Triiton on haige

Minu kallis hoiukass Triiton on haige. Jaanuari lõpus kaotas ta isu ja hakkas oksendama. Väga tüüpiline algus paljudele haigustele. Meenus kohe Trini oma neerudega, mu oma Triinu ja paljud jaamakassidki. Hiljem siis veterinaarid tegelevad uuringute ja analüüsidega , miks kassil on paha olla ja kas on mida ravida, või enam mitte. Viisin Triitoni muidugi kliinikusse ja sealt edasi on järgnenudki üks uuringute jada, mille tulemus on praeguse seisuga haigus x.

Muidugi tehti talle ultraheliuuring, praeguseks ka kaks. Tehti röntgen, kõikvõimalikud vereanalüüsid, mitu korda. Esmalt paistis, et viga on sapiteedes, põletik. Hakkas saama kahte ravimit, mis mitte kuidagi ei aidanud. Viisin Triitoni iga kord, kui enam kodus ei suutnud kannatavat looma näha, kliinikusse, eriti kuna ta ei söönud jätkuvalt. Seal natuke sõi, arstid ja abilised imestasid, pakkusid ühe võimalusena kodust stressi ja ring hakkas otsast peale. Triiton saadeti koju, kodus ei söönud, varsti hakkas jälle oksendama ja siis jälle kliinikusse tagasi. Bolt teenis minu pealt sel perioodil korralikult 🙂
Seal antud isutõstjad ja iivelduse äravõtjad ilmselt natuke aitasid ja kodus siis katsetasin ka. Natuke aitasid tõesti. Natuke.

Tuli aeg kordus ultraheliks ja kuigi arst ootas väga meid koos infoga, et ravimine on aidanud, pidin siiski ütlema, et ei, üldse mitte. UH jälle mitte midagi väga selget ei näidanud, natuke anomaaliad küll, nt muuhulgas neerud olevat tal imelikud. Samas neerunäitajad veres (ja uriinis vist ka) on korras. Kliinik leidis erakorralise aja lähipäevaks, et Triitonile teha diagnostiline laparotoomia ja proovida leida põhjus siseorganeid nö öelda silmaga vaadates. Kui siis ka mitte midagi ei leia, jääb üle neuroloogiline uuring ehk võibolla mingi massmuutus hoopis peas.

Kui ma Triitonit ülevalt alla vaatasin, siis nägin ühe kitsenevat keskkohta ja turritavaid puusanukke. Kaal muudkui kukkus. Esimesel kliinikukaalumisel oli ta 4,9, viimatisel 4,3. Seda paari nädalaga. Ma küll sundtoitsin teda, juba ravimite võtmise pärast, aga ta ise peaaegu üldse ei söönud ja nii see keha kuhtuski. Tal oli kogu aeg halb olla. Triiton puges magama kõikvõimalikesse peidukohtadesse, lahtisesse transakasti, garderoobi sallikasti, taha garderoobi kohvri otsa. Kassipoegade kratsipuu pisikesse pesakasti. Ei liikunud peaaegu üldse. Gabapentiini mõju all natuke tekkis isu, aga seda minimaalselt.

Kui ta väga haigena kahel õhtul tuli mu juurde diivanile konutama õhtul, mida ta ei olnud ammu teinud, siis oli mul raske tunne, et kas ta nüüd jätab hüvasti niimoodi…

Nii ma siis viisingi kassi opile ja lootsin, et midagi leitaks. Midagi, mida saaks ravida. Samas, kui midagi ei leita, siis on ju seegi hea? Ei tea. Kirjas olid sellised kahtlused: kolangiohepatiit, krooniline pankreatiit, IBD, lümfoom või muu kasvajaline põhjus.

Kui talle järele läksin, kuulsin kahelt arstilt, et neerud olid väga imelikud ja midagi head loota pole. Kahjuks neerude kohta selget vastust uuringutelt ei saanud ja kuigi kõigepealt kõiki biopsiaid uurimisele ei saadetud (jäid ootele), siis midagi selget välja ei tulnudki. Ei jõudnud arstiga veel edasisi plaane pidama hakata, kui eelmisel laupäeval Triiton hommikuse toitmise ajal käitus enneolematult õnnetult. Absoluutselt ei lubanud suud puudutada, et toita, et ravimeid anda. Väga keeruline oli, aga sain kohustuslikud asjad tehtud, ise nuttes, nähes maailma kõige õnnetumat looma kössitamas. Kirjutasin arstile, kes helistas ja otsustas alustada hormoonraviga. Kui ma õigesti aru saan, siis see teeb edasised uuringud mõttetuks ja praegu ma ei tea sedagi, kas neid ülejäänud biopsiaid on mõtet uurida. Ravi ei muutu nii või naa. Võibolla saab vaid midagi halba teada – kas seda on vaja?

Olles need tabletid saanud, läks Triiton mõne tunni pärast toidukausi juurde ja hakkas sööma. Üle kolme nädala. Küll väga natuke, aga siiski. Ja nii on nüüd olnud. Hormoonravi mõjub. Risk on, et mõjub halvasti opihaava (mis on väga suur, haav siis) paranemisele, aga seda saan jälgida ja reageerida. Ostsin Triitonile ka mugavana tunduva vesti, millega ta on tasapisi ära harjunud. Krae oli talle lootusetu taluda.

Kaks õhtut on Triiton tulnud mu kõrvale diivanile kaissu ja ei luba ilma pikema paitamise ja peamüksudeta mul magama minna. Päeval ta siiski magab pikalt pigem peidus ja sööb ikka väga minimaalselt, krõbinaid siiski jälle üldse mitte viimased päevad. Kui ta enne haigust konservi kunagi ei tahtnud, siis nüüd ta tahab neid lõhnatugevdajatega Gourme Golde ja vahel ka Felixit. Mingeid kvaliteetsemaid ja ravikonservid põlgab ära. Nii ma siis ajan ülejäänud nälgasid tema kausi juurest kõrvale või annan kõigile midagi mitmendat korda päevas, kui Triiton kuskilt jälle välja tuterdab köögi poole. Peaasi, et ta natukenegi jälle sööks. Kohvikoort limpsib küll.

