Läheb lõbusamalt

Triiton on nii tore! Mitte et ma kõigist oma hoiulistest ei vaimustuks, aga järjekordselt on nii vahva uue eluka (Mati Kaalult laenatud sümpaatne väljend) kombeid ja harjumist jälgida. Eriti kui kõik toimub juba silma all, mitte enam ainult ööpimeduses.
Triitonist on saanud rõdusõltlane ja minust rõduvalvur. Kui ukse avan, siis kõigepealt müdistavad kohale AD ja mõne minuti pärast tuleb ka Triiton. Esimesed korrad ei lasknud ma teda hetkekski silmiks ja õnneks selgus, et ta tahab lihtsalt istuda ja pikutada põrandal või toolil. Nii on ka jäänud. Ta võib olla rõdul paar tundi järjest ja liikumine toimub siis, kui AD lähedale satuvad, sest poistega tahaks ta hirmsasti sõbrustada. Ninad kokku, peaga puks ja ilusate pehmete paksude käppade tõstmine. See on nii intensiivne sõpruse otsimine, et poisid on natuke häiritud.
Triinuga ta ka proovis sõber olla, aga kui proua talle koha kätte näitas, siis hoiab nüüd targu eemale.IMG_9463
Muidu pikutab näiteks toolil ja mõtleb ilmaelu üle. Vist natuke muretsedes.IMG_9489
Ja vitamiinipastajärgseltIMG_9478
Tore on, et ta peidab ennast üha vähem – kiirel sammul jookseb ringi ja koos AD-ga. Mängib palliga. Kõige rohkem mängib kõigega, mis käpaulatusse jääb, varahommikuti kella viie paiku. Uudistab tagasihoidlikult erinevatel mööbliesemetel. Siin pildil näiteks tuli ta diivani seljatoele mulle meetri kauguseleIMG_9352
Ja vähemalt korra on ta diivanil ka pikemalt olesklenud, sest töölt tulles leidsin ma sealt hunniku Triitoni karvu. Ta ajas Kassijaamas olles päris palju karva. Tema tekid ja padjad olid täis sellist pehmet aluskarva ja ega tal praegu ka just superkasukas ole. Aga hea toidu peal on ta nüüd juba üsna pikalt olnud ja usun, et läheb paremaks.
Panin talle mõnusa urgpesa magamistuppa kardinate juurde nurka ja seal ta nüüd kenasti oma päevaund magabki. Sai ikka aru, et on paremaid kohti kui paljas põrand.
Krõbinaid ta sööb, aga liha ja konserve praegu mitte. See on kummaline ja ma pole aru saanud, miks ta neid samu konserve enam ei taha, mis varem kiiresti alla kugistati. Katsetame edasi.
Mulle väga meeldivad need tumedad selged jutid tema esikäppadel. Ülejäänud kere on selline hõre triibustik ja saba rästikulaadne.
Ja ilme on kogu aeg natuke pahur ja mõtlik ja tõsine. IMG_9459
Igatahes väga ilus kass on Triiton!IMG_9484

Advertisements

Nähtamatust nähtavaks

Meil on edusammud. Pisikesed, aga olulised. Ja mitte mina ei ole suurepärane kassitaltsutaja, vaid kass on kass ja uudishimu tema teine nimi.
Esimest korda tuli ta oma turvanurgast garderoobis välja esimesel hilisõhtul, kui mina olin unne suikumas. Urr-urr-urr sammude rütmis ja seiklema ta läkski. Rääkima ning kurtma – mouuumouuumouuu. Etteruttavalt olgu öeldud, et mul on kogunenud paras unevõlg, sest kõik ööd, va eelmine, on Triiton olnud väga häälekas. Kurdab öö hakul tunnikese ja siis veel vahepeal.
Hommikuks naases ta oma nurka ja kui ma panin käe toidukausiga sinna, sain kohe haavata. Varustusse lisandus kinnas. Kuigi ma kirjutasin, et ma ei hakka talle sinna süüa panema, siis ma muidugi ei saanud teisiti.
Nüüd aga Triiton enam seal nurgas ei ela. Ta elab voodi all ja öökappide taga ja magamistoa aknalaudadel kardinate taga. Süüa panen voodi alla, aga kes selle sealt täpselt ära sööb, ei teagi.
Olen rõõmus, et liivakasti leidis ta üles ja hädad tehakse õigesse kohta. Ma ei ole kordagi teda näinud vannitoas, kuigi ka seal on söök ja liivakast.
Hoidsin korraliku kassiblogijana fotokat läheduses ja sain mõned kardina tagant ja voodi alt piilumise pildid ja ka ühe kiire läbijooksu elutoast, aga kuna tänane hommik andis hoopis uued kaadrid, siis ma neid pimedas tehtud uduseid ja põlevate silmadega hetki siia ei panegi. Üks üllatav öökapivaatlus siiskiIMG_9302
Triiton tuli täna, kui ma hommikust sõin, keset tuba, tegi moumoumou ja hakkas AD-d puksima. Kui ma liigutasin, põgenes, aga tuli kohe tagasi.
Olen õnnelik, et ta tahab teistega sõbrustada, sest Kassijaamas ta istus ainult omaette ja pigem tülitses kui otsis seltsi. AD on hetkel veidi tõrksad, aga tean, et harjudes sujub kõik. IMG_9328

