Petlikud pildid

Postitan täna Viirust mitmeid pilte, millest võib teha järelduse, et tegu on ühe tõelise lembekassiga. Sõbralik suhtleja, painuruja, peaga puksija, põsega nühkaja, nurruloom. On-on, on küll, aga ainult siis, kui ta üldse ennast suhtlemiseks välja pakub ja hoiukodul parajasti tund aega selle kõige väljameelitamiseks on.
Täna hommikuks näiteks oli ta litsunud end poolenisti pesumasina taha, nihutades eest üsna raske kasti.
Liivakastis on endiselt kõige parem koht varjuda, aga puhas loom ei taha seda teha, kui kasti enne sihtotstarbeliselt kasutanud on. Siis ta ongi sunnitud aknalauale roomama, kus ma saan paiseanssidega alustada. Enamasti aga ust avades kassi näha ei ole, sest ta istub oma kastis, kus teda saab ka muidugi paitada, aga niimoodi põrandale kõveraks kooldununa ei ole see üldse mõnus ei mulle ega kassile.
Tore on aga siis, kui me juba hoo sisse saame. Siis Viiru ajab tagumiku püsti, iseennast püsti, ühe põse ette ja siis teise. Keerab kõhu üles, laseb end ka pikalt kammida. Kõrvapuhastus muide meeldib talle väga. Need on nüüd juba päris puhtad, aga kuna loom lausa ise lükkab kõrva ette, siis ma natuke veel puhastan.
Võtan rahulikult, päev korraga. Viiru on alles nädal aega saanud uue eluga harjuda ja seni on kõik väga hästi. Väike armas Viiru:DSC01447DSC01450DSC01452DSC01456DSC01472DSC01477DSC01479DSC01469

Advertisements

Harjub ja varjub

Viiru arvas, et ta võib olla Viiru küll, äkki läheb Soome elama ja vältevaheldusega harjumine on ju käkitegu 🙂
Viiru arvas ka, et ta võib mulle ju nurruda, kui ma 20 minutit peast sabaotsani paitamist harjutan. Vähemaga ei tule ühtegi häält. Nii praegu ongi, et kui ma nurru tahan, siis tuleb aega ja mugav asend varuda. Vastutasuks saan peaga nõudliku puksi kohe, kui käega eemale liigun. Viiru ilmselgelt naudib endaga tegelemist ja kõrvataguste sügamist, ju on eelmises elus natuke head ka olnud. Pika paitamise peale tõuseb täitsa püsti ja nõuab juurde, aga muul ajal jälgib mind üsna liikumatult, enamasti käpad kõhu all rullis.

täitsa relax

täitsa relax

Ükskord sain käpalise noomituse siiski ka. Olin ise liiga julge, ronides poolenisti puuri, et ümber pööratud liivakasti segadust koristada. Toimetasin seal tükk aega ja siis tahtsin väikese pai teha. Aga liiga palju inimest tema puuris oli Viirule liig, tegi väikese kõhhi ja patsutas korra käpaga. Pole hullu, natuke iseloomu peab ka olema.

Nüüd, kui ma Viiruga juba päris suur sõber olen, rikkusin natukeseks jälle meie suhted ära. Palusin tal täna hommikul transpordikasti kolida (õnneks seda ta koheselt üsna voolavalt-roomavalt tegigi) ja lammutasin puuri toast välja ning sisustasin ajutise kodu natuke vabamaks.

Viiru paremas nurgas julgust kogumas

Viiru paremas nurgas julgust kogumas

Viiruke seda kohe hinnata ei osanud, passib juba mitmendat tundi õnnetuna liivakastis ja paidele ei reageeri. Küllap ta hiljemalt öösel uued valdused avastab ja saame jälle sina peale.
kõige turvalisem koht

kõige turvalisem koht


Söögiisu on suurepärane ja kaal on nihkunud 3-lt kilolt 3,4-le. Sööb kõike pakutavat ja laamendab seejärel korralikult liivakastis. Eks nüüd paistab, kuidas kinnine kast tuuseldamist talub ja kuidas meie teekond uue olukorraga harjumisel edasi läheb.