Tal on kindlasti märgatavalt parem olla, kui enne hormoonravi ja mul on selle võrra kergem teda kodus jälgida, aga mure ning küsimused ei ole kuhugi kadunud. Mis tal ikkagi viga on? Kas saab veel midagi uurida? Kas saab midagi konkreetset ravida? Kas ta jääbki hormoonravi peale? Mis edasi saab? Kui kaua, kuidas, miks…

Tähelepanuta ei saa jätta, et Triitoni uuringud ja ravimised on olnud ühele väikesele MTÜ-le väga kallid.

Võibolla saan mõne vastuse, kui järgmine kord arsti kuulen või näen. Mul ei ole hea tunne, aga muidugi peab lootma. Kaotasin juba lootuse korraks, aga kui Triitonile uue raviga eluvaim tagasi tuli, siis sain aru, et lootust kaotada ei tohi, isegi kui on väga kurb ja raske.

Iga pildi all on väike kommentaar,.

Siin on Triiton natuke enne haigestumist koos sõber Thomasega

Siin on ta minu süles lohutust saamas pärast esimesi ravimisi

Halb on olla, peidus

Ravi ei mõju, oksendab jälle

Kliinikus teise uh-uuringu järgselt. Pakun sulatatud juustu, mida kord seal sõi isuga

Niimoodi tuli mulle õhtul kõrvale, kui oli kõige raskem aeg

Selline suur opihaav 😦

uus vest, all paistab valuvaigistav fentanüüliplaaster

kui halb on olla 😦

kui on natuke parem ja väike söök sattus ninale 🙂

kõige armsam pugeja, palun saa terveks!

Ma ei luba taaskord, et ma siia rohkem kirjutan, aga täna oli aega ja tahtsin, et Triitoni keeruline lugu saaks kirja.

Kuidas käpad käivad

Paluti kirjutada. Ma siis kirjutan ja oleksin teinud seda juba varem, aga see uuenenud WordPress ajab mu endast välja mitte salvestades juba tehtut ja võtab viimaseegi isu blogida 🙂

Igatahes, kui on kuidagi imelik, siis mina pole süüdi.

Teen lühidalt ja kuigi pilte on tuhattmiljon, on nende sorteerimine hetkel liig ja lisan ainult mõned.

Mustamäe kassilapsed – Smaug, Barbariss, Kassiir. Juba augusti lõpust minu juures ja kes teab, kui kaua veel. Mustvalged, triibikud, kes neid tahab, eks. Ainus julge on Kassiir. Smaug areneb ja muidugi ei ole enam selline nagu eelmises lühikeses emotsioonipostituses. Smaugil on väike kodulootus ainsana kolmest, aga seegi on kaugemal tulevikus ja katseajaga.

Nende lugu suures plaanis: http://kassijaam.eu/2020/09/26/perekond-mustamaelt/

Sellised nagu pildil on nad 03.10.20. Pärdikud-paharetid. Ükspäev korraldasid endale spaa. Hoidsin kotttooli vannis nagu Siesta-Fiestagi ajal, aga need tegelased suutsid selle abil ukerdades vanni kraani avada, nii et õhtul oli soe vesi boilerist otsas. Kott kuivas mitu päeva juurde keeratud põrandaküttel. Ja just sellel päeval, kui olin kodust ära. Nii et terve päev oli neil lõbus ja minul ilmselt huvitavad arved tulemas.

Akna taha on vahepeal maja kerkinud 🙂

Igatahes, väga loodan, et leian neile kodud. Millalgi peab nad kassituppa kolima ikka, kui koju saamine venib. Üheksa looma + kinnine vannituba on liig mõnele saripissijale siin.

Triitoniga on kõik hästi. Ta on mulle väga armas, aga kui leiaks hea kodu, annaksin ta ära ikka. Ei ole talle pakutud isegi mitte-head kodu, nii et võin siin muidugi omaette unistada…

Leila. Üks pissijatest. Ka tema on samasugune kui alati. Mitte vähem armas, aga ka tema annaksin ära, kui keegi kunagi küsikski.

Thomas (oma kategooriagi tegemata, häbilugu).

Tema võtsin vastu tänuvõlast abiküsijale. Ei tahtnud tuua uut looma. Aga söör Thomas (nimi pandi kliinikus) on osutunud selliseks kassiks, keda ma sisimas tahaksin väga endale jätta. Kui ma ei oleks otsustanud, et ma ei võta enam kasse.

Eriline, armas, naljakas. Täiesti vapustavalt tore kass.

Ja kodustelgi on kõik endine. Triinu neerunäitajad küll tasapisi halvenevad ja kontrollis peab sagedemini käima.

AD kleepuvad mu külge aina rohkem ja õnneks neil Thomasega üldse ütlemist ei ole. Jooksevad siin koos. Thomas põnts-põnts ja teised nagu normaalsed kassid.

Triitonil ja Thomasel on sõbrasuhe ja Leila temaga vahel maadleb lihtsalt.

Mõned suvalised pildid ka:

Trini peale mõtlen. Näen teda vahel silmanurgast.

Alates märtsist töötan kodus või enamasti kodus ja nii tore on see kassipidaja seisukohast. Kui väsimus ja pinge kasvab liiga suureks, vaatan näiteks kes mis asendis magab ja vähemalt korraks on energia jälle tagasi.

Olen mõelnud, et piltide jagamiseks peaks mingi teise kanali valima, sest nii palju on toredaid hetki, aga see mõte jääb kogu aeg soiku. Blogiformaat sobis mulle hästi, aga taaselustada ma seda siiski ei suuda.

