Kassipoegade kaisutuses

Sellest nädalast alates on Mirjam ja Mäuram vabastatud igasugustest liikumispiirangutest. See tähendab, et nad ei pea enam vannitoas öösiti kinni olema. Tulemus on see, et minu und nad ei puutu, aga ärkamine on veel sada korda mõnusam. MM, eriti Mirjam, on avastanud, et kõige parem on ööd veeta vastu minu vasakut külge. Nii ma nad siis hommikul nihelema hakates leian. SS aga on kuskil jalgade vastas ja no mõni suur kass mahub ka ära. Nende võit on, et sooja põrandaga vannituba on nüüd avatud ja hoopis see tuleb ära kasutada.

Kui ma diivanil pleedi all loen, siis samuti on MM kohe platsis (kui nad parajasti ei mürgelda). Kõhu peal, külje vastas, jalaõnaruses. Üksi või üksteise kaisus, vahepeal asendeid vahetades, mind üle nuusutades, puksides, aeledes, nurrudes. Mäuram on kuidagi eriti hellikuks muutunud, eriti võrreldes tema beebiaegse tõrksusega. Ilmselt see meie koos kasvamine kannab nüüd vilja.
Ma vaatan nende kollaseid sõbralikke ja uudishimulikke silmi ning tahaks üle kõige, et neil oleks kogu ülejäänud elu sama hea ja turvaline nagu praegu.
Siin üks eileõhtune hetk, kus mul fotokat käepärast ei olnud, aga tundes vastu ennast kahte väikest sooja mügarikku, nägin, et nad on jälle lihtsalt võimatult armsad ja tegin tahvliga klõpsu
SS nii suured kaisukad ei ole, aga miilustamas käivad mõlemad.
Sia ja Mirjam on sageli mul arvutinurgas lambi all seltsiks. Mirjamil on komme toetada pea mu hiirekäele. Veel mõned viimaste päevade klõpsud Simmost. Simmo kasvamine on nii põnev. Saba on hakanud karvaseks minema, tumedamad kohad lähevad tumedamaks ja mustrid-jooned selgepiirilisemaks.
Eile õhtul oli üks ootamatu hetk, kus avastasin Trini diivanilt. Trini krabas Simmo kaissu ja maadles natuke. See oli täiesti üllatav, sest pärast teisipäevast kliinikuskäiku Trini väga magamistoast välja ei kipu. Toit ja vesi on tal sealsamas nurga taga ja pesa on teki peal garderoobi taga nurgas. Ometi ei suhtu ta minusse halvasti. Pai saan teha, tipib varvastel ja keerutab nagu enne. Lihtsalt ei usalda kaugele minna, äkki ma jälle tulen kahvaga.

Trini on ka väga tugev ja osav (või mina hooletu). Kliinikusse minekuks püüdsin ta varakult kahva sisse ja toppisin transpordikasti. Panin ta vannituppa ukse taha ootele tunnikeseks, kuni oli aeg minna. Kui läksin teda võtma, oli ta aga aknalaual ja mina täiesti jahmunud. Kuidagi oli ta puurist ja kahvast välja saanud. Õnneks oli ta üsna kangestunud ja rätiku all sain ta juurde tõstetud kasti sokutatud ning esimest korda ta ilma kahvata kliinikusse viidud.
Tagasi tulin heade uudistega. Põletikku enam ei ole ja Trini sai lõpuks ka vaktsineeritud 🙂

Kui ma ainult saaks kassipojad kuidagi krõbinaid sööma. Titekrõbinaid ma ei saa lahtiselt jätta, sest paksul Duranil on jahikoeranina selle peale ja ta on sekundiga kohal. Kui ma aga neile nina alla panen, siis nad ei taha. Nii ongi meil üks lõputu kanaliha- ja konserviralli. Näljane Mirjam teeb kajaka häält ja Simmo ronib mööda säärt üles. Teised ootavad viisakalt ja suured kassid väga enam kööki ei trügigi, kui see nelik seal tungleb. Ainult Triiton ootab oma kooretilka.

Triinu ja Leila aga rivistuvad järjepidevalt rõduukse ette, sest seal on ainus koht, kus nad rahu saavad.

