MM ja SS pildid

Igav meil siin ei ole, aga kirjutada ka ei taha.
Panen lihtsalt nunnusid pilte.
MM pirtsutavad toiduga. Zooplusi konservivarud on kõik otsas, aga nad viimasel ajal enam neid konserve ei tahtnud ka. Nüüd ostan järjest erinevaid ja proovin leida midagi kindlat, mida siis jälle hulgi tellida.
Kana on menüüs edasi nagunii, aga krõbinaid need väikesed gurmaanid põlgavad ja ma olen juba üsna meelt heitmas. Uusi konserve proovitakse, aga isuga ei sööda mitte ühtegi. Toorest MM ei taha. Õnneks SS söövad kõik jäägid ära, eriti Simmo.
Kassipoegade krõbinaid aga ma ei saa neile ette jätta, et äkki näljaga söövad, sest kodu on pakse kasse täis, kes ei tohi juurde võtta.

Endiselt istutakse mulle seltsiks arvutilambi või öökapilambi all.
Või arvuti taga
Või joostakse ringi, saak hambus
SS kasukad muutuvad aina paksemaks ja kohevamaks ning MM muutuvad aina siledamaks ja läikivamaks.
Ühtemoodi armsad on nad kõik. Et mitte öelda kohutavalt armsad.

Advertisements

Nädala pildid

Uudiseid ei ole, aga endale ja sõpradele panen jõmpsikate pildid ikka.
Kõigepealt Mirjam, kes istub peaaegu alati minu ja arvutiklaviatuuri vahel, kui ma vähegi pikemaks kirjutama jään. Nihutab end nurrudes mu vastu.
Kuna lambi all ja arvuti juures on soe, siis see on ka tavaline vaatepiltKui ahi on jahe, on vannituba hõivatud. Pesin ühe vana pesa ära ja vahet polnud, et niiske, ikka oli vaja sinna sisse ja peale ronida.

 

Minu sõbrad Mirjam ja Mäuram

 

 

 

tavaline hiireralli

Natuke MM-i väikese SS-iga

Nädal on jälle läbi saamas, ilma suuremate uudisteta.
Eile olid Mirjam ja Mäuram rahvusvahelisel kassinäitusel oma erilist mustvalget siledakarvalist kasukat demonstreerimas. Igatahes ütlesid paljud, et “väga ilusad”! Ja veel rohkem kuulsin ma seda, et mul on juba kass, vahel ka, et mul on juba kaks kassi. Korra ka, et mul on neli kassi. Jah, siis muidugi, ütlesin ma. Isegi, kui alati ei mõelnud.
MM, kes on kodus julged ja rõõmsad, olid selles müras ja massis natuke õnnetu moega. Mäuram eriti, keeras vahepeal lausa selja. Mirjam viitsis isegi natuke mängida ja puuris ringi liikuda. Süüa ja liivakasti kasutada nad ei tahtnud. Mõlemad talusid vapralt palju paisid, väga palju. Ma arvan, et peaagu kõik lapsed ja mõned suured kassisõbrad ka, tegid neile seal pai. Lastele väga meeldis, MM aga nuusutasid väikeseid varrukaid või siis hoidsid madalat profiili.

Kodupakkumisi ei tulnud, aga mõni näitas natuke huvi üles küll. Eks siis paista, ma eriti ei looda ega arva. Ootame edasi.

Ja mõned muud klõpsud ka

kolm suurt silma 🙂

 

Igasugused

Pildipostitus möödunud nädalast.

Kassidel käisid külalised, mis oli väga tore, sest kõik said mängitatud ja väsitatud. Isegi Leila oli ninapidi juures ja tahtis oma osa saada
Arvutilaud on tavaliselt kaetud väikeste nurruvate kassidega.

Sain teada, miks on tikutopsid kogu aeg kadunud.

Mirjam saab Triitonilt sõbramüksu

Mirjam ja Trini

see saba muudkui kasvab!