Aitäh teile, kes te siin ikka käite, see tähendab meie peale mõtlete 🙂

Smaug

See saab alles teekond olema…

Ei ole kohta, kus ta poleks oma tohutus hirmus rippunud, roninud, hüpanud, kukkunud.

 

Head und, Trini!

Jätsin eile Triniga hüvasti. Ma ei olnud selleks valmis. Ei saanud selle mõttega harjuda ja ei osanud piisavalt hinnata iga viimast kui kodust hetke.

Trini neerud olid haiged, olen sellest kirjutanud. Elasin rumalas ja vales usus, et see on tema eripära või et mis seal ikka. Ma ju ei näe midagi sellist, et ta oleks haige. See oli tõsi – kuni viimase hetkeni Trini ei näidanud mulle, et tal oleks kuidagi halb.  Ma küll ei  soovinud talle aktiivselt kodu otsida, sest ise võib ju silmaklappidega elada, aga teistele ei saa varjata.

Mul oli kodus üks rõõmus, naksakas, mänguhimuline ja aina enam paisõber kiisu. Naljakas vorstikujuline tegelane, kellele meeldisid väga omad joped, need tuttavad sabad (uustulnukad mitte). Triiton eriti, temalt luniti peapukse ja sõbralikku kasukapesu. Mina meeldisin talle ka aina rohkem. Trini tuli viimased kuud mu juurde hommikusse voodisse, nihkus aina lähemale ja ootasi oma sügamist ja paisid. Sai muidugi ka, sest ma olin tema arengu üle nii rõõmus. Trini sai minult alati pai, kui ma tema pesakohast möödusin. Trini väristas aina oma sabakest, kui ootas köögis oma lemmiktoitu. Ta oli nii armas ja tore kass.

Möödunud nädalavahetusel olin palju kodust ära ja sellepärast ei saanud kohe selgust, kes siin majas oksendab. Jälgisin kasside käitumist ja ikka ei aanud aru. Pühapäeval nägin ikkagi Trinit oksendamas ja leidsin teda pikutamas riiulis, kus ta kunagi ei käinud ja külmkapi peal, kus ta kunagi ei käinud. Samas liikus ta ringi, ei olnud apaatne. Lasertäppi jälgis huviga ja patsutas käpaga, aga ei teinud oma tavalist jooksu.
Oh see tema punase täpi jooks. Kui palju ma mõtlesin, et pean filmima seda tema arutut kihutamist. Proovisin, aga ikka keegi tormas vahele ja nii jäigi. Veel reedel jooksis ta oma hullu galoppi ja ajas mind naerma…

Pühapäeva öösel ma ei maganud, ärkasin oksendamiste peale ja süda jäi ärevalt kloppima.
Hommikul helistasin kliinikusse ja sain õnneks vabanenud aja. Pidin vaest looma jälle taga ajama, aga esimest korda läks ta ise puuri, kui selle tema juurde panin. Olin küll mures, aga ikka lootsin, et ehk on karvapall, ehk on võõrkeha, operatsioon oleks halb, aga sellest saab ju enamasti üle. Süda kloppis aga edasi ja kuna mul üks neeruhaige oksendaja juba kodus on, siis see mure hoidis minust konksuna kinni.
Kliinikus oodates sügasin Trinit läbi puurivõre ja ta vajus kuidagi kössi. Aga ikka veel ei osanud ma karta.

Mõne tunni pärast arst helistas ja andis teada, et Trinil on halvasti ja et eutaneerimine oleks kõige õigem otsus. Kuna ma ei viinud Trinit selle teadmisega, siis ei olnud mul muud tunnet, kui et pean saama hüvasti jätta. Kliiniku ees hingasin mõned minutid ja juhatatigi mind tema juurde. Ta oli uimane ja looritatud silmadega, sest uuringuid pidi narkoosis tegema. Paitasin teda ja rääkisin kõik head sõnad, mida suutsin. Trini elas minuga neli aastat ja hüvastijätt oli täpselt nii raske nagu arvasin.

Tuli arst ja selgitas veelkord, mis Triniga oli. Ma kõike ei suutnud fikseerida, aga oksendamine hakkas siis ikkagi neerudest, need enam ei töötanud. Üks neer oli väga väike, 2,4 cm, teine ülisuur, koos vedelikuga. Neljanda astme neerupuudulikkus, struktuur pea olematu. Kreatiniin ülikõrge (1000, 1200, ei mäleta). Kopsude pilt oli ka kahtlane, hallikas. Põiekivid, mida oleks pidanud opereerima, aga kahe arsti konsultatsiooni ja minu nõusoleku tulemuseks oli otsus, et seda ei ole mõtet teha nende neerudega. Võimalik, et tal oli ka lümfoom. Väike vapper Trini oli vägaväga haige, aga välja näitas seda ainult paar viimast päeva.

Väike vapper Trini säästis mind ja ennast ravimiste keerukusest, sest tabletivõtjat temast ei oleks saanud ja kui teda oleks pidanud ravima, siis oleks ta ilmselt pidanud jääma elama vannituppa. Ta säästis mind pikast murest kantud ajast, lubas olla endaga viimased hetked ja andis mulle paljupalju ilusaid mälestusi.

Trini ei saanudki päris koju, aga ta ei teadnud seda. Tema teadis, et ta on kodus ja et tal on inimene, kes hoolib. Tema elu jäi lühikeseks, aga viimased neli aastat oli ühe endise tänavakassi jaoks kõik hästi, kui tervisemured kõrvale jätta. Olid aknalauad, voodi, pesad, sõberkassid, täis kõht, mängud ja paid.

Trini läks üle vikerkaaresilla 01.06.2020.

 

Fiesta ja Siesta kroonika

Alustasin seda postitust siis, kui maailm oli veel tavaline.  Fiesta ja Siesta loo lõpp on juba uues, muutunud maailmas.