IMG_9329

IMG_9330

IMG_9332
Pallikesed meeldivad, ta paistab neid käpaga togides ikka täitsa kassipoja moodi.
Sai ka selgeks, et rõdu tõmbab Triitonit magnetina ja üsna sirgelt läheb ta lahtise ukse suunas, kui ma ette ei jõua. Korraks ta rõdule saigi, vihma sadas ja istus seal sellest välja tegemata, nii et ma pidin minema märja võrgu alla ja ta sealt ära ajama. Ma proovin teda mitte rõdule lasta, sest ta võib olla ettearvamatu, hüpata võrku või teha muud riskantset. Teised on tublid olnud. Eks see teeb soojal ajal elu päris raskeks, aga peab vaatama ja jälgima, mis saab. Ilmselt on värske õhk talle väga ahvatlev.IMG_9333
Täna oli esimene öö, kus ta niipalju hääli ei teinud ja palvetan, et ta täitsa vait jääks, sest muidu teeb ta hoiukodu teise kahejalgse elu liiga keeruliseks. Mina talun kõike ja olen uute arengute üle väga rõõmus.
Loodan, et järgmisena tulevad diivani- või voodihetked. Triiton on väga armas 🙂

Ise teab

Triiton põgenes täna vannitoast. Selles ei ole midagi traagilist, aga noh, kui ust korralikult kinni ei pane ja uudishimulikud loomad AD kaasa aitavad, siis mis siin imestada.
Hommikul veel ma vaatasin, et oo, natuke kassi on kasti tagant nähaIMG_9125
Koristamise ajal hüppas Triiton aknalauale ja tegin väikese video sellest, kuidas ta pahas tujus suleridvasse suhtub. Fotoka videos heli kuidagi klõbiseb ja undamist ei ole hästi kuulda, aga natuke saab aimu, milline juhtum mul siin elutseb.

Eile kukutasin talle kasti taha kogemata padja peale. Uks oli lahti ja minu üllatuseks kargas Triiton välja, kihutas kabuhirmus ukseni, tegi äkkpidurduse ja siis tagasi oma urgu. Jäin arvama, et ta ei julge kuskile minna. Aga täna käisin edasi-tagasi, jätsin ukse lõpuni sulgemata ja ühel hetkel Triitonit enam vannitoas polnud. Kuna voodi all ka polnud, siis aimasin, et ju ta magamistoa taha garderoobi läks, ennegi argloomad otseteed sinnapoole suundunud. Ise ma sinna õieti ei mahu, sirutasin käe ja tegin pilti, nii ta üles leidsingi. Kõige tagumises nurgas, kohvrite ja kastide taga vana tabureti all: IMG_9133
Igatahes ei kavatse ma talle sinna lähedusse panna ei süüa ega liivakasti, sest samas toas seina taga ma magan ja mingit öist elu ma seal ei taha. Ise teab, mis ta teeb. Loodan, et ei hakka sinnasamasse pissima, vaid läheb öövaikuses ikka luurele, kust süüa saab ja kus liivakastid on.
Sellega kassiga tuleb kannatust varuda ja ega ma muud peale ootamise teha enam saagi. No nälga ma teda ei jäta, kui aru saan, et ta üldse liikuda ei julge, aga liivakasti ta lihtsalt peab üles leidma.

Ei!

