Nuhtlus nimega Nöpsik :)

Ma saan ise ka aru, et need pealkirjad võiks vähe sõbralikumad olla, aga no mis ma teen, kui see hoiukass üks paras pähkel on.
Tegelikult on tema endal elu mugavaks teinud – laiutab vannitoas, mitte puuris, saab aknast kajakaid ja vareseid vahtida ja ennast aknalaual pikaks venitada. Sööb nagu loom ja nühib kõik nurgad ümaraks. Minul pole ka väga viga – kass ei ole metsik, ei taha uksest välja põgeneda, kasutab peaaegu alati liivakasti. Täna hommikuks ei olnud isegi oma patju ja tekke maha ajanud. Oma aknalauatekile oli ta eile kaks korda pissinud, aga arvan siin oma süüd. Jätsin graanuleid väga vähe, et raiskamata ära visata ja kasti desotada. Ju siis preilile ei meeldinud. Korraliku kihiga liivakastis käib korralikult.
Nöpsikul on armsad väikesed kiiksud. Paitada lubab ennast ainult ühe külje pealt, teiselt poolt ehmatab ja tahab siis näksata või käpaga anda. Ma ei ole temalt veel haiget saanud, aga olen olnud lihtsalt väga ettevaatlik, silmsidet ei kaota ja jälgin, mis astmes pahur ilme parajasti on. Kõnnib vahel koomilisel kombel tagurpidi.
On vahva jälgida, kuidas ta väga tahab suhelda. Olen tema juures põrandal, Nöpsik hüppab maha ja hakkab aga lähenema. Tuleb 10 cm kaugusele, pea viltu valmis puksima, aga siis läheb ruttu tagasi. Sööb minu nähes. Kiireid liigutusi kardab, aga muidu on peaaegu juba nagu päris kodukass.
Uudishimulik Andy on tema jumaldusobjekt. Mul ei õnnestunud enam Andyt vannitoast eemal hoida ja nii nad on omavahel juba tuttavaks saanud. Andy piirduks tuttav olemisega, aga Nöpsik tahab sõbrasuhet. Puksleb kõvasti oma peaga vastu Andyt ja ei jää temast maha. Mingi hetk rahuneb ja siis jääb teda ainiti jälgima.
Loodan, et Nöpsiku tulevases kodus on sõberkass.

Aga nuhtlus on ikka see käuuuuuuu. Minu jaoks on küll seda kisamist vähemaks jäänud (võib-olla Pet Remedy difuuser seinas aitab), aga öösiti ta ikka karjub. Ja siis ka, kui Andy või mina tema juurest lahkume.
Homme viin Nöpsiku steriliseerima, võibolla on sellest abi (kuidas ma ta küll transpordikasti saan…) Kisamise stiilinäide http://www.youtube.com/watch?v=Jor5yI_r_jg
Eile õppisime koos palli mängima 🙂 Seni ta nagu mängida ei osanudki, õigemini kindlasti oskas, aga ei julgenud.
Siin väike galerii ilusast ja tublist Nöpsikust.
Aga fotokast arvab ta üldiselt nii

Kas-Kasser kehastus jõuluingliks

 

Imelist pühadeaega kõigile Padi ja Pasteet lugejatele!