Blogisügis

Padi ja Pasteedi postitused hakkavad nüüd jälle hõrenema. Vastavalt uudistele ja minu elutempole on neid muidugi tulemas, aga enam mitte nii tihedalt nagu selle aasta suvel. Läksin pärast (kassi)lapsepuhkust jälle tööle 🙂 Põnnid kõik on juba nii tublid, et saavad pikad päevad hakkama. Vaja oleks küll veerand kohaga kanakeetjat, aga läbi häda süüakse konserv ka päeva lõpuks ära. Simmo ronib õhtul mööda säärt üles, kui kõht tühi ja teised teevad oma nõudlikku kajakakisa.
Olen silmanud, et Mirjam ampsab vahel harva isegi paar suurte krõbinat ja Simmo sööb kittenit, kui tühja kõhuga kauss nina alla panna. Sia varastab võimalusel Trini/Triinu neerukrõbinaid.
Ma tegelikult ei uskunud, et SS ei saa väikeste poegadena koju. Aga eks inimesi peab mõistma. Usun, et kasuka ja iseloomu pärast oleks kindlasti kojuminek õnnestunud varakult, aga eesseisev operatsioon on hirmutav igale inimesele ja eks see jättiski nad ootele. Tänu parimale arstile sujus kõik väga hästi ja niidid ning kraed on nüüd unustatud.


SS olid tublid ja said ka kraedega hästi hakkama. Ainul söögiajaks võtsin ära ja lasin neil end ka puhtaks lakkuda ja sügelused ära sügada.

anna süüa!

ikka koos

Olen valmis Simmole ja Siale ootama maailma parimat ühist kodu ja aega selleks ei mõõda.

Mirjami ja Mäurami koduootuse pikaks venimist aga oskasin oodata. Kohe, kui ma neid seal pappkastis mustvalgetena nägin. Nüüd on nad juba kõige nunnumast east väljas ja ega ma imesta, kui nad minu juures opitudki saavad. Iseloom on neil tõeliselt tore ja usun, et oma kodu neile lõpuks leidub kindlasti.

esimene ahjusoojus

Väga tahaks, et Trini saaks proovida elu üksiku kassina või siis ühele-kahele seltsiks. Ma näen, kuidas ta tahab suhelda, nühkab mööda nurki ja tipib varvastel, aga Triinu kiusab teda ja nii on ta sageli voodi all või ei julge eriti liikuda 😦

primadonna Triinu

Kassipoegade kaisutuses

Sellest nädalast alates on Mirjam ja Mäuram vabastatud igasugustest liikumispiirangutest. See tähendab, et nad ei pea enam vannitoas öösiti kinni olema. Tulemus on see, et minu und nad ei puutu, aga ärkamine on veel sada korda mõnusam. MM, eriti Mirjam, on avastanud, et kõige parem on ööd veeta vastu minu vasakut külge. Nii ma nad siis hommikul nihelema hakates leian. SS aga on kuskil jalgade vastas ja no mõni suur kass mahub ka ära. Nende võit on, et sooja põrandaga vannituba on nüüd avatud ja hoopis see tuleb ära kasutada.