Otsib nime ja otsib kodu

Padi ja Pasteet ei saa uuele kostilisele veel iseloomustust kirjutada, sest ühine aeg on liialt lühike, aga juba praegu võin öelda, et teen kõik, et see leebe ja armsa olekuga kiisu saaks endale hea kodu. Eile oli meil tutvumishommik, kus istusin tema kõrval põrandal jalad kangeks ja tegin oma tavapärased samm-sammult lähenemised. Lõpptulemusena lubati mul sügada ennast nii kurgu alt kui kõrva tagant, ise natuke peaga vastu surudes.DSC01343 Lähenevat kätt ei karda, rääkimata ründamisest. Toitu sööb näpuotsast julgelt ja täna ka oma kausist minu nähes, kuigi eile veel lebas terve päeva üsna liikumatult liivakastis.
Kas ja kui kurviline tema iseloom on, tõesti praegu ei tea, aga kuskil on kindlasti üks kodu, kust on just selline armas roosa nina ja ümarad kõrvad puudu.
Õige nimi ei ole ka meid veel üles leidnud. Praegu on tema hüüdnimi Kõrvuk.
Siin pilt on tehtud õhtul, kliinikust steriliseerimiselt tulles: DSC01368

Telliskivi vahetus

Kuri, väga kuri triibik on oma nüüd oma vanas elupaigas tagasi. Ma ei saanudki temast jagu ja viimased päevad möödusid meil ainult harjavarre kaudu suheldes. Sellega nihutasin endale puuriukse juurde liivakasti, toidunõu ja neid välja tõstes hoidsin urisevat põrgulist harjavarrega ohutus kauguses. Ta muutus viimase nädalaga veel julgemaks ehk ülbemaks ning tänahommikune transpordikasti saamine oli mulle nagu mingit sorti lõpueksam – kuidas käppadega vehkiv ja hüplev metskass transpordikasti saada. Aja ja trikkide kuludes (kas keegi on varem harjavarrega puuriukse jublakaid kinni keeranud?) oli ta lõpuks seal kus vaja ja kurva tundega viisin ta tagasi oma tuttavatele radadele.

Ole tubli!

Kaua aga ei saanud norutada, sest uus objekt oli juba välja meelitatud. Toitjatädiga leppisime kohtumise kokku ja kogu varustus kahvast lõkspuurini oli kaasas ning stardivalmis. Objektiks oli kauni hõbehalli-valge triibuga ümmarguste kõrvadega kiisu. Naljakate viltuste silmade ja muheda koonuga. Oma tuttava toitjaga oli ta suur miilustaja, sõtkus ja nühkis mööda jalgu ja lasi paitada.

Süüa ootamas

Süüa ootamas

Meiega ta väga koostööd ei tahtnud teha, aga kui kaugemale läksime, siis lõpuks kohvikoore ja meelitamise peale läks lõksu. Põnev oli ja publikut oli ka omajagu kogunenud, aga seekord sõimata ei saanudki.
Saatuslik kohvikoor

Saatuslik kohvikoor


Uus telliskivi oli oma väikesesse korterisse kolides üsna häälekas ja praegu paistab üsna stressis ka, hingab kiiresti ja hoiab liivakastis madalat profiili. DSC01341 Pidin täna teda veel turjarohuga kiusama. Viskasin loomale suure froteelina peale ja kuna ta ennast sinna korralikult sisse mässis, siis jäi üsna rahulikuks. Pea välja tunglemise järgi sain aru, kus on õige koht ja kuna ta ei lubanud ennast paljastada, siis lõikasin lihtsalt turja kohal linale augu sisse ning panin rohu ära. Tegin mitumitu paid ka, kes teab, millal jälle saab.
Esmaspäevaks on juba opiaeg kirjas ja pikk sõbrunemise tee on ees. On võimalik, et tegu on endise kodukassiga, sest kui kõigi teiste kohta teab kassitädi kuuldavasti täpselt, millal sündis ja milline on sugupuu, siis tema ilmus Telliskivisse umbes aasta tagasi täiesti ootamatult.
Saab siis näha, kas suudan kodukassi uuesti välja meelitada, tänahommikust suhtlemist pealt nähes olen optimistlik.DSC01335

