Rõõmus lasteaed

Simmo ja Sia on saanud umbes nädal aega korteris vabalt kapata, kui olen ise kodus ja jälgimas. Kui esimene päev läks uurimisretkedele ja nuusutamistele, siis nüüd kihutatakse otsejoones vannitoast välja. Keegi ei pidurda.
Süsteem käib nii, et hommikul vara lähen MMM juurde, toidan ja koristan, siis panen SS-ile ja suurtele söögid. Siis lasen neli suurt rõdule boksi ja Trini ning Triiton jäävad või lähevad magamistuppa, kuhu lasteaed ei saa. Uks on küll viimasel ajal natuke praokil, aga nad ei oskagi sinna minna, kuid teised saavad piiluda ja liikuda. Las olla oma rahulik koht neil, kes seda vajavad.
Kui kõik on söönud ja oma kohtadel, saavad SS lahti. Mina võtan kohvitassi ja asun etendust vaatama. Näiteks täna on nad möllanud kaks ja pool tundi järjest. Ühel päeval olin nendega päris mitu tundi järjest, siis nad väsisid ära ja tulid mulle kõhu peale nurruma ja magama 🙂 Kes ei tahaks selliseid kassipoegi?
Kahjuks ei ole keegi neid seni tahtnud…

Söögist armastavad nad väga lihakraami. Ostsin näiteks kallihinnalise 260-grammise delikatessveisehakkliha paki, see hingati vähem kui poole päevaga sisse. Kugistades. Konserv läheb ikka ka, aga vahel jäetakse alles. Krõbinaid süüakse ainult toidu sisse peidetuna.

Päeva jooksul saavad nad veel mitu korda jooksma, nii nagu ma kodus olen. Üritan neid jälgida ka, aga juhtub ikka asju. Simmo kukkus ahju otsast otse alla, see on rohkem kui kahe meetri kõrguselt. Ma pidin ära minestama suurest ehmatusest ja kuigi oli peaaegu öö ja ma pidin minema teisi põnne toitma, siis jäin teda jälgima, hoidsin süles ja paitasin lõputult. Jumal tänatud, Simmoga oli kõik korras, kuigi kukkumine oli hirmus näha.
Kõik kassid (va Triiton ja Trini, kes neid pigem kardavad) panid lastele alguses käpaga vastu nina. Nüüd teevad nad seda siis, kui putukad väga tüütuks muutuvad. AD isegi natuke mängivad ja jooksevad koos nendega ja Leila on jätkuvalt uudishimulik. Triinu naudib seda, et saab olla jälle vannitoa aknal või pesakastis.
Simmo ja Sia on täiesti kartmatud ja imelised koduvalmis kassipojad. Mina ei tea, kuidas ma suudan neid loovutada, aga ma suudan. Noh, võib ka juhtuda, et kui enne saavad kõik teised kassi pojad Eestis kodu, siis opid teeme veel ise ära ja minu kodune kassilimiidi piir on jälle nihutatud veel kaugemale…
Siin on viimased klõpsud:

Simmo ja Sia kodu, kus sa oled?

Simmo ja Sia on valmis koju minema. Neist on kasvanud fantastiliselt vahvad kassipojad, kes jumaldavad inimest ja teineteist. Energilised ja rõõmsad pärdikud, kes ajavad kõik sassi ja ajavad sind naerma.
Kui kaua peaks ootama inimest, kes on valmis võtma kassi ainult ühe ilusa silmaga Ma tean, et selliseid inimesi on olemas, mõeldes tänutundega näiteks ükssilm Koma perenaisele. No ja ma ise näiteks ei pane vähemalgi määral tähele, et midagi oleks teisiti. Muidugi lihtsalt vaatan, kas kõik paistab endine ja korras.
Aga kassipoegade pakkumise tipphooajal, kui terveid ja nö tavalisi kassipoegi on rohkem kui kodupakkujaid… Ma muidugi oleksin seitsmendas taevas, kui nad saaksid koju koos, aga olen realist ja tean, et seitsmendasse taevasse viiv trepp on väga kõrge. Igatahes peab Simmo ja Sia kodu olema valmis tohutuks energiaks ja kõikideks kassipojapahandusteks. Ma ei ole neid veel oma kodu teistes ruumides möllama lubanud, aga kui see juhtub, siis tean rohkem. Koos müraksid nad teineteisega ja ehk jääksid mõned kardinad ja diivanid puutumata 🙂