Kui ma diivanil pleedi all loen, siis samuti on MM kohe platsis (kui nad parajasti ei mürgelda). Kõhu peal, külje vastas, jalaõnaruses. Üksi või üksteise kaisus, vahepeal asendeid vahetades, mind üle nuusutades, puksides, aeledes, nurrudes. Mäuram on kuidagi eriti hellikuks muutunud, eriti võrreldes tema beebiaegse tõrksusega. Ilmselt see meie koos kasvamine kannab nüüd vilja.
Ma vaatan nende kollaseid sõbralikke ja uudishimulikke silmi ning tahaks üle kõige, et neil oleks kogu ülejäänud elu sama hea ja turvaline nagu praegu.
Siin üks eileõhtune hetk, kus mul fotokat käepärast ei olnud, aga tundes vastu ennast kahte väikest sooja mügarikku, nägin, et nad on jälle lihtsalt võimatult armsad ja tegin tahvliga klõpsu
SS nii suured kaisukad ei ole, aga miilustamas käivad mõlemad.
Sia ja Mirjam on sageli mul arvutinurgas lambi all seltsiks. Mirjamil on komme toetada pea mu hiirekäele. Veel mõned viimaste päevade klõpsud Simmost. Simmo kasvamine on nii põnev. Saba on hakanud karvaseks minema, tumedamad kohad lähevad tumedamaks ja mustrid-jooned selgepiirilisemaks.
Eile õhtul oli üks ootamatu hetk, kus avastasin Trini diivanilt. Trini krabas Simmo kaissu ja maadles natuke. See oli täiesti üllatav, sest pärast teisipäevast kliinikuskäiku Trini väga magamistoast välja ei kipu. Toit ja vesi on tal sealsamas nurga taga ja pesa on teki peal garderoobi taga nurgas. Ometi ei suhtu ta minusse halvasti. Pai saan teha, tipib varvastel ja keerutab nagu enne. Lihtsalt ei usalda kaugele minna, äkki ma jälle tulen kahvaga.

Trini on ka väga tugev ja osav (või mina hooletu). Kliinikusse minekuks püüdsin ta varakult kahva sisse ja toppisin transpordikasti. Panin ta vannituppa ukse taha ootele tunnikeseks, kuni oli aeg minna. Kui läksin teda võtma, oli ta aga aknalaual ja mina täiesti jahmunud. Kuidagi oli ta puurist ja kahvast välja saanud. Õnneks oli ta üsna kangestunud ja rätiku all sain ta juurde tõstetud kasti sokutatud ning esimest korda ta ilma kahvata kliinikusse viidud.
Tagasi tulin heade uudistega. Põletikku enam ei ole ja Trini sai lõpuks ka vaktsineeritud 🙂

Kui ma ainult saaks kassipojad kuidagi krõbinaid sööma. Titekrõbinaid ma ei saa lahtiselt jätta, sest paksul Duranil on jahikoeranina selle peale ja ta on sekundiga kohal. Kui ma aga neile nina alla panen, siis nad ei taha. Nii ongi meil üks lõputu kanaliha- ja konserviralli. Näljane Mirjam teeb kajaka häält ja Simmo ronib mööda säärt üles. Teised ootavad viisakalt ja suured kassid väga enam kööki ei trügigi, kui see nelik seal tungleb. Ainult Triiton ootab oma kooretilka.

Triinu ja Leila aga rivistuvad järjepidevalt rõduukse ette, sest seal on ainus koht, kus nad rahu saavad.

Kümme kassi on ikka palju…

Kärpsejaht… ja ültse

Täna istusid kolm tegelast aknalaual ja jälgisid kärbest – kes lagistas hambaid, kes võngutas saba. Kätte sai saagi ja ära sõi Sia.

Suur, väike, keskmine

Mõtlesin siis, et panen muud kogunenud pildid ka üles kõigist mu sõpradest.
Triniga hakkame järgmine nädal jälle jooksma ja maadlema ning SS-i opiaeg veidi kaugemas tulevikus on samuti paigas.
Hommikul oli Leila pahaaimamatult vannitoas, ma nihutasin ukse kinni ja olin julm. Andsin ussirohtu ja lõikasin küüned. Jõudu peab kasutama, aga ta õnneks ei hammusta ja küünista. Käime vaktsineerimas ära. Kuidas ma tema aja peale kätte saan, ei tea. Võib-olla peab rõduboksis püüdma, kuigi üldse ei tahaks.

MM on ka nüüd saanud teise vaktsiini, on tublid lapsed 1,5 kilo per käblik.