Pealkiri võtab kokku Triitoni suhtumise. Eelkõige minusse.
Nädal on ta mul vannitoas viibinud ja praktiliselt midagi pole muutunud. Triiton elab kasti ja seina vahel ning väljub sealt ainult siis, kui mind ei ole. Konserv kaob kümne minutiga, kui ma lasen tal selle aja rahus olla. Krõbinakuhi väheneb ka järjepidevalt. Kohvikoor sobib samuti.
Aknalaual käib ta siis, kui mind ei ole, sest kui katsun tuppa tulles tekki, siis see on ühes kohas soe 🙂
Täna ta küll käitus veidi erinevalt – kui ma liivakasti puhastasin, siis ehmatas ja hüppas siiski üles ja alla ja üles tagasi.
Palli jätan talle nina alla ja sellega ta toimetab ka omaette. Igatahes on see mu käikudel alati teises kohas kui enne. Ja õhtul hilja kuulen mütsatusi vastu ust.
Suleridvaga paitamise kannatab ta kuidagi ära, võimalusel seda siiski hammustades. Mitte mingit leebumise või meeldimise märki ei ole. Undab ja kähiseb ja hakkab lööma, kui teen liiga äkilisi liigutusi.
Keeruline on teda pildistada ka, sest ta peab fotokat hoidvat kätt ohtlikuks ja kui muidu isegi natuke patsutaks käpaga palli, siis pilk peab mu vaenulikul käel olema ja mitte grammigi ei saa ennast vabaks lasta.
Ma ei taha teda vannitoast veel lahti lasta, sest siis ta kaob arvatavasti voodi alla või garderoobi kõige ebamugavamasse nurka elama ja ma pean hakkama talle sinna sööki panema, sest vaevalt ta esialgu julgeb kööki hiilida. AD arvates aga on tema toit palju maitsvam kui enda oma ja esimesel võimalusel on nad Triitoni kausi kallal.
Väikest elavnemist näengi alles siis, kui poisid vannituppa tulevad, siis paistab natuke triibulist koonu kasti tagant piilumas.
Nädal on muidugi väga lühike aeg, aga arvatavasti on ta mu kõige raskem hoiukass. Ei tea, miks talle selline usaldamatus kaasa on sündinud. Aga kuna ta on siiski väga noor, siis vast juhtub “ei” asemel millalgi “võib-olla”.
Ja siin mõned igavad pildid

lemmikpalliga

lemmikpalliga

maksimumliigutus palliga minu nähes

maksimumliigutus palliga minu nähes

vitamiinipasta teeb päeva paremaks

vitamiinipasta teeb päeva paremaks

haruldane hetk päevavalguses

haruldane hetk päevavalguses

Triiton!

Triiton, kes Telliskivis minuga pikalt peitust ja kulli mängis, on nüüd Padi ja Pasteet (arvatavasti pikaajaline) elanik, esimene öö on möödas ja esimene käpahoop minu pihta antud 🙂
Olen täiesti kindel, et meil läheb sõpruseni väga kaua aega. Millegipärast on temas vaatamata väikesele vanusele palju usaldamatust ja iseloomus on arglikkus veel esikohal. Võrreldes samast kohast ja veidi isegi vanemate Nöpsiku ja Fejaga on ta hoopis teist laadi kass, ei mingit uudishimu ja aktiivsust. Veel. Ma mäletan teda juba Nöpsiku püüdmise ajast. See pidi olema tema, kes oli siis veel kassipojamõõtu ja mäletan ka, et haigete silmadega. Udused pildid seda kinnitavad.
Arsti hinnang hammaste järgi ja sellised seosed lubavad Triitoni sünniajaks panna umbes juuli 2014.
Aga väljakutsed mulle meeldivad ja see ka, et mul on kassid nüüd kuidagi tasakaalus – triibikud Triiton ja Triinu ning mustvalged AD sinna juurde.
Kui hoiukassid, kes puuris ei ole, valivad vannitoas reeglina meeliskohaks aknalaua, siis Triiton käis seal ainult korraksIMG_8705
Tema läks hoopis kasti taha ja põrnitseb mind sealt.

