Tere tulemast, Skip!

25ndal augustil, kui käisin Leila ja Lembituga vaktsineerimas, tõin kliinikust ära uue hoolealuse, kes sinna hommikul kastreerimisele viidi. Tema kolis elama Kas-Kasserist vabaks jäänud pinnale ehk Padi ja Pasteet filiaali, meie naabriks ja minu hoolitseda enamasti nädalavahetustel.

Kass, kes sai nimeks Skip, on pärit Treppoja suvilapiirkonnast. Sinna tekib teadmata kombel üha uusi õnnetuid kasse, kel pole omanikku. Nii on ka Skip üks neist, kes sai ajutist abi loomasõbraliku suvilaomaniku käest, aga mitte keegi ei jaksa ju üksi aidata kümneid uusi kasse ja talvel ei ole seal üldse mingeid tingimusi… Treppoja õues elavad kassid ootavad endiselt abi ja kodupakkumisi ning esimene neist jõudiski nüüd kohale, sooja tuppa.  Skipiga on seal tegeletud ja ilmselt on tal ka esivanemastest keegi kodukass. Ta on küll hirmus arg, aga üldse mitte kuri. Kohe üldse mitte. Olen alati ettevaatlik uute kassidega ja ka kliinikus koheldi teda teki abil igaks juhuks, aga juba teisel korral selgus, et sülle saab teda võtta paljakäsi, ta ei hakka rapsima, hammustama ega küünistama. See oligi teada, et ta süles on meelsasti, aga ma ei uskunud, et see päris sellisel kujul on – teda ei pea kinni hoidma, ta paneb oma koonukese sulle kaenla alla või tõmbub üleni kerasse. Või siis vaatab suurte silmadega otsa ja poeb oma pilguga otse südamesse. Hakkas juba ka nurruma süles pikkade paide peale. Nii et algus on paljutõotav ja kui tore on omada kassi, kes istub süles, nurrub ja ära ei lähe 🙂
Kõrvu puhastada laseb ta ka ilusti, õnneks ei olnud sügelislesta.
Kui julgust tuleb juurde ja saba enam jalge vahel pole, siis saab temast juba kaunemaid pilte teha, kus imeliste toonide ja mustriga kasukas hästi välja tuleb.
Skip on ka väga noor alles, arvatavasti sündinud selle aasta märtsis.
Väike mure oli meil tema wc-kommetega. Skip ei taibanud liivakasti minna, kuigi seda talle kohe saabudes tutvustasin, vaid pissis mujale. Et mitte suuremaid pahandusi tekitada, elab ta praegu vannitoas. Valesti pissimine jätkus, ka junnid tegi ta hoopis rätikule, mitte kasti. Vahetasin siis puidugraanulid saviliiva vastu, aga ka see kohe ei aidanud. Kui kinnisel kastil kaane ära võtsin, siis asi paranes ja nüüd juba teist päeva on asi käpas. Loodame, et nii jääb. Kodupakkujate üks esimesi küsimusi on alati, et kas kass liivakasti kasutab ja sellele tahaks küll alati jaatavalt vastata.

Esimesed pildid:IMG_0765 IMG_0773 IMG_0958 IMG_0964 IMG_0968

 

Sülekass Lembit?

Paari viimase päeva tore avastus on, et Lempsile meeldib väga süles olla. Ta küll ikka puhiseb ja põtkib ja natuke üritab närida ka, aga süles muutub ta kohe nagu teiseks kassiks. Nurr hakkab momentaalselt tööle, kangus kaob ja ta lõdvestub täiega. Olen teda tõstnud õla peale ja see on nii veider tunne, kui ta nagu väike jahukotike rippuma jääb. Peeglist näen, et silmadki lähevad kinni. Kuna mul fotograafi ei ole, siis head pilti pole saanud, aga umbes nii see paistabIMG_0740
Võtab ikka heldima küll…

