Sõbralik?

Tasakaalustamaks eelmise Trinipostituse kurjaendelist pealkirja, saadan kosmosesse hoopis hea sõnumi, mis sest, et küsimärgiga.
Tegelikult on igal juhul veel vara midagi paika panna tänavakassi kohta, kes alles esimesi samme teeb tubases elus, aga igal juhul on need sammud põnevad. Närvikõdi on vist selle tunde nimi, mida ma tajun, kui Trini toas olen – vara on veel kindel olla, kuidas ta käitub ja mida oodata on.
Trini on nüüd igal juhul puurist vaba ja peab leppima sellega, et inimene tuleb täitsa lähedale.
Esimese ööpäeva ta puuri lahtisest uksest välja ei tulnud. Praeguseks aga ta puuris üldse olla ei taha, aga pääsu pole, söögi panen sinna. Ja söök – see tähendab kõike!

see kõik on minu?

see kõik on minu?

see kõik on minu!

see kõik on minu!

serveeri kiiremini!

serveeri kiiremini!

Ma pean tegelikult vist toidukoguseid vähendama hakkama, sest ma arvan, et ta on u kilo juurde võtnud selle suure mugimisega. Tünni moodi kassi pole küll vaja.
Trini pikutab põhiliselt üsna vannitoa põranda keskel või kapi kõrval – just seal, kust mul vaja asjadele ligipääsu sahtlist või riiulist. Nii ma siis olen vaikselt lähenenud ja õnneks Trini pigem läheb eemale, aga mitte kiiresti ja kohe, vaid pean selgeks tegema, et mul ikka tõesti on vaja seda sahtlit tema selja tagant avada.
Hommikuti tervitab ta mind piiksumisega ja kügeleb mööda nurki ja ääri, nii et mul on jälle keeruline toit tema puuri saada, olemata kindel, kas ma mõne käpahoobi ka saan.
Ta on täiesti ettearvamatu – võib nurruda, nühkida vastu mööblit, tulla päris lähedale, aga piisab mu valest pilgust või liigutusest ja kõrvad lidus kähisemine on jälle platsis. Päris kindel ei ole, et ma peksa ei saa, sest ta on käppa tõstnud küll, aga näiteks liivakasti puhastamine käib nii, et ta ei lähe kuhugi eemale. Pikutab minust 20 sentimeetri kaugusel ja jälgib rahulikult.
IMG_1754

IMG_1753

IMG_1749IMG_1770
Andy on tal ikka külas käinud, aga tuleb kohe tagurpidi välja ka, sest Trini tormab rõõmsalt juurde ja tahaks teise pikali müksata. Järgneks kohe uksest välja ka, nii suur huvi on teiste kasside vastu. Mis on tore.
Suleridvapai peale aga viskab Trini end külili ja tunneb täitsa vabalt.
Kuna tal kõht pole päris korras olnud, siis lasin teha analüüsi giardiale, aga minu suureks rõõmuks oli see negatiivne. Ajan siis esialgu toiduvahetuse kaela. Kassiasjade ajamisel tuleb vahel naljakaid mõtteid pähe – sõidan mina bussis, kleit seljas ja huuled värvitud, aga keegi ei tea, et mul on kotis kassikaka 🙂

Advertisements

Tigedik?

Trini on muutunud julgemaks ja jultunumaks. Tema puuris olevate asjade kättesaamine on paras katsumus, sest ta ei jäta võimalust rünnata. Videojupikesest on näha tänahommikune, tegelikult igahommikune ja -õhtune asjade käik, kui võtan toidukaussi või liivakasti:

Kui ma täidetud konservikausiga lähenen, siis ta ronib esikäppadega kaussi juba siis, kui kauss alles õhus on ja unustab ära, et ta peab tige olema. Nii ablast kassi pole ammu kohanud, kõik saab väga kiiresti otsa ja pehmet toitu ta lausa kugistab.

