Skip ikka kardab

Kirjeldan natuke ka Skipi käpakäiku. Skip on väga armas kassipoiss, kelle jaoks inimene on kõigi hirmude allikas. Mis teha, kui on pidanud suureks kasvama nii, et päris selgeks pole saanud, kas kahejalgne on hea või halb. Geenidega on talle aga kaasa antud hea ja leplik iseloom. Võin ainult ette kujutada, kui ideaalne kodukass ta oleks, kui oleks juba titena oma pere leidnud.
Kõigil ei lähe päris nii hästi, aga Skipil siiski vedas. Ta ei pea enam õues elama ja kunagi saab ta kindlasti kodu, mida ei pea ajutiseks nimetama.
Skipiga iga päev koos elav inimene kuuleb ja näeb teda peamiselt õhtuhämarauses ja öösiti. Enam ei reduta ta ainult vannitoa kõige pimedamas nurgas, vaid kui inimene teeb tööd, siis veeretab tema selja taga vaikselt palle või käbisid. Ka öösel teeb ta seda kõike, aga mitte enam nii vaikselt 🙂
Kui inimene tuleb koju, on ta kui keravälk jälle kadunud – diivani või pliidi taha.
Hoolitsesin Skipi eest nädal aega ja esimene mõte oli, et kui kahju, selline taandareng! Skip piilus mind diivani tagant ja kui sirutasin tasakesi käe, tõmbas kõrvad lidusse ja kähises. Teine kord lausa hüppas mu suunas. Olin talle midagi väga hirmuäratavat. Enamasti jätsin ta rahule, aga kui aega oli rohkem, lasin tal jälle vannitoa nurka joosta ja sealt võtsin ta sülle. Hirmust kange Skip teeb süles läbi mingi muutumise. Natukese aja pärast hakkab ta nurruma ja see ei lõpegi enne, kui ta sülest ära panna.
Skip poeb sügavale kurgu alla ja on selline tunne, et ta vägaväga vajab turvalist kohta ja rahustamist. Samal ajal on muidugi väga armas, et keegi niimoodi nohiseb ja nügib.
Seni pole temast saanud ühtegi ilupilt, sest ta lihtsalt ei usalda ennast rahulikult näidata. Tuleb kannatlikult oodata, mis seal ikka
IMG_3448-001IMG_3475
Iga kord, kui ma oma majast väljun või koju jõuan, vaatan Skipi aknasse. Kui inimest ei ole kodus, siis on ta peaaegu alati aknal. Nii et tasapisi areneb, alguses ta aknalaual ei käinud. Loodan, et varsti saan panna ka toast tehtud aknapildi, see oleks juba suur samm edasi. IMG_3514

Hei Hipsik!

Hipsiku pere rõõmustab mind aeg-ajalt toredate kodu-uudistega.
Hipsik teeb natuke vähem pättusi kui varem ja saab pere teise Kassiga hästi läbi. Ta magab sageli karvamütsina inimese peas ja võtab vahvaid poose, aga mitte kaamera ees. Siis ta hakkab objektiivi nühkama või põgeneb 🙂
Äratab hommikuti kõhu peale tulles ja põrisedes.
Hipsikule meeldivad väga uued mänguasjad, aga kaissu võtab siiani selle, mis minu juurest pärit.

Hipsikul nii vedas ja mina saan sellest alati natuke “kütust” juurde.

LE2A2355

LE2A2354

Nii tore – Triiton muidugi!

Ma pean jälle Triitonit kiitma. Hakkasin mõtlema, et kes mul siis kõige paikassim kass on. Polegi nii kerge pingeritta panna, sest igaüks tahab pai isemoodi, aga Triiton on kindlasti esikolmikus – tema vaatab mind koju saabudes ja hommikul ärgates jumaldava pilguga, teeb krääks ja küsib pai iga oma keharakuga. Üks teine kass ei tõuse tagakäppadele, et pai kätte saada.
Triitoniga harjutan nüüd ka süllevõtmist. Võtan temast söögikausi juures esikäppade tagant kerest kinni, tõusen ise sirgeks ja viin ta näiteks diivani peale. Täiesti võimalik. Vaatab mind siis segaduses, aga küsib kohe uue pai. Eks ta on osa ajast ikka ettevaatlik ja läheb eest ära, aga mulle nii meeldivad need edusammud! Vahel leian ta minu juures magamast, kui näiteks jalad on sobivasti, et ta saab kuskile õnarusse pugeda. Hommikuti tuleb ta vahel mulle kõhule sõtkuma ja viskab siis samasse pikali.
Väga mängulustlik on ta ka, meetrikõrguste hüpetega pallimängud on tema lemmikud. Pildile ei saa neid mängurallisid ainult kuidagi, sest kaadri varjutavad teised kassid või siis müksab keegi just ebasobival hetkel fotokat hoidvat kätt.
Ühesõnaga – Triiton on ääretult tore kass!IMG_3425
Sobib ka teiste kassidegaIMG_3036

IMG_2992

Triinu vasakul, Triiton paremal

Argipäevad jätkuvad

Leila ja Lembit ei ole enam ka öösiti vannitoas kinni. Põrandaküte läks rikki ja mul ei olnud südant neid sinna jätta, kuigi praegu ei ole veel külm.  Esimesel ööl ma ärkasin mitu korda puhtast uudishimust ja ärevusest ja avastasin mitmeid erinevaid kombinatsioone ühismagamisest. Küll nad on naljakad ja armsad, nii ärkvel kui magades.
Igatahes olen ma lapsed hästi välja treeninud, ei mingit öist möllu. Leila sätib end rohkem mu kõrvale või jalgade juurde, Lemps aga  tuleb vahel ka täitsa kaissu ja keerab käpsud püsti.
Muul ajal on ralli muidugi meeletu, nagu hipodroomil elaks koos traavlitega.

Õhtud on pimedad, nädalavahetused kiired ja pildistamiseks võimaluse leidmine on jäänud napiks.
Seekord staar on mu kallis Lemps – kass, kes sülle võttes keerab kohe pea vastu mu põske või õlga.IMG_2595 IMG_2604 IMG_2607 IMG_2671 IMG_2768