Kümme kassi on ikka palju…

Advertisements

Kärpsejaht… ja ültse

Täna istusid kolm tegelast aknalaual ja jälgisid kärbest – kes lagistas hambaid, kes võngutas saba. Kätte sai saagi ja ära sõi Sia.

Suur, väike, keskmine

Mõtlesin siis, et panen muud kogunenud pildid ka üles kõigist mu sõpradest.
Triniga hakkame järgmine nädal jälle jooksma ja maadlema ning SS-i opiaeg veidi kaugemas tulevikus on samuti paigas.
Hommikul oli Leila pahaaimamatult vannitoas, ma nihutasin ukse kinni ja olin julm. Andsin ussirohtu ja lõikasin küüned. Jõudu peab kasutama, aga ta õnneks ei hammusta ja küünista. Käime vaktsineerimas ära. Kuidas ma tema aja peale kätte saan, ei tea. Võib-olla peab rõduboksis püüdma, kuigi üldse ei tahaks.

MM on ka nüüd saanud teise vaktsiini, on tublid lapsed 1,5 kilo per käblik.

Mirjam istub mu selja taga toolil ja nurrub, nii mõnus on 🙂 Ja kui ma loen, siis tunneb temagi end hästi:
Mäuram tuleb ka vahel miilustama, siis nühitakse mu nina ja põsed kõvasti üle ja otsitakse kaisukoht.

Simmo ja Sia muudkui kasvavad ja on juba päriskassi moodi.

nii ilus sinine silm

Simmo kasukas võtab aga uusi toone ja mustrid joonistuvad välja. Imestan, et tal on talla all sellised tutid, muidu ju lühikese karvaga

Kodus ma ei saa mitte midagi rahulikult ja normaalselt teha. Asjad ei ole oma kohtadel, kogu aeg midagi kukub ja kassipoegade ninad, sabad ning käpad on igal pool. Praegu ma näiteks tõstan Siat klaviatuuri pealt ära juba 27 korda. Vahel on päris tüütu, aga armsad hetked kaaluvad selle kõik tuhat korda üles.

Natuke suuri kasse ka:

laiskloom (umbes nagu mina)

 

Muul kassirindel vaheldub suur õnn suure masendusega. Kuna ma olen käppapidi sees nii siin kui seal, mis puudutab kadunud, leitud, päästetavaid kasse, siis emotsioone jätkub igasse suunda. On suurt vedamist ja rõõmu. On raskeid lööke ja kurbust.

Pealkirju on alati nii raske panna. Tänaseks sain inspiratsiooni kassiteemalistest foorumitest. Teenisin ehk vähemalt mõne kulmukergituse 🙂

Segapaarismängud

Mirjam ja Mäuram on nüüd suurema osa ajast lahtiselt jooksmas, ka siis, kui mind kodus ei ole. Ainult öösel on vannitoas, et nad natukenegi titekrõbinaid sööksid. Natukene söövad ka, 10-20 grammi umbes. Toorest aga nemad ei taha, kana ja konservi tuleb ette kanda, lõputult. Sama suurematega, päev keerleb kogu selle kamba toitmise ümber ja varud vähenevad silmaga mähtavalt. Aga saame hakkama.
Simmo ja Sia on nendega nüüd üsna ära harjunud. Kuigi SS on tugevamad, on MM sitked ja vaprad, alla ei anna. Sia ikka undab ja urrab vahel ja Simmo üritab jõmmi mängida. Igatahes ma proovin eemale hoida, kui nad koos jooksma hakkavad.
Enamasti mängivad nad ikka oma vanades paarides, aga toimub ka segunemist, samuti magades. Põhiliselt sellepärast, et kratsika lohkpesa on kõige mõnusam ja kui keegi seal juba ees on, siis teine tuleb lihtsalt kõrvale.
Suured kassid lepivad kuidagi selle lakkamatu kablutamisega. Trini lakub pisematel pead ja on õnnelik, kui keegi temaga maadelda tahab. Triinule ja Leilale nad eriti ei meeldi ja nemad tahaksid olla rõdul, eemal. Kuigi nad ka üksteist ei salli, siis seal on nad rahus. Kahjuks on õues üha märjem ja külmem ning Triinu kräunumine rõdu ukse ees ajab mind juba natuke hulluks. Vähemalt on ta leidnud omale koha vannitoa aknalaual, kus on natuke rahulikum. Kes ikka vangimajas vabatahtlikult oleks, kui saab mujal olla 🙂

