Maagiline öölaps ja kõige suurem sõber

Nädal on just paras aeg, et hakata aru saama, mis loomad mul siin elavad.
Istun igal õhtul vähemalt tund aega koos Frode ja Tillega, kui saan, ka rohkem. Hommikuti on hommikusöögile ja liivakastikoristusele lisaks vähemalt viis minutit puhast paitamist.
Tillest sai mõni päev pärast sissekolimist kassipoeg, kes on kohutavalt rõõmus mu üle. Et ma üldse tulen ja olen. Viskub mu susside peale ja hakkab rulluma. Kui ma maas padjal istun ja loen, siis ta tule varsti ülejäänud padjaservale ja nihutab end mu vastu. Täna tuli kaks korda ise sülle. Puksib ja müksab, nurrub ja sõtkub. Kui nüüd ometi keegi sellest mustvalgest kaugemale näeks…

Frode aga jooksis esimesed päevad iga mu liigutuse peale eest ära, kõhisedes ja kartlikult. Pesumasina otsas on turvapunkt, seal sain silma ravida ja seal hakkasid meil söötmise seansid. Tille ei ole kosunud sama kiiresti kui vennad. Nägin ka arvatavat põhjust. Ta ei ole ablas, vaid hakkab tasakesi nakitsema ja kohe loobub, kui on väiksemgi heli või segamine. Kausist ka süüa ei taha, mida madalam nõu, seda parem. Igatahes sõi ta nädal aega iga päev ka mu peopesalt ja sõi isuga. No jätkame, peaasi, et laps kasvab 🙂
Eile sain aru, et jää hakkab tasapisi murduma. Olin põrandal nagu ikka ja ta tuli esimest korda mu kõrval olevale kratsipuule, minust 10 cm kaugusele. Pani käpad muhvi ja lihtsalt jälgis mind. Lubas silitada ja ei läinud ära.
Aga täna! Täna hommikul läksin paitama ja süüa andma. Frode oli üsna vagusi aknalaual ja ei tahtnudki paikäe eest ära minna.
Ma siis muudkui silitasin ja samal ajal teise käega Tillet. Nägin, et Frode näost kadus pinge ja lõpuks ma tundsingi-kuulsingi nurrumist! 🙂
Tagumik tõusis vaikselt üles ja nurrumine läks üha tugevamaks. Olemas! Kuulsin, et eelmises hoiukodus ta oli nurrunud vaid teise kassi vastu nühates, seega oli see põhimõtteliselt esimene ametlik inimnurr.
Frode ongi üks “raske juhus”, aga aina rohkem hakkan uskuma, et ka talle on kuskil see õige kodu, kes ei karda kartlikku.
Treenime veel seda “inimene on hea” asja ja ehk sulab hirm ning ettevaatlikkus palju väiksemaks.

Eile käisime kliinikus, et vaadata, kas lõpuks õnnestub kordusvaktsiin teha. Frode silmad olid vaheldumisi põletikus, aga raviga sai päris hästi kontrolli alla. Frode oli tubli poiss ja kakssada grammi juurde võtnud ning venna ka natuke.
Lümfisõlmed olid veidi suurenenud mõlemal, aga seenekontroll oli täiesti negatiivne ja arsti otsus oli vaktsiin ära teha.
Seiklesime õnnelikult läbi esimese lörtsi koju tagasi ja nüüd veel jälgin, mis tervis teeb.

Nädala pildid:

Tille on sülekass.

 

Selline pilk esimesel nädalal. Ei usalda!

Tille oskab alati natuke murelikuna näida.

 

