SS juures, MM-ist ja Leilast ka

Käisin SS-i kodus külas. Mina olen minevik ja mitte mingeid emotsioone meie taaskohtumine neile ei tekitanud. Mu kott pakkus rohkem huvi kui mina. 🙂 Muidugi lubasid nad end paitada ja nässerdada, nurrusid ja mängisid, aga jällenägemisrõõmu või äratundmist ma ei tuvastanud. Ega mind see ei kurvasta. Ikka rõõmus olen, et neil on nii-nii mõnus kodu ja tore kassielu!
Maja igas nurgas on kassidele mõeldud (või kasside vallutatud) lebokohti ja mänguasju. Mulle tundub ka, et nendega mängitakse rohkem, kui mina seda tegin. SS on endiselt koos magamas-müramas. Vanem-vaatleja Raul on nende olemasoluga kenasti leppinud, kuigi igatseb oma vana kaaslast. Mul on hea meel, et SS on oma noore energiaga toonud elurõõmu koju, kust eelmine sõber hiljuti lahkus.
Mõlemad on kasvanud, pigem laiusesse. Simmo üritab kahest taldrikust korraga ahnitseda ja teeb sööki oodates erinevaid armsaid häälitsusi. Sia aga on natuke suurem inimesesõber. Pahandusi nad eriti ei genereeri, ju väsitavad teineteisega mürades üksteist piisavalt ära.

Mu kallid MM ehk Relika ja Panda aga on endiselt koos mängimas-müramas-magamas ja kokku nad jäävadki. Ei suudeta neid enam lahutada 🙂
Mu tänasesse kurvavõitu päeva tõi see teadmine küll rõõmu juurde ja südamel hakkas soe. Ma olen ka nende koduga väga rahul, tunnen iga sõnumiga, kuidas nad on hoitud ja armastatud. Ja koos!!!

Leilaga aga käisime kliinikus kontrollimas, kuidas elab tema põis. Koduses vaates elab hästi, sest valesti pissimine lõppes. Täielikult siis, kui noorkassid välja kolisid, aga juba enne jäi järjest vähemaks.
Leila talus vapralt ultraheliprotseduuri, ise hirmust kange. Pea keerles ja suured silmad vaatasid kord ekraani, kord lage, kord mind. Põie seinas olnud “mups” olid kadunud ja kõik teised organid igati korras ja paremad kui enne.
Analüüs oli ka täiesti korras, ei mingit põletikku. Külla aga oli mikroskoobi all näha veidi kristalle, mida eelmisel korral ei olnud. Selle vastu saab Leila nüüd veel lühikest aega Uro-Pet pastat ja kui see saab läbi, siis lõpetame ka Calmexiga tagaajamise.
Kümmet kassi siia enam kunagi ei tule ja ma tõesti loodan, et Leila tunneb end edaspidi paremini.
Hiljuti jäid mulle silma Leila lapsepõlvepildid, panen ühe siia ka. Ka väikesena oli tema hirm suur.

Eriti tähtsad uudised

Teisipäeval läksid koju mu kallid Simmo ja Sia. Ja ma ei ole sellepärast üldse kurb.
Nukrusega segatud tunne on küll, sest SS said omale kodu, kuna armas Mau suri, jäädes alla kurjale haigusele…
Kass Raul aga vajab seltsilist ja mõte uue kassi võtmiseks sai pikalt selles peres küpseda.
Minul aga ei ole seda tavalist kripeldust, muret ja kahjutunnet, kui keegi mu hoiulistest koju saab.
Põhjus on ka tegelikult selge – ma ei muretse nende pärast mitte üks gramm. Ma tean, et neil on väga hea kassielu, väga hoolivad inimesed ja palju paremad tingimused kui minu juures. Ma lähen ilmselt jaanuaris neile külla, saan Simmot ja Siat kallistada-nässerdada ja nii polegi ühtegi põhjust kurta ega kurb olla. Muidugi tunnen natuke puudust nende pugemistest, kurinatest ja vaatan-sind-pea-viltu-hetkedest, aga see ei ole mulle raske.
Lisaks on mul ka praktilistel põhjustel lihtsam nüüd, kui on kaks traageldist vähem. Köögis on vähem tunglemist, vahel üle taluvuspiiri minevat mürgeldamist on vähem ja voodisse mahub ka paremini ära 🙂 SS magavad uues kodus ka voodis muide, loomulikult.
Kodupilte ma praegu ei pane, saan neid ja videoid küll iga päev, aga seal on rohkem kodu kui ringinuuskivaid kasse näha. Panen hoopis paar pilti ajast, mida ma kunagi ei unusta. Suvest, mil ma elasin ainult väikestele abivajavatele kassidele.

