Nädalavahetuse müdistamised

Kuna Traksi ja Mjauki ühine aeg saab peagi otsa, siis  panen siia mälestuseks väikese galerii ajast, kus nad veel ühist ruumi ja teineteise seltskonda on jagamas. Neil on selline omamoodi kooselu – ma ei näe suurt südamesõprust, koos magamist ja teineteisest sõltumist. Sellegipoolest saavad nad suurepäraselt läbi, kui pealtnäha üsna valulikke maadlusmatše mitte arvesse võtta.  Kui Mjaukil on Traks haardes, siis lakub ta vahel emalikult üle ja laseb tal ka süüa alati esimesena (tal on küll oma kauss, aga Traks üritab mõlemast ahnitseda). Traks jälle võtabki Mjaukit mängukaaslasena ja seltsidaamina, kaisukassi pole vajagi. Aga mine tea, ega ma keset ööd või päeva pole saanud nende uneaega vaikselt piiluma minna, kohe on nad mõlemad ninad naksis uksel vastas.

Allergiatoidud Traksile ei sobinud ja Mjaukile ka mitte. Mõlemal läksid hoopis kõhud lahti ja krõbinad ega konserv ei maitsenud sugugi. Oleme nüüd matsutades vana menüü peal tagasi, midagi teha ei ole. Kõrvad on veidi paremad küll, loodan, et  paranemine jätkub.

Advertisements

Katsetused Traksiga

Kuna Traksi kõrvadest bakterid ikka veel ei taha ära kolida, proovime nüüd spetsiaalsete allergiatoitude peal, kas muutusi tuleb. Olen küllaltki pessimistlik, sest Traks on väga pirts noorsand ja krõbinaid praktiliselt suu sisse ei võta, vähemalt minu nähes. Hoiatasin arsti ka, et me ei pruugi selles väga edukad olla, aga ostsin siiski kahte sorti vastavaid kliinikukrõpasid ja konserve ka, millest viimaseid isegi prooviti ja poolenisti ära limpsati. Krõbinaid võin ma aga ise süüa, või siis Mjauki muidugi. Homme proovin teist sorti ka, aga väga lootusrikas ei ole. Raske on allergiat välistada, kui kass ei ole nõus oma seniseid eelistusi muutma.

Seenetablette saab Traks kuu aega järjest ja siis vaatame edasi. Paranemine on tegelikult juba märgatav, lambi all helendamist on minimaalselt ja ma ise ka ei leia enam tuttavaid seenekohti pärast mitmeid pesemisi üles.

Mjauki leidis kodu. Kodu leidis Mjauki :)

Hädakisa sekka häid uudiseid ka, hoiukodu jaoks kõige rõõmsamat tüüpi! Minu armas must ärataltsutatud “telliskivi” saab varsti oma kodu. Sõberkassi ka, samasuguse välimuse ja sarnase iseloomuga noore musta kassipreili. Mjauki õnnele tuli kasuks lühiajaline vahepeatus suures hoiukodus, kus tema tagasihoidlikku esinemist märgati ja minule täiesti ootamatult nüüd mõnda aega hiljem kodupakkumine tehti. Tuttav ja usaldusväärne inimene. Mõistlik, kannatlik ja kartmatu suhtumine hetkel kehtivasse eriolukorda, ega ma ei oskagi paremat tahta 🙂

Kui ma Mjaukile sellest rääkisin, siis ta tuli ja puksles mulle vastu, silmad üllatusest suured. Jah, väikese ime moodi on see lugu küll, aga Mjauki on oma õnne kuhjaga ära teeninud. Ainult natuke veel oodata.

Pealkirjata

Ei oska midagi selle postituse pealkirjaks panna, kuna meel on must, mõte ei liigu ja tahtmist kirjutada ka nagu ei ole. Õnneks olen masenduses ainult mina, väike Traks on reibas ja rõõmus. Traks on oma vahva iseloomu ja kauni välimuse kõrval siiski ka ühe kehva omadusega, tal on väga nõrk immuunsus. Tal on jälle seen. Kliinikus kontrollitud, aga ma tunnen nüüd vist seene juba ka kosmosest ära. Sattusin (mulle uue) arsti juurde, kes lajatas mulle selliseid tähtaegu ja tingimusi, et ära tulles oli nutt kurgus. Aga eks ma võtan päev korraga, ravin nagu peab ja palvetan parema poole. Ja mis siis siin nii traagilist on? Ega muud peale mu haleda südame polegi. Traks ja Mjauki peavad nüüd jälle vannitoa-vangistuses elama, ilmselt nädalaid. See, et terve mu kodu on seene-eoseid täis on ka muidugi paha lugu, aga loodan sellele, et kohalikud on terved ja tugevad. Mjaukiga ma pole nii kindel, maadluses on ju osalenud peale kahe kassi ka miljon väikest eost, aga praegu veel pole nakatumist näha. Kui on vaja ravida ja pesta nelja kassi, eks ma siis ravin ja pesen, aga ehk läheb leebemalt.