Tänamatu põrguline

Nöpsik on rahutu. Nöpsik on häälekas. Nöpsik on inglinäoga pätt.
Eile hommikul oli ta juba nii julge, et hüppas puurist välja. No las hüppas, valis järelikult ise, millal teha järgmine samm. Jätsin ta siis suurema ruumiga harjuma. Päeval oli kõik ilus, enamasti kükitas puuri taga ühes vabas nurgas. Samas on temas suur soov suhelda ja paisid küsida, nii et kui tema juurde minna, siis kaua ootama ei pea, kui ta juba tuleb ja hakkab nii pead kui tervet keret viltu ajama ja varbaid laiali, ise rahulolevalt nurrudes.
Käu-häälitsus, mida ta järjepidevalt teeb, on väga armas ja eriline. Hommikuti on see küll pigem käuuuuuuuuuu, pikalt ja kaeblikult. Ja paraku õhtul ka, koos uksele hüppamisega. Meie kodus on nii, et mina kuulen halvasti ja see, mis toimub vannitoas, minu unerahu peaaegu kunagi ei häiri. Hommikuti on avastamisrõõm ja koristamisrõõm, aga magan ma hästi.
Paraku teine kahejalgne kuuleb kõike. Eile, kui oli Nöpsiku esimene puurivaba öö, äratati mind tungiva õlaraputusega. Asjad lendavat.
Mina, kogemusteta hoiukodu, olin jätnud kõik nii nagu tavaliselt. Pudelid-potsikud, liivakühvel jms, kõik kassile kenasti käpaulatuses. Vanni loopimise ulatuses. Pildi paremal ülevas nurgas on näha paar kruvikohta, seal sai Nöpsik jagu rätikuhoidjast.
Sel ajal, kui ei laamendata, on tegu armastusväärselt sõbraliku loomakesega. Liigutustes on veel ärevust ja ebakindlust, aga tähelepanuvajadus on väga suur ja paitada saab teda kenasti. Kassi kohta, kes on alla nädala hoiukodus olnud, on edusammud väga suured. Ja eks see pahandusteralli on ju ka puhtalt uuest olukorrast. Kui enne oli vabadus joosta ja nüüd on ainult seinad ning mõned kassipikkused ruumi, siis on vaja ju aru saada, kuidas see asi toimib.
Loodan, et ma saan loa puur kokku panna, mitte korralduse teda sinna lukustada, et öösiti vähem madinat oleks.
Nöpsik, rahune! Mitte ainult hoiukodus ei pea olema hea elada, kodus peab ka.

pealtnäha väga armas 🙂

Nurr ja käu, kurr ja näu

Meil läheb toredasti, sest Nöpsik on tõeline nupsik. Ma olen vaimustunud sellest, et u 8 kuud tänaval elanud ja inimest kõige rohkem umbes meetri kaugusele lubanud kass on nii suurt sõbrunemise soovi täis. Ma tulen tema juurde ja ta ütleb “käu”. Sellise kiire ja armsa moega ning mitu-mitu korda. Kohe tõuseb püsti ja vaatab mulle otse silma. Ulatan käe, nuusutab. Natuke keerab pead, teen pai. Pöörab selja, teen pikema pai. Sõtkub ja tammub, lõpmatult. Keerab ennast külili ja selili. Nurrub. On seda nägu nagu tahaks otse puurist välja mulle sülle astuda.
Paar korda on kähisenud ja silmavaade mind ettevaatlikuks teinud, aga see on alguse asi. Oluline on, et tegu on sõbraliku noore kassiga, kellele ei olegi võimatu kodu leida. Kuidas ta tavatingimustes käitub ja kas temast sülekassi saab, selgub muidugi hiljem.

Praegu mõtlen, et puuris ei olegi teda vast pikalt vaja hoida. Ainult, et Andy on selline tungleja, kes vahel ikka ennast juba sisse on pressinud ja siis Nöpsikuga ninasid kokku tahab panna. Nöpsikule teised kassid väga meeldivad. Hakkab kohe häälitsema ja surub ennast kenutades vastu puuri. Ehk kui ma ta lahti jätan, siis on oht, et suures kassivaimustuses hakkab ta end vannitoast välja kavaldama, aga selleks on veel vara.
Väikeseid armsaid tobedusi teeb ta ka. Transakasti panin rätiku. Õhtul hilja oli ta selle välja tirinud. Panin selle siis puuri eesotsa. Hommikuks oli ta rätiku kenasti jälle omale transakasti alla sättinud 🙂
Kuna ta enam väga varjualust ei vaja, siis võtsin kasti ära. Et oleks rohkem ruumi laamendada, nagu täna hommikuks:
Alustasin ka synuloxiga väikese nohu raviks. Õnneks sööb ta tabletid koos konserviga kenasti ära.
Rõõmustamiseks on põhjust. Ja tuleb jätkuvalt loota, et varsti saaks aidata ka teisi telliskive. Minu jõulusooviks on, et Nöpsiku ja Nuksiku õde või vend ning väike haige triibik saaks tänavalt ära sooja tuppa.