Nii paljudele kassidele hoiukoduks olemise juures ongi see miinus, et keegi ikka kannatab. Ja kuigi kõik nad on mulle lõpmata kallid, tahaksin ma siiski, et meil siin jääks lõpuks rahulikumaks, just suurte kasside pärast.
Mirjam on näidanud ennast väga toreda kodukassina. Kassipojatembud nagunii, aga ta tuleb ise kaissu ja sülle ka. Oh kui mõnus on raamatut lugeda, kui Mirjam tuleb kõigepealt teeb ninamusi ja siis sätib ennast kaenlaauku kerra. Mäuram aga läheb jalgade juurde. Mäuram on väga palju arenenud, võrreldes sellega, et ta alguses oli, noh, mäuram 🙂 Mäuram võtab endiselt kõige armsamaid poose, väikesest kerast juhmivõitu tagumikupotsatuseni. Ta armastab samamoodi väga paitamist ja mõlemad nurruvad kogu aeg. Kohe, kui ma korrakski puudutan, hakkab mõlemal tugev põrin. Mirjam armastab ka arvutialaual olla, lambi all soojas, ise mind jälgides. Sama teeb ka Sia. Sia ja Mirjam ongi veidi rohkem inimese lähedust armastavad, aga muidugi on ka Simmo ja Mäuram tõelised musirullid. PARANDUS: pool tundi pärast postitamist tuli ka Mäuram täiest jõust põrisedes mulle kurgu alla pugema ja siis ronis õla vastu magama. Simmo ja Sia aga on viimasel ajal öösel hakanud voodis magama, vastu mind. Ilmselt on aeg kütma hakata.

SS ootavad, et nad kaaluks vähemalt 2,5 kilo, siis lähevad nad operatsioonidele. Simmol vähem, Sial rohkem veel vaja kosuda.

Kõik neli on imelise iseloomuga kassipojad. Huvilistest pole aga asja saanud ja neid on ka väga vähe. Ikka ja jälle jõuame sinnani, et inimesed tahavad pilkupüüdva välimusega, vigadeta loomi. Miks mustvalge lühikarvaline ei kvalifitseeru, mina ei tea ja ei saa kunagi mõistma. Et selline silmaga nähtav silmapuue võib häirida, seda ma veel kuidagi suudan tajuda.
Väike kassipoeg Miina, keda ma aitasin talu lakast püüda, sai koju kõigest mõne tunniga tema pildi avaldamise järgselt. Kuidas nii? Aga vot sellepärast, et kohev hallivalge nupsik (ja ma ise ka täiesti võlutud). Mis sellest, et kartlik ja inimesega tuttav alles poolteist ööpäeva. Kohtusin uue omanikuga hiljem ka kliinikus ja süda on täiesti rahul, aga jälle taban end mõtlemast, et miks Mirjamile ja Mäuramile järjekorda ei ole… Ja Simmole-Siale. Noh, see on midagi, mida muuta ei saa ja tuleb lihtsalt kauem oodata.
Pildid, mis vahepeal klõpsitud:

laudlina asemel

süüa! kiiremini!

