Lihtsalt kass

Postituste regulaarsus hakkab ilmselt hõrenema, kuna uudiseid ei ole. Kassid teevad küll iga päev toredaid ja armsaid nägusid-tegusid, aga ma ei saa neid alati jäädvustada.

Täna panen lihtsalt eilse pildi, kus koristamine jäi pooleli, põrandalt eest ära voodisse tõstetud kassivoodi koos uksehoidja-kassiga jäi sinna pikemaks ajaks. Tagasi tulles leidsin Durani ennast voodis olevasse voodisse mahutanuna. img_9771

Trintsu

Trinikene, igavesti äge loomake. Kavalate silmadega tüsenev vorstike 🙂
Mul ei ole kahjuks nii palju aega kui ma tahaksin, et temaga tegeleda. See tähendab, et ta ei ole teinud mingeid märgatavaid edusamme inimsõbralikkuse suunas. Pai saan teha, kui ta on uimane ja rahulik, söögi ajal ka. Sööki oodates nühib ta kõik nurgad ümmarguseks ja tipib varvastel, just nii nagu tegi seda tänaval prügikonteineri kõrval. Igal muul ajal olen ma ohtlik ja ta jookseb küünte klõbisedes eemale.
Hiilib maadligi kui proua Triinu on silmapiiril, aga kui ma neid kahte singiga meelitasin, oli lahe vaadata, kuidas Trini esimesena väikese kiusliku käpatou Triinule pani ja siis ise kohe kavalalt eemale tõmbus.
Ma tean, et Trinist saab asja, oleks ainult üks kodu, kes tahaks ja jaksaks seda oodata ning temale anda palju rohkem tähelepanu kui mina seda praegu suudan.

Siin on väike galerii maailma kõige tavalisema mustvalge kasukaga Trinist, kes ometi on täiesti eriline.

Leila uus komme

Leilal on tekkinud uus veider komme kratsipuu poste lakkuda. See näeb üsna naljakas välja, aga ma ei tea, miks ta seda teeb.
Guugeldamine viitab mingit sorti stressile või frustratsioonile, aga ma ei oska selle teadmisega midagi pihta hakata.
Ma ei tea, mis tema mured võiks olla. Võib-olla see, et ma jätkuvalt tahan teda paitada, aga tema ei taha. Või et Triinu kiusab tema empsi Trinit vahel ja siis peab kaitsma ja kaklema.
Seda ei juhtu küll päris iga päev, aga siiski.

img_9293img_9285

ei tohi või?

ei tohi või?

img_9270

nii armsad käpad

kohutavalt armsad käpad

Triiton – kuidas mina teda näen

Kui see oleks võimalik, siis ma ei annaks Triitonit kunagi ära.
Võib-olla minu kiindumine on kuskil kõrgemate jõudude poolt märgatud ja sellepärast teda keegi ei tahagi…
See, kuidas ta jumaldab Durani. Ja mind, kui talle parajasti sobib mind jumaldada ja mitte ära joosta 🙂
Kuidas ta niiväga tahab koos teiste kassidega midagi head süüa, aga ei tee seda kunagi. Rõõmustame siis koos natukese kohvikoore üle tema kausis sel ajal, kui teised konservi või lihaga matsutavad.
Ta laseb mul panna pea tema pea vastu, lihtsalt hingata vaikselt ja mõelda, kui armas ta mulle on.
img_9100img_9108img_9081img_9121img_9078img_9077

Närilised majas

Ühel õhtul eelmise aasta lõpus juhtus nii, et Leila suutis end tagakäppapidi kinni mässida ühte nahast nööri. Nööri otsas oli üks kotike ja mina ei mäletanudki, et see asi mul kuskil kasside käpaulatuses oli. Leilat haaras tohutu paanika, kui midagi tema küljes tilbendas ja ta suutis vaatamata takistusele alustada metsikut galoppi mööda korterit. Mina ei saanud midagi aru, mis toimub ja paanika tahtis mullegi kallale tulla. Leila jooksis magamistoa garderoobi – arglike kogunemispunkti ja seal sain ma talle ligi. Roomasin riiete ja kastide vahele ja kuidagi sain ta kinni hoitud, et mittevajalik lisa ära harutada. Õnneks ei olnud see uudishimu ohver Trini, sest temaga ma ei tea, kuidas oleks saanud. Leila siiski süles taltub.
Niipalju siis kassikindlast elamisest… Leila sai vastumeele-pai ja konservi ning unustas ehmatuse kiiresti.
Aga… Garderoobist, mille kõige kaugemasse nurka ma umbes pool aastat järjest ei satugi, avastasin papipuruhunnikud. Mul on seal mitmeid pappkaste asjade hoiustamiseks ja paljudel neist olid servad näritud. Eriti meeldis mulle aga üks väiksem karp. Olin aastaid tagasi ostnud ühe korraliku ahjunõu, aga kuna see on köögikapi jaoks liigas suur, siis pannud ta taha nurka ära, selle sinna unustades. Nüüd siis avastasin. Sellisena 🙂 img_8916
Ma nimelist süüdistust ei saa esitada, aga arvan, et see võib olla Leila töö ja vaev, sest titena hekseldas tema näiteks wc-paberit. Samas – toas asuv pappkast on pikka aega puutumata, ilmselt on varjatud tegevusel oma võlu.
Igatahes loodan, et mul koos kuue kassiga siiski kodus rotte või hiiri ei ela.

Täna on selle aasta esimene päev, aga kokkuvõtvat ega ettevaatavat postitust ma teha ei oska. Alanud aasta tuleb minu jaoks teistmoodi, kassidel aga sama – nad on hoitud ja hoolitsetud.
Aitäh kõigile lugejatele, kaasaelajatele ja toetajatele. Soovin uueks aastaks palju sama mõnusaid hetki nagu Triitonil – voodis ja ahjusooja nautides.
img_7447