Kesse ja Misse, lahutamatud mängu- ja kaisukaaslased läksid täna oma koju! Koos!
Nad said endale väga toreda noore perenaise, kes tegi väga õige otsuse võtta korraga kaks kassi. Kõigil lõbusam 🙂
Pildil on (vist) Kesse
Nii suur rõõm aitab vähendada muret väikeste telliskivi-kasside Muri ja Murilda tervise üle, millest katsun pikemalt kirjutada homme.
Sa oled nii ilus! – nii hüüatas Kesset vaktsineerimiseks üle vaadates eile arst loomakliinikus. Olen nõus, Kesse on ilus, armas ja omapärane. Koos vaatasime, et Kessel on tegelikult kasukas tabby-muster. Mustas kasukas pruuni värvi muster. Väga eriline 🙂
Kesse ise on ka eriline, hammustas mind vaktsineerimise ajal, mitte kõvasti küll. See tähendab, et peale kauni kasuka on tal ka iseloomu. Teistest oma pesakonna poegadest on ta mõnevõrra rahulikum, tagasihoidlikum ja ettevaatlikum. Sõbralik nurruloom võib tema kohta öelda igal juhul.
Kui eemalt ja mitte tähelepanelikult vaadata, siis paistab Kesse musta värvi kassina. Õiges valguses aga paistavad vahvad pruunid siirud-viirud välja küll.
Mustikud on juba nii suured, et nende mänguhood tekitavad ühe suuremaid tümpse, matse ja prõmmimisi väikeses hoiuruumis. Et neid paremini kodukassi eluga harjutada ja jooksutreeninguid tõhustada, otsustasin avada ukse. Vaatamata sellele, et selliste kassipoegade tagasipüüdmine võtab ilmselt pool ööd või pooled mu närvid 🙂
Igatahes uks avanes ja järjekorras Vilbert-Misse-Kesse tegid loomakesed oma uudishimulikud esimesed sammud. Üsna kohe kohtusid nad ka kodukass Kiusuga, kelle põhieesmärk oli kaua suletud olnud tuppa pääseda ja leida sealt tema eest varjatud hõrgutisi.
Kohtumine läks intsidentideta ja hiljem palusid mõlemad kohalikud end lihtsalt selle musta tornaado eest evakueerida.
Kassilapsed aga hakkasid avastama. Kõige julgemaks osutus hoopis Misse, kes läks saba seljas igasse nurka ja ei kartnud mitte midagi peale selle, et äkki peab tagasi minema. Vilps natuke vaatles ja ühines õega. Kesse pöördus mitu korda tagasi vannituppa, aga lõpuks oli ka tema siin ja seal, igal pool. Esimesed nuusutamised tehtud, hakkasid Misse ja Vilbert ohjeldamatult kappama. Vaip pakkis ennast kohe rulli ja mina vaatasin, et saaks jalust ära.
Kui otsustasin, et nüüd aitab, siis Vilbertiga läks ootamatult lihtsalt. Väike (noh, suhteliselt :)) lõõtsutav kassipoeg suundus ise oma tuppa. Misse tabasin hetkeliselt puhkepausilt ja ta õnneks ei märganud mu ülevaltpoolt lähenevat kätt. Kesse aga kindlustas selle, et mu eeldused kinnipüüdmisele valeks ei osutuks. Diivani all ja kapi taga. Siis üldse kadunud. Igatahes mitte käeulatuses. Kui oli valida kuhu poole joosta, siis ta loomulikult ei jooksnud õiges suunas vannitoa poole, mille ukse hoidsin lahti ja Vilberti-Misse transpordikasti pakituna. Lõpuks leidsin Kesse telekakapist ja kuna ta ei osanud mind sealt oodata, siis seekord läks kokkuvõttes õnnelikult.
Ma tean, et järgmine kord tuleb tagaajamine veel tõsisem. Peaks muidugi korra katsetama, pärast mitut tundi möllu kassipojad magama vajuvad.
Huvitav on see, et Kesse on praegu kõige kartlikum. Mul ei ole muidugi mingit probleemi teda sülle saada või süles hoida. Ta on armas suurte silmadega nurruloom, aga millegipärast ta kahtlustab kolmikust kõige rohkem.
Misse on väga hea uinuti 🙂 Teda sülle võttes sätib ta end mõnusasti kohe magama ja nii me vahel koos tukumegi.
Vilbert aga areneb mühinal. Ta praktiliselt ei lähe enam minu eest ära. Selles väikeses ruumis. Ootab alatasa vanni äärel ja on näha, et paid meeldivad. Süles, eriti esikäpad õlal, on pehmelt ja mõnusalt ja nurrubnurrub.
Suurest Jooksust ma pilte ei jõudnud veel teha, pidin jälgima, kuhu nad üldse mahuvad ja mida avastavad. Siin on pildid esimestest uks lahti-minutitest.