Teine nädal, tagasikäik

Eelmine pühapäev oli viimane päev, kui oma puuritelliskivi viimati puudutada sain. Pärast seda on ta iga päevaga enam oma senisest tuimast kestast välja tulnud ja tutvustanud ennast mulle kui mittesõbralikku, et mitte öelda kurja kassi. Ma näen, et ta on puurielust stressis ja näen, et talle inimene ei meeldi ja pean välja ütlema, et mina teda sellise ajaga nagu plaanisin temale pühendada, taltsutada ei suuda, sest lootus kadus ära. Enam ei julge ma talle oma kätt lähedale panna, sest pappkarpi varjuvast arglikust loomast on saanud metskass, kes kohe, kui ma puuriukse avan teeb hüppeid või on hüppevalmis näo ja asendiga, ise samal ajal madalalt unnates.
Täna hommikul oli ta esimest korda ennast istuvasse asendisse sättinud, ilmselt et saaks kiiremini mulle pihta.

pealtnäha päris ontlik kiisu :)

pealtnäha päris ontlik kiisu

Veekaussi selle hoidjast võttes ja tagasi asetades lendab iga kord ehmatusega osa vett põrandale. Plõksib ja jõnksutab ennast mulle lähemale, ju ma olen siis nõrganärviline 🙂 Toidunõu saan õnneks ruttu kätte. Liivakasti (vahetasin selle väiksema vastu, et tal oleks veidi enam ruumi liikuda) tõmban läbi suletud puuri pika harjavarrega endale lähemale, et see siis kiiresti välja tõmmata. Tagasipanek samamoodi, kõigepealt ahvikiirusel ukse ette ja siis harjavarrega nügin õigesse kohta. Se pilk, urin ja hüppevalmis keha on lihtsalt nii hirmus 🙂
Sellised ilmed vaatavad mulle iga päev puurist vastu ja ma ei valeta, kui ütlen, et iga päevaga läheb asi hullemaks. Osad pildid on nädala algusest, kus ta püsis veel tagumises otsas ja puuris toimetada oli natuke lihtsam. DSC01290

DSC01292

DSC01281

DSC01285
Kui ma proovin teda suletutiridvaga puudutada, nii nagu meie tutvuse alguses, siis see saab kohe hammustada ja käpaga. Ainuke rahuhetk on, kui määrin teise otsa hapukoore või vitamiinipastaga, siis seda ta lakub, kordagi minuga silmsidet kaotamata.
Vahepeal ma mõtlesin, et äkki tal on opist paha olla ja sellepärast kurjustab. Kõhu alla ei saanud ma vaadata, aga kord oli ta end keeranud sobivasti külili ja paistab, et haaval pole viga. DSC01287
Olles lülitanud välja oma südame ja sisse mõistuse hääle, tean ma nüüd, et see kass läheb oma vanasse elupaika tagasi, kus ma tean, et nälga ta ei jää. Kahjuks ei saa ma sellega enam kaua oodata, sest oppimata emaseid on seal veel mitu. Hallikirju külmavõetud kõrvadega kiisu viskab oma toitja ees külili ja keerutab, ehk läheb temaga paremini.
Kui külmakraadid natukenegi järele annaks.