Väikesed saarlased said esmase vaktsiini. Vaevu mahtusid oma kandekotti ära, kui kliinikusse läksime. Varem tegid nad seal kukerpalle ja ruumi jäi ülegi. Simmo kaalus 940 ja Sia 870 grammi. Küsisin loomaarsti käest, et miks Simmo kõhualune nii hõreda karvaga on. Sain naerusuise vastuse, et raske lapsepõlv. Simmol on armas sile, samas turritavate udusulekestega kasukas tõesti ja huvitav näha, kuidas see ajas muutub. Olen õnnelik ja rahul, et vaatamata alguse raskustele on edasi kõik läinud õnnelikult ja nii kindlasti jätkub ka!
Simmo silmaga peab tulevikus kindlasti tegelema, nt kastreerimise opi ajal ja räägin sellest lähemalt potentsiaalsele huvilisele. Sia silm võib-olla jääbki nii, kui see ei hakka kuidagi jooksma või midagi eritama.
Kindlasti ei pea tulevane kodu silmadega seonduvas üksi jääma, vaid MTÜ tugi minu vahendusel on kindlasti olemas.
Praegune eesmärk on õpetada nad ka krõbinaid sööma, hetkel teevad nad seda ainult muu toidu sisse segatuna. Ei pruugi ju leiduda peret, kes saab neile ööpäevas mitmeid kordi värsket ette kanda.
Igatahes ma loodan, et keegi armub neisse nii nagu mina ja tahab pakkuda oma südant ja kodu. Süda võiks olla suur ja hea ning kodu turvaline ja kindel.
Värsked pildid:

Kuidas me kasvame

Pilte ja hetki koguneb iga päev nii palju.

Ühe korra proovisin teha ukse lahti, D tuli piiluma. Sia ja Simmoga juhtus nii 🙂

Sia on hästi ilmekas, aga tal vahel ei meeldi, kui ma fotoka võtan, siis ta teeb nii 🙂

Kui Simmo hakkas normaalselt, ilma suhu toppimata sööma, siis Sia tahab, et ma palakesi paneksin tema nina alla põrandale maha ja sööb parema meelega sealt kui oma kausikesest. Mõni konserv ei kõlba ja mõni lihasaadus ka ja nii me proovime peaagu iga päev midagi uut – parti, kana, siga, seguhakkliha, erinevaid konserve. Kanafilee on kindla peale minek.
Kahjuks ei söö nad üldse krõbinaid. Tegelikult on see muidugi hea, et nad saavad lihakraami ja vitamiinipastat saavad juurde, aga kui ma olen pikemalt ära, siis on ju raske. Ja tulevases kodus võib sama olla. No harjutame seda asja.
Paar päeva tagasi hakkasid nad end vinnama pesukasti peale, kust saab omakorda pesumasina peale.IMG_6226
Ostsin kunagi ammu sellise väikese villase koti, mõtlesin, et kunagi mul on ehk kassipoegi hoida. Ja nüüd tuli meelde see välja otsida:

Simmole meeldib seal rohkem.

Mõlemad on ühtemoodi hullud väikesed paskaagid. Simmo püsib süles ehk grammikese kauem. Vannituba on kogu aeg väga segamini, kuigi panin suurema, kinnise liivakasti.
IMG_6203


IMG_6191IMG_6017IMG_6002
Ma kasutan mingit WordPressi uut versiooni ja olen veidi kohmakas, loodan, et postitus paistab enamvähem ok välja.

Mõtlen siin, et kas peaks ikka Instagrammijaks hakkama Padi ja Pasteediga, nö tänapäeva jõudma, aga midagi nagu pidurdab…

Sia ja Simmoga on praegu kõik hästi, tuleb vaid suuremaks kasvada.

(Kassi)maailmas ümberringi aga on viimastel päevadel niipalju häirivat ja kurba, et meel on tegelikult must ja murelik. Eks ma varsti kirjutan.