Rahulik ja pikk suleridvaga silitamine mõjub õnneks aga täiesti teises suunas – Trini hakkab nurruma ja sõtkuma. Tema silmade kõrgusel minu nägu pigem aga olla ei tohi ja kõik kiiremad liigutused lõpevad kähina ja käpahoobiga minu suunas.
Ilmselt lasen ta lähipäevil puurist välja ja jätan puuri samas alles, sest ilma selle abita ma teda transpordikasti ei saa. Kuna ussikuur tuleb korralik teha, on vaktsiinini veel aega ja prooviks siis anda vannitoa suuruse vabaduse talle. Kui ta peaks mulle säärtesse kargama, siis ise teab, istub puuris edasi.
No ehk ikka ei karga, aga ettearvamatu on ta küll. Loodan, et ta väsib tigepunn olemisest varsti ära.

Kuuik sai kuudi

Kassid said rõdule oma turvaboksi. Sellele eelnes mõningane mõttetöö, töömehe palkamine ja tegelikult oleksin võinud siia teha alamrubriigi “kassirõdu ehitamine”, kui oleksin teadnud, milline saaga sellest kujuneb. Planeeritust rohkem kulus nii aega, raha kui minu närve ja lõpptulemus erineb päris palju sellest, mida ma vaimusilmas ette kujutasin. Alustuseks süüdistan iseennast, et ma oma nägemust ei osanud konkreetsetesse sõnadesse panna ja eeldasin miskipärast, et minu mõtteid loetakse. Lisaks sai töömehega ikka parajat koomuskit iga jumala kord, kui ta siin käis, aga lõpp hea, kõik hea. Kassidel on nüüd võimalus olla rõdul nii, et ma ei pea nende pärast muretsema.
Rõdu sai valmis just ilusate ilmade lõppedes ja mul pole olnud palju variante katsetada. Igatahes kogu kuuikut ma pole sinna kuuti veel korraga saanud, et siis ise rahulikult ust lahti hoida.
Tean juba, et Leila ei taha sealt välja tulla ja mina pean kuuti talle järele ronima, Triiton kardab esialgu ja Duran ei tunne üldse huvi. Triinu on praegu õnnelik põhikasutaja, samuti Andy kibeleb iga kord sisse. Koma on esialgu vaatleja. Kui Trini ükskord tuppa lahti saab, siis on jälle keeruline.
Toa aknast saan vaadata, mis nad seal teevad, sest rõduuksest ma midagi ei näe.
Lisaks on kasside luugist sisse suunamine omaette valvsust vajav, et nad ei hüppaks sinna katusele.
Tegelikult olen muidugi rahul ja loodan, et ilma ja rõdukasutamist veel jätkub. Võib-olla saan neile sinna veel mingeid mugavusi organiseerida.

IMG_1318

laske mind välja!

laske mind välja!

IMG_1337

Nüüd jäävad postitused taas tavapäraselt hõredaks, sest ma pean jälle tööle minema ja kassipidamiseks raha teenima 🙂

Trini

Uus kass sai nimeks Trini, natuke inspireerituna tema pärast kõige rohkem südant valutanud heast inimesest 🙂
Saan iga päevaga Triniga üha enam tuttavaks. Mingeid radikaalseid muutusi toimunud ei ole ehk temast ei ole üleöö saanud inimest usaldavat kassikest. Trinis on siiski mitu poolust. Ja kuigi ma Leila näite põhjal ei julge lubada, et see parem poolus võidab, on mul siiski sellesse tugev usk.
Trini tervitab mind vannituppa sisenedes eranditult iga kord südamepõhjast tuleva kähinaga. IMG_1478Tal on komme istuda puuri eesotsas, et mul ikka keerulisem oleks toidu ja veega askeldada. Liivakastiga on üldse nii, et pean kavalust kasutama. Kuna Trinile pakuvad väga huvi teised kassid, siis meelitan mõne vana olija puuri kõrvale taha otsa, Trini järgneb ja siis saan kasti kätte. IMG_1302

