Trini on väga äge väike kass! Ilmekas ja naljakas. Uudishimulik jälgija. Tahab hellust, aga ei ole kindel veel, kui kaugele selle küsimisega minna võiks.
Igatahes läheb ta nüüd juba tunduvalt kaugemale kui varem. Midagi on temas viimasel ajal muutunud.
Hommikul ärgates leian ma ta ahju kõrval korvpesas. Minu liikumist märgates hakkab ta ennast keerutama ja aelema ning enne ma toast ei välju, kui ta on oma paid kätte saanud. Truult jookseb Trini mu järel kööki hommikusöögile ja kui ma lähen äkki teises suunas, siis järgneb.
Viimasel ajal läheb ta järjest vähem paikäe eest ära ja järjest rohkem nühib ise peaga vastu mu kätt. See on nii-nii tore! Trini aina tipib ja aerutab, kenutab ja nühkerdab. Väga hästi on näha, et ta tahaks suurt sõprust, aga no lihtsalt ei julge veel päris nii..
Õhtuti ta on hakanud julgemalt jooksma mööda tuba, vahel lausa hüppab ja mängib ka.
Kõige rohkem sai aru tema arengust, kui mul olid külalised. Umbes tunni aja pärast tuli ta välja ja enam ära ei läinudki. Jäi seltskonda, jalutas siin-seal ja sättis end mugavamalt. Seda ei ole kunagi varem juhtunud.
Ma ei saa teda veel võtta sülle ja ei taha sellega katsetamist väga alustada ka, kardan tekkinud usaldust rikkuda. Mõnikord ta läheb siiski eest ära, mitte ei luba end paitada. Mõnikord natuke kähiseb mulle, aga tasakaal on nüüd kindlasti juba inimese suunas kaldu.
Monthly Archives: märts 2018
Suitsuvorsti!
Paar pilti Leilast, kes võtab kogu oma julguse kokku ja tuleb päris minu juurde, kui arvab, et mul on talle midagi head pakkuda.
Läheb kohe ära, kui käe sirutan. Ja tuleb tagasi.
On ikka üks eriskummaline kassike. Ei taha olla sõber mitte üks raas, aga väga armas ikkagi.
Leila ja kogu ülejäänud kamp aga tänab rõõmsal meelel uue saadetise üle blogilugejalt! Konservid on käes, suur aitäh, varud hakkasidki otsa saama 🙂
Triiton tervitab
Möödunud on üle kahe nädala Triitoni kojuminekust. Läinud on nii nagu olen arvanud, et läheb. Triiton kohaneb, aga väga aeglaselt. Saan tema käpakäigust sageli uudiseid ja muretsemiseks ei ole enam mingit põhjust. Alguses natuke oli, kui ta hakkas normaalselt sööma põhimõtteliselt alles neljandal ööl.
Teiste kassidega ta ei kakle. Inimestega ka mitte. Minu üllatuseks on ta vahel uusi pereliikmeid käpavopsuga kostitanud, kui tema nina alla tullakse sõprust sobitama, aga kui ma meenutama hakkan, siis mulle tegi ta algul sedasama. See oli nii ammu, et olin unustanud…
Triiton elab praegugi ühes toas, õhtuti avaneb uks ka neljajalgsetele külalistele. Viimasel ajal on ta isegi natuke mängima hakanud. Omaette madistab hiirega ja veidi on vastanud ka suleridvale. See teeb mulle rõõmu, sest muidu ma oskan elavalt ette kujutada, et kass on mustas masenduses, eriti arvestades tema tavapäraseid ilmeid 🙂
Ta on ka oma toast jalutama läinud, kusjuures isegi mitte hiilides, aga nagu peremees. Piisab küll vaid väikesest ehmatusest ja ta on oma turvatsoonis tagasi.
Kuna Triiton mängib ja sööb, siis musta masendust ei saa olla ja tuleb lihtsalt vaadata, kuidas need päevad edasi kulgevad.
Selle pere kassipoistel ei ole söök kogu aeg nina all, kuna nad ei oska piiri pidada. See on Triitoni harjumustega risti, sest tema on harjunud sööma siis, kui tema tahab. Kui aga toit talle nina alla panna, siis tulevad poisid ja söövad ära, kui Triiton ise kohe ei taha. Nii et esialgu ongi tal hea oma toas olla, kus võib nii krõbinaid kui koort tarbida vanal kombel. Mina usun, et kui suurem hirm on seljatatud, õpib Triiton uue harjumuse ära ja saab aru, kuidas peab käituma, et kõht tühjaks ei jääks. Kõigeks on vaja aega ja kannatust. Triitoni õnneks on tema perel seda kuhjaga.
Katseaeg aga ei ole veel lõppenud, võtame rahulikult ja tahame kindlad olla, et kõik oleks ja jääks hästi. Lootust on!
Minu kodus aga on Trini segaduses. Ta tuleb harjumuspäraselt mulle ukse vastu, aga enne ta puksis siis mööda tuba vastu Triitonit. Nüüd aga tuleb uus ohver valida. Ootamatult on selleks Triinu – ikkagi triibuline 🙂