Käksust ja Fiksust ja muust

Käksu on väga vapper ja tubli kassitüdruk. Vaatamata jätkuvale kiusamisele on tal kogu aeg hea tuju ja sõbralik olek.
Leila ei ole jätnud teda rahule ja Käksu elab kas diivani all või kui ma olen kodus, siis teab, kas vaenlane on lähedal ning otsib vastavad kohad. Võimalusel kappab ringi ja vahepeal tuleb külje alla nurruma. Ööd on ta vannitoas.
Arvan, et Käksu muutumine sai alguse sellest, et tal enam pesakonnakaaslasi ümber ei olnud, kelle taha varjuda. Kuna suured kassid kohe kampa ei võtnud, siis pidingi mina sõbraks saama.

Leila valesti pissimine on vähenenud, nii et praegu on mul tunne, et Calmex aitab, aga Feliway Friends mitte.
Käksu on nüüdseks steriliseeritud ja tundis end juba opipäeva õhtul väga hästi.

Vaatame, mida toob järgmine nädal. Käksut tullakse vaatama.

Fiksu aga on nüüd päris kindlasti kodus. Väga toredas kodus. Täiesti ilma minupoolse initsiatiivita läks nii, et Fiksu läks kodusse, kus oli katseajal Triiton.
Ruudi ja Huugo ja Juuli (Fiksu uus nimi) klapivad pärast esialgset harjumist ja harjutamist hästi. Kõigil, nii kahe- kui neljajalgsetel on seal Juuli eestvedamisel kogu aeg lõbus ja vahva 🙂
Ja mina olen taas õnnelik, et hea kodu leidis kassi ning kass hea kodu.

Kõige toredamad pühapäeva algused on aga, kui saab suurema vaevata (ainult varajane ärkamine, bussisõit ja soe suvevihm) lõksu püütud kass, keda ise pole üldse varem näinudki.
Kuskil on keegi hea, kes on võtnud südameasjaks aidata ühte kassiperet, panustades nii palju kõige muuga.
Selle kõrval üks “jahilkäik” on täitsa köömes. Aga hea meel on ikkagi, et läks hästi, sest üks poegija on tänavalt ära.

Kui nüüd oma Triinu tervise ka järje peale saaks. Kliinikus selgus, et üks neer, mis alles, töötab täiesti ootamatult hästi, aga soolestiku olukord pani Triinu Prednisoloni peale. Hambaopp veel ees ootamas.
Triinu ei ole juba kaks päeva oksendanud, see on hea märk.

Praegu paistab nii, et kui Käksu koju läheb, siis ma ei saa enam uusi hoiukasse mujal kui vannitoas pidada.
Leila pärast eelkõige ja Triinut on samuti uustulnukatest alati häiritud.
Nii et lühajalised projektid vast küll, aga suureks kasvamised ja suured kassid – ei enam…

Advertisements

Keeruline

Käksu on imeline kassike. Täielik vastand sellele, millisena ta end alguses näitas. Nühib toitu oodates vastu mu jalgu. On süles pehme nurrukera. Käitub nagu üks tõeliselt tore kassipoeg. Mul on nii hea teda jälgida ja rõõmustada toimunud arengu üle.

Ja siis on Leila. Ma ei tea ja ei oska mõista, miks ta Käksut ei salli. Ometi talle mõned teised kassid väga meeldivad ja kes ei, nendega ta suutnud rahulikult koos elada. Käksu on tark väike tüdruk ja ei lähe esimesena Leila poole, aga see teda ei päästa. Kui Leila Käksut näeb, siis 90% võib kindel olla, et ta tema suunas jookseb ja tekib üks kräunlev pundar. Mõnikord jõuab Käksu enne peitu.

Leilal ei ole küll eesmärk teda kogu aeg jahtida, vaid võib pikalt ka magamistoas tukkuda ja rõdul kukub ka tunde, aga samas ruumis ja ärkvel on neil kahel sõda.

varitsuses

Lisandunud on vana probleem – valesti pissimine. Põrandale. Lauale jäetud ajalehele. Arvutitoolile. Pleedile. Vannitoa kassimadratsile, mis teenindanud mitmeid pesakondi pikka aega.
Olen nüüd nädala võrra andnud jälle Calmexit ehk ajan sellega Leilat taga. Eilsest on seinas ka Feliway Friends.

Üldse ei ole tore…

Käksu saab järgmisel nädalal opitud ja väga loodan, et siis on suurem lootus talle kodu leida.
Sest kes ei tahaks väikest armast Käksut? 🙂

 

 

Kõige lahedam Käksu!

Käksuplika on nüüd nädalakese elanud päevasel ajal tavalise korterikassina. Ööd on vannitoas, et suurematel elanikel oleks öörahu ja et kassipoeg saaks kassipojatoitu.

klassikaline esimene pilt

Kui suures plaanis on kõik väga hästi, siis halvasti on see, et Leila ei salli teda. Kui vähegi võimalik, läheb talle kallale. Käksuke põgeneb kas diivani alla või garderoobi taha nurka tabureti alla padja peale, kus oligi alguses tema turvakoht. Nüüd ta küll seal enam praktiliselt ei peitu, vaid saab kohe aru, kui Leila on liikvel ja jälgib mängu diivani alt või tagant. Kuna Leila on palju rõdul ja eks magab ka omajagu, siis usun, et Käksul on oma aega ka, kuid ega mulle need kismad ikka üldse ei meeldi. Siiski ei taha ma Käksut ainult vannitoas pidada ja näen, et ta oskab ennast hoida ja kaitsta ka. Kõik teised kassid on temaga ilusti harjunud ja Duraniga tehakse juba mööda elamist kiiremaid ringe.
Triiton võib temaga rahulikult diivanil lebada, aga vahel ikka natuke ehmub.

