Mäksu ja teised

Kõige olulisem nädala uudis on, et kallis Mäksuke läks koju! Tänusõnad siinkohal MTÜ Kass ja Pojad inimestele, kes meid alati võimalusel reklaamivad.

Tõukassist kurva saatuse tõttu ilma jäänud noor paar saatis oma meespoole Padi ja Pasteeti külla. Kui Mäksu siis lõpuks tal süles magama jäi, nurrus ja kätt limpsis, oli asi kindel 🙂 Juba järgmisel õhtul reisis väike tragi triibik oma koju, mis on küll perele praegu ajutine, aga kodu ikkagi, päris kodu, isiklike inimestega.

Tund enne kojuminekut tehtud viimane ühispilt, kus kahed kikkkõrvad ja üks ludilane 🙂

Triibikuid käidi veel vaatamas, aga sealt kindlat otsust ei tulnud. Ja uuel nädalal tullakse jälle Fiksu juurde. Näis-näis…

See jaaninädalalõpp on olnud mulle väga loomateemaline, et mitte öelda looma- ja linnuteemaline.

Reedel leidsin oma kodupeatusest verd tilkuva tiivaga tuvi ja kuigi ma sõltuvalt enda võimekusest alati ei suuda reageerida maksimaalselt kaastundlikult, siis seekord tegin kõne Metsloomaühingusse. Viisin transakastiga tuvi koju ja hoiustasin teda keldris järgmise õhtuni, kuni vabatahtlik linnupäästja talle järele tuli. Vahepealne aeg möödus närveerides ja jälgides. Kasside peaingel Gabrielilt sain söögi osas nõu, aga tuvi ei söönud mitte midagi. Õnneks jäi ta ikka ellu, verd ka lõpuks enam ei tilkunud elus ja ära viies oli ta juba päris krapsakas. Suur tänu Metsloomaühingule!

Tuviõhtul lisandus mure Käksu pärast, kes oksendas, juba hommikust saadik, aga siis ma veel ei teadnud kumb. Oksendas päris palju, aga oli samas rõõmus ja mängiski. Vahetasin konservi, võibolla sellest. Süda valutas, und ei tulnud, keldris haige tuvi, vannitoas haige kassilaps. Oskan endale ikka lihtsat elu luua… Õnneks oksendamine hommikuks lakkas ja praegu saavad põnnid Intestinali konservi. Otsustasin kiirabisse mitte minna. Käksul ei ole ka kõht päris korras, nii et vaatab mis saab.

Tuvilugu viis edasi ühe hätta sattunud kassi abistamise vajaduseni, ja see omakorda hoiab mind jälle ootel ja murelikuna. Lisaks otsis kunagine minult kahe kassipoja võtja mind üles, et leida abi Mustamäe tänavakassipojale. Ilmselt maandub temagi esimesel võimalusel mul vannitoas, kui õnne pole ja ta enne kodu ei leia.

Vahel on kohe terve nädal selline, et ei mingit rahulikult kodus raamatulugemist kassid kõhul, nagu mulle kõige rohkem meeldiks 🙂

Siia lõppu aga lisan mõned väikese lendur-Fiksu pildid. Pole just kõige selgemad, aga toredad ikka.

Õhtuti vaatan elutoas jalkat nii, et kordamööda Fiksu või Käksu mul süles. Kõigile meeldib 🙂 Ainult suured kassid krimpsutavad nina.

