16 päeva

Hipsik on minu sõber olnud nüüd kuusteist päeva. Mina tema sõber veel päris ei ole. Meil jätkub teema – süles nurr ja miilu, puuris edasiminek puudub. Kui ma poolenisti puuri ronin või eemaltki lähenen, siis hakkab üks vingerdamine ja ärevus pihta. Puudutamist ei taha, aga kui õnnestub mitu paid järjest ära teha, hakkab nurruma. Kui saab, siis endiselt hammustab. Vahel saab ka, ma ei jaksa kogu aeg trikitada.
Mis ma veel teada olen saanud. Hipsikule meeldib:
-üle kõige mängida ühe kummist võdiseva ussikesega
-mänguasjad viia varem või hiljem veekaussi
-süüa toorest lihakraami
-patsutada läbi puuri suuri kasse
-panna oma nina vastu minu nina, seda siis süles nurruhoos.

Hipsikule ei meeldi oma peegelpilt. Ja rohkem asju ma ei teagi, mis talle ei meeldi. Jah, veel muidugi see inimene, kes ronib puuri.

Tulles kaalus Hipsik 1,6 kilo, nüüd juba täpselt 2. Nädala pärast vaktsineerimisele. Ma juba kujutan ette, mis triangel kliinikulaual pihta hakkab. Kõik saavad hammustada ja toimub põgenemine.
IMG_9709

IMG_9829

Advertisements

Ma ei ole kunagi tahtnud siia blogisse oma emotsioone tuua, vaid panna kirja kasside lood ja pildid, et ma neid tulevikus paremini mäletaks. Ja muidugi loodan, et võib-olla aitab täpsem kirjeldus mõne kassi paremini koju. Kirjutan eelkõige enda jaoks ja oma tundeid ma ju tean, mis ma neist ikka eksponeerin.
Kiusu ootamatu surm lõi mu rivist välja ja see postitus oli erandiks.
Kahjuks olen ma jälle sellises olukorras, et tavalist, faktil põhinevat postitust teha ei saa. Kui proovida kirjeldada seda tunnet, mis minus praegu on, siis – olen saanud väga valusasti lüüa, olen pikali maas, aga ikka on valus ja paremaks ei lähe.

Helmit enam ei ole. Armas vapper Helmi läks minu juurest koju ja sinna ta suri. Seal tal lasti surra, surma saada. Ilus, sõbralik Helmi ei jõudnud saada aastasekski ja oma lühikese elu jooksul sai soojas toas elada vaid loetud kuud. Ma nutan selle ebaõigluse, kurbuse ja kaotatud elu pärast ja mitte millegagi ei saa lohutada mind ega teisi inimesi, kes aitasid Helmi tänavalt ära ja temale ilusat elu ootasid.
Kodu, kuhu ma Helmi usaldasin, vedas meid alt kõige rängemal moel. Kodu käitus minuga kõige alatumal moel.
Ma ei tea, kas sel närusel inimesel on jultumust tulla siia lugema, aga kui tuleb, siis võib-olla ta saab aru, mida ta tegelikult teinud on…

Viimane kontakt Helmi üliemotsionaalse suhtlusstiiliga koduga oli juuni lõpus. Kodu-uudised olid head. Ka sinnani oli kõik hea, kõik oli tõesti sedamoodi, et minu süda ei valutanud. Me ju suhtlesime pikalt enne kojuminekut, me kohtusime ja helistasime, kirjutasime. Inimene nagu ikka, suutis jätta endast mulje kui maailma kõige suuremast loomaarmastajast ja lõksus ma olingi.
Aga umbes nädal tagasi juhtus nii, et mu saadetud e-kiri tuli tagasi teatega, et seda aadressi enam ei ole olemas. SMS-ile ma vastust ei saanud. Avastasin, et FB konto oli kadunud. Kõnedele ei vastatud ja varsti juba ei saanud ühegi telefoninumbriga sinna helistades mingitki ühendust. Ma olin selle inimese elust blokeeritud. Küll ma proovisin endale leiutada erinevaid põhjuseid, miks see nii on. Ometi aimas mu süda, mis paraku vale inimest kohe alguses ära ei tundnud, kõige halvemat.
Ma käisin ka kodu ukse taga, aga see jäi kinni. Ma ei osanud enam mitte midagi teha, lihtsalt otsustasin, et kui mul tuleb puhkus, siis ma lähen elan seal ukse taga, kuni saan näost näkku teada, mis on juhtunud.
Sain teada aga hoopis teisiti. Vaatasin Lemmikloomaregistrist Helmi andmeid ja nägin, et omanik on Helmi paar päeva tagasi surnuks kuulutanud. Näen ka surma põhjust ja näen ka muud infot tema loomapidamise viisi kohta. Ilmselt ma pean tänulik olema, et ta nii ausalt andmeid täiendab, sain vähemalt teada, mis juhtus ja et tegu on hoolimatusega ning et tegu on südametu inimesega. Siia ma rohkem lisada ei taha. Need, kel on vaja teada, teavad.