Lisaks valutan ma südant Traksi Soome-kodu pärast, aga nemad ise on nagu teiselt planeedilt. Traks on nende kass ja nad võtavad ta kasvõi täiskasvanuna kui vaja niikaua oodata. Seal on küll mure ühe kassi pärast, keda ei saa pesta, ega ka sülle mitte ja see võib olla takistus siiski, täiesti arusaadav. Eks lähemad nädalad, pigem küll  kuud näitavad, kuidas meil paranemine edeneb, mida arst arvab ja millised otsused lõpuks teeme. Kõige vähem tahan ma sellisesse imelisse kodusse saata muret ja vaeva. Lisaks teevad kohustuslikud reisi-eelsed vaktsineerimised (mitte et ma muidu jätaks need tegemata) olukorra veel komplitseeritumaks ja ooteja pikemaks.

Peagi läheme kõrvakontrolli ja sellest ma ei oska hetkel samuti midagi arvata, mõnel päeval on pilt nagu päris ilus, aga eile õhtul olin jälle pettunud. Eks need asjad on omavahel seotud kõik. Kui kass on haige, siis ta on haige. Kui hoiukodu on masenduses, siis ta on masenduses, aga siiski funktsioneerib 🙂

Pildid on tehtud veel seene-eelsest ajast

Oh neid kõrvu!

Traks käis taaskord kliinikus kõrvakontrollis. Nii nagu ma karta oskasin, ei olnud kõrvad teps mitte korras kui mitte isegi hullemad kui eelmisel visiidil. Ikka bakterid möllavad täistuuridel.

Kaks arsti panid pead kokku ja tulemuseks vahetatud kõrvapuhastusvedelik, puhastamine hoopis üle päeva ja raviks jäi täna tehtud convenia-süst. 10 päeva pärast uus kontroll ja uued lootused nii minul kui Traksi ülikannatlikul tulevasel kodul.

Traksipoiss ise on endiselt naksakas. Kliinikus tehti remonti ja kuigi vahepeal olid mürinad ja põrinad hirmuäratavalt suured, keeras Traks ootamiste ajal end mulle hoopis sülle rõngasse ja hakkas nurru saatel tukkuma. Vähemalt närvid on tal korras 🙂

Kuigi energiat on Traksil endiselt mitme eest ja enamasti kehastub ta koos Mjaukiga ratsahobuseks, õnnestus mul ka üks tukkumisehetk tabada.Lisan ka pildi illustreerimaks olukorda, kuidas kohalikud peavad ohvreid tooma – vahel nt 2 minutit  vihma käes ootama kuni hoiulised turvaliselt eemal rõdu-ukse paotamiseks.

16 hiirt

Padi ja Pasteet on läbinud tõhusa suurpuhastuse ja tuvastas selle käigus pesumasina alt 16 mänguhiirt. Oi kus Mjaukil ja Traksil on nüüd jahirõõmu. Eriti Mjaukil, kes oma kapakutuuridel ikka hiiri peab hambus kandma ja neid vaiba alla rullima. Traks lidub niisama, saba oravas mööda elamist ja teeb metsikuid hüppeid. Nii pätti kassipoega pole ma ammu kohanud ja näiteks magamas pole mina teda veel näinudki, kui titeea uinakud välja arvata. Õnneks on tulevasel kodul kõik tema energia ärakasutamiseks olemas, tunnelitest agilityvahenditeni ja muidugi sõberkassideni.

Lisaks hiiremängudele toimuvad Mjauki ja Traksi vahel ka maadlusmatšid, kaalukategooriad on küll mõnevõrra erinevad, aga võitjana väljuvad nad minu meelest kordamööda mõlemad, üks suurem ja tugevam, aga hellema hingega, teine väike ja tragi kraade. Kui sellistest pööristest on võimalik üldse midagi järeldada muidugi.

Siin väike galerii tormamishetkedest ja uuenenud hoiutoast

This slideshow requires JavaScript.