Nöpsik

Seinast seina :)

Ma üldse ei muretsenud, kui hommikul vannituppa astusin. Teadsin, et kass on kindlas kohas ja eelkõige huvitas, kas ta on söönud ja kastis käinud. Söönud oli kenasti ja kasti asemel oli pissinud oma padjale. Aga ise oli ta lahkunud puurist, nihutanud selle seinast eemale ja oli selle taga. Vaatamata minu umbsõlmele oli ta nööri lahti harutanud. Alumine pool oli metallist kinnitusega, sellest ta jagu ei saanud, aga üles tekkinud ava oli piisavalt suur, et välja vingerdada.
Õnneks ei olnud mul tööpäev ja sain rahulikult hakata plaani pidama. Vahepeal suutis ta end litsuda puuri ja vannipaneeli vahele, nii et ma esimese hooga ei saanud aru, kuhu ta sai sellest väikeses ruumis kaduda. Liigutused oli hüplikud ja paanilised ja ei olnud seda nägu, et ta ise puuri tagasi läheks. Panin transpordikasti puuri taha ja hakkasin teda sinnapoole suunama. Ei olnud nõus. Lihtsalt istus kangestunult selle ees ja ei liigutanud. Harjavart ründas hammastega. Koristasin vahepeal puuri, tegin kohvi ja siis tagasi minnes oli ta õnneks ikka kasti läinud. Sain ta ära ka kaaluda, aga täpset kaalu ei tea, sest otsustasin ta koos transakastiga puuri panna, mitte seda eraldi kaaluda. Peaks olema u 3,8 kilo. Päris pontšik tänavaplika kohta. Madalate äärtega liivakasti vahetasin ka välja, kuna puuri koristamine hakkas tunduma suuremat sorti eneseületamisena.

puuris tagasi

Jätsin ta siis mõneks tunniks rahule ja kirusin mõtetes oma nõmedat puuri ja kassi rahutut meelt. Suleritva hammustas ta samamoodi nagu harjavartki ehk et meie kooselu algus ei olnud just roosiline. Vähemalt ei hüpanud ta täna puuris enam minu suunas nagu eile õhtul.
Läksin tema juurde tagasi ja hakkasin jälle rahulikult rääkima nagu eilegi. Siis rääkisin talle, miks pesumasin sellist häält teeb, et ta ei kardaks ja kui hea meel mul on, et ta on soojas nüüd. Täna ütlesin, et palun ole nüüd ometi mõistlik ja et ma ei oska selle puuriga enam midagi ette võtta ja ei jaksa sind iga hommik püüdma hakata.
Kuulsin, kuidas ta aevastas mitu korda ja tundub, et seda natuke tatist nina peab ravima hakkama.

Ma ei tea, mis tema peakeses lõpuks juhtus, aga suleridvapai peale ta tuli transakastist välja ja hakkas puksima ja sõtkuma ja puksima ja nühkama 🙂 Ja mitte niimoodi arglikult, vaid täiesti julgelt ja teadlikult. Ainult vahepeal puges kasti tagasi, kus muudkui sõtkus edasi. Nurru veel ei kuulnud, aga ma sain talle teha mitumitu paid.
Armas Nöpsik, ma olen täiesti pahv! 🙂