Korraliselt kliinikus

Täitsa tore oli kokkulepitud ajaks loomakliinikusse minna, mitte süda ärevusest hüplemas ja murekorts sügav, ukse taga kliiniku avamist oodata.
Kõigepealt kaalumine. Sia oli 610 grammi ja Simmo 690. Tublid põrnikad! Mõlemal on lümfisõlmed veidi suurenenud, aga enam ravima midagi ei pea, ka silmadega ega kõrvadega pole väga vaja midagi praegu ette võtta. Uue ussirohu saavad ja nüüd on vaja vaktsineerimiseks veel kõvasti juurde võtta. Oppideni läheb veel tükk aega.
Simmo kehva silma ripsmed kasvavad sissepoole, nii et seal pole igal juhul silmalaugude plastikast pääsu ja eks siis selgub, mis veel saab. Ka Sia silmakest on vaja uurida uinutatud kassil.
Sel ajal, kui Sia oli ülevaatusel, tundis Simmo end transpordikotis täiesti vabalt, nii et arst ütles teda vaadates naeruga, et ta ei saa ju keskenduda niimoodi
Koduses vannitoas on neil aga uus komme, kukkuda vanni ja siis seal rätiku otsas magada. Varem olid nad kergemad ja mu süsteem töötas. Üle ääre riputatud ja kratsika toetatud rätiku abil said nad end vannist üles vinnata, aga nüüd kukub rätik vannipõhja. Ka hommikul leidsin ma nad sealt magamast. Loodan, et nad terve öö seal ei olnud, aga hädakisa igatahes ei tehtud.
Panin nüüd transakasti vanni põhja, las turnivad. Redel oleks muidugi eriti tore, aga seda mul pole.

sõime just hapukoort

kas midagi armsamat on veel olemas?

aktiivik juba võimleb, kui teine alles ärkab

aitab mul veerida 🙂

kuskilt tulevad lõhnad!

Paremini

Kassipoegadel-tiburullikestel läheb praegu paremini. Sial tõusis laupäeva õhtuks veel palavik nii kõrgele, et pidin süsti tegema. Ta hakkas kohe parem olla ja asus vennaga maadlema. Natuke enne seda oli ta liivakasti hüpanud nii, et esikäpad ei kandnud ja ta kukkus lõuale. Õnneks oli pehme maandumine. Sealt edasi aga on Sia Simmole juba üsna võrdväärne mängukaaslane olnud. Natuke kiiremini väsib ja käppades on veidi nõrkust, aga see paraneb kogu aeg. Palavikku ma ei olegi rohkem mõõtnud, sest kui kassilaps mängib, jookseb ja sööb, siis on ju kõik hästi. Homme käime kliinikus ette näitamas.

Simmo söömisega saab aga vahepeal nalja – ta kaabib ükskõik millele peale ja ei taha. Piisab aga sellest, et panen liha- või konservitükikese talle suhu, saab maitse kätte ja siis sööb rõõmsalt edasi. Naljatilgakene.

Juba jaksavad nad transpordikasti otsa hüpata, aga kui haigest peast magati rohkem kastis, siis nüüd ikka oma väikeses voodis. Täna hommikuks olid ka kausid tühjad ja Simmo, väike kirp,  jooksis kisades mulle vastu.

mu lemmikpilt

Ikka päev korraga, pöialt hoides ja lootes.

Kord üks, kord teine

Eile õhtul jäi haigeks Sia. Tahtis olla tubli ja asjalik, aga jalad ei kandnud. Õigemini vasak esikäpp. See rippus lõdvalt ja tundetult ning läks sissepoole tagurpidi, kui ta sellele proovis toetuda. Sia jääb sageli küüntega kuskile kinni ja mõtlesin esmalt, et minu nägemata on ta ennast kuidagi kõvasti venitanud või nihestanud. Sain arsti õnneks kätte ja juhtnöörid. Temperatuur oli õhtul normaalne, isu oli ka, aga pidin toidu panema nina alla ja aeg-ajalt tõstsin teda liivakasti, kus ta siis õnnetult proovis augukesi kaevata.
Hommikul aga oli juba palavik ja mu mõte liikus kalitsiviiruse peale. Mul on varasemast üks kogemus lonkava kassipoja ja kalitsiga, muidu seda seost ei oskakski väga leida. Liigesepõletik võib noortel kassidel sellega kaasas käia. Vaene väike Sia aga tudisebki jalgadel ja näen, et liikuda ta kuidagi ei taha, ainult pikali olla ja magada.
Mul läks kella kaheni öösel sellega, et hullumoodi aktiivset Simmot piirata õde kiusamast. Ta ikka mitu tundi kimas ringi ja oli täiesti pöörase energiaga. Mis on muidugi tore, arvestades olnut ja ümbritsevat. Asja ei teinud kergemaks seegi, et mu oma Triinul oli ka hommikuks uuringute aeg ja kell 21 võtsin kõigil toidud eest ära. Iga kord kui ma kanaga või konserviga vannituppa liikusin öösel, siis oli rongkäik järel ja ukse taga nõudlik kraapimine…

