Nad on nii armsad

Trini, kes otsib hellust ja Triiton, kes lubab sel juhtuda, aga kelle süda kuulub teisele 🙂IMG_0807

Advertisements

Igav

Padi ja Pasteedis ei toimu midagi uudisväärtuslikku.

Triiton on endiselt hellik, kelle leian koos Duraniga (või ilma) väga sageli enda kõrvalt.
Triinu naudib endiselt, et majas pägalikke pole ja kasutab mind padjana kui vähegi võimalik. On tervisemuresid.
Andy ajab mind hulluks, tammudes mu jalge ees ja hüpates ühe koha peal õhku, tehes iseendast mulle liikumistakistuse.
Leila on täpselt selline nagu alati. Mina huvitan teda ainult koos söögilõhnadega. Vaatab igatsevalt rõdule.
Trini on nupsik. Vahel üllatab sellega, et lakub Triinu pead. Väga kahtlane…
Duran jumaldab mind üle kõige. Ta võiks olla dieedil, aga ma ei oska seda korraldada.

Kuna ma enam ei küta, siis on hea, et vannituba on kuuiku päralt. Sooja põrandat ei võida miski. Kui, siis vahel voodi.

siin pole päästa enam midagi…

Ta tegi seda jälle! Kelmi muidugi

Kelmi sai suurel rahvusvahelisel kassinäitusel Göteborgis parimaks pikakarvaliseks kodukassiks. Kelmi on Scandinavian Winner 2018! Ma vaatasin tema lõppvõistlust, kus ta juba isaste kasside parimana võistles parima emasega võitja tiitlile, otseülekandest. Süda peksis sees nagu oleks eestlane olümpiamängude kuldmedalis kinni. Ja kui siis Kelmi välja kuulutati, ma hüppasin ja kiljusin arvuti taga 🙂
Väga tubli kassipoiss on Kelmi ja muidugi tema imeline pere võib uhke olla. Sellelt näituselt viis Kelmi muide Soome ainsa võidu.

Rõõmus kutsikas Triiton

Triiton tuli eile hoiukodusse tagasi. Käisin teda vaatamas ja tahtsime natuke plaani pidada, kuidas tekkinud muresid lahendada. Kui aga Triitonile voodi all otsa vaatasin ja tema õnnetuid silmi nägin ning tusast urinat kuulsin, ei olnud enam palju vaja mõelda. Lisaks demonstreeris kass Ruudi seda, mille pärast mure tekkinud üldse oli.

Triiton tuli hoiukodusse tagasi, kuna suhted ühega kassidest ei olnud head. Triiton muutus oma toas järjest julgemaks, üsna tavaliseks kassiks, kes oma toa elanikku aktsepteeris juba ja ei kartnud, aga toa ust normaalselt lahti hoida ei saanud. Ruudi ja Triitoni “veregrupid” kohe üldse ei klappinud ja tekkisid kaklused. Mitte keegi ei saanud normaalset elu elada. Triiton pidi olema ühes toas, kogu aeg pidi suhteid valvama, tagaajamisi ja kassipuntraid lahendama.

Nii tunduski mõistlik lasta kõigil oma vana elu edasi elada ja mitte veel nädalate kaupa vaadata, kas äkki ikka kuidagi saab. Kuuldes, kuidas asjad juhtuvad, minul sellesse enam usku ei olnud ja algusest peale olin teadnud, et sedalaadi olukord kui tekib, siis Triiton võib tagasi tulla. Triitoni perenaine oli südamest kurb, sest tema andis 100% ja veel peale ka, et kuidagi ikka saaks. Feliway, Calm toit, vaikselt harjutamine, meelitamine, nipid-trikid.

Aga Triiton ei taha voodi all elada ja karta, ei taha ka teist kassi vihata. Ruudi ei taha, et tema kodus keegi talle ei meeldi. Perel ei ole tore, et iga sammu peab planeerima ja kasse omapäid kokku jätta üldse ei saa.

Tere Triiton, see olen mina!

Vahva jänespüks Huugo, temaga polnud muret

Ruudi, kes alla ei anna 🙂

Viimane hetk oma toas

Nii oli Triitonil vaja taluda veel viimane väike ehmatus transpordikasti minekuga ja tagasi vanas heas seltskonnas ta oligi.

Nüüd siis sellest, miks pealkiri hoopis rõõmsat sorti on.

Alguses lidus ta garderoobi taha, ise midagi pikalt kaeveldes. Mina käisin poes kohvikoort toomas ja tagasi tulles pikutasin, et jälgida, mis saab.
Triiton hüppas varsti voodisse minu juurde ja kui paistis, et ta mind uues kohas ära ei tundnud, siis see mis juhtus, oli mulle täiesti vapustav.
Ta tuli, nuusutas mu nägu ja hakkas siis väga tugevalt oma peaga vastu minu pead puksima. Ausõna, mu põsesarnad said haiget. Ta sõtkus ja nurrus ja pöörles, ikka selleks, et veel üks müks teha ja veel ja veel ja veel. Ligi 20 minutit ta lihtsalt nühkas vastu mu nägu iga nurga alt. Siis sättis end mulle kaissu-kõrvale, prääksatas midagi ja jälle nühkas. Ma ei ole kunagi kogenud sellist kassi emotsiooni. Nagu koer, kes pole oma peremeest kaua näinud, noh, umbes poeskäigu jagu 🙂
Lõpuks ta rahunes ja hakkas teiste kasside järele ringi vaatama. Praeguseks on ta nad kõik ära tüüdanud oma hellusehoogudega. Meil on kõik endine ja seda kuuenädalast seiklust nagu poleks olnudki.

Usun ja loodan, et Triitonile tuleb veel võimalus(i). Mina ja ka Triitoni armas kodupakkuja saime aga väga väärtusliku kogemuse.

Ma ei ole õnnetu. Kahju on muidugi, et hea kodu läks “raisku”, aga mine tea, äkki keegi teine kunagi klapib sinna seltskonda ehk Ruudiga, seda ei saa ju välistada. Inimeste südames ja kodus on ruumi palju, et kunagi ehk veel proovida.