Et jääksin ka neid kahte armsat paremini mäletama, olen jooksvalt lühidalt olulisemad verstapostid mustandisse pannud. Pildid ei ole alati päris kronoloogilises järjekorras ja mineviku- ning olevikuvormid võivad natuke sassis olla. Aga mis sellest.

Niisiis:

23.12.2019 saabusid kaks Jõhvi tänavalast. Hea inimene Anna tegeles nende püüdmisega ja suunas nad kosuma Haabersti loomakliinikusse.
Seal said õed jõhvikad esmased vaktsiinid, parasiiditõrjed (oli palju igasugu usse) ja kuna vanust-kaalu oli napilt, kuid piisavalt, siis juba ka steriliseeritud. Väga mugav tulevasele hoiukodule, eks.
Sündinud on nad millalgi augustis 2019 ja välja nägidki just nagu vaja, sellised väljaveninud kassipojad, nupsud näod veel peas. Väga arad. Fiesta, see kirju, oli täitsa kuri ka (ette rutates – hoopis temast sai hiljem see kergem taltsutatav).

Jõululaupäev oli rahulik, väga tore on uute hoiulistega alati tuttavaks saada.
Jõulu esimene püha oli natuke kahtlane, sest toit jäi alles ja väike okse oli ka. Hakkab pihta, mõtlesin. Uuest toidust, lootsin.
Jõulu teisel pühal viisin nad Loomade Kiirabisse, kuna väljaheide oli kohutav. See nooruke arst oli natuke ebakindel mu meelest ja valusaid süste oli assistendil väga raske teha neile, aga olen alati tänulik, et igal ajal on olemas koht, kuhu pöörduda, et esmaabi saada.
Sain õnneks loa nad järgmine päev Haaberstisse sisse viia, sest kartsin, et mu koduste oskuste ja turgutustega nad terveks ei saa.
Dr Olga Sjatkovskaja võttis nad minu käest vastu. Leppisime kokku, et kardame kõige halvemat ja sain juhtnöörid terve vannitoa desotamiseks.
Õed olid kliinikus täitsa tublid, ise küll väga süüa ei tahtnud, aga midagi hullemaks ka ei läinud.
Jäin ilma oma heast suurest ja kergest tekstiilist, kuid tugevast reisikastist, sest ega ma väga mõelnud, kuidas ratsionaalsem on. Tagasi sain nad laupäeva ehk ülejärgmise päeva õhtul kloori järele lõhnava kliiniku transakastiga. Samuti loa ja soovituse kirjutada arstile mured-rõõmud otse Messengeri.
Kui lihtsaks oli see minu jaoks teinud raske asja. Olen saanud iga kell nõu ja abi, ka arst ise kirjutas aeg-ajalt ja tundis muret. Olin selle võimaluse eest väga-väga tänulik ja ei teagi, kas see on selles kliinikus tavapärane praktika.
Tasapisi läks õdedel jõhvikatel paremaks.

Reedel 27.12 hommikul ei tahtnud Triinu süüa (Triinu tahab ALATI süüa), aga kui olin juba kokku leppinud, et läheb oma kliinikusse, siis koju tulles ta õnneks oli juba tavaline tema ise.
Laupäeva õhtul hakkas oksendama Triiton ja keeldus söögist, nii et tema veetis esmaspäeva 30.12 Vilde kliinikus.
Koju sain juba peaaegu tavalise Triitoni, kellega midagi hullu õnneks ei olnud. Oli see nüüd see kergelt läbi põetud viirus x või mis, ei saagi teada.

Hakkasin Siestat süles hoides kuulama, et midagi tema sees krõbiseb. Ei ole nagu nurr, aga äkki on?
Fiesta juba nurrus, mitte küll minu paitamise peale, aga nt pärast sööki ja mängimist pesas.
Videod-kirjeldused dr Olgale ja kui siis ta veel natuke köhis ka, siis lisandus antibiootikumiravi Siestale alates 04.01.
Head uut aastat.
Õnneks ei paistnud muud häda. Kaamerast nägin, et mängivad ja söövad, aga minu nähes erilist arengut ei ole.
Fiesta susiseb, aga ei löö ega hammusta. Siesta ei taha kohe sugugi süles olla, kasutab iga mittevalvsat hetke põgenemiseks. Ometi on tema algusest peale olnud see nö kergem kassipoeg käsitleda.
Võiks ju olla nii, et erilisema kasukaga kassipoeg saab lubada krutskimat iseloomu, aga meil on natuke teisiti.

Siesta

Fiesta

Kiirabis

 

Õuepildid Jõhvist

Vahepeal jäi jälle haigeks Triinu, silm paistes ja jooksis. Ab-kuur ja saime jagu.

15.01 said väikesed jänespüksid teise vaktsiini, seekord meie kodukliinikus. Selgus, et hambad on ilusti vahetunud ja kuigi pigem väikesed, on nad ilmselt juba u kuuekuused. Kõik olid terved ja sain ka loa koduseid desosüsteeme vähemaks võtta, oh kui tore.
Ostsin äkkmõttena vannituppa kotttooli. Lihtsalt ei jaksanud kogu aeg seal kõvade pindade ja teki-padja süsteemide otsas elada, aga nii suurte kasside arenguks kahest paist ööpäevas ei piisa. Seejärel oli täitsa mõnus seal raamatut lugeda või lasta neile tahvlist inimhäälset jutukõla.
Imelikul kombel nad ise seda pehmet aset kasutasid ainult üksikud korrad (see küll muutus hiljem). Hiljem on selgunud, et ka suurtele kassidele meeldib ka kotttool ja imelikul kombel pole sellele isegi pissitud.
Akna taga aga käib majaehitus ja vähemalt on, mida vaadata.