Leila on muidu leebema moega ja selline armas habras väike tüdruk, aga talle ei sobi süles olemine üldse. Nurr käivitub samamoodi, aga paneks esimesel võimalusel plehku.
Mõlemad nurruvad, Leila väga kõvasti, samaväärselt Durani megapõrinaga.
Võõraid kardavad ja eks mind ikka ka, kui ma nende jaoks just parajasti aega ei saa võtta, vaid niisama läbi tuhisen ja vannituba sihtotstarbeliselt kasutan. Peidu-urge pole siiski enam vaja, aknalaual on hoopisiki lemmikkoht.
Korraks olen nad laskunud tutvuma AD-ga, siin on tulemused:IMG_0564

IMG_0366

IMG_0568IMG_0189
Siin tutvub Lembit üsna raevukalt uue mänguasjaga IMG_0477

IMG_0480

IMG_0490

IMG_0492
Ja siin niisama mõned toredad hetked viimasest nädalast.IMG_0470

IMG_0506

IMG_0515

IMG_0552

IMG_0561

IMG_0565

IMG_0651

IMG_0653

Järgmisel nädalal ootab ees vaktsineerimine ja veel midagi põnevat.

Kurb on aga, et põnnide ema püüdmine ei edene kuidagi. Ema näitab ennast palju harvem ja on üliettevaatlik. Lõksu ei lähe. Hetkel on aitamas üks abivalmis inimene, aga praegu ei saagi me muud teha, kui oodata ja loota.

Triitoniga tasapisi

Triitoni areng on minu jaoks väga tähtis. Ma leian iga päev need hetked, et tema juurde maha kükitada, talle käsi sirutada ja temaga rääkida. Praeguseks olen saavutanud, et ta mõnikord kogemata nühib ennast vastu mu kätt. See ei ole mingi suur saavutus, sest ma saan väga hästi aru, et ta tegelikult ei tahtnud seda teha, aga kuna seda varem üldse ei juhtunud, siis on see samm edasi siiski. Igal võimalusel teen talle salaja pai. Katsetan järjepidevalt, kas ta laseks mul turjarohtu panna. Mõnikord on tunne, et laseks küll, söömise ajal, aga ma veel siiski ei taha riskida ja raisata.
Kui ma rahulikult liigun, siis ei lähe ta mu eest üldse ära, võin mööduda temast sentimeetri kauguselt.
Kui ta on oma lemmikkohas – kratsika lohus, siis seal meil veel edusamme ei ole. Alati lahkub, kui ma proovin puudutada. Aga ega ma jäta, ma jätkan.
Kui ma mõtlen, kus me olime… Triiton tänaval putka all ja mulle mitte üks meeter lähedale, siis on ju kõik väga hästi.
Hirmsasti tahaks proovida kassivaba kodu, kas siis annaks ta kõik oma helluse inimesele? Ei tea, ja vaevalt saan niipea teada.
Energilisem on ta ka kui teised kassid. Kahe- ja üheaastasel on ikka vahe sees, tuleb välja. Triiton tahab hirmsasti mürada ja joosta, seda endiselt ikka õhtul hilja ja varahommikul. Aga õnneks on natuke siiski juba tekkinud sama ajarütmi inimese uneajaga, ma saan juba veidi paremini magada 🙂

Triiton endiselt jumaldab teisi kasse ja teeb kõik, et nende tähelepanu saada. Süüa ei lase, magada ei lase, aina ronib külje alla ja puksib. Õnneks on kõik rahumeelne, välja arvata mõned maadlused, aga needki ju ikka mänguga. Triinu virutab talle vahel käpaga, kui Triiton liiga pealetükkivaks muutub.
Pikema ärkamisega hommikutel istub Triiton voodi peatsi peale ja teeb mulle praktiliselt kõrva sisse armsalt njäu. Mõnikord isegi magab voodis ka öösel, päeviti nagunii.
Rõdu on endiselt talle väga oluline. Kui ma panen õhtul ukse lõplikult kinni, siis ta vahel jääb kurblikult, pea uksepakule toetudes tukkuma.
Triiton on söögi mõttes kummaline kass – ei söö grammigi pehmet toitu. No natuke limpsis ühte inimeste tuunikalakonservi, mis mul oli kassipüügiks ostetud, aga muud mitte midagi, ainult kuivtoit. Samal ajal, kui teised kassid hommikul ja õhtul tormavad kööki, tuleb Triiton ka kohale, aga pärast kõikide nühkamist viskab end põrandale külili ja hakkab varbaid laiali ajama. Lihtsalt jälgib, kuidas teised söövad ja lõpuks läheb oma krõbinate kallale. No on väike koomik.