Tubli esineja Traks

Kirjutan vahepeal hoopis Traksist, kellel on seljataga elu esimene rahvusvaheline kassinäitus Helsingis. Traks osales loomulikult kodukassina, aga nagu kohapeal paljud asjatundjad ja kasvatajad ütlesid, on Traks väga lähedal siberi kassi tõustandarditele. Igatahes võlus noorhärra kõiki ameeriklastest kohtunikke, neile käppa andes, pikali visates, igatepidi väga traksilikult esinedes, täiesti nagu üks kogenud näitusekass. Ja lõpptulemusena läks tal suurepäraselt – kuues toimunud ringis sai ta ühe kuuenda, kaks teise koha ja kolm parima kassi tiitlit 🙂
Kas pole uhke loom sirgunud ühest Kalamaja rääbikust!
016

Esimene nädal

Täna sai nädal triibulise telliskivi hoiukodusse saabumisest ja mina olen ikka veel segaduses, mida temast arvata. Unustasin vist ära, et kõik kassid on erinevad ja tekitasin endale mingi ootuse. Et kui eelmistest telliskividest üks oli kuri ja isepäine valge-must ning teine must hakkas teisel päeval nurruma, siis nüüd on sama valik. Ei ole ikka küll. Kaks viimast hommikut on triibuline telliskivi mu läheneva käe peale kõhisenud, täna eriti aktiivselt. Pupillid suured ja tumedad, kõrvad horisontalis. No ei pane sellisele enam näppu nina alla. Samas ei hüppa ega ei plõksi ja nägu läheb lahkeks ning kael pikaks kohe, kui märkab lähenevat magustoitu vitamiinipasta kujul. DSC01256 DSC01248Eile hommikul jätsin vannitoa ukse lahti ja nii nägi puuriloom, mis väljaspool toimub. Igatahes oli ta natukese aja pärast nihkunud puuri etteotsa uudistama ja sõbrunesime jälle vitamiinipasta kaasabil.
Eilse õhtu veetsin jälle looma puuri ääres ja kõik peasügamised olid edukad. Panin talle mänguasju puuri ja need muudkui vahetasid asukohti, kui vahepeal ära käisin Ühele lasin Play Sprayd peale, seda julgeti minu juuresolekul patsutada ka. DSC01258 Kui ta poolunes end oma pappkarbis on välja sirutanud, siis ma näen, et tal on pikad (hetkel pesemata) valged põlvikud tagumistel käppadel ja sokikesed esikäppadel. Armas väike manisk ka. Ilus kiisu.
Aga jah, tänahommikune telliskivi on jälle üks kõva kivi ja minul seega üha raskem otsustada, kuhu ta kosununa viia. Kui mul ometi oleks kogu maailma aeg teda taltsutada… Emaseid kasse on viimane aeg märtsis tänavalt ära saada, aga hoiukodudega on teadagi kitsas.
Eile kohtasin veel ühte vana tuttavat teisel pool turgu. Oli leidnud koha, kus päike muidu nii külmal päeval natukenegi soojendas.DSC_0046

Altkulmu hea

Triibik käis eile steriliseerimisopil. Kõik läks hästi ja õnneks ei olnud tiinust. Kassikese kaal on 3,3 kg. Kätte sain kiisu juba päris ärganuna ja täis võitlusvaimu turvaliseks saanud transpordikastist väljumise keeldumisel. Mul läks 15-20 minutit, kuni sain kassi kastist välja. Ta nimelt rippus seal sees kuidagi ühe küüne otsas, aga mitte kuidagi ei tahtnud ennast välja lasta kukutada, ükskõik mis asendis kasti hoidsin. Toimus ka väike äkiline kõhinaga rapsimine, mis ajal mina proovisin teha kiireid liigutusi käe puurist vabastamisel. Kui ta ennast lõpuks rahunenuna liivakasti välja sirutas, katsetasin jälle kindaga paisid. Kõik sujus, aga ma polnud kindel, kas see polnud siiski mõningase meeltesegaduse tagajärg ehk kass ei suutnud piisavalt kiiresti otsustada, kas lüüa või mitte lüüa. Pilk on tal nimelt kogu aeg selline altkulmu ähvardav.
Täna võtsin pikema aja puuri kõrval istumiseks. Kõigepealt suletutiteraapia. Siis suletutivarre teine ots määrituna vitamiinipastaga. Siis lusikas vitamiinipastaga ja siis sama sõrme otsast. DSC01221 DSC01231 Looma lemmikmagustoit on selgunud. Lõpetasin seansi kõrvataguse sügamisega ja päris finaaliks tegin pikad üle kere paid. Triibuline külg tõuseb-langeb üha kiiremini, aga ühtegi äkilist reaktsiooni ei ole. Kas mulle on jälle Mjauki-sugune heade geenidega tänavakass sattunud? Vara veel otsustada, sest mul on kogu aeg tunne, et ta on mingis piiripealses seisundis, kus päris iseloom varjab ennast hirmu ja stressi taha. Aga miks mitte loota parimat ja seada sammud uue vitamiinipasta järele? 🙂