Võib-olla ta omal moel isegi hoolis Helmist alguses, aga igatahes ei teinud ta kõike, et kassi elu oleks turvaline ja hoitud. Ei teinud ka seda, millele lepingus alla kirjutas:
“Probleemolukorras (looma kadumine, raske haigus või ootamatu surm, samuti raskused kassi pidamisel) tuleb teavitada ühingut.”
Paber ei tee muidugi inimesest inimest…
Ta ei suutnud asetada ennast minu olukorda ja mõista, et ka raske teadmine ja aus selgitus on kassi eelmisele hoolitsejale äärmiselt vajalik. Parem kui teadmatus ja hingemattev mure. Selle asemel tehti mida kõike, et põgeneda ja peituda. Kas häbi on ainuke tunne selle inimese sees?

Kallis Helmi maksis eluga selle eest, et mina ikka veel usun inimestesse. Ei, uskusin.

Mida ma nüüd teen? Ma ei saa kõiki hädasolevaid kasse endale jätta, aga ma ei saa neid ka 99% kodudesse anda. Enam mitte.

Mul oleks väga kahju lõpetada sellega, milleks mul on võimalused ja oskused ning vahendid, lihtsalt sellepärast, et kõik inimesed ei olegi head. Aga ma ei ole kivist ja ma lihtsalt ei talu enam selliseid lugusid. Muidugi ei talu ma ka õnnetuid kasse tänaval, nii et ma tõesti ei tea, mis saab..

Nutsin eile terve õhtu, ka Mimosa pärast olin kurb. Kas-Kasseri juures nutsin kõva häälega. Ta pani mulle käpad sülle ja vaatas mind tõsiselt.
AD tulid mõlemad õhtul voodisse minu juurde. Duran magas terve mu rahutu öö esimest korda mu kaisus, hästi mu vastas. Ja Andy pani pehmelt käpa mu käe peale. Kassid on imelised. Aga Helmit enam ei ole…

Hüvasti, Mimosa!

Mimosa rubriigi viimane sissekanne.
Mimosa suri täna, 21.07.2014, kui selgus, et operatsiooniga teda enam päästa ei saa. Kasvaja tehtud töö oli juba liiga laastav, selgus opilaual.
Mimsu elas pärast Balti jaama turult püüdmist eraldi hoiukodus, kes tuli mulle appi ja leidis koha ühele arale, viletsapoolse tervisega mustvalgele kassile. Olen iga aidatud päeva eest niiväga tänulik.
Pikka aega tänaval virelenud ja poeginud Mimsust kasvas kahe aasta ja kaheksa kuuga oma peret, sh sõber Porksi usaldav ja armastav kassike. Nö ametlikku päriskodu ta ei jõudnudki ära oodata, aga Mimosa elus see ei muutnud tegelikult midagi. Ta oli paitatud ja hoolitsetud, ainult kurja haiguse vastu ei saanud mitte keegi…