Iga kord, kui ma liigun tema endise “kodu” kandis, ma mõtlen, kuidas ta küll seal praegu hakkama saaks, kui ta poleks lõpuks lasknud end kinni püüda. Tulen koju ja nähes teda turvaliselt, tervelt ja rõõmsalt, olen ma väga õnnelik, et kõik läks lõpuks ikkagi hästi.

Kaks nurru kirjas

Lõpuks ometi hakkas eile õhtul ka Lembit nurruma. Leila nurr tuli välja juba pühapäeva õhtul ehk siis nädal pärast saabumist ja pärast seda nurrub ta kenasti, kui on kuskil rahulikult paigal ja ma teda silitan.
Lemps aga näitab iseloomu – palja käega ma teda enam sülle ei saa võtta, keerab pead ja hammustab. Süles küll kohe rahuneb, aga pikemalt olla ei taha. Susiseb kogu aeg, ma ei saa aru, kuidas ta ei väsi. Aga siiski, eile oli ta aknalaual kuidagi raugema moega ja pikema paitamise peale läksid silmad kissi ning esimene nurr oligi platsis.
Kange on ta küll, näiteks kui Leila tahab temaga sama mänguasja, siis üritab ta selle esimesena haarata ja uriseb õele. Ma kusjuures ei ole neid näinud ühiselt maadlemas. Leila küll üritab pugeda Lempsile kaissu, aga koos nad praktiliselt ei mängi, ainult üksikud hetked nagu see:IMG_0124
Endiselt saab neid ühisnimetada argadeks kassipoegadeks. Kui ma nende tuppa lähen, siis enamasti nad istuvad kas oma pehmes pesas või siis lähevad kuskile varju. IMG_0137Aga tegelikult on ikka palju muutunud. Nad tulevad päris ruttu välja sööma ja mängima, kuid kumbki ise juurde ei tule. Nii et tegemist on meil veel väga palju. Ei ole vist kodukassi geene neil, ikka tänavakassi omad.
Nii on minu igaõhtune rutiin nad kõigepealt sülle krabada ja natuke istudaIMG_0051

IMG_0047
Siis mängime ja kuigi ma vahel olen pikast päevast väsinud, siis sellest ma ei loobu, natuke ikka.
Olen saanud ka õppetunni: ei tasu hajameelne olla ja jätta fotoaparaati isegi kaheks minutiks kassilastega ühte ruumi. Mul nii juhtus ja kui ma tagasi läksin, siis lebas fotokas kurvalt koorekausis. Väikesed pätid olid selle käepaela pidi just kõige saatuslikumasse kohta vedanud ja sellega mu armsa sõbra “mõrvanud”. Tuli uue ootamatu kuluga leppida, ei saa ma ilma fotokata kuidagi.

Galerii mu armsatest putukatest:

Esimene kodune nädal

Täna saab väikestel kassidel nädal aega tubast elu. Suur rõõm on, et ka Leila hakkas lõpuks mängima. Eile õhtul tuli ta nööri otsas sule peale kohe välja ja hakkas seda Lempsiga sarnaselt närima ja esikäppade vahel rappima. Samuti pakkus talle huvi hiireke.
Kui ma vannituppa sisenen, siis kuulen stereosisinat – mõlemad kuskil susisevad, vahel koos, vahel üks ühes, teine teises toa otsas. Ka Leila ei jookse enam paanikas peitu, vaid saan pai teha seal, kus nad parasjagu on.
Kumbki endiselt ei nurru, isegi seda nägu pole peas, et kohe võiks hakata.
Söövad palju, liiva läheb sama palju või rohkemgi kui teises liivakastis neljal suurel kassil.
Need pildid on Leila esimestest kulgematest hetkedest:
IMG_1209