Mirjam istub mu selja taga toolil ja nurrub, nii mõnus on 🙂 Ja kui ma loen, siis tunneb temagi end hästi:
Mäuram tuleb ka vahel miilustama, siis nühitakse mu nina ja põsed kõvasti üle ja otsitakse kaisukoht.

Simmo ja Sia muudkui kasvavad ja on juba päriskassi moodi.

nii ilus sinine silm

Simmo kasukas võtab aga uusi toone ja mustrid joonistuvad välja. Imestan, et tal on talla all sellised tutid, muidu ju lühikese karvaga

Kodus ma ei saa mitte midagi rahulikult ja normaalselt teha. Asjad ei ole oma kohtadel, kogu aeg midagi kukub ja kassipoegade ninad, sabad ning käpad on igal pool. Praegu ma näiteks tõstan Siat klaviatuuri pealt ära juba 27 korda. Vahel on päris tüütu, aga armsad hetked kaaluvad selle kõik tuhat korda üles.

Natuke suuri kasse ka:

laiskloom (umbes nagu mina)

 

Muul kassirindel vaheldub suur õnn suure masendusega. Kuna ma olen käppapidi sees nii siin kui seal, mis puudutab kadunud, leitud, päästetavaid kasse, siis emotsioone jätkub igasse suunda. On suurt vedamist ja rõõmu. On raskeid lööke ja kurbust.

Pealkirju on alati nii raske panna. Tänaseks sain inspiratsiooni kassiteemalistest foorumitest. Teenisin ehk vähemalt mõne kulmukergituse 🙂

Segapaarismängud

Mirjam ja Mäuram on nüüd suurema osa ajast lahtiselt jooksmas, ka siis, kui mind kodus ei ole. Ainult öösel on vannitoas, et nad natukenegi titekrõbinaid sööksid. Natukene söövad ka, 10-20 grammi umbes. Toorest aga nemad ei taha, kana ja konservi tuleb ette kanda, lõputult. Sama suurematega, päev keerleb kogu selle kamba toitmise ümber ja varud vähenevad silmaga mähtavalt. Aga saame hakkama.
Simmo ja Sia on nendega nüüd üsna ära harjunud. Kuigi SS on tugevamad, on MM sitked ja vaprad, alla ei anna. Sia ikka undab ja urrab vahel ja Simmo üritab jõmmi mängida. Igatahes ma proovin eemale hoida, kui nad koos jooksma hakkavad.
Enamasti mängivad nad ikka oma vanades paarides, aga toimub ka segunemist, samuti magades. Põhiliselt sellepärast, et kratsika lohkpesa on kõige mõnusam ja kui keegi seal juba ees on, siis teine tuleb lihtsalt kõrvale.
Suured kassid lepivad kuidagi selle lakkamatu kablutamisega. Trini lakub pisematel pead ja on õnnelik, kui keegi temaga maadelda tahab. Triinule ja Leilale nad eriti ei meeldi ja nemad tahaksid olla rõdul, eemal. Kuigi nad ka üksteist ei salli, siis seal on nad rahus. Kahjuks on õues üha märjem ja külmem ning Triinu kräunumine rõdu ukse ees ajab mind juba natuke hulluks. Vähemalt on ta leidnud omale koha vannitoa aknalaual, kus on natuke rahulikum. Kes ikka vangimajas vabatahtlikult oleks, kui saab mujal olla 🙂

