Kassid opitud

Täna veetsid Kas-Kasser ja Hipsik päeva kliinikus, kuhu Kasser jättis viimased oma hambad ning kus väike Hipsik sai steriliseeritud ja songast lahti.
Hipsik oli koju jõudes juba täitsa tegija – sõi, ronis, askeldas, mängis. Temal pean tavalisest veidi pikema haava paranemist jälgima.

Kasseri opp oli aga alles keset päeva ja tema oli õhtul veel päris õnnetu moega. Ila tilkus ja tagumik vänderdas. Tema praegune perenaine peab nüüd mõnda aega vaeva nägema erinevate ravimitega ja siis läheme kontrollima, kuidas paranemine on läinud.
Pilt on nagu on, koju saabudes kroonika jaoks mobiiliga tehtud.
DSC_0471

Tulemuseks on rõõmsam ja tervem kass :)

…sellise kirjelduse leidsin ühe kassividina juures, mille oma kraadede juurde koju tõin.
Tips, kes on kõige suurem toiduhuviline, sai kohe pihta, mida teha vaja on. Teisi ma pole sealt söömas veel näinud, aga hommikuks oli krõbinate kogus vähenenud küll. Panin motivaatoriks rammusat Kittenit ka ööseks.
Pean muidugi jälgima, et väike Hipsik ikka oma vajalikud kogused kätte saab, aga kokkuvõtvalt tahaks loota, et sellel on lisaks rõõmsamale kassile (ja majesteetliku olemuse peegeldamisele) ka positiivne mõju Tipsi kaalulangusele. Samas lodan, et ülejäänud ka ennast nälga ei jäta.

IMG_1467

IMG_1468

IMG_1565

Hipsik ja Tipsik

Elu veereb koduotsijatel tasaselt ja sellepärast ka harvad postitused. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõik käib ümber söögi. Hommikul jooksevad neli jõulist looma mu jalust maha kööki, Hipsik võtab koha madalal pingil, keegi hüppab alati köögikapile ja teised tiirlevad põrandal. Triinu vaeseke on tagasihoidlikult tagaplaanil, ei jaksa tema enam noortega võidu joosta. Konservivarud kahanevad ahastamapanevalt ja lihakraam on mu ostukorvis praktiliselt iga päev. Tips valib väga mida ta suhu paneb, aga oskab sellegipoolest olla kõige paksem. See teema väärib eraldi postitust, aga kuna mul on selle käestlastud olukorra pärast häbi, siis ma venitan kaalumise ja tõele otsa vaatamisega edasi.
Tips on see, kes undab ja piiksub iga kord, kui ma külmkapi ust avan või kasvõi leiba lõikan. Lõhna järgi saab kohe aru, kas talle sobivat leidub ja kui mitte, siis eemaldub solvunult. Hipsik on õppinud teda jäljendama. Lendab samuti igal võimalusel köögi suunas kohale ja ootab oma saaki. Hipsiku ma võtan tavaliselt koos tema kausiga sülle ja viin nurruva looma vannituppa eraldi sööma, sest muidu on meil nii, et kiiremad topivad oma koonu kõikidesse kaussidesse. AD on õnneks üsna korralikud.

Hipsik pole sülekassimaks muutunud, aga on kassipojalikult väle ja mänguline. Kui puhkab, siis kindlasti diivanil fliisimoodi pleedil või kratsipuu lohkpesas. Pikutava Hipsiku saan ma ilusti omale sülle, aga ringiliduvat mitte, peab õigemaks põgeneda. Öösel juhtumisi silmi avades märkan ma teda teiste hulgas voodis, ükskord oli ennast täitsa kaissu litsunud, väike armas pägalik.
Tipsi ja Hipsikut seob ka huvi sama mänguasja (käpaga udjatav pall tunnelis) ning rõdu-ukse vastu. Maadlusringides on mustvalged täiesti segamini paarides ja igav neil küll kunagi ei ole. Minul ka mitte.

süüüüüaaaaa!

süüüüüaaaaa!


pakskassi lemmiktegevus

pakskassi lemmiktegevus


mauk ja väike sõber

mauk ja väike sõber

IMG_1273
IMG_1274
selliseid pilte on mul palju

selliseid pilte on mul palju


Hipsik on AD-st veel ainult natuke väiksem

Hipsik on AD-st veel ainult natuke väiksem


kui ei hoia asju kindlas kohas

kui ei hoia asju kindlas kohas

Jälle telliskivid

Läksin eile Balti jaama turule, kuid ei osanud aimata, et lisaks melonile ja kreekidele tuleb minuga kaasa ka suur mure. Nägin Telliskivi nurgal, vanas tuttavas kohas traataia taga muruplatsil kolme kassimürsikut mängimas. Umbes pooleaastased väljaveninud vibalikud, sabad kui traadid taga vehklemas. Kaks tegelast mürasid ennastunustavalt, kolmas jälgis neid põõsastest. Ja keegi neist kas vahetas asukohta või oli see ema, aga üks must selg istus ja vaatas ainiti ühe koleonu suunas, süüa oodates. Seina ääres pikutas tuttav isane kass, üks vähestest, kes viimasest hoiupaiga püüdmisest pääsenud.
Mul oli fotokas kotis, suumisin lähemale, sest minu juurde nad ei tulnud – arad, inimesega harjumata. Üks tabby valgega, kaks mustvalget, üks valgete põskedega ja teine musta näoga. Väga armsad.
Aga aidata ma neid ei saa ja see muserdab mind hirmsasti. Kuigi olen valmis kõik nädalavahetuse hommikud neid püüdmas käima, pole sellest mingit kasu, sest kuhugi panna neid praegu ei ole. Kodune olukord mul kedagi juurde tuua ei luba ja Kassijaam on kasse täis. Kindlasti ei oleks kerge ka nende kättesaamine, sest väga palju aiast väljas nad ei paista käivat, aga aeda sissepääs on nüüd juba korralikult kinni.
Kui kunagi…kuidagi…siis ma proovin. Äkki jõuab enne kui tuleb külm, mis võtab kõrvaotsad ja tervise. Või hoiupaiga auto. Kõrval renoveeritakse Vivareci maja ja see ei käi ju hulkuvate kassidega kuidagi kokku. Ei käi muidugi, hulkuvad kassid ei käi millegagi kokku, ainult sooja kodu ja hooliva inimesega. Kui ma ennast pakkuda ei saa, siis kust ma leian selle kodu ja inimese?