IMG_1212

IMG_1221

IMG_1222

IMG_1229

IMG_1238

IMG_1243

Lembit aga võib pikutada ükskõik kus, ka kohe ukse juures ning selle avamisest isegi mitte ennast häirida lastesIMG_1120

Põnevil poiss ja tudisev tüdruk

Taltumine-taltsutamine läheb meil aeglaselt, aga kindlalt. Lemps on osutunud väga hakkajaks kassipoisiks, kes sisiseb üsna palju, aga pole kordagi mind löönud ega hammustanud ja eest ära ka ei lähe, kui pai teen. Ei nurru. Sööb minu nähes ja väga aplalt. Nüüd on hakanud mäng ka huvitama ja nii ma talle lõputult palli veeretangi ja siis teised mänguasjad järjest juurde.
Ta on armsa ja rõõmsa olekuga ja kaamera armastab teda. Huvitav on jälgida, kuidas ta muudkui kohendab ennast erinevatesse asenditesse ja justkui poseeriks ja edvistaks, endal muhe nägu peas.
Eks mul on natuke kahju olnud, et mulle jälle need “tavalisemast tavalisemad” kassipojad sattusid, kui ümberringi vajatakse abi ka pikakarvalistele nunnudele tuustakutele ja muudele värvilistele, kelle puhul saab võib-olla kodupakkujate vahel lausa valida. Ikka must ja valge ja ei midagi silmatorkavat tuleb siia hoiukodusse. Ohkasin sügavalt neid juba esimest korda nähes (ma ei teadnud, mis välimusega kassipojad seal hoovis elavad). Aga taaskord – kui ometi kõik kassivõtmist planeerivad inimesed seda saaksid kogeda ja veenduda – välimus pole üldse oluline! (kui kodude leidmine tõesti välja arvata). Ma näen, et Lemps on ülivahva tegelane ja juba mu südame täielikult vallutanud, mis sest, et vastupidi veel sugugi mitte 🙂
IMG_1054

IMG_1061

IMG_1062

IMG_1076

IMG_1082

IMG_1111

IMG_1113

IMG_1117

Leilakene aga vajab veel rohkem aega. Tema veel ei mängi, natuke julgeb koos vennaga piiluda.IMG_1075
Süles on veidi vähem kramplikult, julgeb isegi otsa vaadata. Nii ma temaga istun ja loen leebe häälega talle internetti ette 🙂IMG_1069
Kui Lemps ahmab pasteeti koos mu sõrmedega, siis Leila limpsab tasakesi ja pikaldaselt. Ma annan talle alati süles süüa, sest ei tea, kui palju suur vend talle jätab. Ei nurru. Ühel hetkel tahab Leila maha hüpata ja siis ta tagakoibade värisedes ruttu kuhugi varju poeb. Viimasel ajal enamasti korvi (mitte 4-sentimeetrisesse kapi ja seina vahelisse prakku pea alaspidi põrandaharja otsa, osavalt kõike sinna topitut eemaldades). Mul on hea meel, kui ta ennast natuke vabamalt seal juba tunneb, mitte ei ole ainult väikene hirmunud silmadega muhukene
IMG_1097

IMG_1091.
Kõige paremini mõjub, kui lihtsalt istun nende juures põrandal ja kutsun mängule. Niisama tulles-minnes tehtud paid ja ka süleistumised on ikka üsna kange moega, aga ehk sillutavad needki teed sõprusele. Kui saaks, võtaks lapsehoolduspuhkuse küll veel mõneks ajaks…

