Intervjuu

See ei ole see blogi, kus kassid ise endast “räägivad”. Mina pole kunagi suutnud nende kavalatesse väikestesse peakestesse pugeda. Kirjutan, kui on mingi juhtum või vahva hetk, mida on hiljem ehk  vaja või huvitav meenutada.  Aga eilsel vihmasel päeval pikutasime Mjaukiga koos ja kuidagi iseenesest tuli üks jutuajamine välja, kui tema suurtesse küsivatesse silmadesse vaatasin. See kulges umbes nii:

Kuidas sul käpad käivad, Mjauki?

Hästi käivad. Ja kiiresti.

Mida see tähendab? Kas sul on kiire?

Nojah, näed ise, et pean jõudma hiirele järele, sellele natuke urisevale triibikule järele ja siis veel sinu sabas peab ka lippama.

Kas sa rahulikult ka oskad olla?

Muidugi, ma ju magan ka päris palju – aga seda mõnusat tegevust teen ma ikka siis, kui te inimesed ära olete kuskil. Ja vahel ju poen sulle kaissu ka. Eriti veab, kui saab kõhu peale tulla.

Saab saab, ikka saab, mulle see täitsa meeldib, kui sa mul kuskil lähedal nurrud. Millest sa unistad, Mjauki?

Ma pole veel täpselt aru saanud, mis koht see on, kus ma olen. Siin on päris hea, tuhat korda parem, kui seal õues oli. Aga ma vist ei saa jääda siia päriseks? Ma natuke unistan sellest küll, aga kui sa lubad, et ma siit lähen ainult sama mugavasse ja hoolitsevasse kodusse, siis see ongi üks suur unistus mul. Ainult mõni minu vanune mängukaaslane võiks seal teises kohas  küll olla. Siin on vahel natuke igav. Ma siis veidike sätin tapeeti ümber ja vaatan telekat ja aknast välja ka.  Meelde tuli, vot mänguhiiri peab ka ikka jaguma.

Aga Mjauki, kas on midagi, mis sulle ei meeldi?

Noh, millegipärast pean ma öösiti eraldi ikka seal väikesemas ruumis olema. Ma hommikuti teen mjauuu ja kurrr, siis ma saan välja, aga ühel ööl oli küll päris lahe triibu ja punasega peitust mängida ja neid natuke õrritada. Ja siis ma jooksin veel üle voodi nii, et keegi kiljatas. Pärast seda ma pean jälle seal väiksemas ruumis öösel jooksma.

Oleks palunud jah, Mjauki, aga sul pole seal ju väga vigagi. Võib-olla sinu tulevane päriskodu mõtleb midagi välja nende öiste rallide suhtes, aga võib-olla ka, kui saad natuke vanemaks, siis sobib sulle natuke teises rütmis oma kassiasju ajada. Mjauki, kas sulle trenni meeldib teha?

Sa mõtled seda süllevõtmistrenn? Kus sa võtad mind mitu korda päevas sülle ja mina end niimoodi kangeks pulgaks pean tõmbama? See mulle täitsa meeldib jah, vahel tuleb isegi nurr, või on need siis vaprusevärinad. Aga kas ma pean vähem pulk olema?

Jah, sa pead olema sama mõnusasti pehmelt süles, nagu sa magad mul vahel kõhu peal. Aga harjutame seda edasi, palju paremini tuleb välja kui alguses. Saan isegi mitu tiiru toas teha, kui oled süles. Mulle ka trenni eest. Kas sa tead, mis sinus on erilist, Mjauki?

Muidugi tean – enne mind ei ole siin siin keegi selline jutupaunik olnud. Mul on iga asja kohta oma arvamus ja ega ma seda siis endale jäta. Pealegi olen ma kindel, et mul tuleb väga hästi välja see siristamine ja kurramine ja mjaugatused.
 
Tuleb küll, Mjauki. Oled musikaalne ja parajalt seltskondlik. Isegi mu külalised panevad seda juba tähele. Edev natuke ka.  Lisaks pole sellist suurt patjade sõtkujat mul siin enne elutsenud. Aga mis su küünistega saab?
 
Mis nendega saama peab? Diivan on sul äge, väga hästi sobib mulle möödaminnes seal end sirutada ja küünte abil saab seda hästi teha. Ma näen küll, et triibik ja punane sirutavad end mingite muude postide otsas, aga mulle need asjandused ei meeldi.
 
Oih, nüüd rääkisid kogemata oma nõrkuse ka välja! Peame sellega samuti veel trenni tegema ja ühel päeval teeme ühe korraliku maniküüri ka.
 
Ma ei tea küll, mida see tähendab, aga kui see on kanalihaga, siis sobib küll.
 
Teeme siis nii –  maniküür enne ja kanaliha pärast 🙂
Advertisements

Kass vutisõbrale?

Mjaukile meeldib väga telekast jalkat vaadata.  Nii kui pall veerema hakkab, on ta hopsti televiisori ees balansseerimas ja jälgimas, mis seis on. Ideaalne kaaslane vutifännist kassipidajale. Või siis mitte, ehk kui peab kogu aeg kassi vaateväljast eemaldama,  nägemaks kas oli suluseis või mitte, siis vist saab kass rohkem pragada kui kiita. Aga mina kiidan ikka – Mjauki on hea kaaslane, allub siiski väikesele kõssitamisele ja tuleb jälle diivanile oma pere juurde kerra.

Mjauki on ise ka tähelepanuväärselt sportlik kassineiu, nõtke ja osav triblaja, kiire ja täpne söötja. Hiired lendavad vahel hoopis võrkpalluri kombel tugevatest löökidest saadetud kõrgete kaartega.  Kui mäng peatada, siis tuleb kuulekalt ja puksib end armsal moel kasvõi kikivarvule tagakäppadele tõustes pai järele. Nii et vutisõber või mitte, paidega ei tohi Mjauki tulevane kodu küll kitsi olla.

Jälle külalistest

Mjaukil, õigemini minul seekord, käisid külalised. Mjauki näitas end korra uksel ja läinud ta oligi kodu kõige kaugemasse nurka. Aga… möödus (tahaksin öelda kõigest) kolm tundi ja Mjauki tuli tuisates nurga tagant, hiir mööda parketti käpahoobist ees tuhisemas. Häbelikkus oli kadunud, vähemalt ei tulnud see talle mänguhoos meelde.

Nii et potentsiaali on ka uues kodus kohanemiseks, võib-olla loetud tunnid ainult, kui ta juba pakub samasugust rõõmu ja vahvaid hetki nagu hoiukodus praegu.

Igatahes teab ta ka seda juba väga hästi, kus on kõige mõnusam ja pehmem magamise koht – loomulikult voodis laiutades.