Järgmine etapp oli vannitoaukse avamine ja teadsin, et siis läheb põnevaks. Smell Net oli juba varutud 🙂

Fiesta esimene korralik koduotsimispostitus oli väga menukas ja ta sai lausa 5 kirja. Kõik loobusid, kui kuulsid lähemalt tema iseloomust.
Olin alustanud vannitoavabastusega, aga kuna vastuvõtukomitees on liiga palju uudishimulikke ninasid, siis ei ole nad õieti kuhugi jõudnud.
Fiesta jõudis niikaugele:

Kui ma vannitoas nendega lugesin, siis nad varsti unustasid oma hirmud ära, uni tuleb peale ja asendid lähevad järjest vabamaks

Nädal möödas. Tüdrukud ei ole endiselt kaugemale esikust ja paarist arglikust tiirust voodi alla jõudnud.
Muidu on ikka grammikese julgemad kui enne, eriti Fiesta. Samas jälle Siesta oli see, kes esimesena käpa esikusse tõstis. Küll nad on ikka armsad.

Kotttool on veevabadel aegadel vannis ja neile täitsa meeldib seal, nagu kaamerast näha.

Nädal möödas ja seis sama, no ei tule nad välja. Pehmelt täidetud vann aga meeldib üha rohkem.

Kolmas nädal pärast vannitoa ukse avamist ja väljas nad on. Kolavad mööda voodialust ja natuke näitavad end ka elutoas. Mõneks tunniks olen jätnud ka omapead ja kõik on terveks jäänud. Välja arvatud mõned asjad, mida Smell Netiga ei saa parandada ja pidin ära viskama. Oeh..

Vahepeal käis  Trini neeruuringutel ja seis ei ole hea, uus uuring poole aasta pärast. Trini püüdmisel leidsin ka sellise hetke kolmeks argpüksist.
Trini nö välispidiselt kuidagi haige ei paista ja kui ma kunagi tema rohkevõitu veejoomist poleks täheldanud, ei oskaks tema neeruseisundist mitte midagi aimata.

Möödunud nädal tõi palju uut. Õed kolisid vannitoast täielikult välja ja hakkasid üsna julgelt mööda elamist ringi luusima. Ööseks ikka kinni tagasi ja jätkuvalt kõik terved, st ilma kaklusteta. Leilale ei meeldi.

uus hoiukodu tuli vaatama, hirmus!

19.veebruaril kolis Siesta teise hoiukodusse. Tuli imeline pakkumine ja minu ratsionaalne pool arvutas välja, et Siesta minu juures kiiresti ei arene, Fiesta leiab ilmselt kergemini kodu ja saatsin Siesta kodus töötava noore paari juurde, kus seltsiks veel briti kass Nelis.
Esimene näljastreik sai mööda, hämaral ajal Siesta mängis julgelt ja iga järgmine kohtumine Nelisega läks paremini kui eelmine. Sealt hoiukodust saab palju ilusamaid fotosid ka kui siit 🙂

08.03 kolisin Fiesta Kassijaama, raske südamega. Fiesta tundis end minu juures hästi, kui mina sain valvata, õhtused karglemised ja pallirallid olid nii toredad ja pikutama tuli ta ikka minu lähedale. Aga magas ta ainult diivani all ja kui Leilat nägi, siis põgenes.
Ei olnud nii hull, kui oli Käksul, aga normaalne ka mitte. Fiesta tahtis ka väga mängida suurtega, aga nemad temaga ei tahtnud. Nii kahju oli. Lisaks tehti mulle asjadele pissimisega selgeks, et see on õige otsus.

saime juba päris sõbraks

Fiestal oli vaja tegeleda ka nahateemaga. Kratsis natuke liiga palju ning arvasin, et suurte kasside toidus on midagi ebasobivat, aga kodustes tingimustes (ega ka mitte Kassijaamas), selle uurimisega hakkama ei saa.
Ka Siesta ütles ühel hea päeval, et kratsimist on tavalisest rohkem. See võttis minu omakorda kukalt kratsima, aga saind häid nõuandeid. Siestal küll aitas uue toidu menüüst välja jätmine.
Siesta areneb tasapisi, mis teeb mu niinii rõõmsaks. Natuke silib jalgu (Fiesta tegi seda juba ammu), ei jookse kogu aeg eemale ja on rohkem nähtaval.Siestal on isiklik fotograaf!

Fiesta jõudis Kassijaamas olla kaks nädalat, ta läks koju 22.03. Kolm kuud koduotsimist aravõitu kassile, polegi kõige halvem lugu. Tema omanikeks on noor paar, kellega ma päriselus kohtusid ainult distatsinlt, kassi õues üle andes, aga kes jätsid väga hea tunde.

Siesta jõudis eraldi hoiukodus olla seitse nädalat, ta leidis kodu 07.04. Siesta tegi oma teises hoiukodus läbi totaalse muutumise, temast sai päris tavaline sõbralik painuruja kass. Tema hoiuinimesed olid justkui taeva kingitus, nad tegid imelist tööd temaga, elasid Siestale südamest kaasa, saatsid kodukandidaadi jaoks videod, kinkisid uuele kodule kaasa nädala toiduvaru ja viisid ta kohale. Siesta omanik on ameeriklannast õpetaja, jälle vaid kirja teel tutvununua saan ainult häid sõnu öelda.

Natuke kahju oli, et kumbki ei saanud kassist sõpra (praegu), sest mõlematele väga-väga meeldisid teised kassid, aga kõike head alati ei saa.

Lõppude lõpuks läks Fiesta ja Siestaga väga hästi 🙂

 

PS Blogi on siit edasi jälle vaikne.