Jänespüksid

Leila ja Lembit kardavad kõike ja kõiki peale teineteise. Ma ei mäletagi, et mul nii arakesi oleks olnud. Ma küll valin iga kell arglikud tigepunnide asemel, aga praegu häirib mu kannatamatut meelt, et meil üldse edusamme pole. Endiselt peidavad nad mu eest end igale poole alla, taha ja vahele. Tuba on täiesti ümber disainitud, peaasi, et jänestel oleks kuskil varjuda. Kui ma vannituppa sisenen, siis ma neid siiani kordagi kohe ei näe, vaid pean otsima, mille all nad parajasti üksteist julgestavad.
Sülle võtan ma neid palju ja saan seda teha palja käega. Lemps kipub küll varsti ära hiilima, aga kuna Leila on arem, siis tema teeb ennast hästi pisikeseks. Kumbki veel ei nurru. Mõlemad limpsivad näpu otsast pasteeti ja kui neid pikemaks ajaks rahule jätta, siis söövad kõike, krõbinaid veidi vähem.
Esimesel ööl pissisid nad täis ühe suure padja, aga sealt edasi on kastis käimine selge. Julgakesed on korralikud (koos ussidega).
Proovin nende huvi ka mänguasjadega äratada, aga hirm on ikka nii suur, et silmadest loen: ei taha – ära tee.
Leila jookseb ehmatusega ka mööda tuba paanikas ringi (täna küll enam mitte) ja kui tal on süleaeg, siis Lemps hiilib vaikselt välja ja on hüpanud isegi aknalauale. Vend on õest pool kilo raskem, ta oligi alati esimesena väljas ja söögi kallal.

PARANDUS-PARANDUS!
Pärast postitamist toimunud süleseansil jooksis Lemps mitte peitu, vaid sööginõude juurde ja limpsis ära pool kaussi koort ning togis kaks korda pallikest. Ja Leila sõi esimest korda näpu pealt vitamiinipastat ise, ei pidanud suhu toppima. Tublid, ON edusammud! 🙂

Viimased pildid on tehtud nii, et ma võtsin sekundiks käe ära. Ega nad veel ei poseeri niimoodi vabatahtlikult.