Nii paljudele kassidele hoiukoduks olemise juures ongi see miinus, et keegi ikka kannatab. Ja kuigi kõik nad on mulle lõpmata kallid, tahaksin ma siiski, et meil siin jääks lõpuks rahulikumaks, just suurte kasside pärast.
Mirjam on näidanud ennast väga toreda kodukassina. Kassipojatembud nagunii, aga ta tuleb ise kaissu ja sülle ka. Oh kui mõnus on raamatut lugeda, kui Mirjam tuleb kõigepealt teeb ninamusi ja siis sätib ennast kaenlaauku kerra. Mäuram aga läheb jalgade juurde. Mäuram on väga palju arenenud, võrreldes sellega, et ta alguses oli, noh, mäuram 🙂 Mäuram võtab endiselt kõige armsamaid poose, väikesest kerast juhmivõitu tagumikupotsatuseni. Ta armastab samamoodi väga paitamist ja mõlemad nurruvad kogu aeg. Kohe, kui ma korrakski puudutan, hakkab mõlemal tugev põrin. Mirjam armastab ka arvutialaual olla, lambi all soojas, ise mind jälgides. Sama teeb ka Sia. Sia ja Mirjam ongi veidi rohkem inimese lähedust armastavad, aga muidugi on ka Simmo ja Mäuram tõelised musirullid. PARANDUS: pool tundi pärast postitamist tuli ka Mäuram täiest jõust põrisedes mulle kurgu alla pugema ja siis ronis õla vastu magama. Simmo ja Sia aga on viimasel ajal öösel hakanud voodis magama, vastu mind. Ilmselt on aeg kütma hakata.

SS ootavad, et nad kaaluks vähemalt 2,5 kilo, siis lähevad nad operatsioonidele. Simmol vähem, Sial rohkem veel vaja kosuda.

Kõik neli on imelise iseloomuga kassipojad. Huvilistest pole aga asja saanud ja neid on ka väga vähe. Ikka ja jälle jõuame sinnani, et inimesed tahavad pilkupüüdva välimusega, vigadeta loomi. Miks mustvalge lühikarvaline ei kvalifitseeru, mina ei tea ja ei saa kunagi mõistma. Et selline silmaga nähtav silmapuue võib häirida, seda ma veel kuidagi suudan tajuda.
Väike kassipoeg Miina, keda ma aitasin talu lakast püüda, sai koju kõigest mõne tunniga tema pildi avaldamise järgselt. Kuidas nii? Aga vot sellepärast, et kohev hallivalge nupsik (ja ma ise ka täiesti võlutud). Mis sellest, et kartlik ja inimesega tuttav alles poolteist ööpäeva. Kohtusin uue omanikuga hiljem ka kliinikus ja süda on täiesti rahul, aga jälle taban end mõtlemast, et miks Mirjamile ja Mäuramile järjekorda ei ole… Ja Simmole-Siale. Noh, see on midagi, mida muuta ei saa ja tuleb lihtsalt kauem oodata.
Pildid, mis vahepeal klõpsitud:

laudlina asemel

süüa! kiiremini!

ise tuleb sülle

Kiusupunnid-kadekopsid

MM saavad nüüd iga päev natukeseks mängima vannitoast välja. Enne ootan, et suured kassid on rahulikult kuskil magamas või rõdule evakueeritud. Magamistuppa ukse taha tahavad nad ise minna, kui väikeseid tulnukaid näevad.
SS aga on asunud seisukohale, et “kes need veel on, meie oleme kõige tähtsamad!” Sia lihtsalt lamab neil ees, et nad ei julgeks liikuda. Simmo hoiab kaugemale, sest pole aru saanud, kas maadelda saab. Kui ette satuvad, siis kuriseb kõrge naljaka häälega. Õnneks ei ole nad kurjad. Käpavopsud küll käivad ja natuke undamist ka, aga kaklusi ei ole näha ja ei ole ju tõenäoline ka, et üks kassipoeg teist kassipoega kuidagi kurjalt peksma peaks.
Praegu näiteks on nad pool tundi lahti olnud. Mäuram luusib julgelt ringi, aga Mirjam ei julge vannitoast välja tulla. Võtsin ta hoopis sülle ja ta aitab mul kirjutada 🙂
Natukene imestangi, et Mäuram on julgem, sest omavahelistes mängudes on ikka Mirjam see lõvitüdruk olnud, kes alustab ja lõpetab.
Ootan aega, kui nad juba natukenegi julgemad on, et joooooosta!

