Tillukesed telliskivid

Hoiatus: see postitus sisaldab nuttu ja hala.
Eile tõi viimane oppimata ja püüdmata jäänud emane kass Telliskivi kolooniast oma 2 poega välja. Lugu temast on siin.
Pojad on sündinud aprilli lõpus ja on seega kahekuused. Välja näevad väga rääbud ja väikesed, mis ei takista neid muidugi müramast ja ringituiskamast nagu kodusedki kassipojad. Ilmselt nägid nad eile üldse esimest korda inimest ja ema õpetus eemale hoidmise kohta on neil kahtlemata selge.
Kahv ja transakast kaasas, olin täna hommikul jälle jahiks valmis. Nagu selgus, on pojad koos emaga kinnise aia taga. Nii ma tallasingi turu juures peatuses nõutult edasi-tagasi, sest kunagi ainult moe pärast suletud olnud väravad on juba mõnda aega lukkudega korralikult kinni.
Eks ma äratasin oma veidi kohtlase-kahtlase käitumisega muljet ja varsti lähenes üks eestikeelne proua, kes kurtis, et paha lugu tõesti, et see territoorium nüüd kinni on – ta ei saa enam karikakraid korjata. Aga siis ütles ta veel, et tal pole kirikusse kiiret ja võib mulle näidata, kuidas sinna sisse saab, kuid tema sealt küll minna ei julge. Selgus, et see pool aiast, mille ääres istuvad koledad onud ja teevad oma koledaid asju, on madalamaks vajunud/vajutatud ja kõrge kännu otsa turnides saab sisse tõesti. Ohkasin, surusin oma vastumeelsuse maha, panin välja kogu oma painduvuse ja võimlesin ennast aiast kuidagi üle. Kahlasin läbi nõgeste, ohakate ja klaasikildude objektideni. Väike hallikirju pojake pani kohe põõsastesse ja kassiema tegi kõhh. Kõht oli neil hirmus tühi, aga hirm oli suurem. Ka natukese aja pärast aialippide vahelt pea välja pistnud must pojake oli väga ettevaatlik ja kahvaulatusse ma neid ei saanudki. Puude all kõrges rohus ebatasasel maal oli veel vähem varianti kätte saada. Ja muidugi jooksevad nad lustlikult mööda aiapiiret nagu teades, et nii on nad turvaliselt püüdmatud. Turjast kinni krabamine teisel pool aeda turuputkade vahel jahikaaslasel samuti ei õnnestunud.
Pojad söövad ise, aga nägime korra ka emme tissi otsas veel. Praegu on seega veel vara ema nende juurest ära võtta, kuigi ka see on kindel eesmärk, et ema saaks ometi opitud enne kui järgmine pesakond tulemas.
Kuidas nad küll kõik kolmekesi kätte saaks, see mure käib nüüd minuga kogu aeg kaasas. Suure toiduvajadusega kassiema võib-olla läheks nüüd isegi lõksu, hea õnne korral võib-olla poeg/pojad ka. Õhtuti neid reeglina kohal ei ole, mis võtab ära palju väärtuslikust jahiajast, sest töölkäimisse ei saa paraku kassipüüdmise jaoks pausi teha.
Rääkimata teisest suurest murest, et tegelikult ei ole mul neid kuskile panna. Vannitoas elavad ju mustikud… Aga kuidagi peab ikka saama, sest selle koloonia paljunemine on juba nii hästi peatatud, et veel viimane emane püüda, need kaks poega kodudesse ning siis on neil ülejäänud vapratel ainult vaja seal kuidagi toitjate abiga toime tulla.
Ahjaa, positiivse poole pealt see, et sellele kassiemale on tahtja olemas. Ta ootab ainult, et ta ära steriliseeritaks. Ma ise pole seda inimest näinud, aga agent-kassitädi nii väidab ja arvan, et sellest võimalusest peab kinni võtma ikka. Tagasi tänavale viimine on mulle alati väga raske, aga nagu ikka – sellisele tavalise välimusega arale täiskasvanud tänavakassile koduleidmise võimalus on ebatõenäoline. Võtan siis sellest imest kinni. Kui kassi kätte saan…
Kuigi ma tavaliselt katsun hakkama saada (ikka üks “projekt” korraga), siis praegu on igasugune abi hoiukodu pakkumise, transpordi või ka kulude katmise näol väga teretulnud. Kontakti leiab siit

Täna avanesid sellised pildid:

Advertisements

Tähelepanu! Valmis olla! Start!