IMG_0916-001

IMG_0921

IMG_0925

IMG_0949

IMG_0948

Uued lapsed – Leila ja Lembit

Tänasest elab Padi ja Pasteedis kaks uut kostilist – kassilapsed Leila ja Lembit (kes sõprade ringis kindlasti Lempsi nime saab).
Täiskasvanud kasse ma praegu rohkem majutada ei saa, aga kassipoegadele on luba ja tuba olemas. Nii teadsin ma, et keegi, kes sobival hetkel just abi vajamas, minu juurde lõpuks jõuab.
Ükski hoiukodu ei jõua tegelikult silmagi pilgutada, kui talle oleks juba kümneid pakkumisi, aga mina võtsin ja jätsin hinge ühe kassipere, kellest kuulsin ühe kassisõprade grupi kaudu. Sealt said päästetud kaks pojakest, aga ülejäänutega tegelemine jäi olude sunnil katki. Kuna tegu on mulle südamelähedase piirkonnaga ja rumala peaga jõudsin seal ka luurel käia, siis lõpptulemusena mul kaks lapsukest nüüd vannitoas uut elu alustamas ongi.
Kasse on seal mitmeid ja mul oli väga-väga raske otsustada, keda piiratud võimalustes aidata ja keda jätta… Alustasin tegelikult ühest hallitriibukirjust, kes elab samas hoovis, kus Leila-Lembit, aga teisel pool. Ta oli üksinda, tundus natuke väiksem ja hädisem. Mõtlesin, et kui saan tema kätte, siis võtan ühe veel teiselt poolt ja kolmas lihtsalt jääb oma aega ootama. Ei olnud hea mõeldagi õdede-vendade lahutamisest, aga kolme arga ja mitte just üliatraktiivset kassipoega ma omale koju suureks kasvama lubada ei saa. Eile kulutasime hea mitu tundi nii päeval, õhtul kui ka täna varahommikul triibikut passides, aga ta kas ei näidanud ennast üldse või siis sõi ruttu mingeid jäänuseid, aga lõksu ei läinud. Ta oli äärmiselt arg ja mitme meetri pealt pani juba jooksu. Samal ajal aga olid alati kohal mustvalged põnnid Leila baari tagahoovis. Olin juba nädala esimesel poolel neid vaatamas-pildistamas käinud ja teadsin, et nemad saab kätte küll. Mustem pojakene tutvumiskorral ainult kähises mu peale ja valgem hoidis üldse eemale. Näljased olid nad küll. Töötajad olid juba siis abivalmis väravaid avama ja vaenulikkust ma ei kohanud.
Täna siis mõtlesin pärast hommikust tulutut passimist käigupealt ümber, panin lõksu Leila baari hoovi ja loetud sekunditega oli must pojakene sees. Ootasin küll viimase hetkeni, kas teine ka jõuab sisse astuda, et siis nöörist tõmmates kaks korraga saada, aga see ei õnnestunud. Kaasjahilised saabusid veidi aja pärast kahva ja transpordipuuriga teise poja jaoks. Oli suur tahtmine mõlemad korraga püüda, et neil oleks koos julgem harjuda. Oodates oli valgem päris lustlik, natuke näris puuri katvat lina ja muudkui uudistas, kus venna on. Ka töötajad olid uudishimulikud ja käisid šašlõkikuhjasid pakkumas. Kassidele, mitte mulle kahjuks 🙂 Ütlesin, et see toit kassidele ei sobi anda ja publik kaugenes.
Valge pojake oli päris kiiresti toidu kallal ja nii ta kahva alla jäigi. Toimus küll väike intsident kahva võrgus oleva kassipoja puuri toppimisel, kus ta osavalt ennast välja rapsis, aga saime temast otsapidi kinni, samal ajal kui väike kiskja hammastega minu põlve haakus ja teise jaamakorraldaja kätt rappis. Lõppes siiski kõik edukalt, saime ka ootamatu ja kiire auto-abi ja nii me koju jõudsimegi.
Otsustasin neid mitte puuri panna ja pärast turjarohtusid ja saba alla vaatamisi said nad mõne aja pärast tuppa lahti.
Kui ma ei eksi, siis must, valge ninatriibuga on poiss ja väiksem valgemustaga lapiline on tüdruk. Tema on nagu mini-Hipsik 🙂
Lapsed on väga arad, aga mõne tunni pärast neid sülle võttes sain aru, et asja saab neist küll. Nad ei olnud üldse kurjad, vaid lihtsalt hirmunud. Nurru peab ka veel ootama, aga kavatsen oma puhkusenädala just selle väljameelitamisega tegeleda.
Pudelid-potsikud on riiulilt juba maha aetud ja aknalaud avastatud. Leilakene oli vahepeal üsna paanikas, hüppas aknasse ja peeglisse. Praegu ootan ja loodan, et nad mu keedetud kana ja puljongit sööma hakkaksid.
Unustasin neid kaaluda, teen seda homme.

Kassipoegade ema on väga armas väike mustvalge kiisu. Kui meil läheb hästi, siis püüame ta kinni, steriliseerime ja Leila baar hoolitseb pärast tema eest edasi.

Pean tunnistama, et ma proovisin kõigest hingest vältida mustvalgete kassipoegade võtmist. Ma olen väga hästi kursis, et pakkumises on palju rohkem poegi kui neile tahtjaid on ja mustvalged on päris järjekorra lõpus nagu kõik kassi-inimesed kogenud on.
Tuleb lihtsalt optimistlik olla ja loota, et Leila ja Lempsi jaoks on siiski kuskil superkodud ootamas.

Siin aga on pildid algusest peale. Siis, kui ma neid jälgimas käisin:
IMG_0663

IMG_0664

IMG_0668

IMG_0672

IMG_0678

Lembit lõksu minemas, Leila asja uurimas ja kassiema üleval paremal vaatlemas:IMG_0803
Ilus kassiemaIMG_0806

Lõksus ja ootelIMG_0811IMG_0805

IMG_0815

Siin tahtsin jäädvustada hetke, kus mõlemad välja hiilivad, aga läks kuidagi nii, et Lembit suundus korvi ilmselt mu silmade pilgutamise hetkel, ma imelikul kombel ei näinudki sedaIMG_0831

Hirmus-hirmusIMG_0832

Kõige esimesed sülehetked, Leila ei julgenud isegi vitamiinipastat ära limpsata

Leila

Leila

Lembit

Lembit

IMG_0845