Lühidalt ja kurvalt

Triibik ei teadnud kellakeeramisest midagi ja tuli oma tavalisel ajal, lastes mind kõigepealt tükk aega oodata.
Hea, et ta tuli, aga kurb, et ta läks.
Soe kana ega muu toidukraam teda ei motiveerinud mitte üks gramm ja pärast ühe tüki maitsmist ja mõningast nuusutamast kepsles ta natuke puutüvel, siis keset mullahunnikuid ja siis kadus. Rohkem kui tunniks, nii et loobusin.
Täna ei olnud ühtegi teist kassi.
Katsin ta eemaldudes lõksu kattega nagu tark internet õpetab (et kui kass ei lähe katmata lõksu, siis äkki läheb kaetud), aga seda ei saanudki proovida, sest ta ei tulnud enam tagasi.
Putka all oli korralik kogus krõbinaid vaatamata kokkuleppele ja võib-olla ta kostitab end iga päev hiirtega. Miks ta peaks tahtma kuskile ohtlikusse asjandusse minna, kui elul pole muidu ka viga ja nälg ei näpista.

veel lootusrikkalt

ebaõnnestunud katse

Pulmad Telliskivis

Ei ole mul tänagi kassi puuris.
Kui ma hommikul varakult kohal olin, hakkas kohe juhtuma. Mu triibikut ei olnud ega tulnud, aga selle eest saabus vasakult ja paremalt muid kasse. Tuttav hallvalge kõuts. Siis Nöpsiku isa (raudselt), ja nemad kahekesi hakkasid siis möirates ühte musta väiksemat (ilmselt emast) taga ajama. Must oli nii arg, et temast ei saanud ma piltigi, voolas eemal seinaääri mööda, vaene väike kiisu.
Siis nägin triibikut, aga kui muidu silm ei seletanud hästi, siis fotokast sain aru, et see on teine triibik, natukese valgega. Arvatavasti samuti emane, sest kõutsid võtsid tema ka ette.
Mul oli täna termosega kaasas soojad grillkanatükid. Tahtsin oodata nendega, kuni õige kass vähemalt lõksu lähedale tuleb. Tänase miinusega polnud palju vaja, et soojast kanast saaks jäätunud. Nii nagu portsud, mis kassidele putka alla olid jäetud. Ka suur karbitäis krõbinaid oli vaja katta (karp oli kellegi poolt nööriga kuhugi kinni seotud).
Kohtasin ka toitjatädi ja palusin teda päev enne minu jahti mitte toita. Eks tegelikult oleks parem, et seal üldse kasse ei toidetaks, siis võib-olla see koloonia lõputult ei paljuneks, aga mida ühelt turuvärava ja varjumiskohtadega alalt tahta…
Täna aga oli peagi selge, et toidust olulisem on looduse tungid. Minu triibik tuli pärast tunnikest passimist, sõi tüki kana, astus kolm sammu lõksu sisse, aga siis tuli suure jooksuga jälle kuskilt Nöpsikuisa ning algas jälle tants ja tagaajamine.
Ma ei jõudnud täna netist otsitud nippi proovidagi – lõks kinni katta. Mõnikord pidi see aitama, kui katmata lõksu kass ei lähe.
Kana oli igatahes hea mõte, sest korraks tekkis huvi. Tuleb proovida soojema ilmaga, et lõhn püsiks kauem.
Kassitädi kinnitas, et on kaks triibikut ja must.
Et neid kõiki püüda, peaks lisaks vabale hoiukohale olema täiskohaga kassipüüdja, nii et kahjuks ilmselt uutest kassipoegadest ka sel suvel Telliskivis pääsu ei ole 😦

Aga tema on siis Nöpsikuisa. Teisel pildil triibikut jahtimas, nagu minagi.

Miks-miks-miks

Miks sa, pisike triibik, ei lase ennast aidata…
Mu sisetunne vedas mind täna täiega alt. Olin millegipärast üsna kindel, et täna saan triibiku kätte. Läksin tunnike tavalisest varem, kaasas kanafilee, krevetid, palderjan ja palju lootust. Isegi teised riided olid seljas ja abivägi vahetusvahtkondadeks telefoni ja e-posti kaugusel.
Kohe kell 8 käis triibu käpp kiirelt putka alt välja ja korraks sättis end lõksu kõrvale ka.
Siis ta lahkus ja tuli tagasi umbes poole tunni pärast. Siis lahkus, siis tagasi ja nii edasi ja nii tagasi.
Kuni kell 11:30 oli ta juba hoopis teises kohas, mängis priske vihmaussiga ja sättis end päikesesoojas mulluste lehtede peale mõnusamalt sisse.

Vahepeal, veidi pärast krevette, saabusid kaks Põhja-Tallinna kõutsipealikut kuskilt oma territooriumikontrollilt. Suunasin nad kõssitades lõksust eemale ja läinud nad olidki. Mitte et ma ei tahaks kõiki kasse päästa, aga selliseid priskeid isakasse just praegu küll mitte.

Kui oli selge, et palderjan pani ainult korraks kaela õieli ajama ja krevette ning kana võin ise süüa, panin lõksu teise kohta. Sikutasin rasket raudvõret nii, et sain sealt läbi ja panin selle hoopis putka külje juurde ja jälle konservi.
Triibik isegi astus uues kohas mõnikümmend sentimeetrit edasi, aga siis läks jälle lihtsalt minema.
Ja nii jäigi täna jälle…
Kahvakaugusesse talle ei saa ja praegu mul ühtegi paremat mõtet pole, kui jätkata ja jätkata.