Mirjam ja Mäuram. Sel nädalal pidid neid vaatama tulema huvilised Helsingist. Läks aga nii, et nad ei saanud tulla ja nüüd selgub päris aasta lõpus, kas MM lähevad koju, välismaa koju, üle lahe. See paistab küll üsna kindel ja nad on praegu nö broneeritud staatuses, aga kunagi ei tea.
Niikaua rõõmustan iga hetke üle nendega koos, sest millegipärast on nii, et silm läheb märjaks, kui mõtlen, et nad lähevad ära. Eks see 200-300-grammiste taskukasside üleskasvatamine tekitab vist sellise nähtamatu niidi, mille katkiminek ei saagi päris valutu olla. Ja kuigi kodudel on minu sõpradest soovitajad, on tunne mu sees veidi teistsugune kui SS-iga. Üldse mitte halb tunne, aga ma ei oska olla nii muretu.
Ühisesse koju nad ei lähe, aga saavad üksteisel külas käia.

Leilaga on endiselt keeruline. Pissimine on natuke vähenenud. Kuna ta Calmexit toiduga ei söö, siis toimub meil igal õhtul, väikeste eranditega, Leilajaht. Kuigi ta muidu on kaval rebane, siis ometi teeb ta iga kord sama asja, mis mulle sobib. Jookseb siis, kui hirmuringid on tehtud ja diivani alt välja aetud, esikusse garderoobi ja jääb sinna nurka kükitama. Mina siis lükkan ukse enda tagant kinni ja kuidagi mahun seal talle rohtu andma.
Vahepeal oli tühi liivakast lausa kaks päeva tühi, aga ei, selle kasutamine jätkub. Lisaks muud üllatused, aga siiski palju vähem.

Triitonil on ka üks uudis (mitte kodu-), aga sellest kirjutan siis, kui eriti tähtsad uudised hakkavad otsa saama 🙂

Uudised

Uudised ei ole tähtsuse järjekorras, aga enamvähem kronoloogiliselt.

Alustan Leilast, kellel on põiepõletik.
Leilale tehti teisipäeval kliinikus põhjalikud uuringud ja muud probleemi kui idiopaatiline tsüstiit välja ei tulnud. Neerud ja muud organid on korras, struviite-kive ei leidunud, aga uriin sisaldas verd. Põies on ultrahelis siiski näha u 2-millimeetrine tükike, mida arst tahab kuu aja pärast uuesti vaadata. Kui vajalik ja õnnestub, siis võib-olla saan varem viia ka pissiproovi.
Ehk siis suure tõenäosusega on see põletik stressist tingitud.
Leila, kes oli kliinikus hirmust kange olnud, sai seal pikatoimelise antibiootikumisüsti, koju kaasa valuvaigistid ja rahustava toimega toidulisandi Calmex Cat. Seda peaks kirjade järgi kass sööma ka koos toiduga, aga Leila ainult nokib natuke. Mis tähendab, et meil ei ole lihtne, sest ega ta ei anna ennast mulle kätte juuu….  Kaks korda olen saanud kuidagi ta vannituppa. Ükskord ta lubas end korvis silitada ja võtta sülle (jõuluime!?). Aga päris ideaalselt see andmine ei õnnestu. Valuvaigisti sõi ta vähemalt oma pasteediga limpsti sisse. Pissimine tühja liivakasti ja mujale ei ole praeguse seisuga eriti vähenenud. Ta ise on rõõmus ja kepsleb ringi. Feliway pudelid on kahe ja poole nädalaga otsa saanud, peab juurde ostma. Päris kalliks on läinud Leila uurimine-ravimine-toetamine, aga Leila on muidugi kallis kassike ka.
Loodan väga, et stress väheneb, kui kasse jääb hoiukodus vähemaks.
Leila pikutab vahel garderoobis, kus ma olen mütsid-sallid-kotid katnud vihmakeebiga. Üldse ei taha enam asju ära visata. Aga tema jaoks paistab see mõnus koht olevat. Ilmselt jälle sellepärast, et seal ukse taga saab pägalikest rahu.
Teine mõnus koht on tal korvpesas sooja ahju kõrval. Andy on tema sõberkass, kellega koos võib pikutada küll

