natuke Trinit

Lihtsalt mõned pildid:

Advertisements

aprill 2017

Tavaliselt ma ei kirjuta esmaspäeva hommikul postitusi.
Tavaliselt ma ei pane endast pilte.
Tavaliselt ma ei jaga oma isiklikku elu selles väikeses kassiblogis.
Aga tavalist enam polegi 🙂
Tegin järgmise sammu oma elumuutuste reas ja olen nüüd töötu. Seda küll omal soovil ja kahetseda pole midagi. Kui, siis vaid seda, et mul on nüüd tunduvalt vähem (või üldse mitte) isiklikku raha toetada erinevaid päästeprojekte, aga teadmata ajaks, uue töö leidmiseni, on mul tunduvalt rohkem aega teha neid asju, mida ma armastan. Et midagi võita, peab millestki loobuma. Ilmselt ei ole see alati nii, aga minu puhul praegu küll.
On väga tõenäoline, et maikuus kolib sisse uus hoiuline ja eks siis tuleb neid tavalisi postitusi jälle uue hooga.

Eile oli Triiton jälle päikeselaigus ja kuigi neid pilte erinevates asendites on mul juba hulgim, võtsin jälle fotoka ja nihutasin end tema kõrvale pikali. Triiton oli nii soe ja pehme ning ei läinud ära, kui ma pea tema peale panin.
Loodan, et elu hoiab mindki päikeselaigus…

Ei edasi ega tagasi

Leila, see müstiline kass, kellele loodus (ja ema Trini) on kaasa andnud loomuse, milles inimesega sõbrustamine puudub. Suhe inimesega taandub ainult tema ärakasutamisele. Inimese käest saab süüa. Inimese voodis on hea magada, eelkõige siis, kui ta ise sealt puudub, aga kõige parem, kui ta on just tõusnud ja ase veel soe on. Inimene kütab ahju, mille peal ja kõrval on hea põõnata. Kahju, et ta ei tee seda aastaringselt. Kahju, et suvel vannitoa põrandaküte ka jahedamaks keeratakse.
Inimese võib ära kannatada, kui ta pettusega sülle krabab, et küüsi lõigata või vägisi pai teha. Mingil juhul aga ei tasu inimest asja ees, teist taga endale lähedale lasta. Tuleb ära minna, ka sügavas unes tuleb märgata, et oht on lähedal.

Nii on. Mina ei usu, et siin hoiukodus Leila enam muutub. Mina ei oska selle heaks või jaoks midagi rohkemat teha. Võib-olla kodus, kus ei ole teisi kasse või on neid vähem, aga ma arvan, et tema iseloom ongi selline, sellisena tuleb teda võtta ja armastada. Mulle ei ole see raske, aga mina olen ju ajutine. Mis sellest et pikaajaline ajutine.
Ka pildile jääb ta teistest harvem, sest noh, ta läheb ju pildi seest ära. Tükk tagaajamist ja passimist on temaga, et midagigi saada ja ka siis on ettevaatlikkus igast tema asendist ja pilgust näha.
Suur soojalemb on ta tõesti. Kui ahi on äsja köetud, siis leiab ta tihti kassivoodist või ahju otsast. Vannituba on tagavaravariant, aga seal ta teab, et ma võin ta kätte saada ja esimesel võimalusel põgeneb.


Siin aga ta passib, ja sõbrad ka, kas ma ehk ei unusta kotist välja ripakile kõrvaklappide juhtmepundart, närimiseks.

Ilus on ta ju küll. Väga.