsi nii hästi tundma õppida ja et temaga koos veedetud aeg oli nii pikk. Ma ei tundnud temaga kohe suurt südamesidet – ta oli üks kass, keda oli kindlasti vaja aidata. Aga nädalad ja kuud läksid ning järjest rohkem selgus Tipsi erilisus.
Mitte ükski kass ei ole mind nii palju naerma ajanud oma väikeste naljakate kommetega. Need hääled, iga situatsiooni jaoks erinev. Need leivakotiklambrid mu voodis. Oskus ainult pealiigutusega veel rohkem paisid küsida. Mittepealetükkiv läheduse soov. Armas koivasirutus, mälestusena käpatraumast. Ja oh seda toidusõltuvust.
Kui nädal tagasi käidi teda vaatamas, siis esimesed minutid ta kartis. Aga hirm läks konservi abiga ruttu üle ja juba ta istuski oma uue inimese süles, nurrudes ja nühates.
Tipsi uueks perenaiseks sai mustade kasside sõber. Tips on nüüd tähelepanu keskpunkt ja ma tean, et ta vastab samaga ning pakub samasuguseid armsaid ja koomilisi hetki ka seal kodus terve oma ülejäänud elu.
Nädal kojuminekuni oli raske, teades, et tulemas on viimane öö ja viimane pasteet minu käest. Viimased kurritamised ja viimased kääksutamised. Aga mu süda ei valuta selle koduga, kui, siis see kohustuslik väike murekapslike südamesopis iga äraminejaga. Sest mina ju enam kaitsta ja hoida ei saa.
Jään Tipsikest väga igatsema.

Sellise rootsukesena ta tuli
IMG_6371
Ja selline oli rahulolev mütakas oma lemmikkohal viimasel koduõhtulIMG_5208

Tunneb end nagu kodus

Nöpsik on harjumises teinud suured edusammud. Vannitoas teda enam naljalt ei näe (äkki pannakse uks kinni), nüüd on ta vallutanud terve ülejäänud elamise. Lemmikkoht nr 1 on voodi (aga ainult ilma inimeseta), nr 2 lambanahk, nr 3 diivan ja nr 4 ahjupealne. Kaks päeva vana on Nöpsiku tarkus, et söögi ajal tuleb kööki tulla. Seni pidin ma talle söögikausi nina alla viima, mitte kaugele küll, aga nt laua alla. Nüüd tuleb ta koos teistega, aga ei tungle, vaid ootab rahulikult, mis talle antakse.
Ja oh seda kasside arukest. Liivakastidega on nüüd nii, et ülejäänud kamp hakkas kohe kasutama Nöpsiku oma ja Nöpsik muidugi teiste kasside oma. Ehk kõik keelatud on vaja tagasi teha.
Nöpsik armastab pallimänge, aga huvitaval kombel teiste kassidega eriti ei mölla, toimetab rohkem omaette. Mida ta öösiti teeb, ma ei tea. Minu und ta ei häiri ja kui olengi öösel liikunud, siis olen ta avastanud diivanilt pikutamas.
Kui mul kukkus köögis ükspäev midagi kolisevat maha, siis nägin 3 musta välku sabad sirged põgenemas, aga Nöpsik takseeris rahulikult edasi. Tal ei ole sellist hirmu, et peaks kogu aeg inimese eest ära jooksma või ennast kuskil peidus hoidma. Aga nüüd, kus ta enam aknalaual ei püsi, on mul palju raskem paisessioone korraldada. Nöpsik ei ole huvitet, milleks paid, niigi on hea. Kätt nuusutab, patsutab, isegi vaikselt küünistab, kui ma ei hoidu, ja siis läheb eest ära, kasvõi nihutab end voodis 10 cm kaugemale. Aga ega ma ei jäta, harjutame edasi.
Nöpsik on minu meelest väga armas kass, sageli natuke pahura olemisega ja silmavaatega, see võlub mind väga 🙂 Ootan, et saabuks hetk, kus ta tuleb mu kõrvale pikutama.
Siin on pildid kodukass Nöpsikust puhkehetkelIMG_5083IMG_4900

IMG_4894

IMG_5103

IMG_5080

IMG_5078

IMG_5073
Siin on pildid mängutujust IMG_5096

IMG_5095

IMG_5059

IMG_5053
IMG_5024
Aga siin arvas Nöpsik, et see kala, millega mu käed tegelesid, oli päris heaIMG_5107