Mis imelik loom see on?

Ma ei oska üldse seisukohta võtta, mis iseloom selle triibulise kasuka all elab. Midagi ta toimetab öösiti, sest hommikuks on pappkarp keset puuri, aga üldiselt näen ainult peanupu vaikset liikumist, kui ta alkulmu mind jälgib. Pilk on selline, et “tule, ma löön sind!” Olen julgenud teda silitada suleridva otsaga, loom ei tee teist nägu ega liiguta vurrugi. Hoian käega suletutile järjest lähemalt kinni ja silitan edasi. Ikka vait. Täna siis panin pulga käest ära ja proovisin ilma. Kinnastatult loomulikult, auke käe sisse ei taha. DSC01194 Katsetasin mõned korrad, mõne sekundi haaval ja jäimegi terveks, nii kinnas kui käsi. Mis ta nüüd on – vaga vesi, sügav põhi?
Kuna homme hommikul läheb kiisu opile, siis tahtsin panna transpordipuuri suurde puuri valmis. Mõtlesin süsteeme, kuidas see kassile kõige vähem traumeerivamalt läheks, aga polnudki küsimust. Võtsin liivakasti välja, puur sisse. Läksin korraks konservi võtma ja juba oligi eesmärk täidetud, ei mingit liivakühvli varrega nügimist või tekiga sudimist: DSC01196Aga vot puuri ma küll oma kätt pista ei julge 🙂
DSC01202
DSC01203
Ma pean ühe pildi ikka veel panema, siin on pärast kausitäie konservi ja hapukoore söömist juba natuke muhedam nägu peas:DSC01207

Rahulik, aga kange

Triibuline telliskivi on päris rahuliku loomuga või pigem on ta endiselt šokis eile toimunud arusaamatust muudatusest tema elus. Õhtul kiusasime teda veel turjarohu panekuga ja kui mul poleks aitamas olnud Kõige Julgemat ja Tugevamat, siis oleks see kass küll pidanud kliinikuni ootama. Rohi sai manustatud, aga kõrvade kontrollimine ja muidu rätiku sees tutvumine oleks võinud igal sekundil lõppeda lendava kassiga toas, nii et kõik lisategevused jäid ära. Puuri asetatud pappkast on osutunud lemmikkohaks, seal ta nüüd põrnitseb kord ühtpidi keras, kord teistpidi rõngas. Meenutab mulle hirmsasti ühte armsat kakulist kõrvukrätsi nagu Remo Savisaare fotol:
2013-03-04
Sööb kenasti kas hommikuks või õhtuks kausi tühjaks, krõbinaid natuke jätab alles. Liivakasti pole veel kasutanud. Suleridvaga udjamisele ei reageeri kuidagi. Igatahes oli esimesel hommikul rõõm näha, et puur oli sama korras kui õhtul, kattev tekk ei olnud ribastatud ja hingamine on muutunud rahulikumaks kui esimestel tubastel tundidel.
Täna tõin ka Feliway stepslisse, ehk aitab stressi leevendada. Praegu väike väsinud kiisu igatahes magab sügavalt ja ei lase minust end häirida. Pehmet ja sooja und, armas triibik!