Minu juures kodus käis taaskord üks hea inimene, kellele olid teised head inimesed ka kaasas, üks suur ja üks väga väike. Padi ja Pasteedi kassidele toodi hiigelkogus konserve, lisaks hullamistelk, pesa ja mänguasju. Konserve kaabivad agaramad tegelased lausa kastidest välja. MM söövad ainult kanaga varianti, aga SS on täiesti nagu tolmuimejad. Mul on nii palju lihtsam seda kassiparve praegu toita. Ei pea iga päev mõtlema, kust mida ja millal saab, kuidas koju vedada ja kas nad seda ikka söövad. Lihtsalt võtan ja annan. Ja telk on täielik hitt!
Veelkord siiras tänu, Ruth Maria! 🙂

Oma panuse on andnud ka puidugraanulipäkapikk, aitäh!!!

Ja just tõin ära üllatuskingituse pakiautomaadist. Kaks alust Gourmet pasteete, täpselt neid õigeid. Huvitava kokkusattumusega limpsis Triiton täna esimest korda kalkunipasteeti natuke. Suur-suur aitäh Põlvamaale! 🙂
Simmo aitas lahti pakkida ja Sia leidis omale uue magamiskoha

Simmol ja Sial on käinud külalisi. Tänagi käidi ja otsus sai kindel. Järgmisel nädalal lähevad nad kahekesi ja proovivad kooselu üheksandat eluaastat käiva kass Rauliga, kelle sõbra viis vikerkaare taha raske haigus. Sellest kõigest aga tuleb kindlasti eraldi postitus, kui õige aeg on käes.
Mina pean harjuma mõttega, et need karvapallid-südameröövlid kolivad ära. Küll aga tean, et ma võin neile külla minna, sest SS uued inimesed ei ole täiesti võõrad. Toredad, hoolivad, head inimesed on.

kasutage ikka helkurit 🙂

Muid kassikomplekte ka

Mirjamil ja Mäuramil on samuti kojuminekulootus, aga sellegi kohta toob järgmine nädal rohkem selgust.

Teisipäeval olid nemadki terve päeva kliinikus – steriliseerimine on nüüd tehtud. Mirjam on end õest suuremaks söönud. Tema kaalub 2,5 ja Mäuram 2,3 kilo. Nad on sellised natuke rääbised, aga karv läigib ja tuju on hea. Juba opiõhtul möllasid nagu poleks midagi olnud.

Varsti jälle uued lood.

MM ja SS pildid

Igav meil siin ei ole, aga kirjutada ka ei taha.
Panen lihtsalt nunnusid pilte.
MM pirtsutavad toiduga. Zooplusi konservivarud on kõik otsas, aga nad viimasel ajal enam neid konserve ei tahtnud ka. Nüüd ostan järjest erinevaid ja proovin leida midagi kindlat, mida siis jälle hulgi tellida.
Kana on menüüs edasi nagunii, aga krõbinaid need väikesed gurmaanid põlgavad ja ma olen juba üsna meelt heitmas. Uusi konserve proovitakse, aga isuga ei sööda mitte ühtegi. Toorest MM ei taha. Õnneks SS söövad kõik jäägid ära, eriti Simmo.
Kassipoegade krõbinaid aga ma ei saa neile ette jätta, et äkki näljaga söövad, sest kodu on pakse kasse täis, kes ei tohi juurde võtta.

Endiselt istutakse mulle seltsiks arvutilambi või öökapilambi all.
Või arvuti taga
Või joostakse ringi, saak hambus
SS kasukad muutuvad aina paksemaks ja kohevamaks ning MM muutuvad aina siledamaks ja läikivamaks.
Ühtemoodi armsad on nad kõik. Et mitte öelda kohutavalt armsad.