Traks, julge avastaja

Kuna Traksike on nüüd ametlikult seenevaba, siis sai ta linnaloa. See tähendab, et avanes uks hoiukodu ülejäänud valdustesse. Kokkuvõtvalt võib öelda, et oli õhtu, kus esines kõrgel tasemel tsirkuseartist ja publik oli naerukrampides. Traks tegi edasi-tagasi hüppeid üle kodukasside. Trotsis käpaga vehkivat endast neli korda suuremat isakassi, hüpates talle sülle ja pähe. Ronis mööda pikka kaldus kratsipuud imekiirete siilisammudega ülevalt alla. Kuulatas telekast linnuhääli, ise pea alaspidi laual kõõludes. Jooksis ümber diivani lõputuid ringe, multikatest tuttava stseeniga, kus käpad teevad ringiratast kohapeal kiirendust. Lõpetuseks väike lõõtsutus ja kõrge hüppega sülleheit.

Kahjuks juhtus fotoaparaadi aku just neist põnevaiks momentideks tühjaks saama. Paar ilmekat stseeni kohtumisõhtust kohaliku triibikuga jõudsin jäädvustada:

Kes see jälle on???

…ja mis ta minust tahab???

Traksi kojusõit viibib kõrvapõletiku tõttu. Millegipärast läheb tema teekond pidevate takistuste ületamise tähe all.

Mitteunustatud Mimosa

Mimosa on üks nendest “tavalistest” mustvalgetest kassidest, kelle sarnaseid on nii kodudes kui kassiühingutes kui ka muidugi tänaval lugematul arvul. Mimosal läks väga õnnelikult, tema on tänavalt ära ja saab suurepärast hoolitsust. Hoolt ja hoolitsust ta aga vajab kindlasti, kuna Mimosa tervis poleks seal Balti jaama turuputka all  ilmselt kaua vastu pidanud. Hoiukodus aga saab Mimosa ja eelkõige tema kõrvad vajaliku tähelepanu. Pidev puhastamine, väikeste lubatud vaheaegadega, on igapäevane rutiin. Sügaval kõrvade sees peituvad väikesed kasvajad, kes suurenedes hakkavad rohkem häda tegama, kuni on käes järjekordse kõrvaopi aeg. Mimsul on õnneks kannatlik ja järjepidev heategija olemas, aga sellegipoolest on ta siiski Päriskodu otsiv kass. Mimosa eelistab magada kaisus, kui inimese kaissu ei saa, siis käib ka teine kass. Või oli see nüüd vastupidi 🙂

Mõnevõrra pelglik  on ta ainult päris võõrastega, aga muidu on ta üks suur nuruja, ikka paide ja parimate palade.

Olles kahe jalaga maa peal tean, et sellise tervisemurega, sellise välimusega kassile kodu leidmine vajab suurt õnne ja suurt juhust. Aga see ei ole ju võimatu?

Pildil on Mimosa oma suure sõbra Härra Porgandi ehk Porksi turvalises kaisus

Mõnus kass Mjauki

Mjauki on endisviisi armas ja naljakas kassipreili. Ühtpidi tahab hirmsasti tähelepanu ja võib kümneid kordi järjest paide järele küünituda, teistpidi piisab sellest, kui käe valest suunast sirutad, et ta ehmuks ja kõrvale põikaks. Kui sülle võtta, siis läheb nurr kohe tööle ja Mjaukil pole siis kiiret kuhugi. Samuti ei ole kadunud tema peenikese häälega jutustamised. Hommikuti kuulen terve serenaadi, mis ilmselt koosneb  menüüsoovidest ja mõningatest kaebustest Traksi käitumise kohta.

üheskoos Traksiga kadunud hiirt otsimas

Kui enne vahepealset kolimist suurde hoiukodusse olin natuke mures tema karva pärast, see oli veidi tuhm ja mõne kohapealt isegi hõre, siis nüüd  tundub, et ta on omale leidnud sobiva kuivtoidu – Proplan Delicate ja sinna juurde ohtralt tooreid kanapugusid, nii et nüüd on ta kasukas küll imekaunis – siidine ja läikiv. Natuke kosunud on ta ka, enam ei ole selline sale soolikas, vaid käel on kohe kuhu toetuda, kui selja peale pai teha, aga ülekaalu küll ei ole.

Padi ja Pasteet hoolitseb Mjauki eest suurima heameelega niikaua kui elu seda nõuab, aga tegelikult ootab ta ikka oma inimest. Sellist, kellele meeldivad mustad mõnusad kassid, valge südamega kurgu all.