Oli tore

Lubasin kirjutada, kui Soni on koju läinud. Soni on koju läinud 🙂

Mul on pole kokkuvõttes ühegi kassipesakonnaga nii palju inimesi külas käinud ja vahepeal juba tundus, et miks siis seekord nii, et kogu aeg üks takistus ja segadus teise otsa. Eks ma olen keskmisest kriitilisem, sest inimestel-peredel tegelikult midagi viga ei olnud. Aga jauran (ma alles hiljuti õppisin selle sõna enda jaoks) selle õuesaamise teemaga nii palju, et haagid ei lähe mõnede ilmavaadetega kuidagi kokku.
Lasin lõpuks mure Soni kojumineku pärast endast lahti. Leppisin sellega, et Leila peksab teda, sest Soni leppis vapralt ka.
Leppisin sellega, et keegi vanadest olijatest märgistab (D ja/või Leila). Pesin, koristasin, viskasin asju ära, kirtsutasin nina, aga elasime üle.
Soni ja Triiton olid koos nii vahvad. Väiksem üritas suuremale ikka külje alla nihverdada ja suurem üritas teha nägu, et ei tahagi temaga mängida. Iga päev, kui koju tulin, olid mul just kolm triibikut uksel vastas.
Soni oli armas kiiksuga kass. Kassipojakrõbinaid sõi ainult kratsika ülemises pesas. Ja konservi sõi sageli ainult otse laualt, mitte kausist. Ometi ta kasvas ja võttis juurde nagu vaja.

Sonist sai üheks kassiks selles lühikeses nimekirjas oma hoiulistest, keda oleksin tahtnud üle kõige endale jätta. Temas oli see miski, mida seletada ei oska, sest armsad on nad ju kõik, välimusest või iseloomust olenemata, Kuna minus siiski elab veel viimane mõistuseraas (arvestades, milliseid äpardusi ma Kassijaamas korraldan, on see lausa imelik), siis teadsin, et koju ta lõpuks nagunii läheb. Aga mitte ükskõik millisesse. Teadsin, et küll see õige kodu tuleb ja kõigile teistele ütlen seni ei.
Tegin kohusetundlikult mõned koduotsimispostitused, sest päris ilma selleta keegi meile ju külla ei tule.

Kodupakkuja tuli koos transpordikastiga Sonile külla sellel nädalal. Ja mina olin siis selline hoiuinimene, kes ütles, et ärge täna tulge, tulge homme, ma tahan veel ühte ööpäeva Soniga. Täiesti õige käitumine ju hoiukodu poolt, kes otsib kassile kodu, eks – ärge tulge 🙂
Igasugu märgid hakkasid näitama, et asi on õige: nt Soni perenaise nimi on sama, mis minu juurest koju saanud kassi uus nimi (tervitused Anule)  🙂
Soni elukoht on Kassijaamast mõne minuti jalutuse kaugusel, nii nagu Vilipsi ja Kisense oma minu kodust. Soni inimene ja tema õe-venna inimene paistavad olevat ühte tüüpi, mis sest et nad ise seda ei tea, ja mina ka mitte, aga selline veider tunne tekkis nii silmas kui kõrvas.
No ja muidugi suhtumine lemmiklooma ja teadlikkus vastutusest, millest ma kuulda tahan – kõik olemas. Sisetunne oli hea päris esimesest kirjareast alates, kui veel õieti midagi ei teagi.
Soni uues kodus elab ka väike kolmekuune must Bat, kellega saab mürada ja juba on sõbraks saadud. Sonil on kassist sõber, keda talle oli niiväga vaja! Ja mina olen niiväga õnnelik, sest lõpuks läks vusseritega kõik ikkagi nii nagu minema pidigi.

Vilips ja Kisense on nüüd Džinn ja Toonik, ehhee 🙂
Vilips käis oma südame kõrvalkahina pärast dr Mõtsküla vastuvõtul Erivetis. Tulemus: “Mul on väga hea meel, et täna tehtud südame ultraheliuuring (ehhokardiograafia) ei näidanud Vilipsi südames mingeid olulisi
struktuurseid muutusi ning ta ei vaja seetõttu mingit ravi ega muutusi elukorralduses.
Olgugi, et normaalne ultraheliuuring ei ennusta tulevikku, pole Vilipsil siiski suuremat riski tulevikus südamehaiguste
tekkimiseks kui mistahes teisel kassil.”
Vastuvõtt oli tõsine asi, aga meil oli tänu doktori omapärasele huumorile seal väga lõbus ja kuna tulemus parim võimalik, siis mida veel tahta.Nii et ka sellega läks kõik hästi ja kodus on neil samuti kõik suurepäraelt – elaksid ainult süles, kui saaksid ja on teineteisele jätkuvalt kõige paremad sõbrad ja kaaslased, kui sülepakkujat parajasti ei ole.

Triitoni, Leila ja Trini elu on samasugune nagu ta viimasel ajal aeg on olnud. Oleksid nagu hoiukassid, aga kuskil kosmoses tiksub mõte, et äkki kuidagi, äkki kunagi tuleb ka neile üks suur vedamine ja suur juhus.

Ma pole kodus eriti enam pilte teinud, aga lisan siia siis mõned kõigist mu stabiilsest kuuikust, mis kasvõi hämaruses klõpsatud.

Viieline

Soni näris läbi valguspallide juhtme. Et ma ikka mäletaksin 🙂

Minu vaade ärgates 🙂

Aitäh veelkord kõigile, kes siin lugemas ja kaasa elamas on käinud ning mind tegelikult ka mõjutanud, armsat tagasisidet andes.
Nagu lubatud, siis blogi jääb alles. Kui tuleb tuju ja tahtmine, siis võibolla midagi veel kirjutan, aga regulaarselt kindlasti mitte.
Kuna hoiukassid on alles, siis on ka hoiukodu alles. Uued kassid? Mõistusega ei, südamega võibolla.
Meil Triinuga kahepeale kokku 62 aastat, kas ei kõla see mitte nagu aeg käppa pigistada ja pensionile mõelda…? 🙂

Virr-varr

Selline sisutihe pealkiri, kas pole.
Mul pole kunagi ühegi kassipesakonnaga niipalju segadust olnud.
Mul ei ole tahtmist kogu vahepealset saagat siia kirja panna, aga võtan kokku:

Soni ja Vilipsi esialgsed soovijad loobusid, jäid ikka muretsema tervise pärast.