Hoiukodus päriskodu ootavad väikesed mustikud Kesse, Misse ja Vilbert on nüüd kolmekuused. Parimas kassipojaeas, valmis koju minema. Kiibid naha vahel, vaktsiin saadud, ussirohud ka. Müdistavad oma toas mängida nii, et seinad värisevad.
Inimlooma vaatavad nad igaks juhuks pea viltu. Ettevaatlikult eemal. Kaalutledes. Läheks parem eest ära, ei tea, mis ta minuga teha võib. Võib nurruda ju ka, kui parasjagu pai tehakse. Süüa?! Süüa!! Päeva parimad hetked, kui 3 paari esikäppasid, ühed valgetes sokkides sätivad end rivisse oma kausitäit ootama.
Õhtusele süleseansile viimiseks tuleb Kesse-Misse lihtsalt kuskilt võtta, aga Vilpsuga me teeme ikka mitu head ringi enne, kui noorhärra kuskile ennast niimoodi sätib, et ta sülle saab. Kui aga juba käte vahel, läheb automaatselt nurr tööle.
Vilbert on ääretult uudishimulik. Ühtpidi väga julge uusi asju avastama, teiseltpoolt on inimene talle kõige kahtlustäratavam olend. Süles puksib peaga vastu kätt ja põriseb kõvahäälset nurru, aga enam ühel kohal istuda ei malda. Tahab minna teise kassi juurde, aknalauale, ahju otsa, diiavani alla. Aga vot ei lase. Veel. Kust mina tean, kuidas ma ta uuesti kätte saan. 🙂 Nii jalutangi õhtul, Vilbert rahulikult õlal vaatlemas, ja lasen tal lõpuks tagasi tema hoiutuppa õe-venna juurde hüpata.
Vilps muudkui sööb ja kasvab ning ei näe üldse välja nagu kolmekuune kassilaps. Otsa vaadates on tõsine kassipoisi nägu peas ja kasvult ületab igasugu norme ja keskmisi.
Kesse ja Misse on vahvad kaksikud. Eemalt ei tee neil vahet, aga lähemalt näeb, et Missel on peenemad näojooned ja natuke saledam joon nagu tüdrukule kohane. Kesset kaunistab kummaline hallikas võru kaelal. Misse jumaldab süles magamist. Ei lähe kaua, kui käpad püsti, varbad laiali mõnusamaid asendeid otsitakse. Kessel on uudishimu natuke suurem, tema läheks ka pigem sülest maailma avastama. Nende paarismagamine on klass omaette, ajab ka tusasemal hetkel naerma. Kõigi nende silmadesse on segatud natuke murelikkust, palju rõõmsat uudishimu ja kõige rohkem kassipojatarkust. Nad nagu teaksid kõiki maailma asju ja samal ajal imestavad iga väikese uue hetke üle.
Liivakasti kasutavad nagu peab, kratsipuud ennastunustavalt. Küüsi lasevad lõigata.
Nii meie elu käib.
Kobarmagamise üks versioon
Iseliikuv ja rääkiv hamster. Huvitav.
Tõsine Vilbert
Endiselt tõsine
Kesse? Kesse.
Vilps ja Misse
Ilus sirge saba
Neli valget puhast sokki
Kõige armsamad väikesed varbad
Tänaseks on Kesse ja Misse paha-olla mure taandunud. Tüdrukud on ikka tublimad olnud ja Missel tuli söögi-ja mängutuju üsna ruttu pärast kliinikuskäiku tagasi. Kesset julgesin paranenuks hinnata täna hommikul, kui ta nina agaralt toidukaussi pistis. Täna oli ka tunnel jälle täiskasutuses ja kasutati kõiki muid atraktsioone ja pättusevõimalusi.
Siin on natuke vapramad näod juba. 
Kesse, või oli see ikka Misse, on jälle täis uudishimu kõige vastu, mis teisel pool ust. 
Vilbert aga katsetas üht Kelmiküla Kassijaama värskelt avatud jaamaturu toodet ehk naljatilka. 
Vilps annab oma soovitused igatahes kaasa. Väga mõnus nöörist tirida ja luuramiseks ning haaramiseks just sobiva suuruse ning kujuga. Siit saab lugeda lähemalt: http://kassijaam.eu/jaamaturg/
Täna läks koju oma uue toreda peremehe juurde väike villapall Hesse 🙂 Hesse saavutas kojuminekuks nurrumise ja sõtkumise kõrgkunsti.
Õnn kaasa, armas Hesse!
Hoiukodus on hästi aga ainult Vilbertil. Tema sööb ja mängib kolme eest.
Väikest õde turvamas
Hommikul enne kliinikusse minekut
Mustikud magavad reeglina paari- kolme- või neljakaupa. Vahel harva näen mõnda üksikut tukkujat.
Jälgisin ühte magamise päeva, kassilaste toa ukse vahelt regulaarselt sisse piiludes.
Kõigepealt leidsin Kesse magamast pesumasina peal vend Vilberti turvalise suure selja taga. 