Mirjam ja Mäuram on nii-nii vahvad kassipojad. Mida küll on vaja, et õiged inimesed nad üles leiaks?

Simmo ja Sia aga ilmselt arvavad, et see ongi nende kodu. Endiselt, praegu mina neid lahutada ei suuda.


Teiste kassidega on neil suhted selged ja midagi hullu pole. Triiton talub natuke aega, kui talle selga ronitakseja AD vahel isegi jooksevad nendega koos.

Stop! Ei ole kogu aeg minu sabas!

Päikeselaik!

Niisama

Et ma piltides järge ei kaotaks, lisan vahepeal tehtud jälle siia. Kõik neli kassipoega on kõvasti kasvanud, eriti kui esimeste piltidega võrrelda. Ega muidu ei saagi aru, nina all iga päev sahmides on nad ju ikka väikesed nublud.
MM ja SS ühiste hetkede harjutamine läheb üha paremini, Sia ei viitsi enam sisiseda ja Simmo ei taha isegi väga sinna tuppa siseneda.
Ühel peatsel päeval lasen ma mustvalged päkapikud ka elamisse jooksma ja loodan, et suured kassid ei lange stressi ja minestusse.

Simmo ja Sia aitasid mind ühel päeval kratsipuu ümberdisainiga.
Vana hea ja tegelikult tõeliselt kvaliteetne kratsikas väsis lõpuks täitsa ära mitme aasta kassikarja all. Alumised postid viskasid nöörid maha ja kuumliimipüstoliga parandused aitasid ainult natukene. Mõtlesin siis, et vahetan ülemised peaagu kasutamata ja alumised postid ära ja kruvisingi juba kõik lahti, aga kohe ei märganud, et üks post on lühem ja nii ikka ei saanud. Kruvisin siis terved postid püsti, kinnitasin kassidele elutähtsa lohkpesa ja ei visanud muidugi ära pesakasti. Pole viga midagi vaesel ajal 🙂


Rõdul langes ka ootamatult üks paneel alla, talvelumega paindus tasakaalust välja ja ühel hommikul oli võrestik maas. Mul olid väga kiired liigutused, et juba boksi lastud kassid tuppa tagasi saada.
Ostsin siis metallvõrku, nagu mul päris alguses plaanis oligi, kuid ehitajaga ei suutnud selgeks teha, ja parandasin ära nagu oskasin. Peaasi, et kassid välja ei saa nihverdada.

vaade aknast mu käkerdisele 🙂

Peab küll. Andy lasi küll paar päeva tagasi kaks sõpra ja enda väravaluugist välja, ma ei tea kuidas, aga õnneks otsustasid kõik mitte ära kaduda, kuni ma põgenemise avastasin. Mina olin jälle infarkti äärel ja ei julge kunagi enda kohta kasutada tiitlit “hea hoiukodu”.  Noh, tuleb välja, ei ole 100% kassikindel mitte ükski riiv, aga tabalukku ma nüüd enam sügiseks ka ostma ei hakka.

SS on absoluutselt igal pool jalus ninapidi juures, kui ma midagi teen. Liivakastide puhastamine hõlmab ka väikeste kasside korduveemaldamist ja köögitegevustest ma ei räägigi. Sia näiteks on avastanud, et Renal krõbinad on kõige paremad ja ma pidin selle koti panema kappi ära, sest ta kaevas ennast jätkuvalt sinna sisse. Kui nad aga magavad, siis tulgu või maavärin, vurr liigub ainult unenägude peale.
MM aga nurruvad kõrvulukustavalt, kui ma tulen ja piiksuvad takkaotsa, kui pole kana ammu saanud. Nad on päris mürgeldised kohe ja nii armsad!
Siin siis suvalises järjekorras viimatised klõpsud.

onu Triitoniga 🙂

ma ei tule enne ära, kui sa rebaste pildi eemaldad!