Hammustaja

Meil on üks samm edasi, kaks tagasi. Noh, ei midagi hullu, aga tüdruk on kangust täis ja ajab ülegi. Natuke selline kahestunud ka 🙂
Näiteks võib ta nurrumise saatel muudkui hambaid mu kätte vajutada. Sedasi õrnalt ja rahulikult. Ka paitades puuris keerab pead ja hammustab. Ma keelan ja ma ei luba, aga nii see nüüd on. Omamoodi armas ja natuke tüütu ning loodetavasti läheb üle.
Süleseansid on meil mõnusad – hakatuseks premeerin vitamiinipastaga, siis mõned paid ja juba põriseb. Siis sirutab varbaid ja jälgib kasse. Sätib ennast magama ja niheleb mõnusatesse asenditesse. Aga vot siis, kui ma tahaks teda jälle sisse pakkida ja puuri tagasi viia või ei lõpeta Triinu rõduukse kaapimist ja pean tõusma, siis ma pean olema aeglane, osav ja kaval ning otsima vaba rätikunurka sissemässimiseks. Kui kohe ei leia, saan jälle hammustada, sest ma pean teda ju kuidagi kinni hoidma. Hipsik aga ehmatab, kui ma teda liigutama hakkan ning kukub rapsima. Ja ta ei ole enam sugugi väike, vaevu hakkab jõud peale.
Hipsik on mulle paras väljakutse, eks näeme, kes võidab. Puurist lahti lasta veel küll ei saa, ei hakka mina teda mööda vannituba taga ajama ja käsi veristama (küüned viitsisin küll lõpuks täna ära lõigata).

Hammustamise stiilinäitedIMG_9783
IMG_9797
Olen nunnu ja hea-stiilinäideIMG_9789
Paar lähikaadrit
IMG_9805
IMG_9801
Ka fotoka käepaela võib hammustadaIMG_9821
Ja nii juhtub siis, kui ma saan ehmatamise karistushammustuse ja vastutasuks kiire kookoni tekitanIMG_9823

Hipsik harjub, aeglaselt

Natuke vastuoluline tegelane. Võtan sülle, paari minuti pärast järgneb nurr, natuke kaelavenitamist ja ringiuudistamist ning siis tuleb juba magus uni. Ei pea kinni hoidma ega midagi. Ainult paita ja imetle. IMG_9511
Kui Hipsik on aga puuris, siis on tükk tegu, et teda sülle saada. Teeb ennast kangeks ja kipub vingerdama. Teeb nägu nagu hammustaks (kui, siis imeõrnalt). Saan teda ka palja käega võtta ja paitada ammugi, aga kuna peab olema sujuv ning rahulik, siis ma parem ei riski. Sest puur on kitsas, mina sinna hästi ei mahu ja kassike on ettearvamatu.
Mängimisega katsun talle samuti selgeks teha, et ma olen hea ja minuga on lõbus. Aga ilmselt läheb veel aega kuni ta seda uskuma hakkab.
IMG_9593IMG_9544
Ülejäänud kamba jaoks hoian vahel ukse lahti, las nuusutavad ja tutvuvad
IMG_9595

On ikka kass…

Kas-Kasser tekitab mulle parajat peavalu ja südamevalu. Nii tore kass on ta, täielik kleepekas ja pugeja, aga oskab kohe enda ja minu elu keeruliseks ajada.
Et paremini uusi hädalisi aidata, proovisin Kas-Kasserit Kassijaama majutada. Kahest päevast oli enam kui küll, et saada aru – härrale meeldib ainult enda ja inimeste seltskond. Kohutav jauramine ja undamine ja kõhisemine lakkas ainult siis, kui keegi ennast ei liigutanud ja grammigi lähemale ei tulnud. Ei sobinud see olukord Kas-Kasserile ega tahtnud mina hoida stressiolukorras ülejäänud jaamakasse.
Nii astus Kasser õnneliku moega vabatahtlikult transpordikasti ja jälle tagasi nukrasse üksindusse, aga vähemalt ilma häirivate liigikaaslasteta. Endiselt peab ta leppima minu lühivisiitidega. Ja sellega, et kodupakkujate “järjekord” läks veel poole võrra lühemaks. Sageli võetakse kass teisele seltsiks, aga sellest ei tule Kas-Kasseri puhul midagi välja.
Jaamakassidele oli tal ühtteist ütlemistIMG_9415-001
Mulle muidugi kaIMG_9109
Aga pildid on selles mõttes muidugi petlikud, et tegelikult on tegu kuue kilo hellusega. Inimese vastu.