Mustikud on juba nii suured, et nende mänguhood tekitavad ühe suuremaid tümpse, matse ja prõmmimisi väikeses hoiuruumis. Et neid paremini kodukassi eluga harjutada ja jooksutreeninguid tõhustada, otsustasin avada ukse. Vaatamata sellele, et selliste kassipoegade tagasipüüdmine võtab ilmselt pool ööd või pooled mu närvid 🙂
Igatahes uks avanes ja järjekorras Vilbert-Misse-Kesse tegid loomakesed oma uudishimulikud esimesed sammud. Üsna kohe kohtusid nad ka kodukass Kiusuga, kelle põhieesmärk oli kaua suletud olnud tuppa pääseda ja leida sealt tema eest varjatud hõrgutisi.
Kohtumine läks intsidentideta ja hiljem palusid mõlemad kohalikud end lihtsalt selle musta tornaado eest evakueerida.
Kassilapsed aga hakkasid avastama. Kõige julgemaks osutus hoopis Misse, kes läks saba seljas igasse nurka ja ei kartnud mitte midagi peale selle, et äkki peab tagasi minema. Vilps natuke vaatles ja ühines õega. Kesse pöördus mitu korda tagasi vannituppa, aga lõpuks oli ka tema siin ja seal, igal pool. Esimesed nuusutamised tehtud, hakkasid Misse ja Vilbert ohjeldamatult kappama. Vaip pakkis ennast kohe rulli ja mina vaatasin, et saaks jalust ära.
Kui otsustasin, et nüüd aitab, siis Vilbertiga läks ootamatult lihtsalt. Väike (noh, suhteliselt :)) lõõtsutav kassipoeg suundus ise oma tuppa. Misse tabasin hetkeliselt puhkepausilt ja ta õnneks ei märganud mu ülevaltpoolt lähenevat kätt. Kesse aga kindlustas selle, et mu eeldused kinnipüüdmisele valeks ei osutuks. Diivani all ja kapi taga. Siis üldse kadunud. Igatahes mitte käeulatuses. Kui oli valida kuhu poole joosta, siis ta loomulikult ei jooksnud õiges suunas vannitoa poole, mille ukse hoidsin lahti ja Vilberti-Misse transpordikasti pakituna. Lõpuks leidsin Kesse telekakapist ja kuna ta ei osanud mind sealt oodata, siis seekord läks kokkuvõttes õnnelikult.
Ma tean, et järgmine kord tuleb tagaajamine veel tõsisem. Peaks muidugi korra katsetama, pärast mitut tundi möllu kassipojad magama vajuvad.
Huvitav on see, et Kesse on praegu kõige kartlikum. Mul ei ole muidugi mingit probleemi teda sülle saada või süles hoida. Ta on armas suurte silmadega nurruloom, aga millegipärast ta kahtlustab kolmikust kõige rohkem.
Misse on väga hea uinuti 🙂 Teda sülle võttes sätib ta end mõnusasti kohe magama ja nii me vahel koos tukumegi.
Vilbert aga areneb mühinal. Ta praktiliselt ei lähe enam minu eest ära. Selles väikeses ruumis. Ootab alatasa vanni äärel ja on näha, et paid meeldivad. Süles, eriti esikäpad õlal, on pehmelt ja mõnusalt ja nurrubnurrub.
Suurest Jooksust ma pilte ei jõudnud veel teha, pidin jälgima, kuhu nad üldse mahuvad ja mida avastavad. Siin on pildid esimestest uks lahti-minutitest.DSC04312 DSC04320 DSC04321