ise tuleb sülle

Kiusupunnid-kadekopsid

MM saavad nüüd iga päev natukeseks mängima vannitoast välja. Enne ootan, et suured kassid on rahulikult kuskil magamas või rõdule evakueeritud. Magamistuppa ukse taha tahavad nad ise minna, kui väikeseid tulnukaid näevad.
SS aga on asunud seisukohale, et “kes need veel on, meie oleme kõige tähtsamad!” Sia lihtsalt lamab neil ees, et nad ei julgeks liikuda. Simmo hoiab kaugemale, sest pole aru saanud, kas maadelda saab. Kui ette satuvad, siis kuriseb kõrge naljaka häälega. Õnneks ei ole nad kurjad. Käpavopsud küll käivad ja natuke undamist ka, aga kaklusi ei ole näha ja ei ole ju tõenäoline ka, et üks kassipoeg teist kassipoega kuidagi kurjalt peksma peaks.
Praegu näiteks on nad pool tundi lahti olnud. Mäuram luusib julgelt ringi, aga Mirjam ei julge vannitoast välja tulla. Võtsin ta hoopis sülle ja ta aitab mul kirjutada 🙂
Natukene imestangi, et Mäuram on julgem, sest omavahelistes mängudes on ikka Mirjam see lõvitüdruk olnud, kes alustab ja lõpetab.
Ootan aega, kui nad juba natukenegi julgemad on, et joooooosta!

Mirjam ja Mäuram on nii-nii vahvad kassipojad. Mida küll on vaja, et õiged inimesed nad üles leiaks?

Simmo ja Sia aga ilmselt arvavad, et see ongi nende kodu. Endiselt, praegu mina neid lahutada ei suuda.


Teiste kassidega on neil suhted selged ja midagi hullu pole. Triiton talub natuke aega, kui talle selga ronitakseja AD vahel isegi jooksevad nendega koos.

Stop! Ei ole kogu aeg minu sabas!

Päikeselaik!

Niisama

Et ma piltides järge ei kaotaks, lisan vahepeal tehtud jälle siia. Kõik neli kassipoega on kõvasti kasvanud, eriti kui esimeste piltidega võrrelda. Ega muidu ei saagi aru, nina all iga päev sahmides on nad ju ikka väikesed nublud.
MM ja SS ühiste hetkede harjutamine läheb üha paremini, Sia ei viitsi enam sisiseda ja Simmo ei taha isegi väga sinna tuppa siseneda.
Ühel peatsel päeval lasen ma mustvalged päkapikud ka elamisse jooksma ja loodan, et suured kassid ei lange stressi ja minestusse.

Simmo ja Sia aitasid mind ühel päeval kratsipuu ümberdisainiga.
Vana hea ja tegelikult tõeliselt kvaliteetne kratsikas väsis lõpuks täitsa ära mitme aasta kassikarja all. Alumised postid viskasid nöörid maha ja kuumliimipüstoliga parandused aitasid ainult natukene. Mõtlesin siis, et vahetan ülemised peaagu kasutamata ja alumised postid ära ja kruvisingi juba kõik lahti, aga kohe ei märganud, et üks post on lühem ja nii ikka ei saanud. Kruvisin siis terved postid püsti, kinnitasin kassidele elutähtsa lohkpesa ja ei visanud muidugi ära pesakasti. Pole viga midagi vaesel ajal 🙂


Rõdul langes ka ootamatult üks paneel alla, talvelumega paindus tasakaalust välja ja ühel hommikul oli võrestik maas. Mul olid väga kiired liigutused, et juba boksi lastud kassid tuppa tagasi saada.
Ostsin siis metallvõrku, nagu mul päris alguses plaanis oligi, kuid ehitajaga ei suutnud selgeks teha, ja parandasin ära nagu oskasin. Peaasi, et kassid välja ei saa nihverdada.

vaade aknast mu käkerdisele 🙂

Peab küll. Andy lasi küll paar päeva tagasi kaks sõpra ja enda väravaluugist välja, ma ei tea kuidas, aga õnneks otsustasid kõik mitte ära kaduda, kuni ma põgenemise avastasin. Mina olin jälle infarkti äärel ja ei julge kunagi enda kohta kasutada tiitlit “hea hoiukodu”.  Noh, tuleb välja, ei ole 100% kassikindel mitte ükski riiv, aga tabalukku ma nüüd enam sügiseks ka ostma ei hakka.