Natukese aja möödudes oli Vilbert avastanud, et võitluskaaslased-mustikud on ühe pehme suure rätiku omale madratsiks sättinud ja ronis nende juurde 
Kesse jäi mõtliku pilguga olukorda analüüsima.
Veidi aja pärast ühines temagi ülejäänud kolmikuga 
Varsti läks Vilpsul ja Missel uni ära
Suur vend ja väike õde
Tegelikult peaks mul fotoaparaat olema käe külge teibitud, sest sageli on nad aina vahvamates ja võimatumates asendites ja teevad maailma kõige targemate ja armsamate kassipoegade nägusid 🙂
Vahva viisik reisis eile Vilde tee loomakliinikusse, et saada esimesed vaktsiinisüstid. Kassilapsed oli väga tublid ja lasid ennast rahulikult vaadata-kuulata-torkida. Kõik said omale isiklikud passid ja kiibid.
Kassipoiss Vilbert äratas tähelepanu oma suure kasvuga. Vilps on tõesti tavalisest 2,5-kuusest kassipojast palju pirakam. Karv läigib kõigil mustikutel, isu on neil hea ja menüü üle nad ei kurda.
Kliinikuseikluselt tagasi jõudes sättisid väsinud Lisse ja Hesse ennast üksteise kaissu magama. 
Lissele lõppes eilne päev aga hoopis erakordselt. Väike asjalik Lisse sõitis koju. Esialgu küll katseajale, vaatamaks kuidas teise kassiga suhted klapivad.
Esimene info on, et suur kass tegi ennekuulmatuid hääli ja sisinaid uustulnuka peale, aga pere on kannatlik ja loodame kõik, et uus pereliige võetakse lõpuks ikka omaks.
Õnn kaasa, armas Lisse!
Lõpuks ometi tuli ka Vilberti seest nurr välja. Üleeile õhtul nurrus ta kohalikku kassi märgates 10 sekundit ja eile 3 korda 10 sekundit 🙂
Mis sest et varbad higistavad ja silmad on ähmi täis, aga nurr on kirjas ja see on ju alati üks tore verstapost tänavakassist kodukassiks õppimisel. 
Vilps on muidu üks kõvemaid möllumehi, aga ega ülejäänud neli ka alla jää. Kui mustad notsud on matsutades hommikusöögi lõpetanud, siis algab selline madin, et ma parem hoian eemale. 
Kuulda on matse vastu ust ja asjade kukkumist. Kellegi püha eesmärk on kätte saada üks kokkurullitud rätik pesumasina ja seina vahelt. Üsna edukalt – hommikuks on see oma õigest asukohast ikka võimnalikult kaugele lohistatud.
Kuna lastele uued mänguasjad meeldivad, saabus viisikule luuramismängudeks uus põnev krabisev tunnel. Alguses oli natuke hirmus ka, pidi kõigepealt käpaga togima ja vargsi nuusutama. Aga praeguseks seal elatakse, magatakse, maadeldakse. Liikumatult seisab tunnel ainult une- ja söögiajal. 
Kõige suuremad mürajad on Vilbert ja Lisse. Kohe nende järel tuleb Hesse. Kesse ja Misse on natuke tagasihoidlikumad, nemad eelistavad vahel mängimisele korralikku kassipojaund või niisama vaatlemist 
Lisse on tubli kassitüdruk – tema nurrub juba ka siis, kui pai teha mänguhoos või aknalaual pikutades. Kõik peale Vilberti nurruvad süles.
Hesse on naljatilk – enne süllevõtmist teeb ta kurja karupojanägu ja susiseb, aga süles on ta viisikust kõige sõpsim, muudkui sõtkub ja keerutab.
Ka Lissel pole probleemi kõht ülespidi keerata ja peaga vastu paikätt puksida.
Väike Misse, kes alguses oli kange ja põrnitsev, on nüüd kõige kõvema nurrupõrriga ja tukub heameelega kurgu all.
Kesse on kullatükike, leebe ja rahulik kassipoiss. Vaatab suurte silmadega otsa, keerab käpad muhvi ja naudib iga süleminutit täiega. Kui kodukass mööda läheb, siis on huvi suur ja nurr keeratakse kõvemaks. 
Aga Vilbert, see vägilane – tema on visanud mulle oma valge kinda ja nüüd ootab, kas ma saan usaldusvõidu või veel ei saa. Vilpsul on suu kogu aeg susinaks lahti. Õieti sealt ei tulegi enam susinapoegagi, aga ju ta arvab, et nii on kindlam. Käpaga ta enam ammu ei vehi ja süllevõtmisega pole mingit probleemi, aga see suurt kasvu, väikese väriseva kassipojasüdamaga Vilbert ikka veel kardab. Varbad lähevad niiskeks ja väike värin on sees. Magama jääb ta süles küll, natuke ohkab ja juba ongi silmad kinni vajunud. Mina silitan kahe käega võidu, aga edusammud on visad tulema. Loodan siiski, et Vilps võidab just sellise paraja marakratina kellegi südame. 
Padi ja Pasteet 