Üksildane uitaja Urr

Kui Urr koos teistega hommikuti-õhtuti sööma ei sahistaks, siis ma ei saaks arugi, et mul on siin kuue kassi asemel seitse.
Urr elab üsna omaette. Elab põhiliselt voodis. Ju teeb tagasi kõik need ajad, mil pidi magama külmas ja niiskes.
Kolm korda on midagi juhtunud – kuulen kräunatust, keegi sai pihta, aga kes ja miks, ei näe. Vist on nii, et kui keegi Urrile liiga läheneb, siis ta hoiatab. Selle kräunami peale aktiveerub Leila. Saba kuuseke, lendab ta kohale, käed puusas ja küsib – keda peksta on vaja, kes on süüdi, näidake siia! Ma siis pean Leila maha rahustama ja rahu jälle kassiriigis.
Nägin korra, kuidas Urr pani Triniga pead leebelt kokku, küll oli armas hetk.

Jalutab oma pehmel kõnnakul ja ajab endale teadaolevaid asju. Vahel tuleb väike hulluhoog ja siis kepsleb. Proovin iga päev kasvõi 15 minutit vaid temaga mängida. Urr unustab siis kohe, et ta on tegelikult rahulik kass ja hüpleb-lendleb. Kõrvapuhastusperiood veidi rikkus me suhteid, sest see ei meeldinud talle (ega mulle) kohe sugugi. Olen nüüd natuke vaenlane, aga pole hullu midagi, unustab.

ootame arsti

Eile, sobivasti 10 külmakraadiga oli meil kliinikuskäik, kordusvaktsiin  Sattusin ootamatult hoopis oma lemmikarsti juurde ja oli ka kasu, sest selgus, et Urri igemed punetavad. Veebruaris teeme plaani ja ilmselt läheb opiks. Oeh.
Õnneks mu enda väljamõeldud mure kõrvadega kadus, sest kuigi päris puhtaks need ei saanud, siis korralik ülevaatus ühtegi probleemi ei leidnud. Sügaval-sügaval mõni karv võib teha ärritust vaid.
Urr oli kliinikus väga tubli ja armas, kaalus 4 ilusat kilo.

Palusin lausa Urri sussid üle vaadata, sest tema libisemine on mu jaoks ikka päris veider. No ikka karvajalg on, mis teha 🙂 Võiks neid tutte lõigata, aga ei ma hakka.

Eks see hambateema lükkab mõne huvilise eemale, aga mis parata. Hea, et saime jaole ja saab korda.

Pilte ma temast endiselt eriti ei saa. On üks tume kogu mul siin tumedas toas.  Aga väga armas!
Kahel esimesel pildil on kusjuures väike lisalamp mängus, muidu ei saaks üldse.

joogiküna ääres 🙂

 

Advertisements

Libedad sussid

Elu Urriga kulgeb vaikselt.
Tema territoorium on magamistuba, elutoas on ta vaid siis, kui ma meelitan ta sinna mängima. Muidu ikka voodis või aknalaual kardina taga. Voodis koos temaga olen tabanud vaid julge poisi Durani.
Huvitava loomuga kass. On rõõmus iga tähelepanu üle, aga ise kunagi ei tule pai küsima. Võibolla kunagi, või mõne teise inimesega, selle päris. Kui aga mängitamiseks läheb, siis on nagu teine loom. Unustab igasuguse tagasihoidlikkuse ja hüpleb kohmakalt maandudes. Mu ei ole siin eriti pikemakarvalisi olnud ja üldse ei mäletanud, et neil on ju libe! Tallad on karvased ja parketil lastakse liugu.
Päevad on ta lahti olnud juba terve nädala ja märke kaklustest või meelepahast pole ma leidnud.
Nüüd olen ka kaks ööd jätnud ta välja. Esimesel ööl oli mingi heli ja ärgates leidsin puhevil Leila voodi alla suundumas. Täna öösel oli aga kõik vaikne (või minu uni sügav).
Voodis ta koos minuga ei ole, mis tähendab, et teised on, aga Triinu pelgab tulla kaissu. See on ainus kurvastus kogu selle loo juures. Ei tahaks kellelegi liiga teha, aga on palju parem, kui mul on vannituba vajadusel kasutatav.
Urril olid kliinikuvisiidil kõrvad mõnevõrra mustad. Arst puhastas ära ja palus jälgida. Nädal hiljem ma siis hakkasin märkama, et raputab vahel pead ja leidsin jälle, et kõrvad ei ole puhtad. Kõrvasügelislest ei tohiks olla.
Puhastan praegu järjest, eriti paremaks ei lähe, nii et võibolla tuleb enne kordusvaktsiini veelkord kliinikus ette näidata.
Ei taha teda seepärast ka väga aktiivselt kuulutada.
Puhastamine aga pole üldse kerge ülesanne. Mässin ta fliisi, panen põrandale ja istun põlvedega hoides talle otsa. Vingerdab ta kõvasti, aga hea kass on ikkagi. Ei ole kordagi proovinud mind vastu kiusata ehk hammustada-küünistada.

Rahu

Üsna ennekuulmatu pealkiri siin hoiukodus, aga nii praegu on.
Ma tean, et kõik võib veel muutuda, aga elu koos Urriga on osutunud lihtsaks. Lubasin ta esimest korda (kui põgenemiskatsed välja arvata) vannitoast välja reede õhtul. Urr läks oma naiseliku ja uhke kõnnakuga ringkäigule. Nuusutas sõbralikult teelesattunud kohkunud koduloomad üle ja kõndis edasi.
Ühel hetkel ma unustasin, et mul on uus kass elamises. Nii vaikne oli. Urr pikutas kuskil magamistoas ja paistis olevat täitsa rahul selle olukorraga. Ööseks panin ta kinni ja laupäeval proovisime mõneks tunniks jälle.
Teised kassid hoiavad eemale, kes ahju otsas, kes aknalaual, ja jälgivad. Leila ei ole näidanud märke rünnakust. Kuigi üks pissi-intsident oli veidi enne ukse avamist, siis need päevad on sellega samuti hästi.
Triiton üllatab, tema on olnud Urrile täitsa lähedal uudistamas. Varem oli tal uue kassiga täiesti teine käitumine – peitu ja pikaks.
Urr lihtsalt ei tee kellelegi tüli. On leidnud omale mõned lemmikkohad, kus pikalt pikutada ja las siis teised elavad oma elu edasi.
Praeguseks on kujunenud nii, et Urr on magamistoas ja teised kassid kuskil mujal.
Kuigi ta käitumine on väga täiskasvanulik (täiesti harjumatu, arvestades viimaseid kostilisi), olen avastanud, et Urrilegi meeldib mängida. Omaette ja mänguasjadega mitte, kuid kui ma vehin mingi rippuva tuustiga, siis ta elavneb kohe.
Ma ei ole veel otsustanud, kas ma homme julgen ta pikaks päevaks lahti jätta, kui ise tööl olen. Mine tea, mis teeb Leila meel. Triinu on samuti veidi närviline. ÖöseL on ta kindlasti oma toas, et kõik saaks rahuliku ööune.
Mõned pildid ka, siin hämaruses ei võta mu väike aparaat kahjuks tema ilu paremini välja.

Ja lõpetuseks veel üks animatsioon Triitonist ja Andyst 🙂

Tere, Urr!

Kes on Urr?
Vaatasin internetist järele.

Urr on Tove Janssoni väljamõeldud raamatutegelane, kes esineb aeg-ajalt autori muumilugudes. Ta ilmub välja kummitusliku mäetaolise keha, kahe külma jõllitava silma ning sillerdava valge hambareaga olendina. 

Mul on nüüd vannitoas Urr. Aga ta ei ole üldse mäetaoline, kummituslik ega jõllitav. Urr on imeline, pehme, nurruv, pukslev ja hell.
Urr sai selle nime oma toitjatelt, kuna ilmus eiteakust, eiteamismetsast tumeda kujuna. Tuli ja jäigi käima. Aruvalla küla kass, ilma koduta, ilma pereta. Mina kuulsin temast kevadel, tegime plaani.
Urr tõi ilusad pojad, kellele leiti kodud. Võtsime plaani oppida, aga kass kadus. Tuli siis jälle, uute poegadega ja kui lapsed olid piisavalt suured, õnnestus Urri toitjatel ta nüüd sügisel steriliseerimisele viia.

Juba kevadest on ta olnud meie juures järjekorras, aga kuna me Kassijaama uusi kasse praegu võtta ei saa, tuli ta ajutiselt (khmkhm) siia. Sest väljas on kohe talv ja sooja tuba tal selles talus ei olnud. Kõhu sai täis ja elul polnud väga vigagi, kuid kodu on ju ka vaja!
Mõistan ka Urri eest hoolitsejaid, sest neile tuli ostetud majaga niigi juba üks kass kaasa lisaks olemasolevale, nii et metsast tulnud Urri aitame nüüd meie edasi. Tublid inimesed, kes otsisid abi ja panustasid ka enda poolt palju.

Urr tuli eile. Uudistas natuke ringi, nurrus, puksis mind peaga, sõi ja veel sõi. Hommikuks oli ilusti ka liivakasti kasutanud.
Väga tahab tähelepanu ja paitamist, aga praeguseks tean, et ta on ilmselt ikka rahulikumat tüüpi tegelane. Saab oma paitused kätte ja siis on omaette edasi.

Väga ilus ja armas kass on. Loodan, et keegi armub temasse varsti. Mul toas on praegu 18,4 kraadi ja vannitoavälised kassid tõmbavad kasukahõlmu koomale, et mis värk nüüd jälle on, miks me ei saa sinna ukse taha sooja.

Nohjah, Urride aitamiseks peab ohverdusi tooma. Ka Triinu ei saa nüüd oma lemmikkraanikausist juua ja liivakastimajandusega on kitsas. Aga pole viga, õhtul kütan ja kassid rändavad ahju otsa ning harjuvad jälle uue korraldusega. Urrile igatahes pakuvad teised huvi, seda märkasisn juhusliku sissetrügimise hetkel.

Homme vaatame Urri kliinikus üle ja saab ehk juba esimese vaktsiini.

Selline ilus Urr: