Kiusupunnid-kadekopsid

MM saavad nüüd iga päev natukeseks mängima vannitoast välja. Enne ootan, et suured kassid on rahulikult kuskil magamas või rõdule evakueeritud. Magamistuppa ukse taha tahavad nad ise minna, kui väikeseid tulnukaid näevad.
SS aga on asunud seisukohale, et “kes need veel on, meie oleme kõige tähtsamad!” Sia lihtsalt lamab neil ees, et nad ei julgeks liikuda. Simmo hoiab kaugemale, sest pole aru saanud, kas maadelda saab. Kui ette satuvad, siis kuriseb kõrge naljaka häälega. Õnneks ei ole nad kurjad. Käpavopsud küll käivad ja natuke undamist ka, aga kaklusi ei ole näha ja ei ole ju tõenäoline ka, et üks kassipoeg teist kassipoega kuidagi kurjalt peksma peaks.
Praegu näiteks on nad pool tundi lahti olnud. Mäuram luusib julgelt ringi, aga Mirjam ei julge vannitoast välja tulla. Võtsin ta hoopis sülle ja ta aitab mul kirjutada 🙂
Natukene imestangi, et Mäuram on julgem, sest omavahelistes mängudes on ikka Mirjam see lõvitüdruk olnud, kes alustab ja lõpetab.
Ootan aega, kui nad juba natukenegi julgemad on, et joooooosta!

Mirjam ja Mäuram on nii-nii vahvad kassipojad. Mida küll on vaja, et õiged inimesed nad üles leiaks?

Simmo ja Sia aga ilmselt arvavad, et see ongi nende kodu. Endiselt, praegu mina neid lahutada ei suuda.

Teiste kassidega on neil suhted selged ja midagi hullu pole. Triiton talub natuke aega, kui talle selga ronitakseja AD vahel isegi jooksevad nendega koos.

Stop! Ei ole kogu aeg minu sabas!

Päikeselaik!

Niisama

Et ma piltides järge ei kaotaks, lisan vahepeal tehtud jälle siia. Kõik neli kassipoega on kõvasti kasvanud, eriti kui esimeste piltidega võrrelda. Ega muidu ei saagi aru, nina all iga päev sahmides on nad ju ikka väikesed nublud.
MM ja SS ühiste hetkede harjutamine läheb üha paremini, Sia ei viitsi enam sisiseda ja Simmo ei taha isegi väga sinna tuppa siseneda.
Ühel peatsel päeval lasen ma mustvalged päkapikud ka elamisse jooksma ja loodan, et suured kassid ei lange stressi ja minestusse.

Simmo ja Sia aitasid mind ühel päeval kratsipuu ümberdisainiga.
Vana hea ja tegelikult tõeliselt kvaliteetne kratsikas väsis lõpuks täitsa ära mitme aasta kassikarja all. Alumised postid viskasid nöörid maha ja kuumliimipüstoliga parandused aitasid ainult natukene. Mõtlesin siis, et vahetan ülemised peaagu kasutamata ja alumised postid ära ja kruvisingi juba kõik lahti, aga kohe ei märganud, et üks post on lühem ja nii ikka ei saanud. Kruvisin siis terved postid püsti, kinnitasin kassidele elutähtsa lohkpesa ja ei visanud muidugi ära pesakasti. Pole viga midagi vaesel ajal 🙂

Rõdul langes ka ootamatult üks paneel alla, talvelumega paindus tasakaalust välja ja ühel hommikul oli võrestik maas. Mul olid väga kiired liigutused, et juba boksi lastud kassid tuppa tagasi saada.
Ostsin siis metallvõrku, nagu mul päris alguses plaanis oligi, kuid ehitajaga ei suutnud selgeks teha, ja parandasin ära nagu oskasin. Peaasi, et kassid välja ei saa nihverdada.

vaade aknast mu käkerdisele 🙂

Peab küll. Andy lasi küll paar päeva tagasi kaks sõpra ja enda väravaluugist välja, ma ei tea kuidas, aga õnneks otsustasid kõik mitte ära kaduda, kuni ma põgenemise avastasin. Mina olin jälle infarkti äärel ja ei julge kunagi enda kohta kasutada tiitlit “hea hoiukodu”.  Noh, tuleb välja, ei ole 100% kassikindel mitte ükski riiv, aga tabalukku ma nüüd enam sügiseks ka ostma ei hakka.

SS on absoluutselt igal pool jalus ninapidi juures, kui ma midagi teen. Liivakastide puhastamine hõlmab ka väikeste kasside korduveemaldamist ja köögitegevustest ma ei räägigi. Sia näiteks on avastanud, et Renal krõbinad on kõige paremad ja ma pidin selle koti panema kappi ära, sest ta kaevas ennast jätkuvalt sinna sisse. Kui nad aga magavad, siis tulgu või maavärin, vurr liigub ainult unenägude peale.
MM aga nurruvad kõrvulukustavalt, kui ma tulen ja piiksuvad takkaotsa, kui pole kana ammu saanud. Nad on päris mürgeldised kohe ja nii armsad!
Siin siis suvalises järjekorras viimatised klõpsud.

onu Triitoniga 🙂

ma ei tule enne ära, kui sa rebaste pildi eemaldad!

 

MM ja SS kohtumine

Olen mõnel päeval lühikest aega lasknud kaks pojapaari ninapidi kokku. Ei saa öelda, et kõik on rõõmsad uute sõprade üle. Samas ma ka väga ei pinguta ja ei pressi peale, sest SS on viimasel ajal isegi mul magada lasknud. Korra ma ikka öö jooksul fikseerin mingi heli ja võimaliku pahanduse, aga nad tegutsevad rohkem elutoas, mitte minu juures.

MM on väikesed uudishimulikud ja leebed nööbikesed. Nemad tahaksid küll uusi sõpru ja mängukaaslasi. Näen, kuidas nad mõtlevad ja imestavad, et kes need kaks küll on ja miks nad meiega ei mängi…

SS aga on natuke vaenulikud ja jõulised. Panevad käpaga, kähisevad. Samas ka unustavad ja vaatavad ringi ning hakkavad mängima, tegemata teistest väljagi. Kui oleme kauem, siis keegi sätib tingimata end minu selja taha istuma ja tunneb nii end kõige kindlamalt.

Katsed jätkuvad.

Ka Mirjam ja Mäuram armastavad vitamiinipastatNiisama pilte kaLõpetasin just järjekordse kanakeetmise, sest kana on kõigile neljale ikka täielik delikatess. SS hingasid kausitäie sisse ja läksid aknalauale nurrudes magama.

MM on hakanud vaikselt krõbinaid ka sööma, aga Mäuram ei taha konservi üldse.

Üldiselt on meil väga tore, välja arvatud söögiaeg, mis meenutab natuke kaost, sest Sia tahaks heameelega neerukrõbinaid, Duran titekrõbinaid, Triinu kõike, Trinit peab jälgima, et ta saaks üldse midagi süüa, ilma, et kuri Triinu kiusama hakkaks. Triiton peab ka oma kooretilga kätte saama, millele jooksevad samas tormi ka SS. Simmo näiteks sööb ruttu enda kausist, aga kohe ka Sia kausist, Sia võib lõpetada kohe pärst paari ampsu söömise, aga kui ma talle uuesti ette näitan, siis sööb rahulikult lõpuni. Väikeste kiiksudega kassid.

Simmo ja Sia, võluvad vallutajad

Südamevallutajad. No vaadake neid nägusid ja asendeid.

Harva, kui nad on üksi, omaette, see tähendab õe või vennata kohe kõrval. Täna öösel küll magas Sia mu kaisus ja Simmo oli vist diivanil.
Simmo kõrvad ja saba ja tagumiste käppade liigeste kohad on muutumas järjest tumedamaks. Sia kasukas aga järjest siidisemaks.

Eile said aga nad kordusvaktsiinid. Kaalunumbrid on ka uued – Simmo on 1,8 kilo ja Sia 1,6. Nemad söövad kõike isuga, va krõbinaid ainult siis, kui ma muud ei anna.

Kliinikupildid:

Kliinikus selgus ka silmade osas uus otsus – operatsioonidid tehakse mõlemale ja samas kliinikus, kus steriliseerimine ja kastreerimine ehk meie oma kliinikus. Tuleb oodata, kui kaal on kaks kilo täis. Kuna kodupakkujatest just järjekorda ei ole, siis jõuan ilmselt hooldusõde olla neile ja eks see ongi kõige parem. Mul on nii kahju mõelda, et nad peavad selle läbi tegema, aga ükskord on see möödas ja siis on ainult ilus elu ees.

Tublid tüdrukud

Mirjam ja Mäuram on nüüd veel sammukese kojuminekule lähemal. Tehtud on esmane vaktsiin ja kiibid-passid said nad muidugi ka.

Ma olin mures nende kaalu ja kasvamise pärast, praktiliselt ainult kana ja vitamiinipasta toel, millele lisandus viimasel ajal natuke ka Whiskasi titekrõbinaid, sest muu peale kaabiti põlglikult põrandat ja suu läks kriipsuks. Aga selgus, et lapsed on väga kepsakalt kasvanud. Mirjam oli 920 grammi, Mäuram 970 ja Murjam 980 grammi. Väga hästi!

Võib-olla mul SS-iga võrreldes lihtsalt silmamõõt vale.

Murjam-Mirrit oli nii tore näha, ta muudkui piuksus ja tahtis suhelda. Mirri kasukasse on väga palju valgeid karvu tekkinud.

Ka Mäuramil on üsna sama asi ja sabad on neil valgetriibulised. Alumisel pildil näevad nad sissetunglevat Andyt ja tekkis üks väike pudelihari 🙂Kliinikus:

 

Ma arvan, et täna-homme saavad nad Sia ja Simmoga ninapidi kokku ja eks ma siis dokumenteerin. Tunnevad nad end oma uues toas aga väga hästi. Vahel vaatasime MM-iga koos MM-i 🙂

Südame tegi soojaks aga veel üks annetus minu hoolealustele. Suur-suur aitäh “vanale võitluskaaslasele!”:) Konservi-ja kanavarud saavad kindlasti täiendatud.

 

Ümberkorraldused

Jälle üks ühine kassipojapostitus. Kätte jõudis aeg, kui ajutine hoiukoht kastikiisude jaoks sai otsa. Kastitoojal on sellest muidugi ükskõik, aga mul halle juukseid veel rohkem. Ühtegi head lahendust ei ole, aga sai siis lõpuks nii, et eile kolisin Mirjami ja Mäurami Simmo ja Sia asemel vannituppa. SS aga jäid minu koju lahtiselt, ilma oma toata. Olen neid tasapisi sellega harjutanud ja üksiolemisi järjest pikemaks venitanud. Kõik on olnud hästi, kaklusi suurtega ja ootamatusi pole ette tulnud. Pigem mõtlesin, et mis meie öörahust kahe möllukutiga saab. Saigi siis see esimene öö koos kuue suure ja kahe väikese kassiga mööda ja äratas mind kell kuus hoopis Leila, kes mööda aknalaudu ja kardinaid mingit putukit taga ajas.

Simmo aga tuli mulle õhtul hoopis kaissu, kurgu alla täpsemalt, varsti tundsin, et keegi pisike tuli veel, aga rohkem ei mäleta. Nii nad hommikuni kuskil minu juures olidki, enamasti omavahel pead-jalad koos. Võib-olla see mõjutab, et ma ise olen harjumatult kaua üleval ja lapsed ka. Vaatan MM-i ja samal ajal SS teevad oma sporti – tõkkejooksu, kaugus- ja kõrgushüppeid, sprindidistantsidest rääkimata.  Väsitavad end ära ja siis on uni magus. Eks paistab, kuidas edasi.

Simmo ja Sia on uskumatult toredad kassipojad. Nad on inimese küljes kinni, aga parajalt. Nad on nii rõõmsad, helged, hea iseloomuga. Välimuselt imeliselt armsad. Simmo justkui naerataks kogu aeg, pea läheb tihti viltu. Nurruvad lõputult, kana peale tehakse aga spetsiaalset kiurrrrrrrrri.

Sial aga on tüdrukkkassi kohta naljakas natuke jämedamat sorti koon, mis teeb teda omanäoliseks. Nad ei ole sugugi tüütud, va kui Simmo ei lase mul rahulikult arvutis trükkida, vaid udjab mu hiirekätt 🙂 No ja rõdukäikudeks pean neid eraldama. Selleks kasutan meile hiljuti kingitud koertele mõeldud kergpuuri, kus neile meeldib tukkumas käia.

Mina ei tea, kas toredamaid kassipoegi on üldse olemas ja järjest enam tunnen, et niikaua kui nad on väikesed ja üksteisest sõltuvad, ma neid lahutada ei saa. Kui koduotsimine kestab pikalt ja nad ajapikku üksteisest eemalduvad (nii nagu tegelikult juhtus AD-ga), siis mõtlen uuesti. Pikalt võib siin minna küll. Ma küll ei arvanud, et ükssilmsus võib niipalju mõjutada, sest kahe silmaga ja oma suurepärase iseloomuga ja ilusa välimusega oleks nad ilmselgelt küsitumad. Aga kui nii, siis nii. Meie oleme kannatlikud.

Muidugi ei ole midagi lihtsat sellise kassiseltskonna toitmisega. Ma ei saa jätta suurtele kassidele ööseks titekrõbinaid. Simmo neid sööb, Sia eriti mitte, aga tema õnneks näksib suurte omi. Õnneks tähendab, et ta ei ole näljas, kui muud toitu ees ei ole. Pehmet toitu andes koguneb parv teisi kasse, kes kõik tahaks seda rammusamat. Teistest kassidest paar peaks saama neerutoitu ja vähemalt üks üldse mitte midagi kaloririkast. Nojah… Head süsteemi mul veel ei ole välja mõeldud. Võib-olla saan hakata poegi koos vannitoas hoidma ja nad saavad vähemalt öösiti omale kohast toitu süüa.

Ühtlasi on nad anastanud suurte kasside lemmikkohad kratsipuul ja pole üldse tähtsust, et seal keegi ees on, ikka tuleb minna ja istuda peaaegu otsa. Lapse siiruse peale onu Triiton ei oska väga pahandada ka, läheb lihtsalt ära 🙂

Leila on neid vahel käppadega üsna kõvasti toginud, aga Trini lakub neil pead, see on küll väga armas.

eraldus- ja tukkumispuur

vitamiinipastat tahaks veel ja veel

teised otsigu muud kohad

ükskord magati diivani all
kes sealt küll oskaks otsida 🙂

 

Mirjam ja Mäuram aga kohanesid oma uues, natuke suuremas ja valgemas uues toas päris ruttu. Tuttavad lõhnad ja asjad tulid ju kaasa. Muidugi on nemad ka üliarmsad, aga kui SS kosuvad, muutuvad ümaramaks ja pehmemaks, siis MM on praktiliselt näljastreigil. Nad söövad peaagu ainult keedetud kana. Ühtegi konservi nad ei taha, krõbinaid (nelja erinevat olen proovinud) heal juhul 10 ööpäevas.

Nad on sellised kõhnakesed, rääbud ja kuigi müravad väga aktiivselt, siis  teeb see muret ikkagi.

Täna rääkisin arstiga ka, kes vangutas pead. Ütles, et tõelised kassid ja soovitas Whiskasit proovida. Hiljem saab segada juba ja edasi katsetada. Ostsingi siis titevarianti, aga peale nuusutamise seni edusamme pole.

Veel vana elukoha viimased pildid

triibusabad 🙂

Ja üks kolimisjärgne.

Pean mõtlema, millal SS ja MM kokku viia. Järgmise nädala alguses saavad kõik esmase või kordusvaktsiini ja õige oleks pigem sinnani oodata, aga paljad laigud on kuu noorematel tagasi kasvanud, vannituba on nagunii SS-i kaasavara täis ja ilmselt toimub kohtumisõhtu juba varem. Siis juba uued jutud.

 

Mäuram ja teised

Kuna aega mul on, siis tegelen meeldivaga – istun väikeste mustvalgete põnnide juures, fotokas kõrval ja vaatan, mis nad korda saadavad. Kuidagi on juhtunud nii, et Mäuramist on saanud naljatilk-kass. Ta on selline natuke häbelik, kohmetu, kohmakas ja võtab veidraid asendeid, isegi kaamera ees. Tavaliselt ju kunagi parimaid hetki pildile ei saa. Kohe, kui ta aga kohaneb olukorraga, on aga tavaline lõbus kassilaps. Mirjami intensiivsetele maadluskatsetele jääb isegi natuke alla. Mirjamiga on endiselt ka see vahe, et Mirjam istub hea meelega süles ka, aga Mäuram mitte. Samas paikäe eest ära ei lähe ja nurrub kõvasti. Ilmselt toimub areng siis, kui saab rohkem inimesega aega veeta, mitte ainult õega koos. Mulle väga meeldib, et nad on sellised erinevad naasklid.

Söömisega on keeruline – endiselt söövad kana, aga mitte enam nii isuga. Konservi ei taha (topin suhu), krõbinaid ei taha. Mõne grammi haaval krõbinad vähenevad, aga võib-olla loobivad neid kausist välja lihtsalt.

Murjam aga läks reede õhtul koju 🙂 Ei olnud üldse seda plaani ja vaim ei olnud valmis (loe: Murjam ei olnud saanud sada lisapaid- ja musi), aga nii läks. Väga noor, aga minuga haakuvate mõttekäikudega paar tuli teda vaatama ja küsisid häbelikult, kas nad saaksid ta juba täna… Pärast seda, kui olin tund aega neid küsimustega pinninud. Murjam oli terve aja diivanil nagu üks hästikasvatatud laps. Istus tagumiku peal, nurrus ja ei tahtnud kuhugi põgeneda. Kui saime kokkuleppele, et Murjam tuleb koos teistega vaktsineerima, siis oligi kõik otsustatud ja autost toodi transpordikast välja.

viimane hoiukodupilt

Murjam on nüüd Mirri, ärkab kell kuus, magab kaisus ja vabal ajal tegeleb kardinate ning juhtmetega. Ole hoitud, kallis Murjamiplika!
Ülejäänud kaks võib-olla isegi ei osanud märgata õe puudumist, sest mängukaaslane on ju olemas. Mul on nüüd palju lihtsam, kahest käest piisab, et neid ohjeldada. Ühe korra enne Murjami minekut olin unustanud vannitoa ukse lahti ja toimunud oli põgenemine. Kaks julgemat tulid diivanikatte alt välja ja Mäurami leidsin pärast otsinguid riiuli ja seina mõnesentimeetrisesse vahesse litsutuna.
Selle nädala lõpus pean hakkama saama uue elukorraldusega ja MM vanast kohast välja kolima.

Viimased pildid, mõned veel koos Murjamiga, on siin:

vot ei tule sülle!

ei taha seda uut palli 🙂

 

Olukorrast riigis (Padis ja Pasteedis)

Et kõik postitused ainult kassipoegadest ei oleks, teen väikese kokkuvõtte muust ka. Nädalauudiste pingerida, ja analüüsi nagu pealkirjas mainitet raadiosaates siiski ei tee.
Kõige ärevam on olnud Triniga, aga ärevus sai ootamatu lõpu. Ootasin ja ootasin analüüside vastuseid. Helistasin, ei ole veel. Helistasin, ootasin tagasikõnet. Helistasin jälle, sain teada, et analüüsid olid negatiivsed. Nii lühike jutt oligi. Kui arsti näen, küsin juurde, aga kui ma õigesti aru saan, on põhjust rõõmustada – midagi otseselt ravima ei pea, antibiootikume pole vaja. Hurraa!?
Tore muidugi, aga ma tahaks ikkagi aru saada, mis siis Trinil diagnoosiks on ja mis edasi saab. No uurin välja. Õnneks sööb ta ikka neerutoitu ka. Otsin võimalusi, kus teised kassid on natukenegi eemal ja panen talle nina alla. Sööb küll. Muidu ei saa ma kuidagi aru, et ta haige oleks. Natuke rohkem hoiab end magamistuppa ja vett joomas ma ka ei näe teda enam niipalju.
Täna oli Simmoga ninad vastamisi ja ootas, kas hakkab mängima või peab ise selleks pingutama.
Sellel pildil on nurrrrrr

Triiton puksib uusi ja vanu sõpru. Duraniga on endiselt kõige suurem armastus
Ükspäev aga oli enneolematu hetk, kus Triiton litsus end Triinule ligi ja nii nad siis mõnda aega olidki. Kummaline. Eriti Triinu poolt vaadatuna.

Andyga kallistab ka
Leila aga on täpselt sama – inimvaenulik, aga ülimalt armas

Meil kulub praegu ohtralt nii puidugraanuleid kui toitu. Korralagedus toitlustamisega on ka, sest Simmmo ja Sia jooksevad köögis, söövad vahepeal köögis, jätavad järele ja siis tulevad jääke ahnitsema need põrsad, kes ei peaks – ülekaaluline Duran näiteks. Titetoidud, pole ju paha.
Neerutoitu annan siis nina alla, kui kassid on rahulikult kuskil ja ei ole kohe ninapidi teiste kausis, aga seda aega ei ole just palju. SS ei taha endiselt kuivtoitu ja see on paras peavalu.

Kuhu ma selle ohtra kulutamisega aga jõuda tahan, on see, et ma ei ole üksi, mul on aitajaid. Vanu ja uusi, toredaid lahkeid inimesi. Muidugi katab MTÜ põhilised asjad ja tänu kuulub alati kõigile, kes meile annetavad. Eriti rõõmus olen, kui oma sõbrad meeles peavad. Aga on ka inimesi, kes tahavad aidata just Padi ja Pasteet hoiukodu ja seda ma ei oska sõnadesse pannagi. Lihtsalt nii äge!

Ma saan alati minna naabermajja puidugraanulite järele, muretsemata, kuidas ma neid raskeid kotte kuskilt toodud saan. Ma ei pea nende eest ka tasuma. Selle eest hoolitseb ammune hea sõber, kes toetab vajadusel ja küsimata ka palju muuga.

Hiljuti sain blogilugejalt siiralt üllatava sihtotstarbelise annetuse, mille eest ostsin südamerahuga kõigile kassidele hunniku konserve Zooplussist.
Leila luges üle ja ütles, et piisab päris tükiks ajaks.
Sama inimene saatis mulle postiga ka suure koti kvaliteetset neerutoitu, mis kulub vägagi ära.

Kui kastikiisud tulid, tekkis neile armas kaasaelaja, kellele läks (ja läheb) väga korda, kuidas pisikestel põnnidel läheb. Väike võitleja Mirjam sai temalt kingituseks oma isikliku pesa, mis läheb tema tulevasse koju kaasa. Lisaks saabus samas pakis ka vajalik piimapulber ja sobilik liivakast.

Tuttavad-sõbrad toovad oma kassidest-koertest seisma jäänud asju, mida mina rõõmuga kasutusse võtan.

Ma ei taha nimesid nimetada, teadmata kas see sobib, aga ilmselt kõik te loete. Ja te kõik teate ju eks, kui tänulik ma olen. Igasugune abi, ka toetav mõte, ootamatult pakutud autosõit, teise inimese sünnipäeval minu kassidele toodud kingitused ja iga hea sõna tähendab mulle väga palju.
Aitäh!

Veel üks pilt, mis näitab kui kokkuhoidlik ma olen 🙂
Ja lõpuks väike nali ka – oleksin ma jõudnud fotokat sättida, oleksin selle väikese hullunud Mirjami pildi Rakvere AQVA SPA reklaamnäo kandidaadiks saatnud 🙂