SS on absoluutselt igal pool jalus ninapidi juures, kui ma midagi teen. Liivakastide puhastamine hõlmab ka väikeste kasside korduveemaldamist ja köögitegevustest ma ei räägigi. Sia näiteks on avastanud, et Renal krõbinad on kõige paremad ja ma pidin selle koti panema kappi ära, sest ta kaevas ennast jätkuvalt sinna sisse. Kui nad aga magavad, siis tulgu või maavärin, vurr liigub ainult unenägude peale.
MM aga nurruvad kõrvulukustavalt, kui ma tulen ja piiksuvad takkaotsa, kui pole kana ammu saanud. Nad on päris mürgeldised kohe ja nii armsad!
Siin siis suvalises järjekorras viimatised klõpsud.

onu Triitoniga 🙂

ma ei tule enne ära, kui sa rebaste pildi eemaldad!

 

MM ja SS kohtumine

Olen mõnel päeval lühikest aega lasknud kaks pojapaari ninapidi kokku. Ei saa öelda, et kõik on rõõmsad uute sõprade üle. Samas ma ka väga ei pinguta ja ei pressi peale, sest SS on viimasel ajal isegi mul magada lasknud. Korra ma ikka öö jooksul fikseerin mingi heli ja võimaliku pahanduse, aga nad tegutsevad rohkem elutoas, mitte minu juures.

MM on väikesed uudishimulikud ja leebed nööbikesed. Nemad tahaksid küll uusi sõpru ja mängukaaslasi. Näen, kuidas nad mõtlevad ja imestavad, et kes need kaks küll on ja miks nad meiega ei mängi…

SS aga on natuke vaenulikud ja jõulised. Panevad käpaga, kähisevad. Samas ka unustavad ja vaatavad ringi ning hakkavad mängima, tegemata teistest väljagi. Kui oleme kauem, siis keegi sätib tingimata end minu selja taha istuma ja tunneb nii end kõige kindlamalt.

Katsed jätkuvad.

Ka Mirjam ja Mäuram armastavad vitamiinipastatNiisama pilte kaLõpetasin just järjekordse kanakeetmise, sest kana on kõigile neljale ikka täielik delikatess. SS hingasid kausitäie sisse ja läksid aknalauale nurrudes magama.

MM on hakanud vaikselt krõbinaid ka sööma, aga Mäuram ei taha konservi üldse.

Üldiselt on meil väga tore, välja arvatud söögiaeg, mis meenutab natuke kaost, sest Sia tahaks heameelega neerukrõbinaid, Duran titekrõbinaid, Triinu kõike, Trinit peab jälgima, et ta saaks üldse midagi süüa, ilma, et kuri Triinu kiusama hakkaks. Triiton peab ka oma kooretilga kätte saama, millele jooksevad samas tormi ka SS. Simmo näiteks sööb ruttu enda kausist, aga kohe ka Sia kausist, Sia võib lõpetada kohe pärst paari ampsu söömise, aga kui ma talle uuesti ette näitan, siis sööb rahulikult lõpuni. Väikeste kiiksudega kassid.

Tublid tüdrukud

Mirjam ja Mäuram on nüüd veel sammukese kojuminekule lähemal. Tehtud on esmane vaktsiin ja kiibid-passid said nad muidugi ka.

Ma olin mures nende kaalu ja kasvamise pärast, praktiliselt ainult kana ja vitamiinipasta toel, millele lisandus viimasel ajal natuke ka Whiskasi titekrõbinaid, sest muu peale kaabiti põlglikult põrandat ja suu läks kriipsuks. Aga selgus, et lapsed on väga kepsakalt kasvanud. Mirjam oli 920 grammi, Mäuram 970 ja Murjam 980 grammi. Väga hästi!

Võib-olla mul SS-iga võrreldes lihtsalt silmamõõt vale.

Murjam-Mirrit oli nii tore näha, ta muudkui piuksus ja tahtis suhelda. Mirri kasukasse on väga palju valgeid karvu tekkinud.

Ka Mäuramil on üsna sama asi ja sabad on neil valgetriibulised. Alumisel pildil näevad nad sissetunglevat Andyt ja tekkis üks väike pudelihari 🙂Kliinikus:

 

Ma arvan, et täna-homme saavad nad Sia ja Simmoga ninapidi kokku ja eks ma siis dokumenteerin. Tunnevad nad end oma uues toas aga väga hästi. Vahel vaatasime MM-iga koos MM-i 🙂

Südame tegi soojaks aga veel üks annetus minu hoolealustele. Suur-suur aitäh “vanale võitluskaaslasele!”:) Konservi-ja kanavarud saavad kindlasti täiendatud.