Triibulised uudised

Suuri uudiseid ei ole, et keegi koju läheks või nii… Järgmine nädal tullakse vaatama, aga see ei tähenda ju veel midagi.
Pikaks kirjatükiks olen laisk, aga võtmesündmused on:
Mäksu nurrub nagu segane ja kui Fiksuga kahekesi, siis tuba kajab.
Mäksu lakub mu käsi kogu aeg, kui on süles 🙂
Fiksu on endiselt kõige sõpsim ja tüdrukulikum.
Käksu aga jonnib, mossitab ja toriseb, kuid….!!! Tänasel vannitoaseansil, kus kõik kolm pesumasinal ringutasid ja ringlesid, märkasin ma, et Käksu kere liigub tugevalt. Teised kaks jälle põrisesid, aga Käksu nurrus nüüd kaaa!!! 🙂 Hurraaa! Oskab, tahab, suudab.
Süles veel mitte, aga mis siis. Ja siin on see ajalooline jäädvustus, tasub tähele panna ka natuke laiali läinud varbaid

Viisin täna neile tunneli vannituppa, et oleks jälle natuke uut meelelahutust.
Esialgu oli väike turr, eks mölluhetked on alles tulemas.

Ülejäänud pildid hõlmavad uniseid ja vähem uniseid triibikuid. Appi kui armsad nad on ❤

Mulle täitsa meeldib pilte niimoodi galeriina panna, sest nii tuleb hästi välja, mis pildid kõige rohkem huvi pakuvad 🙂

Eile aga osalesin sellistel loengutel ja oi kui palju targemaks ma sain, väga huvitav oli!
Pet cat behaviour and welfare / Kodukassi käitumine ja heaolu
Drs.Tynke de Winkel (Holland)
Small rodents and rabbits as pets. Behaviour and welfare / Väikenärilised ja küülikud lemmikloomadena. Käitumine ja heaolu.
Dr. Anne McBride (Inglismaa)

Nii mõndagi saaksin minagi kassipidamises paremini ja teisiti, aga see harjumus ja mugavus ja mitmekassindus, ohjah…
Kõige olulisem mulle oli, et sain tippspetsialistidelt vastuse (kinnituse) oma küsitud küsimusele – jah, uude koju läinud kartlikule kassile tuleb võimaldada peidukohad ja anda aega. Tema nö poolvägisi taltsutamine ja peidukohtade vähendamine ei ole õige tee.
Mis aga toimub näriliste ja väikeimetajate lemmikloomapidamises, siis see oli väga silmiavav. Ja kurb…

Aga see on hoopis teine teema, siin me keskendume endiselt hoiukassidele.

Toredad ja tõrksad

Käksu-Mäksu-Fiksuga on nii praegu, et keegi neid ei taha. Peale minu 🙂
Mina armastan neid väga.
Nemad mind natukene. Kui ma tulen vannituppa, siis ma olen ikka veel veidi hirmus. Ruttu pagevad kuhu saavad, välja arvatud, kui ma tulen juba viies kord järjest või kui uni on peal. Selline tunne on, et nad teevad vahet – püstine mina on üks olevus ja see kes süles hoiab on teine, turvaline ja hea.
Mäksu hakkas nädala alguses nurruma, kui teda aknalaual silitasin. Süles veel ei nurru. Fiksu hakkas eile nurruma lihtsalt põrandal olles ja mängides. Fiksu ongi kõige koduvalmim, süles on pikalt ja rahulikult, meeldib. Käksu ehk pahur siilike nagu ma teda mõttes kutsun, istub ka süles, aga võimalusel läheb ära. Ei mingit nurru, aga lahe on vaadata, kuidas ta ei viitsi enam pikalt peidus olla, kui ma kauem olen nende juures olnud. Käib ringi, togib palli, otsib mõne mõnusa koha. Kui teised löögile lasevad, siis mängib kaasa.
Pikutavad nad erinevates kombinatsioonides ja pesevad üksteist hellalt.
Fiksu esmaspäeva hommikul ei söönud teistega koos oma konservivaagnalt. Läksin veidi murelikuna tööle. Tagasi olles esimese asjana jälgisin, kuidas ta on. Mängis ja sõi krõbinaid, aga koos teistega ikka ei söönud. Kui panin eraldi, siis sõi. On ikka väike kass küll, juba hakkavad oma kiiksud tekkima. Ma nüüd siis panengi talle eraldi toitu.
Ja siin jälle pildid armsatest hoiutriipudest.