Hommikul viisin lapsed kliinikusse ja doktori esmane kahtlus oligi kalitsi. Haavandeid aga ei olnud, nii et jääme jälgima. Palavik oli aga küll ka päeval ja sain koju rohud kaasa. Väike põrnikas komberdas jälle magama. Nii-nii kurb on jälgida, kuidas teine on rõõmus kassipoeg ja üks küll tahab, aga ei suuda 😦
Simmole sidus arst mänguhiire transpordikotti, et ta õde ei kiusaks. Paningi just vannituppa transpordikasti paksu fliisiga ja tõstsin Sia sinna sisse pikutama. Ehk on seal seda maadlemist vähem ja võib-olla panen mõneks tunniks ukse kinnigi. Nojah, käisin vaatamas, Simmo on muidugi juba venna kaisus. Aga las olla, neile piskestelegi kassidele ju meeldivad kastid ja urud. Nüüd tuleb palvetada, et Simmo omakorda uuesti ei haigestuks ja Sia paraneks. Mittemängivat ja loidu kassipoega vaadata teeb südame katki. Nad mõlemad on üle mõistuse armsad ja peavad terveks saama!
Pildid on nii lühikeselt terve-ajalt ja need, kus Sia üksi, eile õhtust, kus tal oli juba paha.

siin veel terve

täna kliinikust tagasi

Simmo ja Sia

Ega ma ei arvanudki, et nii lihtne ongi – võtad pisikesed nunnud kassipojad, kes söövad, mängivad ja kasvavad ning siis lähevad koju.
Hoiukodu teeb pai ja pilti, viib vaktsineerima ja nutab, kui on kojuminek. Ei lähe see alati niimoodi kindlat rada pidi.
Tahtsin juba pühapäeval panna uusi vahvaid pilte, aga õhtuse söögikorra ajal Simmo (hele) ainult natuke nokkis konservi ja ei tulnud õega mängima. Pildid ja blogimine jäi sinnapaika ja jäin teda kullipilgul jälgima, süda aimamas halba. Sia (tume) on täiesti pöörane aktivist ja nii oli mul kogu aeg võrdlus silme ees, kuidas üks jookseb ja uperpallitab, aga teine magab. Ka hiljem ei tahtnud Simmo enam süüa ja paar korda öökis nagu tahaks oksendada. Ta tundus kuum ja ma mõõtsin temperatuuri, mis oli 40 kraadi. Teadsin, et see on liiga kõrge ja helistasin Loomade kiirabisse nõu küsimiseks. Sain soovituse teda jahutada ja juua-süüa anda. Tegin seda kõike ja vannitoast lahkusin veidikeseks ainult siis, kui mõlemad magasid. Kui Sia tahtis mängida, pidin teda kogu aeg vennast eemale juhtima, sest vennal oli paha. Nii oli kell juba kolm öösel ja Simmo tundus veel kuumem – palavik 40,8.
Helistasin uuesti kiirabisse ja kuigi mul oli oma kliinikuga ka juba suheldud, et hommikul läheme, siis enam ei lubatud oodata. Pool neli sai 480-grammine ja 40,9-kraadine Simmoke Meloxidyl süsti ja NaCl tilka. Mina istusin temaga pimedas vastuvõtutoas ja oleksin võinud tukkudagi, kuid väiksel putukas hakkas üsna kohe parem ja ta hakkas nihelema ning mul olid käed temaga tegemist täis. Pooleteise tunni pärast oli temperatuur 38,6 ja läksime koju koos NaCl pudeli ja eemaldatud tilgasüsteemiga, sain tunnikese tukkuda ja siis juba oma kliinikusse. Küll on hea, kui ei pea hommikul tööle minema 🙂

Kiirabis

kodus tagasi, valgel ööl (või hommikul)

öine abiline Sia

Esmaspäeva olid mu putukad Vilde kliinikus jälgimisel. Eriti ei tahtnud süüa ja Simmol tõusis jälle palavik.
Sia kohta aga jäi arst kahtlema, kas ta üldse tüdruk ongi. No las see sabaalune kasvab koos kassiga ja siis vaatame uuesti 🙂 Temaga oli kõik hästi.