 

Ümberkorraldused

Jälle üks ühine kassipojapostitus. Kätte jõudis aeg, kui ajutine hoiukoht kastikiisude jaoks sai otsa. Kastitoojal on sellest muidugi ükskõik, aga mul halle juukseid veel rohkem. Ühtegi head lahendust ei ole, aga sai siis lõpuks nii, et eile kolisin Mirjami ja Mäurami Simmo ja Sia asemel vannituppa. SS aga jäid minu koju lahtiselt, ilma oma toata. Olen neid tasapisi sellega harjutanud ja üksiolemisi järjest pikemaks venitanud. Kõik on olnud hästi, kaklusi suurtega ja ootamatusi pole ette tulnud. Pigem mõtlesin, et mis meie öörahust kahe möllukutiga saab. Saigi siis see esimene öö koos kuue suure ja kahe väikese kassiga mööda ja äratas mind kell kuus hoopis Leila, kes mööda aknalaudu ja kardinaid mingit putukit taga ajas.

Simmo aga tuli mulle õhtul hoopis kaissu, kurgu alla täpsemalt, varsti tundsin, et keegi pisike tuli veel, aga rohkem ei mäleta. Nii nad hommikuni kuskil minu juures olidki, enamasti omavahel pead-jalad koos. Võib-olla see mõjutab, et ma ise olen harjumatult kaua üleval ja lapsed ka. Vaatan MM-i ja samal ajal SS teevad oma sporti – tõkkejooksu, kaugus- ja kõrgushüppeid, sprindidistantsidest rääkimata.  Väsitavad end ära ja siis on uni magus. Eks paistab, kuidas edasi.

Simmo ja Sia on uskumatult toredad kassipojad. Nad on inimese küljes kinni, aga parajalt. Nad on nii rõõmsad, helged, hea iseloomuga. Välimuselt imeliselt armsad. Simmo justkui naerataks kogu aeg, pea läheb tihti viltu. Nurruvad lõputult, kana peale tehakse aga spetsiaalset kiurrrrrrrrri.

Sial aga on tüdrukkkassi kohta naljakas natuke jämedamat sorti koon, mis teeb teda omanäoliseks. Nad ei ole sugugi tüütud, va kui Simmo ei lase mul rahulikult arvutis trükkida, vaid udjab mu hiirekätt 🙂 No ja rõdukäikudeks pean neid eraldama. Selleks kasutan meile hiljuti kingitud koertele mõeldud kergpuuri, kus neile meeldib tukkumas käia.

Mina ei tea, kas toredamaid kassipoegi on üldse olemas ja järjest enam tunnen, et niikaua kui nad on väikesed ja üksteisest sõltuvad, ma neid lahutada ei saa. Kui koduotsimine kestab pikalt ja nad ajapikku üksteisest eemalduvad (nii nagu tegelikult juhtus AD-ga), siis mõtlen uuesti. Pikalt võib siin minna küll. Ma küll ei arvanud, et ükssilmsus võib niipalju mõjutada, sest kahe silmaga ja oma suurepärase iseloomuga ja ilusa välimusega oleks nad ilmselgelt küsitumad. Aga kui nii, siis nii. Meie oleme kannatlikud.

Muidugi ei ole midagi lihtsat sellise kassiseltskonna toitmisega. Ma ei saa jätta suurtele kassidele ööseks titekrõbinaid. Simmo neid sööb, Sia eriti mitte, aga tema õnneks näksib suurte omi. Õnneks tähendab, et ta ei ole näljas, kui muud toitu ees ei ole. Pehmet toitu andes koguneb parv teisi kasse, kes kõik tahaks seda rammusamat. Teistest kassidest paar peaks saama neerutoitu ja vähemalt üks üldse mitte midagi kaloririkast. Nojah… Head süsteemi mul veel ei ole välja mõeldud. Võib-olla saan hakata poegi koos vannitoas hoidma ja nad saavad vähemalt öösiti omale kohast toitu süüa.