Nurrrrrrrr!

Eilsel pikemat sorti süleseansil juhtus see, mis tavaliselt nii kiiresti ei juhtu. Hipsik hakkas nurruma!
See on imeline tunne, kui tänavalt tulnud, inimesega harjumata kassipoeg või suurem kass teeb oma esimese nurrupõrina. See on just see laeng, mille najal mina jaksan ja tahan tänavakassidega tegeleda.
Muidugi ei tähenda kaks nurru (täna oli teine, natuke väiksem) seda, et harjutamine ja harjumine on lõppenud. Kaugel sellest, Hipsik pelgab mind puuris endiselt elu eest, kuigi teda saab kenasti paitada. Samuti ei tohi ma teha ühtegi äkilist liigutust, sest muidu kaotan kohe oma usaldusväärsuse. Aga nurr on olemas ja ma olen selle üle niinii rõõmus! 🙂

nurrumise asend

nurrumise asend

IMG_9455IMG_9464IMG_9468
natuke tuli uni ka peale

natuke tuli uni ka peale

aga puuris tagasi on nii

aga puuris tagasi on nii

Tere Hipsik!

Hipsik sündis Kalamaja tänavatel ja ei lasknud sugugi tema käpakäiku jälgival heal inimesel ennast kinni püüda. Aga ühel päeval (õigemini öösel) oli ta käes ning 09.07 kolis ta hoiukodusse padjale ja pasteedile. Ta sobib ju minu juurde imehästi – mustvalge ja arglik. 🙂
Hipsik jõudis tänaval saada juba umbes kolm ja pool kuud vanaks. Tema sünnipäev on 27.-28.03. Tegu on armsa tagasihoidliku tüdrukuga, kes praegu hirmsasti kardab. Hirmus on süles, hirmus on suleritv, natuke vähem hirmsad on ukse vahelt trügivad kolm suurt musta liigikaaslast-sõbrakandidaati. Mina olen muidugi kõige hirmsam.
Hipsik mind lüüa ei taha, parem põgeneks susisedes mööda puuri kuskile kaugemale ja kõrgemale. Kõige kõrgemal riiulil oma hoiupuuris ta muudkui resideerubki. Aga kui panen konservikausi maha ja korraks ära lähen, siis on sekundiga põrandal ninapidi kausis.
Süles olen saanud teda veel vähe harjutada, aga paitada lubab ta ennast peakese kandist küll. Ma väga palju lõdvemaks tekikookonit lasta ei saa, sest ta paneks kohe ajama. Aga küllap saab ka temast varsti sõberkass. Kas protsess on pikk või vähem pikk, eks seda näitab aeg (mida mul võiks rohkem olla).
Hipsik oleks natuke nagu Kas-Kasseri klannist pärit. Näomuster on sarnane ja mõlemal on mustal sabal vahva valge ots. Noh, esialgu ma neid omavahel ei tutvusta.
Siin on esimese 3 õhtu fotod

alles 10 minutit oleme tuttavad

alles 10 minutit oleme tuttavad


valge sabaots näitab ennast

valge sabaots näitab ennast

AD näitavad ennast

AD näitavad ennast

kui hirmus!

kui hirmus!

silmad veel suuremaks

silmad veel suuremaks

kuskile pole ennast peita

kuskile pole ennast peita

no pildista siis...

no pildista siis…

natuke varbasirutust

natuke varbasirutust

tulin korraks sööma

tulin korraks sööma

aga põgenen kohe

aga põgenen kohe

kastitäis gurmee-kassipoega

kastitäis gurmee-kassipoega

lihtsalt väga armas

lihtsalt väga armas

Kui kassilapse nimi mulle ennast ilmutas, vaatasin, mis internet ütleb. Palun väga – kodumaine mähkmesari. 🙂 Aga no las olla, ega kõigile ei jätku originaale.