Triibikutrio on jälle koos

Teisipäeval tõin Käksu ja Mäksu Kassijaamast koju.

bussi ootamise pilt

Panin transpordikasti otsapidi Fiksu juurde puuri ja jälgisin. Vaikus. Tegin luugi lahti, vaikus. Tasakesi imbusid nad välja ja leidid oma nurgad.
Fiksu avastas nad ja hakkas kostma tasast murinat. See jäi terveks ööpäevaks. Ööseks jätsin nad ikkagi südamerahuga kolmekesi puuri, sest nägin, et mingit kismat siit küll ei tule.

Igaüks leidis oma nurga ja toimus rahulik taaskohtumine.

Kolmapäeva õhtul nägin, et puur on neile ikka kitsas ja kuigi nad olid kanged väänikud, mõtlesin, et saan nad ju vannitoast kätte ikka. Toppisin aga pesumasina ja seina taguse jälle täis ja laamendasin vannitoa korda teha nii et selg märg. Kui siis varsti vaatama läksin, mis toimub, oli eriti Fiksu täiesti pöördes pärast pikka puurielu. Mäksu, heledam pruun poiss ühines temaga hüpetel ja kapakutel ja vabanes metsik energia, mida ma kuidagi pildile ei saanud.

Ikka veel olid nad rohkem eraldi kui koos ja suuremad undasid üksteise peale veidi, aga veel ööpäev hiljem olid nad juba parimad sõbrad ja kaisutasid üksteist kõikvõimalikes asendites.
Söövad jube palju ja puidugraanuleid kulub ka mehiselt (siinkohal taas tänu sponsorile!).
Mäksu on rõõmus ja agar kassipoiss, kes küll ei taha, et teda paitatakse, aga muidu tunneb end väga mõnusalt.
Fiksu on endiselt kõige sõbralikum ja nurrub üle toa, aga susiseb ka mu peale igal võimalusel.
Käksu on väike tüdruk. Kõrv on sageli horisontaalis, pilk pahur ja mängimas pole ma teda veel näinud. Natuke sirutab varbaid, kui sulepulgaga udjan. Süles on ta aga niinii armas väike kerakene.

Kui mina peaksin valima kellegi neist kolmest, siis ma valiksin Käksu. Ta on võrratu väike siilike. Väga ootan, et näha, kuidas ta kasvab. No ja mingil põhjusel teen temast kõige rohkem pilte.
Võib-olla sellepärast, et ta ei jookse kogu aeg eest ära 🙂

Tal on alalõual selline pisike tumedamatest karvadest kriipsuke, mis teatud nurga all annab veel eriti mossis ilme.

Reedel said uued triibikud ka vaktsiinid ja kiibid

Mäksupoiss kaalus juba 1,9 kilo ja Käksuke 1,5. Fiksu on vist kuskil seal vahepeal. Päris suured lapsed juba ja varsti on see kõige nunnum iga juba läbi.
Kahjuks ei ole mul lähiajal puhkust ja ma ei saa nendega koos olla nii palju, kui ma tahaksin. Loen vannitoas ja käin sealt igal võimalusel läbi kasvõi korra pai tegemas, aga tunnen, et seda jääb natuke väheks.
Tiksu hakkas uues kodus näiteks juba nurruma ja olevat täitsa julge juba. Oskas ka sauna sisse lülitada meetri kõrgusel asuvast nupust, 56 kraadi, palun väga 🙂 Tiksu nimeks sai Mishka ja elu koos uue pere ja kassiga on nagu mishka!

Pilte on palju ja ma kaotan juba järje. Panen kõik ülejäänud siia lihtsalt ritta.

Mäksu

Mul on jälle kodus üheksa kassi.

Kolmele suurele kodu leidmise võimalused on nagu on, aga väikesed kuuritriibikud tahaks küll võimalikult kiiresti päriskodudesse saata.
Viimasel ajal on kodud leitud ainult tutvuste kaudu. Mis tähendab seda, et kas mina olen liiga nõudlik või on koduta kasse liiga palju. Noh, ilmselt mõlemat.