Kisensel on omanik ja ta uus kodu asub mulle väga lähedal 🙂
Vilips kolib õeraasu Kisense juurde hoiukodusse kuni südameuuringuni. On üsna kindel, et sinna ta jääb, aga jätan võimaluse, et kui uuringust tuleb välja suur mure, millega on raske hakkama saada, siis võib Vilips tulla tagasi.

Soni hakkab kodu otsima.

***

Siin blogis lõpevad avalikud postitused pärast seda, kui Soni on kodu leidnud.
8 aastat blogi (pikemalt veel hoiukodundust) on täis saanud ja minu kirjutamise lust kadus kuhugi ära.
No ja juutuuberit minust ju ei saa 🙂

nemad siin ei ole milleski süüdi ❤

Kui jaksan, olen hoiukodu edasi. Kui teen siia uusi postitusi, siis kinniseid, iseendale. Kroonikaks ja mäletamiseks, mis aastal keegi oli ja kust ta tuli.
Kuna Triiton, Leila ja Trini on ametlikult koduotsivate nimekirjas, siis juba nende pärast jääb Padi ja Pasteet sellisena alles.

Vähemalt ühe korra kirjutan veel.

Uudiseid?

Kõik kolm on ikka veel siin. Päeviti kablutavad ringi tühjas korteris ja öösel magavad vannitoas. Mul on nende jaoks olnud vähe aega…
Järgmisel nädalal ilmselt selgub, kas poisid ikka saavad koju.

Vilipsi südamemure kodupakkujaid päris ära ei hirmutanud, aga et see mure ei jääks üleni ühe noore pere kanda, käime oktoobris (varem ei saanud aega) parima võimaliku spetsialisti, dr Mõtskõla juures. Uuring peaks andma meile teadmise, kas kõrvalkahin on seotud anomaaliaga Vilipsi südames ja mida see tema jaoks tähendab.
Igatahes loodame, et saame südamearsti juures väikese Vilipsi südame kohta meie südametele rahu. Süda, süda, süda 🙂 ❤
Vilipsi käitumine ja olek praegu minu juures küll mind muretsema ei pane, aga ma ei jälgi ju teda 24/7.

Kisensel on endiselt mitu huvilist ja vaatamaski on käidud mitu korda. Järgmisel nädalal selgub temagi tulevik.

Eile pidasime jaamakasside kohvikut ja jälle olid kohal minu kunagiste hoiuliste perenaised oma suurte südametega (jälle süda!) ja lahkete toetustega.
Aitäh siitpooltki veelkord, Merle ja Anu!
Et ma nüüd kedagi teist-kolmandat jälle ei unustaks.

Ma kogu aeg unustan. Kes mulle ja mu ajule uuringu teeks? Vahepeal kaotasin mitmeks päevaks näiteks fotoka ja olin juba väga kurb, sest ilma pildistamiseta jääb kõik see kassindus seisma. Õnneks tuli mu väike fotokas mu juurde tagasi.

No ja üldse on mu elus olevikus ja lähitulevikus tujurikkujaid. Mitte inimesi, aga olukordi ja asju, mille mõju all elamine on mulle väga raske.
Halva tujuga aga postitusi kirjutada ei tahagi õieti.

Lõppu aga midagi-kedagi toredat!

Nurrrrr

Kuhu ma jäingi…
Väljamaa laborist tuli vastus ja õnneks midagi tõsist ei ole. Kisense soolestikus möllas või möllab üks muidu seal elutsev bakter normist rohkem ja giardia jääke oli ka. Praegu me midagi ette ei võta ja seni ongi läinud hästi. Liivakastid täitsa eeskujulikud, väikese vaheldusega siiski.

Kisenset käidi vaatamas. Nii napisõnalisi külalisi mul vist polegi varem olnud, aga kõige olulisema enda jaoks suutsin ikka välja kangutada 🙂
Praegu nad mõtlevad ja ootamatult on tulnud veel paar pöördumist Kisensele. Vaatame, kuidas siis lõpuks jääb.

Mul on vusseritega igatahes väga tore puhata olnud. Näiteks nii:

Soni kehastus aga mänguasja peale väikeseks urisevaks kiskjaks

ja Kisense ei saanud selle peale üldse aru, mis toimub

Vilipsil aga pole mingeid peeni mänguasju vaja, piisab väikesest paberinutskast

Nad ainult nurruvad ja mängivad ja jumaldavad mind. Ja ma ei taha mõelda, mida ma tunnen, kui ma pean nad ära andma.

Kinkisin pärdikutele tunneli+kuubiku, mille sees nad kenasti hulluvad.

Täna said nad oma teise kompleks- ja ka marutaudivaktsiini. Kuu on läinud kiiresti.
Kõik said enne süsti ka midagi head matsutada, sellest nad muidugi ära ei öelnud.
Vilipsil on südames kuulda kahinat, seda peab tulevikus jälgima, aga närveerima ei pea. Plaanis lisauuringud.

Ja käe otsas vedamine on nüüd juba natuke tunda – 1,5+1,6+1,7 kilo kassikesi.

Suured kassid aga said minult kingituseks uue kratsipuu. Kõigile meeldib. Pildile sattus hoiukasside klubi. Hambaoppide järelravi olen nüüdseks juba andeks saanud.