Nöpsik on kodus! (aga õnne võiks veel rohkem olla)

Mõnikord läheb hoopis niipidi, et ei jõua veel ootama hakatagi, kui juba juhtub. Nii läks armsa Nöpsikuga, kelle taltsutamine alles pooleli oli.
Nöpsik sõitis eile oma päriskoju Rapla külje alla täiesti tubaseks ja täiesti ainukeseks kiisuks. Talle aitas hea kodu leida inimene, kes Telliskivi kassidele on pikalt kaasa elanud ja Kassijaamal neid aidata aidanud. Aitäh, Katri!
Mina kannatasin juba päev enne ärevuse all, kuidas ma kokkulepitud ajaks Nöpsiku ikka kokku pakitud saan. Väike kavalpea teadis täpselt, et vannituba on ohtlik paik ja minu nähes viibis seal harva ja põgusalt. Kuna kojuminek jäi päeva teise poolde, siis oli mul terve hommik aega. Panin aga ahvatlevat toidukraami vannituppa ja kui kolm juba seal ees olid, siis hiilis Nöps peagi järele. Piisas aga mul sammu võrra läheneda, kui ta juba ukse lävel tardus ja kahtlustavalt põrnitses. Hakkasin talle siis pallikesi ja hiirekesi loopima ning siis veel maitsvaid krõbinad takkaotsa. Nii õnnestus mul tähelepanu hajutades uks kinni tõmmata ja pool ärevust võis unustada.
Kui jõudis kätte aeg saada ta transpordikasti, varustasin ennast kinnaste ja suure rätikuga. Kahjuks ei võtnud fotokat kaasa, sest see oli üks mälestusväärt hetk, kus Nöpsik kõigi kümne küünega aknaraami ülemises otsas kõõlus ja üle õla vaatas. Toimusid mõned paanilised ringid ja natuke hirmukakat pudenes ka 🙂 Lõpuks sain talle sobivas kohas rätiku niimoodi peale, et ta jäi paigale ning siis ei olnud enam raske teda kasti lükata. Oh seda undamist ja sisinat siis. Samalt kassilt, kes veidi enne lubas endale veel aknalaual hüvastijätupai teha ja nurrus. Küll on kahju, et ta ei mõistnud, miks seda kõike vaja oli.
Uues kodus ei tulnud ta aga selle eest paar tundi üldse kastist välja, kuid lõpuks muidugi jooksis peitu ja siis uusi valdusi avastama.

Kallis Nöpsik, ole hoitud!

Veel viimased pildid hoiukodus:

Valmis pandud kahva ei läinudki vaja, aga Andy pakkus lahkelt ennast püüdmiseks 🙂

Kohe hakkab kojusõit!

Nöpsik ikka veel mõtetes, jätkasin täna järgmise telliskivi jahti. Väike triibik, kes on otsustanud mulle mu juhmardluse eest kätte maksta, ei läinud ka täna lõksu. Kratsis puud, mängis ja sehkendas sealsamas, endal kõht raudselt tühi, sest eelmisel korral kohatud kassitädi käis ütlemas, et ta eile süüa ei pannud.
Vahepeal käis paar korda ära, aga tuli siis jälle kohe tagasi. Tal on juba selline nägu peas, et aga ma sulle näitan… Õnnestus täna teda traataia tagant jupp aega silmitseda, ta isegi haigutas mulle.
Lubatud soojarekord kahjuks hommikul veel ei saabunud ja täna ma üle kahe ja poole tunni vastu ei pidanud.
Tuleb aga uuesti minna…

Üks väga hea uudis ja teine natuke halvem

Hea uudisega alustades kirjutan ridade vahelt välja pugeva rõõmuhõiskega, et Nöpsikupreilit ootab päris oma kodu! 🙂
Jälgin tema tervist veel mõnda aega, aga kojuminek paistab kindel. Pikemalt juba siis, kui see õnnepäev on juba kätte jõudnud.

 

Hommikusööki! Kiiremini!

Mitte nii tore värske tänahommikune uudis on, et triibik Telliskivist ei läinud täna lõkspuuri. Ta oli kohe hommikul platsis ja limpsas ära konservinatukese, mis ma puuri ette panin, aga lõksu sisse ei astunud ta poole käpaga ka mitte 😦
Tema toidukausid olid kõik tühjad ja ma olin seepärast üsna lootusrikas, aga ju ta ikka mäletab ja hirm oli ilmselt näljast suurem. Vahepeal läks ta korraks putka taha, vaatas mind põlglikult ja lahkus kaugele ära. Ma olin selleks ajaks juba tund aega olnud ja panin ka asjad kokku, aga kuna ta tuli tagasi, siis jäin veel.
Vahepeal käis üks toitjatädi ootamatult sealt eest läbi ja natuke eemal müristasid teeparandusmasinad, võib-olla see kõik mõjus. Puudu ei olnud ka kajakas. Ala oli veel piiratud, aga järgmine kord seda luksust vist enam pole, auk sai asfalteeritud.
Paistab üks igavene pujään triibik, kes on otsustanud mind mu eksimuse eest korralikult karistada.
Kui külma ja lootusetust tundes teise tunni möödudes end lahkuma asutasin, vaatasin temaga natuke tõtt putka all. Vaene loomake lakkus neid tühje kausse, aga värsket lõhnavat konservi ei julgenud proovima tulla. Jätsin talle ka oma teise konservi ja ütlesin talle kurvalt nägemist.