Kolm kuud kassipojaelu

Hoiukodus päriskodu ootavad väikesed mustikud Kesse, Misse ja Vilbert on nüüd kolmekuused. Parimas kassipojaeas, valmis koju minema. Kiibid naha vahel, vaktsiin saadud, ussirohud ka. Müdistavad oma toas mängida nii, et seinad värisevad.
Inimlooma vaatavad nad igaks juhuks pea viltu. Ettevaatlikult eemal. Kaalutledes. Läheks parem eest ära, ei tea, mis ta minuga teha võib. Võib nurruda ju ka, kui parasjagu pai tehakse. Süüa?! Süüa!! Päeva parimad hetked, kui 3 paari esikäppasid, ühed valgetes sokkides sätivad end rivisse oma kausitäit ootama.
Õhtusele süleseansile viimiseks tuleb Kesse-Misse lihtsalt kuskilt võtta, aga Vilpsuga me teeme ikka mitu head ringi enne, kui noorhärra kuskile ennast niimoodi sätib, et ta sülle saab. Kui aga juba käte vahel, läheb automaatselt nurr tööle.
Vilbert on ääretult uudishimulik. Ühtpidi väga julge uusi asju avastama, teiseltpoolt on inimene talle kõige kahtlustäratavam olend. Süles puksib peaga vastu kätt ja põriseb kõvahäälset nurru, aga enam ühel kohal istuda ei malda. Tahab minna teise kassi juurde, aknalauale, ahju otsa, diiavani alla. Aga vot ei lase. Veel. Kust mina tean, kuidas ma ta uuesti kätte saan. 🙂 Nii jalutangi õhtul, Vilbert rahulikult õlal vaatlemas, ja lasen tal lõpuks tagasi tema hoiutuppa õe-venna juurde hüpata.
Vilps muudkui sööb ja kasvab ning ei näe üldse välja nagu kolmekuune kassilaps. Otsa vaadates on tõsine kassipoisi nägu peas ja kasvult ületab igasugu norme ja keskmisi.
Kesse ja Misse on vahvad kaksikud. Eemalt ei tee neil vahet, aga lähemalt näeb, et Missel on peenemad näojooned ja natuke saledam joon nagu tüdrukule kohane. Kesset kaunistab kummaline hallikas võru kaelal. Misse jumaldab süles magamist. Ei lähe kaua, kui käpad püsti, varbad laiali mõnusamaid asendeid otsitakse. Kessel on uudishimu natuke suurem, tema läheks ka pigem sülest maailma avastama. Nende paarismagamine on klass omaette, ajab ka tusasemal hetkel naerma. Kõigi nende silmadesse on segatud natuke murelikkust, palju rõõmsat uudishimu ja kõige rohkem kassipojatarkust. Nad nagu teaksid kõiki maailma asju ja samal ajal imestavad iga väikese uue hetke üle.
Liivakasti kasutavad nagu peab, kratsipuud ennastunustavalt. Küüsi lasevad lõigata.
Nii meie elu käib.

Kobarmagamise üks versioon

Kobarmagamise üks versioon

Iseliikuv ja rääkiv hamster. Huvitav.

Iseliikuv ja rääkiv hamster. Huvitav.

Tõsine Vilbert

Tõsine Vilbert

Endiselt tõsine

Endiselt tõsine

Kesse? Kesse.

Kesse? Kesse.