Ta ei ole mind küll rünnanud, aga võimalusel proovib käpaga panna läbi puuri.See teine poolus tuleb välja suleridvapai peale. Nurr tuleb ka!  Ta viskab ennast isegi külili ja olen julgenud ta peanupukest ka puudutada, kui sulgedega tähelepanu eemale viin. Kõige suurem muutumine toimub aga siis, kui tal käivad kass-külalised. Kuna tal midagi nakkavat ei ole, siis tegin ukse lahti ja kogu seltskond (aga lapsukest Leilat ma tõsi küll, ei ole näinud) on teda rõõmsalt tervitamas käinud. Kõige suurem huvi on Komal ja Andyl, kes teda käpaga katsuvad ja nuusutamas käivad. Trini muundub silmapilkselt – hakkab kenutama, vastu puuri ja liivakasti nühkerdama, ajab varbad laiali, piuksub. Tal on liigikaaslaste jaoks mingi oma hääl ka – hele näu koos vibratsiooniga, väga armas. Kui kodus olen, siis ongi vannitoa uks lahti ja ta saab natuke uuel elul pilku peal hoida. Koma on end sageli sättinud vannitoa lähedusesse, näiteks selliselt tabasin ma ta Trini juurest väljudesIMG_1306

Trini on endiselt väga ablas ja sööma hakkab ta kausist juba enne, kui selle maha jõuan panna. Temast eraldub väikeseid karvatuustakuid, vahetab vist tänavakarva kodukarva vastu.

Trini on nüüd ka steriliseeritud ja saanud kiibi. Ma pole veel otsustanud, millal ma ta puurist välja lasen. Kuna tema transpordikasti toppimine oli väga vaevaline (harjavars, kindad, rätid, võitlus, haavad), siis mööda vannituba teda taga ajada üldse ei tahaks. Vaktsineerimine on ju veel ees. Ilmselt kipuks ta vannitoas lahtiselt kogu aeg välja sõprade juurde ka, aga praegu veel ei saa. Eks ma mõtlen ja vaatan ja tutvustan end talle kui erakordselt head olendit, istudes  tema puuri kõrval maas ja muudkui sulgedega sügades ja juttu rääkides. Vahel ta nagu usub mind, aga järgmine hetk läheb jälle kogu hingetõmme kähinasse.

Kuna puurikatte all on hämar, siis ma ei saa praegu kuigi häid pilte, aga eks tulevikus päevavalguses õnnestub paremini.IMG_1214IMG_1319

Nii nagu ma siia juba erinevate kasside rubriikides korduvalt olen kirjutanud – iga asi omal ajal, samm korraga, tasapisi. Trini mulle väga meeldib, ta on imearmsa olekuga ja tal on alumise huule tumeda pigmendi keskel täpselt üks vahva hele triip. Ootan huviga, mis loom temast välja tuleb.

Triitoni tulevasele kodule

Triiton palus mul oma kojumineku tingimused kirja panna ja Delfi Lemmikloom.ee portaalis avaldada. Tehtud!

http://lemmikloom.delfi.ee/kass/kassijaamalood/vaata-millised-lepingutingimused-esitab-pariskodu-ootav-kass-triiton-oma-tulevasele-pererahvale?id=74830751

 

IMG_0954Lisan need siia ka:

Käesolevad üldtingimused reguleerivad Kelmiküla Kassijaama hoiukodus elava endise tänavakass Triitoni ja tema tulevase inimese (edaspidi Osapooled) õiguseid ja kohustusi.
Kohustused on täitmiseks inimesele. Õigused on Triitonil.
Tingimused jõustuvad kohe pärast Osapoolte ühe katuse alla kolimist.
1. Kohanemine
Inimene peab andma Triitonile uuel elamispinnal harjumiseks täpselt nii palju aega kui Triiton soovib. Ette tuleb valmistada turvalised peidukohad. Triitonil on õigus liikuda ainult öösiti, kuni inimene on oma ohutust tõestanud.
2. Armastus ja sõprus
Armastus peab olema tingimusteta. Triiton võib teha ükskõik mida, inimene peab teda jätkuvalt ja igavesti armastama ning sõbraks pidama. Kui ta suudab seda veenvalt tõestada, annab Triiton inimesele õiguse ennast sülle võtta. Pärast Osapoolte pikaajalist kooselu tekib Triitonil soov vastaval toimingul enda pea vastu inimese pead suruda. Inimesel on kohustus seda võtta kui suurimat sõpruse märki. Lubatud on ka heldimuspisarad. Triitonil on õigus hea enesetunde ja vastastikuse sümpaatia väljendamiseks ka nurruda ja käppadega sõtkuda. Inimesel tekib siis soov ja kohustus Triitonit paitada.
2.1. Osapoolte ühisel elupinnal võib elada Triitoni liigikaaslasi. Triitonil on õigus olla esialgu umbusklik. Inimesel on kohustus sõprussuhete alguseks sobivad tingimused luua, vt ka p 1.
2.2. Inimese külalistel ei ole Triitoni osas kohustusi. Inimene kohustub leppima, et Triitonit nad ei pruugi näha, va eriti kannatlikud ja pikemat aega Osapoolte pinnal viibivad külalisinimesed.
3. Magamine
Triitonil on õigus magada nii kaua ja nii palju, kui ta soovib. Inimesel on kohustus kindlustada piisavalt unerahu ja pehmeid asemeid, millest vähemalt üks peab olema võimalikult kõrgel (sobib näiteks laealune riiul või ahjupealne). Triitonil on õigus inimese und katkestada alati, kui ta seda soovib. Pärast Osapoolte pikemat kooselu on Triitonil õigus tulla ka magava inimese peale sõtkuma.
4. Toitmine
Triitonil on õigus süüa toitu, mis talle maitseb ja on samal ajal kvaliteetne ja tervislik. Inimesel on kohustus arvestada Triitoni eripäraga mitte tarbida pehmet toitu (konservid ja lihatooted). Lubatud on osta kokku kõiki kaubandusvõrgus ja veebipoodides pakutavaid erinevaid konserve, et proovida, kas mõni siiski Triitonile maitseb.
Toit ei tohi mitte kunagi otsa lõppeda, kuid samas peavad Osapooled saama kokkuleppele võimaliku ülekaalu vältimiseks.
4.1.  Triitonil võib olla ebakassilik huvi pirukate ja saiakeste vastu, mis võib olla pärit ajast, kui ta sõi seda, mida inimesed talle tänaval viskasid. Inimene ei pea saiatooteid Triitonile siiski pakkuma.
4.2.  Triitonil on õigus teha toidukausside juures oodates erinevaid häälitsusi. Inimesel ei ole kohustust nendest aru saada.
5. Tervis
Inimesel on kohustus jälgida Triitoni enesetunnet ja tavapärasest erinevate olukordade puhul konsulteerida loomaarstiga. Kohustus on anda regulaarselt ussirohtu ja käia vaktsineerimas. Triitonil on õigus selliste käikude vastu protesteerida, kuid Osapoolte kokkuleppel ja vastavaid abivahendeid ning oskusi kasutades on Triiton siiski nõus minema transpordikasti.
5.1. Triitonil on õigus keelduda küünte lõikamisest, välja arvatud loomakliinikus.
6. Mängimine
Osapooled peavad tegelema ühiste mängudega iga päev. Inimene kohustub hankima suleridva ja sellega Triitoni nina all vehkima. Kindlasti ei tohi otsa lõppeda ega lõplikult diivani ega pesumasina alla kaduda pallikesed. Triitonil on õigus mängida ka omaette.
6.1. Kratsipuu omamine on kohustuslik, kuna Triiton mängib ka selle ümber, peal ja kasutab ka sihtotstarbeliselt.
7. Vastutus
Et Osapooltel oleks pikk ja õnnelik ühine elu, kohustub inimene Triitoni eest vastutama. Vastutab, et Triiton elaks turvalist elu – ei saaks uksest põgenema, ei kukuks aknast ega rõdult alla ja kindlustab ka kodused olud kassile kohaseks. Inimene vastutab, et elus toimuvad muutused arvestaksid Triitoni heaoluga.
Inimene kohustub vastutama kõigi tingimustes olevate punktide täitmise eest ja arvestab sellega juba enne, kui Triiton tema juurde kolib. Triitonil on õigus säilitada oma pahur ilme, aga inimene saab aru – Triiton armastab teda ka.