Arsti sõnul on palavik ilmselt herpesviirusest. Silmade osas on aga vara veel võtta lõplikku seisukohta. Simmo sai kliinikust ravivarustuse koju kaasa, kanüül oli ta pisikeses käpas endiselt alles ja sealtkaudu siis pidin NaCl sisestama. Hommikuks määratud süsti aga jätsin tegemata, kuna juba eile õhtul ega ka hommikul enam palavikku polnud.

roheline side on ka ilus

kõrvuti on paranemine kiirem

Simmo küll sõi vähem kui õeraas, aga juba tahtis mängida. Üle kõige aga meeldib talle minu süles istuda või kui hoian teda kurgu all, siis sätib ennast kerra, nii et paneb pea peopessa või kaelale. Ja nurrub. Täiesti võimatu on üldse mujal olla kui kassipoegade juures, aga noh, natuke peab ju.
Täna sain kliinikust tagasi ilma palavikuta ja hea söögiisuga kassilapsed, tänan ja kiidan Vilde kliinikut, nagu ikka. Järgmisel nädalal läheme kontrolli ja niikaua hoian kõvasti pöialt, et uusi tagasilööke ei tuleks.
Siin on pildid enne haigeksjäämist:

 

ühe küüne otsas võib ka rippuda 🙂

Simmole meeldib väga mu jalal istuda

Ja tänaõhtused möllukutid – ei ole midagi paremat kui näha neid võrdväärselt maadlemas ja hüplemas (liivakasti muide keegi ei roni, ainult hüpatakse prauhti)

Tundub, et ma saan jälle magada 🙂 Aga võtame päev ja öö korraga, nagu kassipoegadega ikka.

Minikassid

Köikse armsamad kassipojad on meitel 🙂

Muidugi ei saa ma teisiti, kui jagada uute hoiulaste pilte juba vähem kui ööpäev pärast saabumist. Eriti kui need lapsed on nii erilised, nii armsad.
Väikesed põnnid jõudsid Padi ja Pasteeti Saaremaalt, kus Mustjalast leitud kassipojad võttis enda hoole alla MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu (kellele kuulub minu suur lugupidamine). Teades, et Stjopa jätab mul vannitoa tühjaks, olin selle pilguga ringi vaadanud, et kus on abivajajaid, juhul kui otse meile parajasti ühtegi pojamuret ei jõua. Nii märkasin nende haigete silmadega putukite hoiukodu otsimise kuulutust, samuti Ruhnu saare oma ja pakkusin oma hoiukohta. Eile toimetati väga haigeks jäänud Ruhnu kassipoeg saarelt Loomade Kiirabi kliinikusse ja sama reisiga tulid ka minu hoiulised koos toidu-, ravi- ja mänguasjavaruga. Aitäh Editile!
Süda sulas mul samal sekundil, kui neid nägin ja arvata võib, et piltide laviinist ei ole siin lähitulevikus pääsu.
Muidugi loodan, et vaatamata herpesest laastatud silmadele seni ülitublid kassilapsed samas seisus püsivad. Töönädala alguses loodan nendega kliinikus ära käia, kus meie arst silmad, ravi ja parasiiditõrje ka omalt poolt üle vaatab. Praegu saavad nad antibiootikume, silmatilkasid, probiootikumi, kõrvaravi sügelislesta vastu.
Väga huvitab mind nende vanus, sest nad peavad olema jupp maad vanemad kui nende kaal viitab. Leides olid nad veidi üle 300 grammi ja minuni jõudes 450 ja 470 grammi. Nad ei saa kuidagi olla ainult mõnenädalased. Ilmselt on nad olnud näljas oma lühikese elu jooksul. Kassipojakombed aga on neil selgemast selgemad. Fantastiline on vaadata, kuidas nad teevad kõike, mida suured kassidki teevad, lihtalt nii miniatuursel moel. Nad kasutavad kratsipuud, liivakasti, mänguasju. Pesevad ennast, söövad nii pehmet toitu kui krõbinaid. Haigutavad, nurruvad, sõtkuvad, turtsatavad hirmuäratavalt mänguhoos. Tume on eriti osav külg ees kangete jalgadega hüplemises. Lihtsalt vapustavalt armsad on nad! Tõestagu esimesed pildid seda. Hele, siiamivärvides on poiss, tume on tüdruk. Nimed selguvad tutvumise käigus.