Vibalik-sisalik Frode

Advertisements

Frode ja Tille

Padi ja Pasteedis on uued väikesed elanikud. Viiekuused kassipojad Frode ja Tille. Kolmas vend Spette ja nende ema Stinne elavad veel eraldi. Spette kolib hiljem eraldi hoiukodusse ja kassiema Kassijaama.
Nende lugu sai alguse juuli lõpus, kui ühte kassigruppi lisati info Mustamäe kandi loomakliiniku taga kodututena elavatest väikestest kassipoegadest. Selle loo peategelane (mitte mina) võttis kätte ja ilma teadmiseta, kuidas üldse edasi saab, läks püüdis kaks neist kohe kinni.
Üks neist kahest oli mustvalge Tille, teine must Spette.
Mina haakusin selle looga kui inimene MTÜ-st, kes selle kassipere aitamisega seotud kulutused enda peale võttis. MTÜ siis muidugi, mitte mina. Lisaks oli mul puhkus ja sain oma väikese panuse anda ema ja kolmanda poja Frode kinnipüüdmisel sealt koledast kohast.
Mälestuseks jäid kirbuhammustused ja kaks suurt rõõmu püüdmise õnnestumise üle. Väikese kuuesajagrammise Frode puhul, kes end mitu päeva peitis ja üksi pidi hakkama saama,  ei unusta ma ka seda omamoodi püüki, et kassihäälte äpp telefonis tõesti toimis ja et ma sain ta tänu sellele natist otse poekotti tõsta. Püüda on üldse tore, kui saab värsked saagid asjatundlikule hoiukodule üle anda ja ise näiteks loomaaeda edasi minna.
Kokkuvõtet sellest suvisest loost saab lugeda siin: http://lemmikloom.delfi.ee/uudised/kassipoegade-muinasjutt-mustamaelt-kas-ka-ilusa-lopuga?id=83371689

Edasi pidi minema nii, et kassipojad saavad herpesest ja parasiitidest terveks ravitud, vaktsineeritud, kiibistatud ja leiavad siis kodu.

Praegu on oktoober ja koju pole keegi saanud. Kahe-, siis kolmekuuste kassipoiste kuulutused ilmusid igal pool ja kogu aeg, aga kassipoegade hooajal tõi see vaid mõned kontaktid, kellest asja ei saanudki.
Küll aga hakkas järjest juhtuma kasside tervisega.
Herpesest saadi hoiukodus jagu, aga Spette ja Frode põdesid lisaks veel kopsupõletikku. Frodel oli uriinis verd.
Ja siis, samal ajal septembri alguses, kui mina pidin võtma vähemalt ühe kassipoja omale hoiule ja teised kaks pidid eraldi hoiukodusse kolima, selgus, et seenhaigus on neil ka. Immuunsus oli nõrk, antibiootikumikuuri said nad kõik ja nii see välja lõigi.
Hoiukodu pakkuja, kes juba enne tegutses oma võimete piiril ja on minu silmis midagi nagu kangelasema ja imeinimese vahepealset, võttis vastu otsuse, et uusi seenepatsiente pole kellelegi juurde vaja ja keegi minu juurde teisi kasse nakatama ei tulnud. Kuigi see tegi tema elu õpingute kõrvalt veel kordi keerulisemaks, said kassid hoitud, hoolitsetud, ravitud.

Mina aga jäin ootele ja elasin mugava inimese elu. Ka kuus kassi elasid mugavat kassi elu: vaba vannitoa soe põrand, aknavaade ja kraanist jooksev vesi Triinule kestsid tavapärastult kaua.

Vahepeal oli paar korda, kus oli äärmine kiusatus hädalisi võtta, aga ei saanud. Kahjuks. Õnneks. Midagi ei olnud teha. Ei ütlemise ja ei mõtlemise oskus on minus ajaga tugevnenud ja ma olin ju lubanud…

Kuna Frode ja Tille seeneravi on nüüd väga hästi kontrolli all, nahk puhas ja nakkusoht minimaalne, siis kolisidki need kaks minu juurde.
Olen väga ettevaatlik igaks juhuks ikka. Kasutan eraldi riideid ja desotan palju.
Nad on palju väiksemad, kui ma arvasin. Frode 1,9 ja Tille 2,2 kilo, aga välja näevad nagu kassipojad. Pehmed armsad kassipojad. Ohh, kuidas mulle meeldivad kassipojad 🙂

Tillega olema saanud juba sõpradeks. Ta nurrub, sõtkub ja rullub mu paikäe all ja on päris julge poiss.
Frodest teadsin juba varem, et ta on ettevaatlikumat tüüpi ja eks seda tõestas ka see, et ta ei lubanud end koos teistega kinni püüda.
Frode väga kardab. Ta on natuke nagu Urglik. Pool ööpäeva hiljem aga tõestas ta juba, et uudishimu ja mänguisu on küll peidus, aga tulevad tasakesi välja.
Frodele kodu leidmine saab olema keeruline. Aga ehk on meil nüüd juba rohkem õnne.

Pildid on kõik esimesest ööpäevast.

Tille

Frode

teretulemast!

Jätkub…