Ühtlasi on nad anastanud suurte kasside lemmikkohad kratsipuul ja pole üldse tähtsust, et seal keegi ees on, ikka tuleb minna ja istuda peaaegu otsa. Lapse siiruse peale onu Triiton ei oska väga pahandada ka, läheb lihtsalt ära 🙂

Leila on neid vahel käppadega üsna kõvasti toginud, aga Trini lakub neil pead, see on küll väga armas.

eraldus- ja tukkumispuur

vitamiinipastat tahaks veel ja veel

teised otsigu muud kohad

ükskord magati diivani all
kes sealt küll oskaks otsida 🙂

 

Mirjam ja Mäuram aga kohanesid oma uues, natuke suuremas ja valgemas uues toas päris ruttu. Tuttavad lõhnad ja asjad tulid ju kaasa. Muidugi on nemad ka üliarmsad, aga kui SS kosuvad, muutuvad ümaramaks ja pehmemaks, siis MM on praktiliselt näljastreigil. Nad söövad peaagu ainult keedetud kana. Ühtegi konservi nad ei taha, krõbinaid (nelja erinevat olen proovinud) heal juhul 10 ööpäevas.

Nad on sellised kõhnakesed, rääbud ja kuigi müravad väga aktiivselt, siis  teeb see muret ikkagi.

Täna rääkisin arstiga ka, kes vangutas pead. Ütles, et tõelised kassid ja soovitas Whiskasit proovida. Hiljem saab segada juba ja edasi katsetada. Ostsingi siis titevarianti, aga peale nuusutamise seni edusamme pole.

Veel vana elukoha viimased pildid

triibusabad 🙂

Ja üks kolimisjärgne.

Pean mõtlema, millal SS ja MM kokku viia. Järgmise nädala alguses saavad kõik esmase või kordusvaktsiini ja õige oleks pigem sinnani oodata, aga paljad laigud on kuu noorematel tagasi kasvanud, vannituba on nagunii SS-i kaasavara täis ja ilmselt toimub kohtumisõhtu juba varem. Siis juba uued jutud.

 

Mäuram ja teised

Kuna aega mul on, siis tegelen meeldivaga – istun väikeste mustvalgete põnnide juures, fotokas kõrval ja vaatan, mis nad korda saadavad. Kuidagi on juhtunud nii, et Mäuramist on saanud naljatilk-kass. Ta on selline natuke häbelik, kohmetu, kohmakas ja võtab veidraid asendeid, isegi kaamera ees. Tavaliselt ju kunagi parimaid hetki pildile ei saa. Kohe, kui ta aga kohaneb olukorraga, on aga tavaline lõbus kassilaps. Mirjami intensiivsetele maadluskatsetele jääb isegi natuke alla. Mirjamiga on endiselt ka see vahe, et Mirjam istub hea meelega süles ka, aga Mäuram mitte. Samas paikäe eest ära ei lähe ja nurrub kõvasti. Ilmselt toimub areng siis, kui saab rohkem inimesega aega veeta, mitte ainult õega koos. Mulle väga meeldib, et nad on sellised erinevad naasklid.

Söömisega on keeruline – endiselt söövad kana, aga mitte enam nii isuga. Konservi ei taha (topin suhu), krõbinaid ei taha. Mõne grammi haaval krõbinad vähenevad, aga võib-olla loobivad neid kausist välja lihtsalt.

Murjam aga läks reede õhtul koju 🙂 Ei olnud üldse seda plaani ja vaim ei olnud valmis (loe: Murjam ei olnud saanud sada lisapaid- ja musi), aga nii läks. Väga noor, aga minuga haakuvate mõttekäikudega paar tuli teda vaatama ja küsisid häbelikult, kas nad saaksid ta juba täna… Pärast seda, kui olin tund aega neid küsimustega pinninud. Murjam oli terve aja diivanil nagu üks hästikasvatatud laps. Istus tagumiku peal, nurrus ja ei tahtnud kuhugi põgeneda. Kui saime kokkuleppele, et Murjam tuleb koos teistega vaktsineerima, siis oligi kõik otsustatud ja autost toodi transpordikast välja.