Uus kass, vana tuttav

Eile õhtul saabus Padi ja Pasteeti seitsmes kass, neljas hoiukass. Mõne kassi eest kohe ei ole pääsu, asjad hakkavad juhtuma ja mina nagu ei otsustakski.
Ma arvan ja loodan, et see kass on Leila ja Lempsi ema. Olen nüüd üksisilmi vahtinud neid olemasolevaid pilte ka eelmisest suvest (siin blogiski üks) ja minu meelest nägu on küll täiesti üks-ühele. Miks ma natuke kahtlen. Kass, keda ma viimasel ajal kohtama olen hakanud, on palju inimsõbralikum kui aastatagune kass. Ta ei karda inimeste seltskonda, trügib majja sisse, nühib mööda nurki ja tipib päkkadel. Leila ema oli arglik põgeneja, vähemalt need korrad, kui kohtusime.
Aga aasta on möödas ja selline muutus on ju täiesti võimalik. Ju ta ikka on ema, kes kolis nüüd tütre juurde linnakorterisse 🙂
Miks ma siis ühe arapoolse mustvalge jälle sisse kirjutasin. Erinevad vihjed siit-sealt on märku andnud, et LL ema moodi kass elab nüüd Telliskivi Loomelinnakus. Minus käivitub aga nö päästja-mehhanism alati siis, kui kassi ise näen. Nii mõni aeg tagasi juhtuski. Oma sünnipäevaõhtul taaskohtusime 🙂
Hakkasin pärast seda teda seal loomelinnakus otsimas käima ja nägin teda mõned korrad veel. Igasugu muud hädalised aga on samuti kogu aeg hingel ja konkreetset sammu oli keeruline teha.
Kuni siis eelmisel nädalal saime F-hoones töötavalt kassisõbralt murekirja sellesama kassi kohta. Kass trügivat neile järjepidevalt sisse ja käib süüa nurumas. Üsna vahetult enne seda olin aga mõtelnud ja rääkinud, et oleks vaja leida F-hoonest mõni abivalmis inimene, kes aitaks kassi jälgida ja püüda, kui asi nii kaugel.
No kui see ei ole märk, mis siis veel on…
Viisin sinna siis transpordikasti, aga see osutus liiga väikeseks, tegelane jättis osa tagumisest koivast kogu aeg kastis süües välja ja nii ei olnud mõtet riskida. Leppisime kokku, et harjutavad teda, pannes sinna kasti toitu.
Enne olin uurinud, et kas võib olla, et tal on kuskil pojad. Praegu tundub nii, et ei ole.
Eile siis sai viidud suurem kast ja kahv ka igaks juhuks, aga peategelane Tänavatoidufestivali melus teist päeva enam osaleda ei soovinud ja päevasest püügist ei tulnud midagi välja. F-hoone pere on igatahes väga sõbralik ja abivalmis olnud! Nii saingi õhtul poole kümne ajal kõne, et objekt on nüüd kohal. Natuke ohkasin, sest olin just kilo maasikaid ära söönud ja jalgpallilainele end sättinud, aga startisin muidugi ärevalt kohale. IMG_1185
Sõbrake tormas köögi poolt välja ja oli väga näljane (olingi palunud mitte toita). Hakkasin talle siis konservitükikesi kasti tahaotsa panema, aga tal oli ikka vaja süüa ahmides tagumised varbad välja jätta. Olin üksi ja pidasin plaani, kuidas ma kahvaga võiksin hakkama saada, kui siis vist viiendal katsel kasti sisenedes jättis ta ainult saba välja. Ma lükkasin siis ukse ikkagi tasakesi kinni, ta ehmatas, pööras vihaselt ringi ja oligi saba päästetud ning mina õnnelik!
Tassisin ta siis, kasti tugevasti süles hoides koju ja panin puuri üles. Olin mõelnud, et ei pane, aga ta oli ikka nii rapsik, et nii tundus parem. Ootamatult õnnestus mul puuri üks katkine nurk ära parandada, olin juba arvanud, et see on vana ja logu puur, aga täitsa asjalik veel. Tabalukuga ainult peab ust kinni hoidma.
Kätepuhkamispeatus õhtusel Heina tänaval DSC_0936

Täna hommikuks oli ta terve konservi söönud ja natuke krõbinaid ka, liivakastis ei ole aga siiani käinud. Eks ta on väga ehmunud veel. Viin ta ka esimesel võimalusel kliinikusse.

IMG_1190

IMG_1187
Ja veel üks pilt LL emast eelmisest aastast võrdlemiseksIMG_0722
Kui pikaks ta minu juurde jääb, praegu ei tea. Võib-olla kolib ta koha vabanedes Kassijaama teise kasside juurde, aga võibolla ka mitte.

Nimi ka veel vaja mõelda.

Punane pelgulinski vol 2

Lugu punase kassiga võttis ootamatu pöörde. Ma ei tahaks siia kogu tänast emotsionaalset päeva kirja panna, aga lõpptulemusena on punakarvaline kõutsik täna õhtul tagasi oma kodus.
Kliinikus selgus, et kassil on kiip ja selgus ka omanik, kellega võtsin ühendust nii mina kui ka arst. Arst sellepärast, et kassi tervisega on suur mure. Tal on diafragma song, mis tähendab lühidalt kokku võetuna ja veidi üldistatuna, et tema kõhuõõs asub rinnaõõnes. Kui see vaene loom sööb, siis see mass saab vales suunas liikuda, surub kopsudele ja südamele ning tal on sellepärast raske hingata. Ilmselt ta väldib söömist, seostades seda ebamugavuse ja valuga ja sellepärast on nii kõhn. Sain ka ise röntgenpilte vaadata ja võrrelda ka terve kassi omaga ja sain aru, et midagi head selles olukorras ei ole. Seda saab leevendada keerulise operatsiooniga, mida oleks kõige õigem teha Tartus Maaülikooli kliinikus. Kas aga üheksa aastat vana loom sellele vastu peab, on eraldi küsimus ja vajab veel lisauurimist. Igatahes asus omanik asja uurima ka omal käel ja esimene mulje on, et vajadusel tehakse asi ära.
Ilmselt on see song tekkinud aastatetagusest traumast ja ajapikku hullemaks süvenenud.
Kahjuks aga jääb ta õue ikka käima. Nad on proovinud teda toas hoida, aga see ei õnnestu. Inimesed olid tegelikult toredad ja mõistlikud, kui kassipidamise põhimõtete osas eriarvamused kõrvale jätta, aga jah, just see on asi, milles ei taheta nii sageli vaeva näha ega pingutada… Nö loengu ma pidasin ja abi pakkusin, milles võimalik, aga saab siis näha, kas midagi toimub.
Peres oli ka väga tore koer, varjupaigast võetud. Tema välimus ja olek oli igati terve ja rõõmus. Kassi kohta aga oldi arvamusel, et on lihtsalt vanaks jäämas ja üks üldine ülevaatus kliinikus mõned kuud tagasi neile songa kohta infot ei antud, sest ilma röntgenita seda olukorda ei näe.
Kodu teab, et oleme valmis kassi oma hoole alla võtma. Seda tegelikult tahaks kõige rohkem, sest rahulikke, turvaliselt tubaseid ja võimakult hea elukvaliteediga aastaid tahaks sellele toredale kiisule väga. Pere aga tahab oma kassi muidugi edasi pidada.
Hoian kätt pulsil.

See pilt kandis minu jaoks emotsiooni, kus üks tänavakass sai lõpuks end välja puhata, aga pildi taga on teinekord hoopis teine lugu…IMG_0580
Peaks nagu rõõmustama, et kassil on kodu olemas, aga tunne on hoopis kurvavõitu ja segane.

