Kolmel hoiukassid ja ühel kodukassil on kliinikus käidud.
Kuigi 10+ aastat kogemust 10+ kassiga sama teekonda tehtud, muretsen alati.
Ikka lähen eelmisel õhtul magama, mõeldes, kuidas küll kõik kujuneb ja mis tulemuseks on.
Hommikul ärkasin, Triiton tugevalt vastu käsivart. Palusin mõttes andeks, et kohe läheme kööki, siis panen magamistoa ukse kinni ja täna on kõik teisiti.
Viisin tited vannitoast ära ja kuna suurtele süüa ei andnud, oligi kõigil selge, et jama on majas.
Alustasin Trinist, kes lidus mööda elamist ringi ja siis garderoobikappi. Jätsin lükandukse prakile, kahva sinna ette ja kui Trini sealt põgenes, siis jooksis otse kahva. Kahvaga paar meetrit vannituppa ja sealt juba suurde transakasti ootama. Aega veel paar tundi.
Järgmiseks Leila. Temaga tavalised ringid, harjavarrega diivani alt välja ja paanikas vannituppa. Triitonit oodates temagi transakasti.
Triiton, vaene loom, oli pagenud ahju otsa. Sealt udjasin ta alla, kurva laulu saatel tegi temagi mõned ringid, paanikapiss taga, ja lõpuks ise vannituppa. Kuna aega oli veel palju, vabastasin ka Leila ja nii nad koos Triitoniga kahekesi tittede kratsikasse end mahutasidki.
Ma tean ju, et alati püük õnnestub, aga iga kord mõtlen, kuidas saaks neile vähem stressi. Vist ei saagi.
Triinukesega muidugi probleemi pole, 5 minutit varem kasti, kojujääjatele söök ette ja kliinikusse.
Õhtul järele.
Arsti oodates sain lugeda ravijuhiseid ja kuna registratuuris küsiti juba enne, kas tahan ühte suuuuuurt arvet või eraldi, siis sain juba aru, et midagi lihtsat ei olnud.
Leilal pidi olema ainult puhastus, aga siiski pidi eemaldama ühe hamba.
Trinil eemaldati kaks hammast ja talle tehti ka neerude uuringud. Kui ma kõigest aru sain, siis töötab tal ainult 1 neer ja teises on kivi. Algav neerupuudulikkus. Palju juttu veel, mida ma kõike ära ei suutnud fikseerida, aga ilmselt idiopaatiline.
UH ütleb, et struktuursed muutused, neeruvaagen laienenud.
Verepilt ütleb mh, et SDMA is within the reference interval and creatinine is increased. This combination of results is uncommon.
Triniga koos elades ei saa ma mitte üks gramm aru, et tal midagi viga oleks. Kahtlused olid eelmisel korral, kuna ta jõi palju, aga praegu ma seda ei ütleks.
Triitonil läks kolm hammast ja kuna ma olin kaasa pannud sõnumi, et tema järelravi on võimalik, sai ta ka kahed tuttavad valuvaigistid. Teistele – võimalusel.
Ohjah, võimalusel.
Triitoniga ongi kujunenud üsna lihtsaks. Ta jookseb mu eest natuke ära, kangestub siis kuskile nurka, teeb oma kumedat maugumist ja lubab ilusti süstlast asju suhu toppida.
Leilaga saab ka hakkama, tuleb taga ajada, kuni vannitoas saab valuvaigisti antud. Leila käitumine kliinikust tulles oli natuke veider. Ta oli tavapäratult uudishimulik ja tuli mu juurde luurama mitu korda, mida ma teen ja mida ma söön.
Trinikene aga kolis oma tavapärasele mossitamiskohale magamistoa akanalauale kardina taha. Eile rullus ta juba voodis ja lubas paitada
Mõtlesin, et proovin teda hoida ja süstlast valuvaigisti anda, aga no ei ole selle kassiga võimalik. Loopisin talle ka fliisi peale ja proovisin kuidagi nii, aga paanika läks nii suureks, et üks kätepaar jäi puudu.
Toiduga ka ei saanud, sest ta lihtsalt ei tahtnud mitte midagi.
Täna avastasin, et vot seda konservi limpsib, võtsin ära, panin rohu sisse ja magamistoa uks kinni, et teised ei saaks ligi ja no sellest piisas tema jaoks, et asi on ohtlik. Lõpuks aknalaual see taldrik tühjenes, aga ma ei teagi, kelle poolt. Nüüd nägin, et ta ampsab neerukrõbinad närimata alla, proovin homme, kui neile tilgutada, kas siis õnnestub. Ega nad välja näita, et valus on, nagu kassid ikka, aga ma ikka tahan katsetada seda “võimalusel”.
Nii et elame siin ärevates päevades, aga õnneks varsti on jälle kõik mõneks ajaks unustatud.
Uued hambakontrollid aasta pärast, Trini neerud poole aasta pärast.
Nii ka Triinul. Tal kõik endine, Prednisolon jätkub. Uriininäitajad võiksid olla paremad, aga sinna ei saavat midagi parata. Poole aastaga kilo juures, Triinukesest on saanud Tünnike.
Trini kojusaamise võimalused langesid mu meelest veel mitu pügalat, kuhugi sinna “peaaegu et võimatu” kanti.
Triitoniga kui ime juhtub, siis hammaste kontroll on tõesti vajalik. Resorptsioon ründab regulaarselt.
No ja Leilal sama.
Sellised “võib-olla igavesti” hoiukassid on mul. Ja kõik on hästi sellega, välja arvatud, et uute kasside aitamise on nad ära limiteerinud nagu kõik viimased katsed on näidanud.
Olen tänulik sõidutajatele. Anuga kliinikus oodates oli nii tore Juuli pilte vaadata.
Olen tänulik annetajatele, kes aitavad MTÜ kasside arveid maksta.
Ja muidugi dr Juliale ja kõigile teistele Vilde kliinikus, kes kõigi ja kõige eest hästi hoolt kandsid. Nagu alati.
Padi ja Pasteet 