Triiton

Triiton

Õnneks sööb (Kassijaamas esimesed päevad ta ei söönud mitte midagi). Kaal 3,6 kilo. Kastis käib ilusti. Hommikul olid asjad kõik oma kohtadel ja kaks pallikest olid puutumata. Vitamiinipasta elavdab teda aga kohe, kassil peab ju mingi nõrkus olema.IMG_8723
Igatahes ma loodan, et ta peagi siiski aknalauale kolib, et mul oleks natuke mugavam temaga suhelda.
See on viimane pilt Kassijaamast vahetult enne transpordikasti toppimist. Kohutavalt armas sabaotsake käppade vahelt paistmas 🙂IMG_8651

Kassid said rõdu(le)!

Küll on keeruline, kui on rõdu, mida ei saa kuidagi kinni ehitada (nii et väljast ka kannataks vaadata) ja kui on kassid, kelles kahel (Triinu ja Andy) on elu olulisim ülesanne jalgade vahelt rõdule lipsata iga viimane kui kord, kui selle uks avada.
Lisaks ülbitsevad rõdu kohal katusel või äärel kohalikud tuvid ja varesed ning lindude järele äärele hüppamine on väga ahvatlev.

Kiusu ja Triinu oskasid pikki aastaid tegelikult rõdul käituda küll, väikeste eranditega, aga juba teine suvi koos AD-ga on mind pannud nuputama erinevaid võimalusi, kuidas ikkagi saaks sooja ilmaga rõduukse lahti jätta ja ise sealjuures olla vaba tegema midagi muud kui üksisilmi 2-3 kassi (no ja sageli ka rohkem) passima.
Lõplik idee tuli naabrionult, kes soovitas võrguga katmist ja nüüd ongi see töö tehtud – umbes 100 konksukest kruvisin sisse ja võrgu pingutasin selle külge.
Esimesed päevad ütlevad, et asi toimib. Kassid ei tahagi võrgu küljes rippuda ega selle alt välja pugeda, vaid naudivad uusi põnevaid lõhnu ja ruutmeetreid.  Võrgu eemaldamine ja taaskinnitamine käib kiirelt ja kuigi ideaalis tahaks ka ise kassiturvalisele rõdule mahtuda, olen siiski väga rahul ka selle lahendusega. Kui väljas on 15-18-kraadine suvi, siis ma jätan  hea meelega võrgu oma kohale ja lasen kassid värske õhu kätte. Muidugi ainult siis, kui ise kodus olen.

IMG_8649-001IMG_8579-001
Sain kingituse, mis ütleb nii 🙂IMG_8650-001

Triitonist aga juba homme!

Feja vahetas hoiukodu

Feja kolis Padi ja Pasteedist ära teise Kassijaama hoiukoju ja praeguseks on katseaeg edukalt läbitud. Miks nii?
Selline mõte hakkas tekkima, kui selgus, et mu kauapüütud Triiton Kassijaamas ei taha sugugi edusamme teha. On pahur, et mitte öelda kuri ega taha suhelda ei inimeste ega teiste jaamakassidega. Pealegi on ta seal “üks kass liiga palju”. Samal ajal aga elu Fejaga muutus aina muretumaks. Ja vahvamaks, sest eriti tema hea läbisaamine AD-ga valmistas mulle ääretult palju rõõmu ja heldimushetki.
Feja uues hoiukodus on aga püsielanikuks must kass BJ, kes vajab samuti maadluspartnerit ja sõpra, sest hoiukodu teine kass (päriskodu ootel) Daša eelistab iseenda ja inimese seltskonda ning teistest kassidest ei huvitu.
Otsustasime proovida, kas BJ, Feja ja Daša omavahel klapivad ja kui, siis võidavad kõik. Nii läkski – Feja veel BJ-le kaissu pole pugenud, aga ühised saba-püsti-rallid juba toimuvad ja esimesed voodismagamised ka. Kaotajaks on osutunud uue elukoha toataimed, aga selle saab Feja andeks 🙂
Pean ütlema, et Fejast loobumine oli mulle päris raske – otsus oli puhtalt ratsionaalset laadi. Ta jõudis mulle väga sügavale südamesse pugeda ja mulle oleks väga meeldinud temaga oma kodu edasi jagada. Aga uudised Feja käpakäigust jõuavad minuni ju edasi, saan teda külastada  ja olulisemat jagan kindlasti siingi.
Siin veel viimane galerii vahvast Fejast minu juures

Ilmselt veel sellel nädalal kolib Triiton Padi ja Pasteeti, et temast üks asjalik kodukass kasvatada.