Punane pelgulinski

Punane kassipoiss, kellest Kassijaamale teada oli antud, oli mitu päeva kadunud, kuni täna hommikul tuli temast teatajalt kõne, et kass on transpordikastis. Kes teab, kus radadel ta käis, aga nüüd on tal nii või teisiti uus teekond alanud. Tõin kiisu enda juurde vannituppa.
Kirjutan temast rubriigis “korraks külas”, sest väga kaua ma teda hoida ei tahaks. Kindlasti hakkab ta aga ravi saama ja sellega arvestan.
Punane poiss on äärmiselt sõbralik. Kui ma ta kastist välja lasin, ei läinud ta uute lõhnadega tutvuma, vaid hakkas kohe vastu mu jalgu nühkerdama ja nurruma. Kuna leidjad panid talle puuri natuke vett mu ootamise ajal, siis ta oli veidi märjaks saanud.
Kass sai turjarohu, aga õnneks tal vähemalt kõrva sügelislesta ei ole. Tänavamustust tuli kõrvadest küll mitme vatipadja jagu.
Puudu on tal üks ülemine kihv ja tagumised hambad vajavad ka ilmselt arstiabi, ma väga täpselt ei saanud vaadata, mis olukord tal seal on. Silmade limaskestad on paistes, ilmselt herpesviirus.
Kass kaalub neli kilo. Ta on siiski väga kõhn.
Mulle natuke ei meeldi, et ta hingab kiiresti ja sügavalt, aga loodan, et ta tervis peab esmaspäevani vastu, kuni saan ta kliinikusse viidud.
Tänase päeva on ta ainult maganud, võib-olla esimest korda, võib-olla üle pika aja soojas toas ja pehmel padjal.

veel tänaval

veel tänaval

peaaegu luu ja nahk ainult

peaaegu luu ja nahk ainult

puurist väljas

puurist väljas

kirbud? võib-olla

kirbud? võib-olla

IMG_0576

IMG_0573

IMG_0571

IMG_0566

IMG_0515

Eelmises postituses mainitud oma hoovikassi ei saanud ma transpordikasti, temal sellist soovi ei olnud ja mina jäin alla. Nii et temaga peab veel plaani pidama. Üks kass korraga.

Liiga palju

Viimastel päevadel olen kohanud, näinud ja kuulnud liiga palju murelikuks tegevat teavet kodututest kassidest. Kuna ma tegelen teemaga iga päev, siis ei ole selles küll midagi erilist, aga praegu tunnen, et sellest kõigest on täielik üledoos ja ma ei tea, kas mind on võimalik elustada.

Mu oma hoovis käib juba pikemat aega üks väga sümpaatne rõngassaba. On määrdunud, silmad rähmased, kastreerimata, kuuldavasti millalgi lonkas. Panin talle eile kaelarihma oma numbriga, tänaseks on rihm kadunud. Ma kahtlustan, et tal on “kodu” olemas. See kass ei ole ka väga näljane, aga on siiski liiga räsitud, et ma võiks pea rahulikult kõrvale pöörata. Ülisõbralik, väga vahva. Ma arvan, et ma lasen ta kastreerida, parasiiditõrje ka ja siis vaatab edasi.
Saime Kassijaama mureliku kirja ühest minu kodu läheduses liikuvast punasest õnnetust kõutsikust. Kuna mul puhkus ja aega ringi konnata, leidsin ta ühel hilisõhtul juba üles. Kurb oli teda näha. Kõhn, ilmselt saja erineva haigusega. Oleme otsustanud teda kliinikus kontrollida, teadmata, mis edasi saab, aga nüüd on ta teist päeva juba kadunud. Jätkan otsinguid.
Täna hommikul aga leidsin tema “koduhoovist” kaks teist kassi, üks sama räbal isakass kui otsitav ja nii kohutavalt näljane, et mul tuli nutt peale. Teine aga oli ilus ja rahulik ning söögist ei hoolinud, arvatavasti vabakäigukass.
Sel nädalal kohtasin jälle ka Leila ja Lempsi ema. Ma tean, kus ta nüüd elab, aga jälle – võimalusi teda praegu aidata praktiliselt ei ole. Mõtlen tema peale edasi, ehk saab ta siiski kätte ja ära oppida. Ma ei tea, kas tal praegu pojad on. Näljas ta ei ole, elab sellise koha peal.

Ja see kõik on ainult tibatilluke osa kõigest sellest, mis tänavaloomadega toimub. Liiga vähe on aitajaid, liiga palju abivajajaid.
Proovin mõelda, et iga väike tegevus, kasvõi ühe kassi aitamine on oluline ja mantra “kõiki ei saa aidata” tiirleb mu peas alatasa. Mõnikord tahaks küll lihtsalt mööda minna ja mitte vaadata, mitte teada.
Paraku ma aga tean ja näen ja siplen nendes muredes edasi. Teen kodu- ja hoiukassidele pai ja mõtlen kui väga neil on vedanud.