Simmo haigusenädal

Pealkiri on veidi dramaatiline, aga praeguseks on kõik juba hästi. Esmaspäeva varahommikul vaatas Simmo mulle otsa pea veel rohkem viltu kui tavaliselt ja ma sain isegi hommikuhämaruses aru, et midagi on väga valesti. Tema ainus silm oli nii paistes, et peaaegu kinni.
Veel pühapäeva õhtul ei olnud midagi aru saada. Võib-olla oli mingi punetus juba tekkinud, aga kui ei tea spetsiaalselt vaadata, siis ei näe. Nii oligi ehmatus suur.
Sedalaadi silmamuret on meil ju ennegi olnud, aga ühesilmalisega on kuidagi eriti hirmus ja kurb, kui ainus silm on täitsa haige.
Nii tõsises olukorras ma ei julge ise ravimist alustada ja hommikul saigi kliinikuga virtuaalkonsultatsioon tehtud. Olin valmis Simmoga ka kohale minema, aga herpeseravi jaoks ei olnudki seda vaja. Õhtuks olid ravimid käes ja kasutuses. Juba ööpäev hiljem oli Simmokesel palju parem ja nüüd ei saa enam arugi.
Kust see nii äkki tuli, ma ei saa üldse aru. Ei mingi stressi, milest mina võiksin aru saada, ei külmetamist, ei nakkust. Ei tea… Herpes lihtsalt on kogu aeg valvel ja vahel jälle tahab võitlemist.

mis siis, et kitsas

ei saa sabapildita 🙂

Nädala pildid

Uudiseid ei ole, aga endale ja sõpradele panen jõmpsikate pildid ikka.
Kõigepealt Mirjam, kes istub peaaegu alati minu ja arvutiklaviatuuri vahel, kui ma vähegi pikemaks kirjutama jään. Nihutab end nurrudes mu vastu.
Kuna lambi all ja arvuti juures on soe, siis see on ka tavaline vaatepiltKui ahi on jahe, on vannituba hõivatud. Pesin ühe vana pesa ära ja vahet polnud, et niiske, ikka oli vaja sinna sisse ja peale ronida.

 

Minu sõbrad Mirjam ja Mäuram

 

 

 

tavaline hiireralli

Natuke MM-i väikese SS-iga

Nädal on jälle läbi saamas, ilma suuremate uudisteta.
Eile olid Mirjam ja Mäuram rahvusvahelisel kassinäitusel oma erilist mustvalget siledakarvalist kasukat demonstreerimas. Igatahes ütlesid paljud, et “väga ilusad”! Ja veel rohkem kuulsin ma seda, et mul on juba kass, vahel ka, et mul on juba kaks kassi. Korra ka, et mul on neli kassi. Jah, siis muidugi, ütlesin ma. Isegi, kui alati ei mõelnud.
MM, kes on kodus julged ja rõõmsad, olid selles müras ja massis natuke õnnetu moega. Mäuram eriti, keeras vahepeal lausa selja. Mirjam viitsis isegi natuke mängida ja puuris ringi liikuda. Süüa ja liivakasti kasutada nad ei tahtnud. Mõlemad talusid vapralt palju paisid, väga palju. Ma arvan, et peaagu kõik lapsed ja mõned suured kassisõbrad ka, tegid neile seal pai. Lastele väga meeldis, MM aga nuusutasid väikeseid varrukaid või siis hoidsid madalat profiili.

Kodupakkumisi ei tulnud, aga mõni näitas natuke huvi üles küll. Eks siis paista, ma eriti ei looda ega arva. Ootame edasi.

Ja mõned muud klõpsud ka

kolm suurt silma 🙂

 

Igasugused

Pildipostitus möödunud nädalast.

Kassidel käisid külalised, mis oli väga tore, sest kõik said mängitatud ja väsitatud. Isegi Leila oli ninapidi juures ja tahtis oma osa saada
Arvutilaud on tavaliselt kaetud väikeste nurruvate kassidega.

Sain teada, miks on tikutopsid kogu aeg kadunud.

Mirjam saab Triitonilt sõbramüksu

Mirjam ja Trini

see saba muudkui kasvab!