Hambad ja neerud

Kolmel hoiukassid ja ühel kodukassil on kliinikus käidud.
Kuigi 10+ aastat kogemust 10+ kassiga sama teekonda tehtud, muretsen alati.
Ikka lähen eelmisel õhtul magama, mõeldes, kuidas küll kõik kujuneb ja mis tulemuseks on.
Hommikul ärkasin, Triiton tugevalt vastu käsivart. Palusin mõttes andeks, et kohe läheme kööki, siis panen magamistoa ukse kinni ja täna on kõik teisiti.
Viisin tited vannitoast ära ja kuna suurtele süüa ei andnud, oligi kõigil selge, et jama on majas.
Alustasin Trinist, kes lidus mööda elamist ringi ja siis garderoobikappi. Jätsin lükandukse prakile, kahva sinna ette ja kui Trini sealt põgenes, siis jooksis otse kahva. Kahvaga paar meetrit vannituppa ja sealt juba suurde transakasti ootama. Aega veel paar tundi.
Järgmiseks Leila. Temaga tavalised ringid, harjavarrega diivani alt välja ja paanikas vannituppa. Triitonit oodates temagi transakasti.
Triiton, vaene loom, oli pagenud ahju otsa. Sealt udjasin ta alla, kurva laulu saatel tegi temagi mõned ringid, paanikapiss taga, ja lõpuks ise vannituppa. Kuna aega oli veel palju, vabastasin ka Leila ja nii nad koos Triitoniga kahekesi tittede kratsikasse end mahutasidki.
Ma tean ju, et alati püük õnnestub, aga iga kord mõtlen, kuidas saaks neile vähem stressi. Vist ei saagi.
Triinukesega muidugi probleemi pole, 5 minutit varem kasti, kojujääjatele söök ette ja kliinikusse.

Õhtul järele.

Arsti oodates sain lugeda ravijuhiseid ja kuna registratuuris küsiti juba enne, kas tahan ühte suuuuuurt arvet või eraldi, siis sain juba aru, et midagi lihtsat ei olnud.

Leilal pidi olema ainult puhastus, aga siiski pidi eemaldama ühe hamba.
Trinil eemaldati kaks hammast ja talle tehti ka neerude uuringud. Kui ma kõigest aru sain, siis töötab tal ainult 1 neer ja teises on kivi. Algav neerupuudulikkus. Palju juttu veel, mida ma kõike ära ei suutnud fikseerida, aga ilmselt idiopaatiline.
UH ütleb, et struktuursed muutused, neeruvaagen laienenud.
Verepilt ütleb mh, et SDMA is within the reference interval and creatinine is increased. This combination of results is uncommon.
Triniga koos elades ei saa ma mitte üks gramm aru, et tal midagi viga oleks. Kahtlused olid eelmisel korral, kuna ta jõi palju, aga praegu ma seda ei ütleks.
Triitonil läks kolm hammast ja kuna ma olin kaasa pannud sõnumi, et tema järelravi on võimalik, sai ta ka kahed tuttavad valuvaigistid. Teistele – võimalusel.

Ohjah, võimalusel.
Triitoniga ongi kujunenud üsna lihtsaks. Ta jookseb mu eest natuke ära, kangestub siis kuskile nurka, teeb oma kumedat maugumist ja lubab ilusti süstlast asju suhu toppida.
Leilaga saab ka hakkama, tuleb taga ajada, kuni vannitoas saab valuvaigisti antud. Leila käitumine kliinikust tulles oli natuke veider. Ta oli tavapäratult uudishimulik ja tuli mu juurde luurama mitu korda, mida ma teen ja mida ma söön.
Trinikene aga kolis oma tavapärasele mossitamiskohale magamistoa akanalauale kardina taha. Eile rullus ta juba voodis ja lubas paitada
Mõtlesin, et proovin teda hoida ja süstlast valuvaigisti anda, aga no ei ole selle kassiga võimalik. Loopisin talle ka fliisi peale ja proovisin kuidagi nii, aga paanika läks nii suureks, et üks kätepaar jäi puudu.
Toiduga ka ei saanud, sest ta lihtsalt ei tahtnud mitte midagi.
Täna avastasin, et vot seda konservi limpsib, võtsin ära, panin rohu sisse ja magamistoa uks kinni, et teised ei saaks ligi ja no sellest piisas tema jaoks, et asi on ohtlik. Lõpuks aknalaual see taldrik tühjenes, aga ma ei teagi, kelle poolt. Nüüd nägin, et ta ampsab neerukrõbinad närimata alla, proovin homme, kui neile tilgutada, kas siis õnnestub. Ega nad välja näita, et valus on, nagu kassid ikka, aga ma ikka tahan katsetada seda “võimalusel”.
Nii et elame siin ärevates päevades, aga õnneks varsti on jälle kõik mõneks ajaks unustatud.
Uued hambakontrollid aasta pärast, Trini neerud poole aasta pärast.
Nii ka Triinul. Tal kõik endine, Prednisolon jätkub. Uriininäitajad võiksid olla paremad, aga sinna ei saavat midagi parata. Poole aastaga kilo juures, Triinukesest on saanud Tünnike.

Trini kojusaamise võimalused langesid mu meelest veel mitu pügalat, kuhugi sinna “peaaegu et võimatu” kanti.
Triitoniga kui ime juhtub, siis hammaste kontroll on tõesti vajalik. Resorptsioon ründab regulaarselt.
No ja Leilal sama.
Sellised “võib-olla igavesti” hoiukassid on mul. Ja kõik on hästi sellega, välja arvatud, et uute kasside aitamise on nad ära limiteerinud nagu kõik viimased katsed on näidanud.

Olen tänulik sõidutajatele. Anuga kliinikus oodates oli nii tore Juuli pilte vaadata.
Olen tänulik annetajatele, kes aitavad MTÜ kasside arveid maksta.
Ja muidugi dr Juliale ja kõigile teistele Vilde kliinikus, kes kõigi ja kõige eest hästi hoolt kandsid. Nagu alati.