Vilps ja Misse

Vilps ja Misse

Ilus sirge saba

Ilus sirge saba

Neli valget puhast sokki

Neli valget puhast sokki

Kõige armsamad väikesed varbad

Kõige armsamad väikesed varbad

Saime murest üle :)

Tänaseks on Kesse ja Misse paha-olla mure taandunud. Tüdrukud on ikka tublimad olnud ja Missel tuli söögi-ja mängutuju üsna ruttu pärast kliinikuskäiku tagasi. Kesset julgesin paranenuks hinnata täna hommikul, kui ta nina agaralt toidukaussi pistis. Täna oli ka tunnel jälle täiskasutuses ja kasutati kõiki muid atraktsioone ja pättusevõimalusi.
Siin on natuke vapramad näod juba. DSC03678
Kesse, või oli see ikka Misse, on jälle täis uudishimu kõige vastu, mis teisel pool ust. DSC03686
Vilbert aga katsetas üht Kelmiküla Kassijaama värskelt avatud jaamaturu toodet ehk naljatilka. DSC03654 Vilps annab oma soovitused igatahes kaasa. Väga mõnus nöörist tirida ja luuramiseks ning haaramiseks just sobiva suuruse ning kujuga. Siit saab lugeda lähemalt: http://kassijaam.eu/jaamaturg/

Rõõmu kõrvale muret ka

Täna läks koju oma uue toreda peremehe juurde väike villapall Hesse 🙂 Hesse saavutas kojuminekuks nurrumise ja sõtkumise kõrgkunsti.
DSC03565

Õnn kaasa, armas Hesse!

Õnn kaasa, armas Hesse!


Lisse on samuti kodus kõik oma pätitembud juba ette näidanud ja kuigi suur kass teda (veel) ei tunnista, on seal kõik hästi.

Hoiukodus on hästi aga ainult Vilbertil. Tema sööb ja mängib kolme eest.

Väikest õde turvamas

Väikest õde turvamas

DSC03592
Kesse ja Misse aga elavad vaktsineerimist üsna raskelt üle. Ei taha süüa, ei taha mängida. Oksendavad. Täna näitasin nad arstile ette, kelle sõnul vahel lihtsalt juhtub nii vaktsineerimisjärgselt. Kliinikus said kumbki kaks süsti ja konservid kaasa. Olin juba ei tea mitu loomapoe pasteeti ära proovinud, rääkimata kanast ja hakklihast, eks nüüd proovime edasi, kuidas läheb.
Hommikul enne kliinikusse minekut

Hommikul enne kliinikusse minekut


Siin on viimased pildid nelikust enne Hesse kojuminekutDSC03585

DSC03568

Kuidas nad magavad

Mustikud magavad reeglina paari- kolme- või neljakaupa. Vahel harva näen mõnda üksikut tukkujat.
Jälgisin ühte magamise päeva, kassilaste toa ukse vahelt regulaarselt sisse piiludes.
Kõigepealt leidsin Kesse magamast pesumasina peal vend Vilberti turvalise suure selja taga. DSC03493
Natukese aja möödudes oli Vilbert avastanud, et võitluskaaslased-mustikud on ühe pehme suure rätiku omale madratsiks sättinud ja ronis nende juurde DSC03507
Kesse jäi mõtliku pilguga olukorda analüüsima.DSC03509
Veidi aja pärast ühines temagi ülejäänud kolmikuga DSC03511
Varsti läks Vilpsul ja Missel uni ära

Suur vend ja väike õde

Suur vend ja väike õde


Hesse ja Kesse jäid veel natukeseks tukkuma DSC03494

Tegelikult peaks mul fotoaparaat olema käe külge teibitud, sest sageli on nad aina vahvamates ja võimatumates asendites ja teevad maailma kõige targemate ja armsamate kassipoegade nägusid 🙂

Viisiku uudised

Vahva viisik reisis eile Vilde tee loomakliinikusse, et saada esimesed vaktsiinisüstid. Kassilapsed oli väga tublid ja lasid ennast rahulikult vaadata-kuulata-torkida. Kõik said omale isiklikud passid ja kiibid.
060

054
Kassipoiss Vilbert äratas tähelepanu oma suure kasvuga. Vilps on tõesti tavalisest 2,5-kuusest kassipojast palju pirakam. Karv läigib kõigil mustikutel, isu on neil hea ja menüü üle nad ei kurda.
Kliinikuseikluselt tagasi jõudes sättisid väsinud Lisse ja Hesse ennast üksteise kaissu magama. 087

Lissele lõppes eilne päev aga hoopis erakordselt. Väike asjalik Lisse sõitis koju. Esialgu küll katseajale, vaatamaks kuidas teise kassiga suhted klapivad.
Esimene info on, et suur kass tegi ennekuulmatuid hääli ja sisinaid uustulnuka peale, aga pere on kannatlik ja loodame kõik, et uus pereliige võetakse lõpuks ikka omaks.