Töölt tulles leian Käksu enamasti diivanilt pleedi alt või siis diivani tagant.

Hommikuti teeb Käksu vannitoas mulle määäääääuuuuu!

Saab hea hommikusöögi ning siis tormab jälle pallima ja rallima.
Mul jookseb enamasti eest ära, aga üldse ei susise enam. Kui ära väsib, tuleb sageli minu kõrvale ja kui ma diivanil midagi näksin, siis tuleb kohe kindlasti.

Pättusi teeb muidugi ka, aga on sellegipoolest üleni armas!

Nädal täis põnevust

Kui mõni nädal ei juhtu peale söömise, mängimise ja magamise mitte midagi, siis seekord peab kohe mõtlema, mida enne kirja panna.

Kõige tähtsam on, et Fiksu katsetab juba mitmendat päeva uues kodus kokkusobivust kõigi nelja- ja kahejalgsete pereliikmetega. Praegu on asjalood hästi, sest Fiksu on julge ja tragi. Sööb ja mängib. Lootused on kõrgel, aga teised kassid peavad samuti leppima. Kui ta sinna jääb, olen väga õnnelik.

enne Fiksu lahkumist veel õed koos

veel natuke võimlemist

kallis sülekass Fiksu

sama kallis sülekass Käksu 🙂

Siis juhtus ühel hommikul veel see, et leidsin vannitoast väljaoksendatud limase koleda marlitüki. Sellise kandilise 5×5 cm, mis mul oli olnud sahtlis mille iganes puhastamise jaoks. Sahtlist oli see kadunud, ilmselt olid pätid servapidi selle välja õngitsenud.
Kui kaua ja kelle kõhus see oli olnud, ma ei saa kunagi teada. Ei taha uskuda, et ligi nädal, kui Käksu oksendas, aga täiesti vist välistada ei saa. Igatahes kui võluväel olid pärast seda suurt ehmatust mõlemal tegelasel kõhud täiesti korras ja muidu ka kõik hästi. Kuigi ma suudan igasugu stsenaariume välja mõelda, siis seda, et nad sahtlist saaki püüavad ja seda siis hakkavad alla neelama, ei osanud ette näha. Päris halvasti oleks võinud see lõppeda, aga kassijumal oli meiega.

Kui Fiksu koju läks, hakkasin Käksut rohkem kukrus kandma ehk siis süles tassima ja hoidma igal võimalusel. Vaene laps täitsa üksi muidu pikad päevad. Ta on väike naljatilk. Ei usalda mind endiselt mitte üks gramm, kui olen püsti, aga süles hakkab kohe nurruma ja tunneb end hästi. Näitasin teda suurtele ja no peale susina sealt muidugi muud ei tulnud.

Duraniga

Andyga

Triitoniga

Trini: hoia ta minust eemale! 🙂

seltsiks kui ma arvutis

igav on

uni on

ja mina ei raatsi tõusta

Järgmisel õhtul istun oma arvutinurgas ja kuulen järsku selja taga kaapimist. Leila pissis maas olnud pappkasti kõrvale maha ja jooksis siis minema. Ka diivanipleedil tundsin lõhna ja pessu see läks.
Saab siis näha, kas uus pissiralli hakkas pihta. Kui, siis on see märguanne mulle, et tulevikus vali – uued kassid või Leila heaolu.
Sellegipoolest ei plaani ma vaktsineeritud Käksut pikki päevi enam vannitoas üksinda hoida. Kuna Miisu Mustamäelt leidis kodu ja minu juurde ei tule, siis on tal seal ikka täiesti kurb, igav ja pikapeale ka kitsas.
Eile sai Käksu siis vabaduse vannitoast välja tulla ja täna hommikul kuulsin pikka aariat sellest, kui ebaõiglane on teda nüüd kinni hoida.

Käksu uutest seiklustest aga siis juba järgmises postitusest.

Igatahes jälle saab kinnitust, et on see kassi välimus tavaline mis tavaline ja muidugi mõni ootab kauem kui teine, aga iseloom on samuti väga tähtis. Ei joosta arakestele just tormi…

Triibikute tavaline

Fiksut käidi vaatamas, aga selgub hiljem.
Käksu ei huvita kedagi peale minu 🙂

Tuvi aga lendab nüüd koos oma Loksa sõpradega. Auk tema tiivas paranes ja olen väga tänulik Mariale Metsloomaühingust, kes tema eest hoolitses.

Pilte pole ka jõudnud teha, eks kui selgub, kes veel kodu vajab, siis hakkan aktiivsemalt klõpsima. Mõned ikka:

Käksu õppis samuti lendama 🙂

Käksu on süles täitsa mõnus nurruv kass, aga muidu ikka kardab ja kähiseb.
Ja kui kiiresti nad kasvavad! Kui arst küsis, et kui palju ta kaalub (rääkisin kõhumuredest), siis ütlesin, et umbes poolteist. Kodus siis kaalusin – kaks kilo hoopis. Aga ta on ju väike kassipoeg, kuidas ta juba nii suur saab olla!  🙂
Mäksuga kohtusin vaktsineerimisel, tema kaalus 2,6 lausa ja oli väga julge ning sõbralik. Kodu on rõõmus, mina ka. Mäksu nimi on nüüd Luka.