Väsinud, aga õnnelik

Arvan, et pealkiri käib nii minu kui telliskivi kohta 🙂 Ma olen tõesti nii väsinud, nagu pole ammu tundnud. Arvan, et pingelangusest. Käin ringi, süda muret täis ja üks ebaõnnestumine teise otsa. Kui siis ükskord läheb midagi hästi ka, siis on tunne, et nüüd võiks küll rattalt maha astuda.
Nimi uuel kiisul on juba peaaegu valmis, aga tahab ööpäevakese seedimist.
Tänane päev pärast kurba hommikut läks nii, et kella 12 ajal päeval sattusin jälle samasse kanti ja oh seda rõõmu siis, kui üks sõbrake oli seal tuvisid luuramas. Ise lusti täis ja ringi hüpates. Kus nad ometi olid terve eilse päeva ja tänase hommiku… Kohal oli ka pisike triibik, pojaohtu ja paistab et haigete silmadega. Kui tema oleks lõksu läinud, oleks muidugi ta kaasa võtnud, kuigi ta ei ole nö plaanipärane. Kuigi nüüd juba on. Kui Kassijaamas peaks koht vabanema, siis jätkame püüdmisega. Ma südamest loodan, et ka mustvalge telliskivi oli kuskil mujal hängimas ja tuleb tagasi meile tuttavasse kohta.
Igatahes palusin kasse, et püsige nüüd ometi kohal ja sain õnneks kohe autoga sõbral sabast kinni. Pool tundi hiljem olime tagasi ja kohal ei olnud ühtegi kassi, ainult üks puu taga urineeriv onu. Küll ma sisisesin ja sajatasin, aga onu lahkudes pistis kassike pea putka alt välja ja lootus tuli tagasi.
Seal olid toiduvarud jälle üsna suured pandud, aga mitte eriti isuäratavad. Nii oli hea meel näha, et tuunikala konservi tükid pakkusid suurt huvi. Ei läinud kui loetud minutid ja lõks langes kassi järel kinni. Tabby oli Nuksikust palju rahulikum, ainult natuke kõigutas puuri, Nuksik oli täiesti paaniline rapsik. Loodan, et uue kiisu sees on samasugune sõber peidus nagu õel (ma olen ikka üsna kindel, et tegu sama pesakonnaga).
Kodus voolas telliskivi toiduluugist suurde puuri ja hakkas siis igast seinast ja ka laest ennast välja litsuma. Lõpuks sain talle lina peale visata, turja kohal augu sisse lõigata ja rohu ära panna.
Katsetame uut skeemi. Täna sai ta ainult kirburohu, muud parasiidid tõrjume Drontaliga, mida loodan, et ta sööb konserviga antult kolm päeva järjest. Täna veel ei anna, sest võib-olla ta kohe sööma ei hakka.
Nuksikul oli giardia, mis on nüüdseks ravitud ja kordustestitud ja on üsna kindel, et õel on sama, seetõttu on hea arsti nõuandel selliselt alustada.
Mulle uus kiisu väga meeldib, tahan temaga sõbraks saada.
AD on muidugi tugevalt häiritud – mis mõttes me ei saa vannituppa… Ja nii hakkabki meil üks igapäevane võitlus, kes sisse saab ja kes mitte.
Loodan, et nad annavad mulle andeks, et elamise ainus sooja põrandaga koht on nüüd neile mõneks ajaks suletud. Aga ahjupealne on tervenisti nende pärast, kasutatagu! 🙂

Kuri saatus? Siiski mitte. Muudetud :)

Mõni tund hiljem on kõik teisiti kui allpool kirjas 🙂
Päevasel kontrollkäigul oli kohal tabby-kiisu ja pisike triibik. Ruttu sai organiseeritud auto-abi ja kass oligi lõksus ning nüüd juba kodus puuris. Sellest aga peagi juba uus postitus.

Ma olen väga mures. Telliskivi kassinoorukid on kadunud 😦
Vaatamata sellele, et Kassijaama abipalvet Facebookis Telliskivi kassidele kodu leida jagati ja vaadati tänu auhinnakampaaniale väga palju, ühtegi abipakkumist ei tulnud. Eks see ole võõras mure ja võimalust-tahtmist arga tänavakassi oma koju mahutada on tõepoolest väga vähestel.
Minul nüüd jälle võimalus on, aga keda ei ole, on kassid. Käisin eile hommikul lõkspuuriga ja täna hommikul ka. Umbes samal ajal kui Nuksiku püüdsime ja kui turg avatakse. Kuna puur on üsna väljapaistmatu ja sel ajal rahvast vähem, siis pääsesin seekord ka nõmedatest kommentaaridest.
Nuksiku mustvalget ja tabby-mustrilist õde-venda ei olnud. Korraks nägin eile väga arga väikest triibikut. Tema võib-olla sööbki sinna pandavat toitu. Sest käisin eile veel kolmel korral seal kohal ja ainus, mida näha ongi, on toidu vähenemine.
Nii ma täna nutta tihkudes, lõks käe otsas, mööda Telliskivi tänavat koju tagasi vantsisingi.

Vaatasin südamevärinaga ka Hoiupaiga lehele ja kuigi üks kass on väga sarnane ja esmapilgul olin kindel, siis piltide detailsem võrdlemine ütles, et pole see kass.

Midagi on juhtunud… Järgmine nädal läheb jälgimise peale ja siis tuleb uued otsused teha. Abivajajaid on palju, üks imearmas tegelane mu oma kodutänaval.

Natuke tegi päeva helgemaks üks tänahommikune Pelgulinna aken.