viimane hoiukodupilt

Murjam on nüüd Mirri, ärkab kell kuus, magab kaisus ja vabal ajal tegeleb kardinate ning juhtmetega. Ole hoitud, kallis Murjamiplika!
Ülejäänud kaks võib-olla isegi ei osanud märgata õe puudumist, sest mängukaaslane on ju olemas. Mul on nüüd palju lihtsam, kahest käest piisab, et neid ohjeldada. Ühe korra enne Murjami minekut olin unustanud vannitoa ukse lahti ja toimunud oli põgenemine. Kaks julgemat tulid diivanikatte alt välja ja Mäurami leidsin pärast otsinguid riiuli ja seina mõnesentimeetrisesse vahesse litsutuna.
Selle nädala lõpus pean hakkama saama uue elukorraldusega ja MM vanast kohast välja kolima.

Viimased pildid, mõned veel koos Murjamiga, on siin:

vot ei tule sülle!

ei taha seda uut palli 🙂

 

Kõik see kamp

Panen värsked pildid kõigist viiest koduotsijast.

Simmo ja Sia on fantastilised – lustlikud, julged, paraja iseloomuga. Suurte kassidega oskavad käituda. Kellega vaja, kummardavad ette ja taha. Kellega võib, näritakse saba või mängitakse luurekat ja keksu.
Mina olen väga Väga Tähtis Isik. Minule piiksutakse, kui kõht läheb tühjaks ja minu sabas joostakse, kui ma kutsun. Minu sülle võib tulla ja minu nähes toidulaual käia (veepritsi juba õpime).
Oh kuidas ma tahan, et ei peaks neid kahte lahutama.

Duran ei lase oma puhkust segada

mis seal klaasi taga on?

Kastikiisud on samuti äraütlemata tublid, söövad ja mängivad. Vist magavad ka, aga seda ma ei näe 🙂
Keeruliseks teeb, et söövad nad peaaegu ainult kana. Natuke krõbinaid ka ja öösel on konservi paar korda limpsatud. Tuleb ikka vitamiini juurde anda. Homme pean olema umbes kümme tundi ära ja just keetsin terve kana purkidesse. Peavad hakkama saama, öö on ainult natuke pikem ja täitsa roosad ja rõõmsad on hommikul.

Mäuram korraldas eile õhtul väikese ehmatuse. Et mul igav ei hakkaks, hoidku selle eest. Hoidsin nende vannitoas transpordikasti, selle sees veidi aega Murjamit, kes oli saanud turjarohtu. Istusin ise nende juurde, kõik said mängima ja jälgisin.
Mäuram hüppas kastilt wc-potile ja sadas sealt alla. Nutuga. Esikäppa hoides. Oh islandisland küll… Kuidas saab põlvekõrguselt niimoodi kukkuda… Võtsin ta tuppa ja kuna süles ei püsi, siis pessa, et teised ei teeks talle haiget juurde. Pikali olles sudis veidi mänguasja sulgesid, siis jäi magama, siis ärkas, aga käppa kasutada ei tahtnud, natuke toetas. Magades ja ärgates nurrus väga tugevasti. Käppa lubas samas katsuda. Helistasin Loomade Kiirabisse ja nagu ikka, soovitati kohale tulla kui rahakott lubab, sest kassil on valus.
Kliinikus saime tükk aega oodata ja see inimpõlgur oli täitsa vagusi mu süles.

Arst katsus tugevalt ta käpad läbi, lasi tal kõndida nii laual kui põrandal, aga see oli muidugi rohkem madalroomamine.
Proovisime veel ja veel, aga lõpuks tulime ära ilma valuvaigistita, sest lonkamist enam nagu ei olnud ja ta on ikka nii väike. Visiiditasu ei võetud, mille eest olen väga tänulik toredale arstile.
Tegelikult Mäuram hoiab veidikene ikka seda käppa, aga jookseb ja mürab endiselt.
Sellised need mudilased Mirjam, Mäuram ja Murjam praegu on: