Jälle paus

Urril läheb teiste kasside juures ootamatult hästi. Ta hoiab omaette, tuleb vaid söögi- ja mänguajaks põrandale. Kellegagi tüli ei nori ja teised aktsepteerivad teda. Saan teda palju paitada, sest tal pole just palju ruumi eest ära minna.
Nüüd tuleb vaid külalisi-kassivaatajaid oodata, kes kohe ära armuksid.
Üks inimene käis (küll mitte kassi valimas) ja kohe nägi just Urri – oi kui ilus!!

Kodus aga pole ühtegi loiku vales kohas leidnud (sülitan üle õla) ja elu on tavaline. Nii tavaline, et ei oska millestki kirjutada.
Teen seda jälle siis, kui on uudiseid.

Tänahommikune:

Advertisements

Pissed off

Karmi pealkirja taga on rohkem sõnamäng, aga siiski. Pissimine läks meil siin täitsa käest ära ja nüüd on Urr juba mitu päeva hoiukodust off – Kassijaamas elanud.
Esmaspäeva hommikul enne tööleminekut otsisin midagi arvutinurga juurest ja tundsin seda “lemmiklõhna” jälle. No ja siis nägin, et ookean kassipissi on mu arvuti juures. Olen pärast viimast korda katnud arvuti kilega, aga mõnikord veidi lohakamalt viimasel ajal, kuna uusi intsidente pole olnud. Kahtusalune (aga mitte teolt tabatud) Duran oli natuke kilet kaapinud ja tulemus on pildil näha
Võtsin ruttu aku ära, kuivatasin mis sain ja õhtul koju tulles siis proovisin, kas olen jälle mõnisada eurot vaesem, sest põhja alla oli vedelikku ikka sattunud.
Ellu jäi. Pleed oli saanud ka järjekordse märgistuse ja nii see otsus Urri minekuga saigi kiiremini tehtud, kui ma algul olin plaaninud.

Olin mures, kuidas ta selles väikeses toas kohaneb nii paljude kassidega. Jälgisin esimesel õhtul, mis toimub ja selgus, et Urr lihtsalt urras kõigi peale või vehkis käpaga. Ise kellelegi kallale ei läinud, no seda ei teinud ta siin ka. Enamasti istub pesakasti urus, aga käib julgelt söömas ja liivakastis.
Praeguse seisuga on selge, et saame hakkama. Ajas võvad muidugi suhted muutuda, aga ma ei pea hetkel paaniliselt plaan B-d välja mõtlema.
Samuti usun, et Urri kojusaamise võimalused on seal suuremad.

Eks see Urri majutus pidigi ajutine olema, aga muidugi harjusin ja kiindusin, nii et kurb on ka.

Niisama koduseks jutuks, et panin diivanilauale uue lina. See on taaskasutusest selline natuke vanaaegne pehmest materjalist ja tulemus on see, et kassid käivad seal peal kogu aeg magamas 🙂 Või siis leian selle hoopis nt vannitoa ukse all ehk on kasutatud liulaskmiseks.

Hambad korras

Urr käis hambaeemaldusopi järelkontrollis ja selgus, et ta on olnud tubli paraneja. Kõik on väga hästi.
Huvitav, et sellises “ohuolukorras” on ta suur pugeja-puksija. Kodus niisama ringi uidates läheb pigem eest ära ja paisid ei taha.

Sõbralik patsient

Urril oli hambaopp lõpuks ära. Eemaldati 5 hammast, sh üks ülemine kihv.
Poole aasta pärast vaadatakse üle, mis seis on, sest vähemalt üks kihv on veel natuke kahtlane.
Urr on olnud tubli patsient ja praegu olen saanud elamise korraldada nii, et kellelegi väga liiga ei tehta.

Urriga toimus väike huvitav muutus. Kui talle võiks inimlikke omadusi külge pookida, siis mulle tundub, et ta on nii tänulik ja õnnelik, et sai tagasi koju. Juba kliinikus oodates ja läbi puuri pai tehes ta surus kõvasti-kõvasti pead vastu mu kätt. Kodus panin ta vannituppa juba sellepärast, et ta peab mõned päevad sööma vaid pehmet toitu. Öösiti ta ongi koos konserviga vannitoas ja päeval lahti olles on kuivtoit eest ära. Kui talle päeval konservi tahan anda, siis on kõik teised ka kohe järjekorras. Puhas õnn, mitu korda päevas jagatakse head kraami.
Isu tal küll eriti polegi, aga enesetundel ei paista viga olevat, sest mängima hakkas peaaegu kohe. Valuvaigistid aitavad muidugi.
Öösel ärkasin tormi ja uksekraapimise peale. Ega talle seal kinni olla ikka üldse ei meeldi.

Vannitoas ta muudkui nühkerdab vastu mu kätt, jalga, ükskõik mida. Asjata oli ka muretsemine, kuidas ma ta õhtul kätte saan. Ta ei näe mind praegu ohtlikuna ja laseb endale ilusti ligi. Kuigi rohu andmine vihastab korraks välja.

Duran arvas ilmselt terve ööpäeva, et õhk on puhas, aga võta näpust. Kui vannitoa uks avanes, tuli see karvane vaenlane jälle ootamatult välja.

Imekombel ei ole ma nädala jooksul uusi loike avastanud, aga hõisata muidugi on veel vara.

Uus nimi on tal ka – Kooreprits!

Urr-Kooreprits on väga-väga armas.

Mängud ja kakelungid

Urr ei käinudki veel hambaopil, kliiniku palvel lükkasime selle edasi, 8ndaks märtsiks. Mis seal ikka.
Urr on hakanud vähem voodis magama, sellevõrra on teised jälle oma vanu kohti hõivamas. Näen, et tülinorija on pigem D. Tema alustab ja Urr paneb vastu. Jälle olen õppinud, et mitte kunagi ei ole võimalik eeldada, et mõni kass sobib või ei sobi teistega. D pole kunagi olnud tülinorija, aga vot nüüd on. Triiton on alati olnud eemalehoidja, aga nüüd pole mingit probleemi kellegagi.
Enamasti saavad nad kõik rahulikult oldud, aga paratamatult põrkuvad siin vahel.

Urr on kõige suurem mängija ja jäin mõtlema, et ta on ju üks noorimatest, koos Leilaga. Muidugi peab mängima!
Alatasa togib ta käpaga palli omale kõhu alla ja hakkab seda siis omaette udjama, aeg-ajalt kiirendades. Jätkuvalt ei kaota ta huvi laua küljes rippuva tuusti vastu.

Lisan mõned pildid eilsest mängutoast. Ainult Leila magas ahju otsas ja osa ei võtnud.

Urri hambaplaanid

Urr käis eile arsti juures ja ütles “aaa”.
Määri või ära määri, hammaste eemaldamiseks läheb ikka. 19ndaks sain ainsa veebruari vaba aja. Mõtlen juba ette, et mis nipiga ma pärast teda kaks korda päevas kätte saan ilma suurema jandita. Nagunii tulevad antibiootikumid, valuvaigistid, määrimised.
Viimaste püüdmistega ta läks nii kavalaks, et olin juba täitsa raskustes ja täna on isegi kohvikoor kahtlusalune. Aga küll me saame kuidagi.
2-3 hammast võetakse ära.
Need kaks kindlasti

 

Triinu aitas valida, millise transpordikastiga Urri viima peaks. Ma pole ühtegi peale oma esimese pidanud ise ostma, kõik on head inimesed aja jooksul kinkinud. Ja huvitaval kombel kõik samades toonides.

Bussis teeb Urr kaeblikke mjausid. Kodus aga ülbitseb endiselt, mingi konflikt peab ikka iga päev olema. Väga kahju, sest see vähendab tema koduvalikuid. Eriti ei julge teda teise kassi juurde anda.
Ehk tinistab tema ilu siiski kellegi ära. Ja väga toredasti mängulustiline on ta ka.

Elu Urriga

Urriga kuigipalju põnevat ei juhtu. Tunneb ennast nagu kodus. Voodi on tema oma ja teised julgevad seal käia väga harva. Mul õnneks on ikka lubatud oma poolel magada 🙂
AD saavad ta käest vahel sugeda, millest on kahju ja mis on üllatav. Nemad ju tavaliselt võtavad uued kõige leplikumalt vastu. Teistega hullu ei ole, kuigi ma näen, kuidas ta vahel luurab ja varitseb.
Samas võib minna terve päev ilma et keegi kurdaks.
Minu eest on ta õppinud põgenema, sest määrin tal iga päev igemeid. Ainult sügava une pealt saan ta kätte.
Võrreldamatu varasemaga on tema mänguisu. Kui ta päris alguses ainult magas ja vaatles, siis nüüd ta muudkui kargleb oma lemmiktuustiga. Olen selle kinnitanud laua külge rippuma. Pallid sobivad ka väga hästi. Sellest videojupike

ei oska kommenteerida 🙂

lumepalliga

Üksildane uitaja Urr

Kui Urr koos teistega hommikuti-õhtuti sööma ei sahistaks, siis ma ei saaks arugi, et mul on siin kuue kassi asemel seitse.
Urr elab üsna omaette. Elab põhiliselt voodis. Ju teeb tagasi kõik need ajad, mil pidi magama külmas ja niiskes.
Kolm korda on midagi juhtunud – kuulen kräunatust, keegi sai pihta, aga kes ja miks, ei näe. Vist on nii, et kui keegi Urrile liiga läheneb, siis ta hoiatab. Selle kräunami peale aktiveerub Leila. Saba kuuseke, lendab ta kohale, käed puusas ja küsib – keda peksta on vaja, kes on süüdi, näidake siia! Ma siis pean Leila maha rahustama ja rahu jälle kassiriigis.
Nägin korra, kuidas Urr pani Triniga pead leebelt kokku, küll oli armas hetk.

Jalutab oma pehmel kõnnakul ja ajab endale teadaolevaid asju. Vahel tuleb väike hulluhoog ja siis kepsleb. Proovin iga päev kasvõi 15 minutit vaid temaga mängida. Urr unustab siis kohe, et ta on tegelikult rahulik kass ja hüpleb-lendleb. Kõrvapuhastusperiood veidi rikkus me suhteid, sest see ei meeldinud talle (ega mulle) kohe sugugi. Olen nüüd natuke vaenlane, aga pole hullu midagi, unustab.

ootame arsti

Eile, sobivasti 10 külmakraadiga oli meil kliinikuskäik, kordusvaktsiin  Sattusin ootamatult hoopis oma lemmikarsti juurde ja oli ka kasu, sest selgus, et Urri igemed punetavad. Veebruaris teeme plaani ja ilmselt läheb opiks. Oeh.
Õnneks mu enda väljamõeldud mure kõrvadega kadus, sest kuigi päris puhtaks need ei saanud, siis korralik ülevaatus ühtegi probleemi ei leidnud. Sügaval-sügaval mõni karv võib teha ärritust vaid.
Urr oli kliinikus väga tubli ja armas, kaalus 4 ilusat kilo.

Palusin lausa Urri sussid üle vaadata, sest tema libisemine on mu jaoks ikka päris veider. No ikka karvajalg on, mis teha 🙂 Võiks neid tutte lõigata, aga ei ma hakka.

Eks see hambateema lükkab mõne huvilise eemale, aga mis parata. Hea, et saime jaole ja saab korda.

Pilte ma temast endiselt eriti ei saa. On üks tume kogu mul siin tumedas toas.  Aga väga armas!
Kahel esimesel pildil on kusjuures väike lisalamp mängus, muidu ei saaks üldse.

joogiküna ääres 🙂

 

Libedad sussid

Elu Urriga kulgeb vaikselt.
Tema territoorium on magamistuba, elutoas on ta vaid siis, kui ma meelitan ta sinna mängima. Muidu ikka voodis või aknalaual kardina taga. Voodis koos temaga olen tabanud vaid julge poisi Durani.
Huvitava loomuga kass. On rõõmus iga tähelepanu üle, aga ise kunagi ei tule pai küsima. Võibolla kunagi, või mõne teise inimesega, selle päris. Kui aga mängitamiseks läheb, siis on nagu teine loom. Unustab igasuguse tagasihoidlikkuse ja hüpleb kohmakalt maandudes. Mu ei ole siin eriti pikemakarvalisi olnud ja üldse ei mäletanud, et neil on ju libe! Tallad on karvased ja parketil lastakse liugu.
Päevad on ta lahti olnud juba terve nädala ja märke kaklustest või meelepahast pole ma leidnud.
Nüüd olen ka kaks ööd jätnud ta välja. Esimesel ööl oli mingi heli ja ärgates leidsin puhevil Leila voodi alla suundumas. Täna öösel oli aga kõik vaikne (või minu uni sügav).
Voodis ta koos minuga ei ole, mis tähendab, et teised on, aga Triinu pelgab tulla kaissu. See on ainus kurvastus kogu selle loo juures. Ei tahaks kellelegi liiga teha, aga on palju parem, kui mul on vannituba vajadusel kasutatav.
Urril olid kliinikuvisiidil kõrvad mõnevõrra mustad. Arst puhastas ära ja palus jälgida. Nädal hiljem ma siis hakkasin märkama, et raputab vahel pead ja leidsin jälle, et kõrvad ei ole puhtad. Kõrvasügelislest ei tohiks olla.
Puhastan praegu järjest, eriti paremaks ei lähe, nii et võibolla tuleb enne kordusvaktsiini veelkord kliinikus ette näidata.
Ei taha teda seepärast ka väga aktiivselt kuulutada.
Puhastamine aga pole üldse kerge ülesanne. Mässin ta fliisi, panen põrandale ja istun põlvedega hoides talle otsa. Vingerdab ta kõvasti, aga hea kass on ikkagi. Ei ole kordagi proovinud mind vastu kiusata ehk hammustada-küünistada.

Rahu

Üsna ennekuulmatu pealkiri siin hoiukodus, aga nii praegu on.
Ma tean, et kõik võib veel muutuda, aga elu koos Urriga on osutunud lihtsaks. Lubasin ta esimest korda (kui põgenemiskatsed välja arvata) vannitoast välja reede õhtul. Urr läks oma naiseliku ja uhke kõnnakuga ringkäigule. Nuusutas sõbralikult teelesattunud kohkunud koduloomad üle ja kõndis edasi.
Ühel hetkel ma unustasin, et mul on uus kass elamises. Nii vaikne oli. Urr pikutas kuskil magamistoas ja paistis olevat täitsa rahul selle olukorraga. Ööseks panin ta kinni ja laupäeval proovisime mõneks tunniks jälle.
Teised kassid hoiavad eemale, kes ahju otsas, kes aknalaual, ja jälgivad. Leila ei ole näidanud märke rünnakust. Kuigi üks pissi-intsident oli veidi enne ukse avamist, siis need päevad on sellega samuti hästi.
Triiton üllatab, tema on olnud Urrile täitsa lähedal uudistamas. Varem oli tal uue kassiga täiesti teine käitumine – peitu ja pikaks.
Urr lihtsalt ei tee kellelegi tüli. On leidnud omale mõned lemmikkohad, kus pikalt pikutada ja las siis teised elavad oma elu edasi.
Praeguseks on kujunenud nii, et Urr on magamistoas ja teised kassid kuskil mujal.
Kuigi ta käitumine on väga täiskasvanulik (täiesti harjumatu, arvestades viimaseid kostilisi), olen avastanud, et Urrilegi meeldib mängida. Omaette ja mänguasjadega mitte, kuid kui ma vehin mingi rippuva tuustiga, siis ta elavneb kohe.
Ma ei ole veel otsustanud, kas ma homme julgen ta pikaks päevaks lahti jätta, kui ise tööl olen. Mine tea, mis teeb Leila meel. Triinu on samuti veidi närviline. ÖöseL on ta kindlasti oma toas, et kõik saaks rahuliku ööune.
Mõned pildid ka, siin hämaruses ei võta mu väike aparaat kahjuks tema ilu paremini välja.

Ja lõpetuseks veel üks animatsioon Triitonist ja Andyst 🙂