Blogisügis

Padi ja Pasteedi postitused hakkavad nüüd jälle hõrenema. Vastavalt uudistele ja minu elutempole on neid muidugi tulemas, aga enam mitte nii tihedalt nagu selle aasta suvel. Läksin pärast (kassi)lapsepuhkust jälle tööle 🙂 Põnnid kõik on juba nii tublid, et saavad pikad päevad hakkama. Vaja oleks küll veerand kohaga kanakeetjat, aga läbi häda süüakse konserv ka päeva lõpuks ära. Simmo ronib õhtul mööda säärt üles, kui kõht tühi ja teised teevad oma nõudlikku kajakakisa.
Olen silmanud, et Mirjam ampsab vahel harva isegi paar suurte krõbinat ja Simmo sööb kittenit, kui tühja kõhuga kauss nina alla panna. Sia varastab võimalusel Trini/Triinu neerukrõbinaid.
Ma tegelikult ei uskunud, et SS ei saa väikeste poegadena koju. Aga eks inimesi peab mõistma. Usun, et kasuka ja iseloomu pärast oleks kindlasti kojuminek õnnestunud varakult, aga eesseisev operatsioon on hirmutav igale inimesele ja eks see jättiski nad ootele. Tänu parimale arstile sujus kõik väga hästi ja niidid ning kraed on nüüd unustatud.

SS olid tublid ja said ka kraedega hästi hakkama. Ainul söögiajaks võtsin ära ja lasin neil end ka puhtaks lakkuda ja sügelused ära sügada.

anna süüa!

ikka koos

Olen valmis Simmole ja Siale ootama maailma parimat ühist kodu ja aega selleks ei mõõda.

Mirjami ja Mäurami koduootuse pikaks venimist aga oskasin oodata. Kohe, kui ma neid seal pappkastis mustvalgetena nägin. Nüüd on nad juba kõige nunnumast east väljas ja ega ma imesta, kui nad minu juures opitudki saavad. Iseloom on neil tõeliselt tore ja usun, et oma kodu neile lõpuks leidub kindlasti.

esimene ahjusoojus

Väga tahaks, et Trini saaks proovida elu üksiku kassina või siis ühele-kahele seltsiks. Ma näen, kuidas ta tahab suhelda, nühkab mööda nurki ja tipib varvastel, aga Triinu kiusab teda ja nii on ta sageli voodi all või ei julge eriti liikuda 😦

primadonna Triinu

Kole on möödas

Teisipäeval olid Simmol ja Sial operatsioonid. Kolmapäeva hommikul tõin ma nad koju (hommikuseks ergutuseks veel Leila seiklusrikas püüdmine vaktsineerimiseks kaasa võtta).
Ma olin väga-väga mures. Väikesed süüta lapsed ei teadnud, kuhu ma neid viin ja mis neist saab. Mõtlesin üle. Tegelikult ma ju teadsin, et viin nad parima arsti juurde ja kui neil alguses ongi paha, siis on ju ravimid ja pärast on kõik palju-palju parem.
Teisipäeva päeval arst juba helistaski, et kõik läks hästi. Mõlemal sai eemaldatud pisike silmamuna ja on tehtud ka steriliseerimine-kastreerimine. Kuigi nad on veel väikesed, siis mitte enam niiväga. Simmo kaalus minu kaalul 2,8 ja Sia 2,4 kilo. Vähemalt ei pea nad kaks korda narkoosis olema. Kaasa sain kliinikust antibiootikumid ja valuvaigistid. Tuttav skeem juba Koma ajast.
Kraed olid neil kaelas, aga Sia sai sellest ruttu jagu, kui mõni tund ära olin. Ja veidi aja pärast ka Simmo. Panin siis tugevamalt ja annan neile natuke hõlpu, kui nad söövad. Jube ruttu on vaja hakata käpaga silma sügama, nii et hetkekski ei saa unustada. Kraekandmine jätkub veel mõnda aega, kuni niitide eemaldamiseni. Hoidsin neid arsti palvel paar päeva eraldi, vannitoas.
Alguses ehmatas mind verise vedeliku lekkimine, aga sain rahustatud, et nii võib olla.

Praegu on silmad ilusad puhtad ja kuivad, SS ei käi enam tagurpidi ega võimle krae eemaldamise nimel. Lasin nad hommikul välja ja uued torbikkassid tekitasid kohe suure draama. Kõik neid silmanud kassid tõmbasid end kuusekesteks ja toimus masspõgenemine. SS aga vabastasid kogunenud energia hakates ringi kimama ja väiksemaid kiusama.
Nüüd on aeg lihtsalt oodata paranemist ja siis ei ole kojuminekul enam mingeid takistusi (välja arvatud emotsionaalseid).

oskavad poseerida õiget pidi 🙂