Ole tubli, armas Lisse!

Õnn kaasa, armas Lisse!

Viis nurru

Lõpuks ometi tuli ka Vilberti seest nurr välja. Üleeile õhtul nurrus ta kohalikku kassi märgates 10 sekundit ja eile 3 korda 10 sekundit 🙂
Mis sest et varbad higistavad ja silmad on ähmi täis, aga nurr on kirjas ja see on ju alati üks tore verstapost tänavakassist kodukassiks õppimisel. DSC03355

DSC03336

DSC03307
Vilps on muidu üks kõvemaid möllumehi, aga ega ülejäänud neli ka alla jää. Kui mustad notsud on matsutades hommikusöögi lõpetanud, siis algab selline madin, et ma parem hoian eemale. DSC03304

DSC03185 Kuulda on matse vastu ust ja asjade kukkumist. Kellegi püha eesmärk on kätte saada üks kokkurullitud rätik pesumasina ja seina vahelt. Üsna edukalt – hommikuks on see oma õigest asukohast ikka võimnalikult kaugele lohistatud.

Uus mänguasi, uued iseloomustused

Kuna lastele uued mänguasjad meeldivad, saabus viisikule luuramismängudeks uus põnev krabisev tunnel. Alguses oli natuke hirmus ka, pidi kõigepealt käpaga togima ja vargsi nuusutama. Aga praeguseks seal elatakse, magatakse, maadeldakse. Liikumatult seisab tunnel ainult une- ja söögiajal. DSC03072 DSC03044 DSC03112
Kõige suuremad mürajad on Vilbert ja Lisse. Kohe nende järel tuleb Hesse. Kesse ja Misse on natuke tagasihoidlikumad, nemad eelistavad vahel mängimisele korralikku kassipojaund või niisama vaatlemist DSC02958
Lisse on tubli kassitüdruk – tema nurrub juba ka siis, kui pai teha mänguhoos või aknalaual pikutades. Kõik peale Vilberti nurruvad süles.
Hesse on naljatilk – enne süllevõtmist teeb ta kurja karupojanägu ja susiseb, aga süles on ta viisikust kõige sõpsim, muudkui sõtkub ja keerutab.
Ka Lissel pole probleemi kõht ülespidi keerata ja peaga vastu paikätt puksida.
Väike Misse, kes alguses oli kange ja põrnitsev, on nüüd kõige kõvema nurrupõrriga ja tukub heameelega kurgu all.
Kesse on kullatükike, leebe ja rahulik kassipoiss. Vaatab suurte silmadega otsa, keerab käpad muhvi ja naudib iga süleminutit täiega. Kui kodukass mööda läheb, siis on huvi suur ja nurr keeratakse kõvemaks. DSC03099
Aga Vilbert, see vägilane – tema on visanud mulle oma valge kinda ja nüüd ootab, kas ma saan usaldusvõidu või veel ei saa. Vilpsul on suu kogu aeg susinaks lahti. Õieti sealt ei tulegi enam susinapoegagi, aga ju ta arvab, et nii on kindlam. Käpaga ta enam ammu ei vehi ja süllevõtmisega pole mingit probleemi, aga see suurt kasvu, väikese väriseva kassipojasüdamaga Vilbert ikka veel kardab. Varbad lähevad niiskeks ja väike värin on sees. Magama jääb ta süles küll, natuke ohkab ja juba ongi silmad kinni vajunud. Mina silitan kahe käega võidu, aga edusammud on visad tulema. Loodan siiski, et Vilps võidab just sellise paraja marakratina kellegi südame. DSC02967